Arvutimaailma toimetus

Hansapank Eesti peadirektori Priit Perens vastused viimases Arvutimaailmas:

Milline oli teie esimene kokkupuude arvutiga?
Esimene kokkupuude oli ülikooli teisel kursusel arvutiga CM 4. Tegu oli suurte siniste kastidega, millega suhtlemine oli omaette kunst. Arvestuseks pidime suutma mingi lihtsama C+ programmi kirjutada. Üldiselt tundus selline suur riistapuu väga ebaisikupärasena ja erinevalt personaalarvutitest endaga suhtlema ei kutsunud. Järgmine oli juba veidi lõbusam. See oli vist Eesti esimene personaalarvuti Juku, millel pidime suutma mingi pildikese liikuma panna.

Millal saite endale esimese oma arvuti?
Oma arvuti tööl tekkis mulle 1988. aastal hotellis Viru, kus ma poole kohaga programmeerijana töötasin. See oli personaalarvuti Olivetti. Kui ma õigesti mäletan, oli sellel riistapuul mingisugune üle andmebaasi liitmise probleem, mida ma lahendada ei suutnud. Kõik nagu töötas, aga aeg-ajalt muutusid summad valeks. Kui arvuti vahetus, hakkasid ka programmid tööle. Kõigi arvutikasutajate peamine lõbu oli sellel ajal mäng “Digger”. Õnneks sai seda nii palju mängitud, et pärast ei ole mänguhimu tekkinud.

Milline oli teie esimene mobiiltelefon?
Ei mäletagi. Mingi suur Nokia NMT-telefon oli. Tegu oli töötelefoniga, seega hinda ei mäleta. Põhiline mälestus on punnis põuetasku!

Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Internet töötas meil Eesti Investeerimispangas juba 1990ndate alguses. Ainuke, mida mäletan, oli, et välispangad ei tahtnud meiega alguses kuidagi interneti teel suhelda. Peeti ebaturvaliseks.

Milline on teie praegune tehniline varustatus?
Tööarvutiks kasutan suhteliselt keskmise võimsusega sülearvutit, telefoniks on keskmine Nokia. Fotomees ma ei ole. Asendamatud on nii sülearvuti kui telefon, igapäevatöös väga vajalikud.

Kõige halvem ITga seotud kogemus?
Kõige enam segab lõputu vajadus turvalisust tõsta. See on arvuti kasutamise juba üsna keerukaks muutnud. Arvutiviirused (õigemini nende tegijad) on saavutanud samasuguse tulemuse nagu rahvusvaheline terrorism. Lennukitega lendavad inimesed endiselt, aga see on turvakaalutlustel väga ebameeldivaks ja inimväärikust alandavaks tehtud.

Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Loomulikult ei saa meist keegi enam ilma e-postita hakkama. Sellel põhineb nii firmasisene kui -väline informatsiooni vahetus. Tulemuseks peaks olema oluliselt efektiivsem maailm, kuid siingi on kaose tekitajad vahele sekkunud. Õnneks siiski prevalveerib veel efektiivsus.
Uudiseid saangi peamiselt netist. Eesti uudiste jaoks kasutan BNSi ja Äripäeva portaali, rahvusvahelistest on väga head FT ja Bloomberg. Suur blogide lugeja ei ole, aga kui on huvitav probleem, siis võib sealt huvitavaid arvamusi leida.

Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Tööaeg möödub peamiselt kas arvuti taga, koosolekutel või tööreisidel. Hinnanguliselt kolmandiku ajast kulutan arvutiga töötades. Vabal ajal vaatan peamiselt uudiseid või otsin mingit huvitavat infot. Mänge ei mängi.

Kui sageli teid arvutiviirused murravad?
Tööarvuti turvalisusele juba eelnevalt vihjasin. Kodune arvuti on samuti kaitstud. Seega on senine kokkupuude olnud rohkem preventiivse ravi kannatamine kui haigus.
Hansapanga juhina tuleb IT-turvalisusega samuti pidevalt tegeleda. Peame seda üheks väga oluliseks prioriteediks – teeme omalt poolt kõik, et meie 500 000 aktiivset netipanga kasutajat saaksid oma rahaga turvaliselt toimetada.

