Arvutimaailma toimetus

Veebruari Arvutimaailmas ilmub lugu IBMi Lotusphere´ist, iga-aastasest suurest konverentsist Floridas, kus Eestis mitte just väga tuntud Lotuse tooteperekonna uudistest räägitakse. Enamus konverentsi aega on pühendatud muidugi üle maailma kohale sõitnud tuhandetele spetsialistidele, kellele õpetussõnu jagatakse. Aga üritus algab traditsiooniliselt Keynote´idega, kus ka pressile aasta tähtsaimad uudised välja öeldakse.

Arvutimaailm oli sellel üritusel kohal ja mida uut konverentsil nägin, eks sellest saab ka peagi kirjutatud. Aga eraldi teema on muidugi sinna- ja tagasilend. Üks orkaan teise järel, üks hilinemine teise järel. Kõik lennud hilinesid. Ja eks tänu sellele üldse jõudiski järgmistele (hilinenud) lendudele.

Algas kõik Tallinnast, kui lennuk ootas. Kõigepealt president Ilvest, kes saabus viimasena, aga ka seda suurt tormi, mis hetkel Amsterdami kohal möllas, et ta saaks ära Läänemere poole kolida.

Siis ratsutasime üle selle tormi Amsterdami. Siis jooksuga Detroidi lennukile, sest pealeminek oli juba alanud. Jälle hilinemine ja Detroidis jooksuga Orlando lennukile, mis hooajale vastavalt oli pungil täis lapsi, kes hetkekski paigal ei püsinud. Stjuuardessidel õnnestus siiski maandumiste ja õhkutõusmiste ajaks see rabelev kamp korraks vahekäigust istmete vahele suruda. Detroidi -9 kraadi (Celsiust) käest sõideti Orlando troopilistesse Disniländidesse.

Kuid Orlandos möllas hoopis troopiline orkaan. Lennuk tegi selle kohal selliseid hüppeid, et kõrvalolev tädi hakkas sihipäraselt kasutama istmetaskus olevaid paberkotte. Vahepeal oli tunda vabalangemist ja kaaluta olekut, kuni lennuk tihedamale õhupadjale prantsatas, nii et tiivaotsad vägevalt vibreerisid, kuid jäid siiski külge. Ümberringi tagus välku.

Lõpuks tulime lennukiga alla, kuid valele rajale. Istusime paduvihmas mõnikümmend minutit kuskil kõrvalteel, kui juhatati terminaali juurde. Kohal.

[Vahepeal oli Lotusphere 2008 konverents Disney Dolphini hotellis]

Ega tagasiteegi igavam polnud. Vastupidi.

Orlandost väljumine muidugi hilines tüüpiliselt USA siselendudele. Põhjuseks pardakompuutri rike. Kuna tegemist ikkagi arvuti sünnimaaga, parandati kompuuter käigupealt ära. Alla tunni hiljem väljusime.

Pikk hilinemine Detroidis Amsterdami lennukile jõudmist ei takistanud, sest see lennuk hilines ka. Rahvas lasti küll sisse, kuid tagumise tualeti rike ei lubanud vastavalt eeskirjadele üle Atlandi lennule startida. Torumehi saalis läbi salongi oma kümmekond tükki. Alguses puhtana, siis juba natuke mustematena. Lõpuks - kaks tundi peale väljumisaega lahkus viimane, kõige räpasem ja higisem torumees ja teatas võidukalt, et korda sai. Piloot lohutas, et soodsa taganttuule tõttu on planeeritud kaheksa tunni asemel võimalik Amsterdami jõuda üle Atlandi 7 tunni ja 9 minutiga, nii et on lootust, et sealt edasi lendajad veel jõuavad oma lennukitele. Osa reisijaid olid pikast ootamisest juba kaamed ja hiljem selgus, et mõni ei pidanudki vastu...

Olime umbes tund aega lennanud, kui stjuuardessid teatasid valjuhääldi kaudu, et kiiresti vajatakse 23. rea juurde arsti. Ja et elustamis- ning hapnikuballooni kasutamise oskused on abiks.

Tõusis umbes kümmekond inimest, kes moodustasid 23. rea juurde inimtropi. Nende vahelt trügisid läbi stjuuardessid arstikohvrite, hapnikuballoonide ja tilgutitega. Asi läks tõsiseks.

Kümmekond minutit hiljem teatas piloot, et ollakse sunnitud hädamaanduma. Kuna Atlandi ookean laius ees, siis viimane võimalus maad puudutada oli Newfoundlandil, Ganderi linnas. Hoiatati, et maandumine võib olla äkiline, sest tegemist on väikese lennujaamaga.

Laskusimegi täiesti tuledeta saarel, inimasustuse märgid enne maandumist aknast välja vaadates puudusid. Maandumisrada oli siiski olemas, peagi ilmusid metsavahelt vilkuritega tuletõrje-, pääste- ja politseiautod ja piirasid meid sisse. Nagu filmis. Tuiskas, paarkümmend kraadi pakast. Piloot lubas sisse lülitada mobiiltelefonid, et lähedastele helistada, kuid selgus, et sellel lennuväljal puudub igasugune mobiililevi.

Kiirabibrigaad saabus elustamisvahenditega - diagnoositi infarkt.

Kui haige oli minema toimetatud, tekkis uus probleem - tema pagasi kättesaamine. Kohalik lennuväljameeskond ei osanud rahvusvaheliste pagasikoodide järgi õigeid kotte leida. Piloot tõmbas seepeale jope selga ning sukeldus ka pagasiruumi... möödus tund, kuni õiged kotid leiti ja maha laaditi.

Kui lõpuks maast lahti saime, oli enamusel reisijatel kadunud lootus edasilendudele jõuda. Piloodi teadaanne aga julgustas, et Amsterdamis tegeletakse edasilendudega ja kui me kohal oleme, on kõik reisijad kindlasti juba ümber bookitud.

Nii oligi - operatiivselt oli Amsterdamis meie väravasse üles seatud stend, kuhu tähestiku järjekorras kõigi reisijate piletid sorteeritud. Pakuti hilinemisest tingitud ebamugavuste hüvitiseks 5-minultilist tasuta telefonikaarti, 10-15 euroseid soodustusi või 2000 lennupunkti kõigi ebamugavuste eest pluss 50 eurot soodustust järgmiste lendude broneerimisel. Kuidagi vähevõitu, arvestades Euroliidu rangeid reegleid ja suuri hüvitisi hilinemiste kompenseerimisel? Võimalik, et kogu see jama liigitati "lennufirmast mitteolenevate asjaolude" alla. Aga vähemalt sai tervelt koju. Tallinnas oli muidugi järjekordne jaanuari sügistorm.

Logisin korra Orlando lennujaamas WiFi võrku ja mis ma näen - massiliselt võrgus jagatud kettaid tekkinud ning 1-2 Archose vms seadet tahavad lahkelt arvutiga liituda ja oma sisu jagada.

Ühel hetkel oli võrgus koguni kaheksa arvutit, mis oma kõvaketta sisu täiesti piiranguteta kõigile teistele välja jagasid. Turvaolukord on masendav, isegi vähimatki häkki ei pea tegema, et kellegi kõrvalise isiku arvutisse korra sisse piiluda.

Samas on Windowsis jube keeruline oma jagatud folderid kinni keerata - ma pole muud kohta leidnud kui Inteli WiFi adapteri tarkvaras olev võimalus avaliku WiFi seansi ajaks jagamine ära peita.

On täiesti ununenud märkida, et ajakirja "Digi" (mida asjaosalised kirjutavad millegipärast [digi]) detsembri numbriga oli kaasas CD, millel ka viimase aasta Arvutimaailmad.

Ma uurin äkki saan pdfid kuhugi tirimiseks ka riputada.