Ausalt – kas olete või olete olnud kunagi tarkvarapiraat?
Arvan, et 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses sai igasugust tarkvara kasutatud. Osa sellest olid loomulikult demoprogrammid,osa programmeerimiskeskkonnad. Sai erinevaid keskkondi proovitud. Kui tööks läks, pidi nagunii ostma. Kuna olen kogu aja arvutit peamiselt tööks kasutanud, siis pole põhjust olnud ajaviiteprogramme “laenata”.
---
Kui sul on kindel soov, et Arvutimaailm selle viimase lehekülje tüüpküsimustiku kellelegi saadaks, siis pane ideed postituse kommidesse või mulle postkasti. Siiani oleme hoidnud seda joont, et vastajad on IT-ga miskitpidi seotud inimesed, kes on kas valdkonnas tuntud ja/või olulisel ametipostil.

Kübersõja “kindral” Hillar Aarelaid töötab Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse infoturbeintsidentide käsitlemise osakonna (CERT Eesti) juhatajana ja vastas Arvutimaailma ankeedile nii:

Milline oli esimene kokkupuude arvutiga?
1989. aastal kodukolhoosi kontoris valge (mitte kollane!) AT-ga, mis maksis vist mitme kombaini jagu. Kontoritädide päevatöö lõppedes sai seal trellitatud arvutitoas istutud hommikuni...

Millal said endale esimese oma arvuti?
Koju tassisin esimese arvuti 1991. aastal. Enamasti kasutasin seda oma konstaablitöös menetluse vormistamiseks. Oli vist suuremat sorti vaidlus toonase uurimise juhiga, et kas ikka tohib olla arvutiga tehtud, kuna ettenähtud oli ju kirjutusmasinaga! Clipper oli noil päevil kuum sõna ja sellega sai siis pusitud, näiteks sugupuude võrdlemisel, kas harud kokku jooksevad.

Milline oli esimene mobiiltelefon?
Olin esimesi Q-GSM-i ostjaid, EMT oli toona ikka väga kallis ühe politseiniku jaoks. Telefoniks Motorola miskine, aga see Motorola on mõistnud päris vastupidavaid asju ehitada! Raadiojaamaks oli mul enne juba Motorola ja see kannatas kõik välja – mahakukkumised ja autoga ülesõitmised... Pea sama hea oli see Q esimene telefon.

Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Algas see ikka sissehelistamisega. Kuid eredalt on meeles kokkupuude esimese tulemüüriga (Barrikaad), kui Arne ja Viljari selja tagant sai piilutud, kuidas poisid bash’iga trikke teevad.

Milline on sinu praegune tehniline varustatus?
MacBook, Motorola, Nikon. Eks ma sõltun ikka kõige rohkem telefonist, nagu iga teinegi.

Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
1. Kevad 2007. 2. Teenuste tarkvara põhisus mitte üldtunnustatud standarditele (xhtml, css...) vastamine. 3. Need veebitreialid pole vist algkoolist kaugemale jõudnud. Ja kõik UID-tegijad (user interface engineer) on vist väljamaale üles ostetud.

Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
IRC, e-post, reader.google.com.

Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Enamik päevast (12 h) ikka tööasjad, meelelahutust arvutist ei otsi.

Kui sageli arvutiviirused murravad?
Mis need veel on? Tegelikult on vastupidi, murran ise neid pagana viiruseid, et sotti saada, mida nad teevad ja kuidas nende vastu saada.

Ausalt – kas oled või oled kunagi olnud tarkvarapiraat?
Ikka, kui arvuti- ja tarkvarapoode meil ei olnud ning netipoode polnud vist veel leiutatudki. SuperCalc 5.0, Delphi, VisualC meenuvad esimestena, hiljem peale vabavarale juurdepääsu tekkimist pole enam vajadust olnud.