Väike tähelepanek on siin. Ma lisaksin, et täna online-meediat ja ETVd jälgides jääb mulje, nagu oleks tehtud atendaat mõnele kõrgele riigitegelasele. Ruumi suuremaks hüsteeriaks nagu polekski. Kui ka see on liialdatud kriitika, siis igal juhul on ka liialdatud praegune meediakajastus. Nimetada "sajandi kuriteoks" poisikeste p...ekukkunud ideekest? Nomaeitea...

Hetkel käibel oleva info järgi, uhkest viltpliiatsitega avalik-õiguslikul ekraanil skeemitamisest hoolimata, on kokkuvõte ikka suht nutune:
1. Noorhärradel oli Suur Idee ja kurjakatelt abi paludes saadeti abilisteks hoopis politseinikud.
2. Kriitiliselt mõeldes võib iga Suure Ideega kombinaatorit pahatahtlikut õhutada, et "hea idee, hea idee, saada muidugi sms 15 milku nõudega, ma võtan selle tirtsu kinni ja hoian seni maal vanaema juures keldris, kuni papp käes."
3. Piiks-piiks ja mitte sekunditki enam "sajandi kuriteota", pluss veel hetkega "sajandi kuritegu" lahendatud.

Prokurör (kes vajab hädasti uut juukselõikust) kirjeldab aga mõni hetk hiljem naiivselt, kuidas ta suhtus antud juhtumil teemasse sama tõsiselt kui eelmisel aastal suvalise koolitüdruku puhul. Jagub neid sajandi kuritegusid igasse aastasse.

Kindel pauk, et homsete lehtede esi- ja muid külgi katavad nappidest kommentaaridest hoolimata lood "sajandi kuriteost" - elu võib seisma jääda, sest kahel Äripäeva lugejal oli Suur Idee!

HILJEM: Pets hüppas skaipi ja teatas, et me tõmbavat sama rohtu. RSS teatas, et ka Parasiilil on sama keti diiler. Jeah, raske on tänapäeval pööblile kotti pähe tõmmata, kui neil on nii lihtne mõttekaaslasi leida.

Tänase hommiku hea uudis tuli blogimaailmast, mida ma viimasel ajal eriti jälginud ei ole. Leidsin ühe kuu aja eest alustanud anonüümse meediablogi, mis rändas kohe ka RSSi loetelusse.
Mulle oli küll ühe sekundiga selge, kellega tegu, kuid austan tema soovi nimetuks jääda ja loodan et tal ikka jätkub viitsimist.

Tänan jätkuvalt kaasamõtlemise eest ja vast need, kes sõna võtnud on, tunnevad ka rõõmu, kui näevad kuidas kavand areneb. Kuidas nüüd on?

Jaano Martin kirjutab, kuidas Hansapank ei näita netipangas konto väljavõtet ja pakub seda hoopis kontoris paberile trükituna müügiks. Kui ta heaks kiidab, siis ilmub kommentaaridesse ka minu sarnane kirjeldus EMT kohta.

P.S. SEB näitab konto ajalugu netipangas selle alguseni (vähemalt viimati kui kontrollisin, siis nägin küll) ja EMTst lahkusin eelmise aasta lõpus samuti. Jalad hääletavad, ega polegi muud moraali Valdese kombel käituvate suurettevõtte jaoks.

Aitäh tagasiside eest. Sain esika kavandi järgmise versiooni koos järgneva kommentaariga: "kirja lisas ilma koledate joonteta (tõesti on lihtsam ja puhtam) ja tugevama põhipildiga. ja kuna triibu üles veergu tõstsin, siis sain sealviidete arvu neljalt kolmele, aga seda on ikka vist liiga palju - eiusu, et nad sellise tekstimassina tööle hakkavad."

Kas leidub veel abilisi, kes arvamust välja ei karda öelda?

Täna avaldati aastavahetuse telekavaatamise statistika. Presidendi kõne kolme eestikeelse kanali summas muidugi kõige ees oma 563 000 vaatajaga...