Olen võlgu viimaste numbrite ankeedid, mis tavaliselt täies pikkuses ajakirja ei mahu. Aivar Ruukel Soomaalt vastas nii:

Milline oli sinu esimene kokkupuude arvutiga?
Naasesin 1987. aasta sügisel sõjaväest ja läksin õppima põllumajandusülikooli. Ühe ainena oli meil ka miskit raalidega seotut, Riia mäe majas oli paar tuba arvutit täis, mida täpselt tulevased agronoomid seal tegid, ei ole enam meeles. Ma ei ole kunagi vaevanud end küsimusega, et mis seal arvuti sees toimub. Kasutamine on see, mis on huvitav.

Millal said esimese oma arvuti?
1992. aastal, olin siis vabakutseline giid ja tõlk. Tõlkisin õppematerjali piimakarja kasvatuse kohta rootsi keelest eesti keelde. Arvuti, mida kasutasin, oli XT protsessoriga ja kuulus talupidajate liidule, kelle tellimusel tõlketööd tegin. Windowsit sellel masinal polnud, aga “Tetrist” sai mängida. Flopikettad olid sellised suured, õhukesed ja pehmed. Kui piimandusasja valmis sain, toodi mulle ka veidi parem masin märksa kiirema protsessoriga ja see oli Windowsiga. Kuvar muidugi oli mustvalge, mängudest on meelde jäänud üks selline, kus kass mööda pesunööre hiiri taga ajas.

Milline oli esimene mobiiltelefon?
Kui 1993. aastal loodi mu kodurabadesse rahvuspark ja hakkasin kanuumatku korraldama, tekkis ju kohe vajadus turundustegevuste ja kommunikatsioonivahendite järele. Enne moblat oli mul peiler. Täitsa toimis, kaua seda siiski ei kasutanud. Nokia kännuka ostsin pruugituna. Eks ta oli suhteliselt kallis, aga ilma ei olnud ka võimalik klientidega suhelda. Taskus teda ei kandnud, see oli portfellis koos märkmiku ja pastakaga. Kasutasin NMT võrku päris kaua, enne kui Soomaale jõudis GSM.

Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Üks minu töödest aastatel 1994–1996 oli Eesti ökoturismialase info kogumine, ka koostöövõrgustiku loomine. Info panime värskest peast kohe internetti. Seda aitas teha Toomas Möldes, kes lõi sel ajal muuhulgas ka sellist keskkonda nagu www.ee.
Kodutallu Saarisoosse sain internetiühenduse 1997. aastal, enne seda käisin e-kirju mujal lugemas. 1996. aastast toimetan ka oma kodulehte Soomaa matkade kohta, mille aadress www.soomaa.com.

Milline on sinu praegune tehniline varustatus?
Üle paljude aastate on hetkel põhiline töövahend lauaarvuti, sülearvuti on lihtsalt pidevalt rikkis. Muidu olen kümmekond aastat kasutanud eelkõige sülearvutit, lauaarvuti on küll ka alati olemas olnud. Poole aasta eest soetasin ka pihuarvuti, loodan seda enam kasutama hakata. Mobiiltelefoni kõrval kasutan päris palju ka Skype’i. Fotokas on mul Olympus E 500, elu esimene peegeldigikaamera. Olen viimasel aastal hakanud palju pildistama.

Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Kõige kehvem kogemus on läpakaga, mis mul õnnetuseks praegu on. Otsin uut, ei soovita kellelegi sülearvutit, mille nimi algab O-tähega. Natuke peavalu on ka olnud lauarvutiga, sõbra soovitusel sai soetatud 64-bitine ja ta pani ka vastava Windowsi peale. Kahjuks ei taha HP printer 64-bitist arvutit tunnistada. Ei olegi draivereid seni leidnud ja kui printida tahan, lükkan Windowsi maha ja Ubuntu käima. Linux on muidu igati sümpaatne, aga siiski veel harjumatu.
Internetis ei häiri mind otseselt miski. Kunagi häiris kiirus, vahel WiFi-võrgus ka praegu. Samas on WiFi suurepärane! Ja internet on veel suurepärasem, kirglikult jälgin ja elan kõige selle rütmis, mis mahub Veeb 2.0 mõiste alla. Hetkel ootan näiteks kannatamatult uudiseid Open Sociali aplikatsioonide arenduse kohta.

Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Ma ei saaks Google’ita hakkama. Samas hakkasin just hiljuti taas Yahood enam tarbima ja taasavastasin oma Yahoo kontoga seotud häid võimalusi. E-post on muidugi üks olulisemaid internetirakendusi. Ka listid on minu jaoks väga tähtsad.
Uudiseportaale iga päev ei loe, küll aga RSS feed’e. Jälgin, mis Eesti internetiturunduse asjatundjad teevad ja kirjutavad, ökoturismialast infot loen laiast ilmast. Blogijatest loen ka Marek Strandbergi. Paaril korral nädalas käin foorumites.
Nagu mainisin, fännan kasutajatekkelise veebi arengut ja olen sellega seoses ka väga paljudes võrgustikes ise sees.

Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Õnneks on päevi, kui olen enamiku ajast õues ja heal juhul vaid pool tunnikest arvuti taga. Tahaks, et neid päevi oleks enam. Meelelahutajana on täitsa hea YouTube, seal leidub ikka imeasju näiteks 1980ndate alguse popmuusikast. Eks ka see sotsiaalne võrgustumine lahutab meelt.

Kui sageli sind arvutiviirused murravad?
Ammu pole suuremat probleemi olnud.
Kasutan Firefoxi ja Thunderbirdi ning hoolitsen, et arvutitehnikust sõber hoolitseks mu masinas mõne pädeva viirustõrjesüsteemi olemasolu eest.

Ausalt – kas oled või oled kunagi olnud tarkvarapiraat?
Vastan ausalt, ISE ei ole. Kasutan ise vaid programme, mis on vabavarana netist saadavad, pole elu sees mingeid koode kräkkinud ega oskaks seda ka teha.

Teist kuud järjest kurdavad tuttavad, et Arvutimaailma on raske osta - pole kusagil müügil. Mingi jama on leviga. Seega palve - kui keegi üritab leida ja mõnes ajakirjariiulis AMi pole - ole hea ja anna teada kus see nii on. Ma lasen siis uurida ja leviplaaniga võrrelda.

Lisaks on tuli AM hiljem ka postkasti - alles eile või täna jõudis minu kodusele aadressile, kuigi oleks võinud jõuda umbes 9 päeva varem. Aga oleks veel fakte vaja, et saaks vigasid taga ajada.
*
Pikaajalise Bookinghouse.ee kliendina pean nurisema, et uus süsteem on endiselt harjumatu. Lisaks kadus sisselogimise võimalusega ka isiklik varasemate lendude arhiiv, mida täna üritasin arvete alusel taastada. Veel tähelepanekuid. Kui sihtkoht pole etteantud nimekirjas, siis käsitsi sisestamine on paras peavalu. Vajalikku sihtkohta lendu üldse ei saanud, tulid ainult kriipsud. Aga noh, eks ma harjutan veel ja saan vast lõpuks süsteemi jälle käppa.

Igatahes sel korral ostsin pileti otse SASi kodukalt, mis oli samuti elamus. Lubatakse kõike valida ja otsustada, kuni reisija nime sisestamiseni. Siis tuleb veateate vormis info, et missa tahad homseks piletit või!? Netist ostes peab vähemalt viie päeva kaugusele väljumise planeerima!

Õnneks saab piletit osta telefonitsi, kuid helistada tuleb tasulisele numbrile! 15 krooni pluss tavapärased maksud. Huvitav lähenemine. Tavaliselt on sellised numbrid, millele kliendid helistavad, et raha ära anda, sootuks tasuta. Kui pilet telefonitsi ostetud, tuleb e-postiga broneeringu kinnitus, kuid e-piletit SAS veel ei tunne.