31. detsembri hilisõhtul, umbes veerand tundi enne südaööd, läksime sõpradega alla tänavale. Igaüks pani käppelt riided selga. Kõik tuled jäid põlema, söögid-joogid täpselt nii ripakile, nagu jäid - niikuinii tuleme ju hiljemalt poole tunni pärast tagasi. Telekas jäi muidugi käima. Irvitasin veel, et näe, kui oleks Emori traadi otsas, siis järgmine aasta kuuleksime, kuidas me kõik usinalt Ilvese kõnet kuulasime.

Selge see, et suure teadusena müüdavat statistikat vaevavad mitmed hädad. Valesti minemise kohti on palju, aga paremat plaani kah pole. Lisaks süsteemis sees olijate äriotstarbelisele hämamisele (uurijad, telekanalid, reklaamivahendajad), teeb ka meedia olukorra keerulisemaks, ületähtsustades mingeid järeldusi/edetabeleid ja ajades segi termineid.

Erinevaid auditooriumi uurimise viise läbi aja kirjeldatakse toredasti siin. Oluliselt paremaks läheks teleuuring siis, kui võetakse kasutusele nood kaameratega mõõdikud, mis näevad kas ja kes üldse ekraani ees on. Seni, kui vaatajad ennast nupule vajutamisega teleka ette registreerima peavad... nojah... Pluss veel kõigest 275 pere vaatamisharjumuste laiendamine terve Eesti elanikkonna peale...

Selle skeptilise hala mõte on selles, et presidendi kantselei koostöös telekanalitega võiks riigipea aastalõpumonoloogi kuhugi viisakamale ajale paigutada. Praegu on see ajal, mil telekavaatamise mõõtmise süsteem teeb garanteeritult alati aasta rekordvaletamise ning kõnele omistatakse populaarsus, mida sel ei ole. Ma kujutan ette, et Ilvesel võiks piinlik olla kui väidetakse, kuidas pooled eestlased teda hardalt kuulasid, samas ta teab, et see nii ei ole. Tänavad on pead kuklas inimesi täis, telekad toas üksinda või nende üksikute seltsis, kes enam välja ei jaksa minna.

Isegi kui ma eksin ja raketid ennast ise õhku lasevad, siis on kuulajaskond südaööks piisavalt ebaadekvaatses seisundis, et presidendi tõsist juttu kuulata. Kah piinlik variant.

Miks ei võiks presidendi kõne olla eetris kell 18, 19 või 20 kui inimesed tõesti toas ja teleka ees ja silm veel selge? Niikuinii on see ette salvestatud sõnavõtt. Ühtlasi saaks president täpsemalt teada kas ja kes tema juttu kuulas.

Ühtlasi ma oleks valmis südaööl nii mõnigi kord tuppa jääma, kui mõni telekanal näitaks otsepilti kuskilt linnaväljakult ja 3,2,1... skandeerivat rahvamassi. See sobiks saavutatud meeleolusse oluliselt paremini ja poleks pärast piinlik lollitatud presidendi, televaatajate ja reklaamiklientide pärast.

Head uut aastat siis. Ja seoses sellega olgu siinkohal lingitud wolli postitusele. Panin seda spämmimist Orkutis ka ise tähele ja mõtlesin täpselt samamoodi. Tõttöelda oli siiralt hea meel, et enda konto plank pea puhtaks jäi. Kuskil 3-5 spämmi tuli sel moel. Ainult! Jah, sõpru tuleb ikka valida.

Scrapbooki kasutamise mõte (Facebookis vist Wall?) - no igatahes, avalikule plangule isikliku kirjavahetuse kraapimine on üldse väga küsitav tegevus. Lööge näiteks Orkutis otsingusse sõnu "pank", "hansapank", "pangakonto", "isikukood" ja siis hakkate nägema... Ei hakka seda lollust kopeerima ja omakorda levitama.

Kuigi veeburari ja uue Arvutimaailma ilmumiseni on veel umbes kuu aega aega, siis püüdsin juba eile kergelt sarvist haarata ja üht-teist organiseerida. Madala intensiivsusega tiksub žurnaalitegemine siiski veel nädalaid. Kaido põrutab kohe üle ookeani läände, mina itta. Jaanuari teises pooles kohtume.