Umbes kuu aega regionaalministri ametis olnud Siim-Valmar Kiisler lubas tööle asudes, et hakkab jõudliselt e-riiki edendama.
/.../

Majandusminister Parts viitas möödunud suvel Arvutimaailmale antud intekas korduvalt, et selles ja teises küsimuses vaatab ta minister Reimaa poole. Olete nüüd siin Reimaa asemel kui Partsi saadik – erakonnakaaslane ja kaasvõitleja – kui tihe suhtlemine „Harju tänavaga" (seal asub majandusministeerium – M.N.) on? Kas Parts andis memo kaasa, mida teha vaja?
Juhan Partsiga on meil aastaid hea koostöö ja ka inimlik klapp olnud. Memot ta mulle kaasa ei andnud, pigem lubas mind ikka toetada minu algatustes. Suhtlemine Harju tänavaga on tihe juba seetõttu, et minu eelmine töökoht asus just seal.

Oma esimestes ütlemistes uude ametisse asudes kuulutasite kohe üheks peamiseks tööülesandeks e-riigi arendamise. Kas see oli hea loosung – seda enam, et eelmisele ministrile selles vallas etteheiteid tehti – või on teil konkreetsem tegevusplaan või vähemalt to-do-list olemas?
Arvan lihtsalt, et see on vajalik asi, mida teha. Plaan on luua konkreetseid lahendusi konkreetsete teenuste pakkumiseks veebikeskkonnas ja seda eelkõige kohalike omavalitsuste kodulehekülgede vahendusel.

/.../

Kui suur teie meeskond praegu on?
Siseministeeriumil on kaks ministrit. On siseministri inimesed, on regionaalministri inimesed ja siis on ühised tugiteenused – rahandus, avalikud suhted jne. Regionaalministri valdkonna inimesi on 70, tavaliselt arvatakse, et neid on palju vähem. Võrdluseks – kultuuriministeeriumis olevat 65 inimest. Seega inimesi on küll. (Paus.) Aga kui nüüd küsite, et palju neist IT-ga tegeleb...

Jah, oli selline plaan küll.
Täna... noh...

Ei ole ühtegi?
On üks inimene, on üks inimene, aga tal ei ole IT-haridust. Aga ressurss on olemas. Ametikoht on olemas ja vaba! IT-inimeste leidmine ei ole kerge, aga äkki keegi paneb seda võimalust tähele. Ta peaks olema visioonilooja ja koordineerija. Lahendused tuleb ju ikka kuskilt sisse osta.

/Pikemalt värskes Arvutimaailmas./

Eelmises Arvutimaailmas ilmunud lugu ITL-i reklaamrännakust Haapsalu Gümnaasiumisse läks nüüd üles StartIT kodukale. Koopia ka siia blogisse.

Abituriendid, ärgake!

Tamm-tamm-tamm kajavad jooksusammud mööda hilispärastlõunaselt vaikset koolimaja. Väljas kisub pimedaks. Viimase piirini viidud rohelises T-särgis koristaja viskab harjavarre demonstratiivselt maha, andes sellega sõnatult, kuid ühemõtteliselt märku, et mida ma siin vuntsin, kui see loomaaed oma tormamist ei lõpeta!

Päev algas rutakalt. Pakk banaanimahla kaasa, jope selga ja õues ootab [digi] peatoimetaja Henrik Roonemaa, et sõita koos Haapsalu Gümnaasiumisse. Täna on seal Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) roadshow järjekordne peatuspaik. Varem on käidud Võrus, Pärnus ja Kohtla-Järvel, talve jooksul ootab ees veel rida koole. Ülesanne on abiturientidele näidata, et IT ei ole pikad patsid poiste peas, kustunud pilgud elututel koodiridadel, soodumus ülekaalulisuseks ja puuduv eraelu. IT on hoopis lõbus, huvitav, lihtne, tasuv ning kui mitte kõikjal, siis vähemalt igal pool. Nii peaksid vist noored IT-d tajuma.

Keskpäeva paiku kooli aula ukse taha jõudes kostab seest lapsi kamandav õpetaja. Sellise tooniga pedagoog poleks kindlasti lapsepõlves mu lemmik olnud. “Päkapikula on üks imepõnev maa, kuid ärge reeglit rikkuge, see maa on päkapikkude...” laulavad mudilased. Vara veel IT-d teile promoda!Kõne ITL-i projektijuhile tõestab, et oleme siiski õige ukse taga ning lisaks rütmikatunnile on saalis ka roadshow korraldusmeeskond. Suur ekraan on lavale üles tõmmatud ning aulaklaveri kõverale kaanele on laotud rida sülearvuteid. Projektijuht Alvar Nõuakas timmib kaugjuhitavat mudelautot, mille katusele on kinnitatud veebikaamera. Seda, mida auto oma “silmaga” näeb, saab näidata otseülekandena suurel ekraanil.

Ettevalmistused käivad

Õige pea saab Henrik saali tagaotsas mudilastega müttavalt õpetajalt noomituse. Ta on haaranud projektori oma võimusesse ja kuvab lõbusaid animatsioone YouTube’ist. Lapsed ei huvitu enam päkapikutantsu õppimisest, vaid vahivad, kuidas mingi roheline käte ja jalgadeta multikategelane laulab (“Silly Songs with Elves”). Märkus võetakse arvesse ja multikavaatamise lõbu rütmikatunnis jääb üürikeseks. Järgnevad katkendid Ühendriikide valitsuskanalist C-SPAN ei köida mudilasi karvavõrdki.

Ürituse alguseni on veel aega. Muidu nutuses materiaal-tehnilises seisus olevas koolimajas on saalis traadita internet. Kontrollin kooli kodulehte – tänase propagandaürituse kohta pole ridagi. No saab siis imet näha, kas keegi üldse tuleb, sest vastupidiselt mu ootustele on koosviibimise algus seatud tundidevälisele ajale, mis peaks osavõtuaktiivsusele automaatselt oma negatiivse märgi jätma.

Tund enne ürituse algust saabub moodsa Canoni kaameraga õpetaja, kes teeb koolile videot. Ei ole veel midagi jäädvustamisväärset.

“Organiseerimine on olnud väga hea, koolipere on olnud innukas ja meeskondi rohkem kui auhindu,” kostab orgkomitee ridadest. Hiljem selgub, et mingeid meeskondi pole olemaski, aga hetkel seda veel ei teata.

Kaua see kestab?

20 minutit noorte eeldatava saabumiseni. Veel mõned harjutustiirud kaugjuhitava autoga.4 minutit enne täistundi saabub esimene salk. Ei pane imestama, et kohe heidetakse saali etteotsa ka esimene ja kõige olulisem küsimus: “Kaua see kestab?” Kuuldes oletatavat lõpukellaaega, kostub kohe ka eneseõigustus: “Ma ei pea siin niikaua istuma, mul on tund ette tehtud.” Diip. Kui sulle endale su tulevik korda ei lähe, miks peaks siis teistelegi minema. Mine kogu parem reidis feimi.

Pika hambaga kohale ilmunud noorte hirmud saavad tõeks ning roadshow algus ei ole just ülearu ligitõmbav. Ilma igasuguse teresõnata käivituvad katkendid mingist pooltuntud näitlejatega filmist, kus Microsofti tooteid näidatakse moodsa äritegevuse lahutamatute osadena. Lisaks veel kimbuke muid IT-promovideosid.

Loen kokku 70 noort ja mõned õpetajad, kes selle veerandtunni vapralt vastu peavad. Siis näeb sõiduplaan ette Henriku kõne. Ta räägib, et varsti tuleb otsustada, mida oma tulevikuga peale hakata ja et ITL käib 18-s koolis ja hetkel ollakse neljandas. Kusjuures nimekirja kuuluvad ainult kõige lootustandvamad koolid.

“Tean, et te kardate IT-d õppida, kardate matemaatikat, programmeerimist ja et IT-s on imelikud inimesed. Tõestame, et me ei ole igavad inimesed ja seal võib täiesti huvitav olla ja hästi ka teenida,” lubab Henrik.

“Käsi püsti, kellel on reidi konto?” alustab Henrik koomasse langeva publiku reanimeerimist. Käed venivad püsti.

“Võrus oli paar korda rohkem inimesi, aga keegi ei tõstnud kätt püsti,” tähendab Henrik. “Käsi püsti, kes teab, et läheb IT-d õppima?” Mitte üks käsi ei tõuse. Või siis et lootustandev kool. “Käsi püsti, kes plaanib vähemalt reaalala minna õppima,” proovib Henrik valimit laiendada. Kerkib üks käsi. Kas tõesti on siit tulemas kaks klassitäit müügimehi, kassapidajaid, baaridaame, haldusjuhte ja rahvusvahelisi ärikorraldajaid? Innovatiivse ja teadmistepõhise tulevikumajanduse seisukohalt suht mõttetuid uduheeringaid, kes võivad küll ajada ilusat juttu ja määrida pabereid, kuid reaalselt midagi valmis teha ei suuda? Kus on inseneride, teadlaste ja novaatorite taimelava? “Kas siin on keegi, kellele üldse meeldib matemaatika, füüsika, keemia?” teeb Henrik viimase meeleheitliku katse. Ehk umbes 7–8 kätt vilksatab üle saali siin-seal hetkeks üles.

Lendavad T-särgid aitavad

OK, kümnendik. Kas või nende nimel ja kuna juba tuldud on, siis minnakse päevakorraga edasi ning esinema asub Ivo Suursoo Columbus IT-st. Ülesanne pole lihtne – saalis on kustunud pilgud ja tardunud kehad, käed põsakil. Kas tõesti on reidi konto ainus asi, mis neid IT-maailmas sütitada suudab? Või on koolipäev olnud liiga kurnav?Ivo proovib neid äratada. “IT ei ole ainult programmeerimine, läheneda võib nii tehnoloogia- kui rollipõhiselt. IT-s töötamiseks ei pea olema IT-mees,” proovib ta kohe alguses eelarvamuste lõhkumisega tähelepanu saavutada. Veidi aja pärast lendab saali paar T-särki neile, kes tõestavad kontrollküsimusele vastates, et nad on eelnevat juttu ikka kuulanud. See töötab.

“Valige valdkond, otsige, pakkuge ennast ise välja, õppige, teile tulevad ise võimalused kätte,” proovib Ivo publikut veenda. “Reaalsus on see, et kohtadele pole konkurss, vaid inimesi otsitakse.

”See tekitab mõningast elevust. Ohoo, keegi ajab mind ise palka pakkudes taga! OK, aga pole veel ikka kindel, kas maksab ennast selle nimel liigutada, võib-olla on see mööduv puudujääk. Noor tahab ikka teada, kas maksab rabelema hakata. Palju siis neid IT-mehi, või IT-sektoris töötavaid inimesi vaja on?“Erinevatel hinnangutel on Eestist 500–2300 inimest puudu. Ütleme, et umbes 2000 Eestis. Lisaks 20 000–40 000 Skandinaavias,” ütleb Ivo. “Need inimesed võiks kohe täna tööle saada. Mitukümmend koolitäit...”

Koolikell teatab tunni lõppemisest ja kuna linnuke on kirjas, siis kümmekond noort laseb jalga. “Kas peale kooli saab ikka erialast tööd? Või oled kõrgharidusega koristaja?” kostab järgmine küsimus, mis näitab, et umbusk pole veel kadunud.

“90% inimestest saab kindlasti tööd,” lubab Ivo. Esireast sekkuvad oma esinemisjärge ootavad TTÜ IT-tudengid: “Meie kursustelt ei tööta ainult üks inimene IT-alal. Kooli ei jõua veel lõpetadagi, pakkumisi sajab uksest ja aknast.” Siis tuleb standardküsimus: “Palju IT tüdrukuid huvitab?” Ivo: “On valdkondi, kus naised on eelistatumad. Naised on kannatlikumad ja edukamad seal, kus on vaja teadmisi edasi anda teistele inimestele.” Küsimus: “Kui kähku IT-ga Eestis miljonäriks saab?” Ivo: “Sõltub, kui palju sa oled valmis aega pühendama. Kui mõtled midagi uut välja, siis juhtub see päris ruttu.”

Nüüd on tudengite kord noorte silmi avada. Jaak Jurtom ja Margit Turro käivad Tallinna Tehnikaülikoolis. Margit õpib viimast aastat arvuti- ja süsteemitehnikat. “Eelnev kokkupuude arvutitega oli null,” tunnistab ta julgelt. “Olin näinud Wordi ja Excelit.” Nüüd aga ei lasta rahulikult õppida, sest näiteks sel aastal on ta saanud tööpakkumisi viiest firmast. On siis uskmatust nii raske murda või on põhjus muus, aga kobinal lahkub veel kümmekond noort.

Jaak on ise sellesama Haapsalu Gümnaasiumi vilistlane ja õpib viimast aastat telekommunikatsiooni. “Õpetaja Tuisk ütles küll, et Jaak, ära sina endale patsi kasvata,” meenutab ta kooliaega. Läks aga teisiti, nüüd on ta ikkagi patsiga poiste parteis, kuigi soeng on endiselt akuraat. “Haapsalu Gümnaasiumi matemaatikaeksamite tasemega ei pea sisseastumist kartma,” julgustab ta veel.

Jutt jätta ja jooksma!

Sellega on ametlik osa läbi ning esile palutakse astuda meeskondadel, kes hakkavad osa võtma seikluslikukst SMS-mängust. Mida aga pole, on meeskonnad. Õnneks moodustuvad need saali alles jäänud noortest ilma suurema vaevata.

Edasist on väga raske jälgida ja kirjeldada, sest peale instruktsioone tormavad võistkonnad mööda koolimaja laiali. Saali jääb helendama projektor, mis kuvab linale võistluse hetkeseisu.

Mängu sisu on lühidalt järgmine: igal meeskonnal on mobiiltelefon ja lünklik küsimustik paberilehel. Kui ühe ülesande lahendus õigesti SMS-iga ära saadetud, tuleb telefoni uus lühisõnum, mis täidab järgmise küsimuse lünga ja teeb võimalikuks sellele vastuse otsimise. Ülesannete lahendamiseks on siin-seal abivahendid peidus, mis tuleb üles leida.

Meeskond “EMT” tormab, laenuks saadud GPS käes, õue mingit telefoninumbrit otsima. GPS vehib noolega siia-sinna ja püüab esmalt aru saada, kus ta asub. Asjaosalised ei malda aga oodata ja leiavad kohe välisukse kõrval asuvalt klassiaknalt Falcki kleepsu numbriga 1911. SMS vastusega teele ja tuppa tagasi! Ootamatult saabub teade – “Vale vastus”! Tagasi õue! Nüüd võetakse orienteerumine tõsisemalt ette. Lühikeste sööstudega jõutakse lõpuks paarsada meetrit eemale tänava äärde, kus kõrgub hiigelplakat Ekspress Hotline’i reklaamiga. “1182” annab lõpuks järgmise küsimuse lünka vajalikud sõnad.

Samal ajal sebivad koolimajas ühes kinnises klassiruumis mingi teise meeskonna liikmed. Üks neist juhib meile juba tuttavat kaugjuhitavat mänguautot. Otseülekanne auto katuselt on ekraanil, auto ise kuskil koolimaja koridoris. Tahvlile joonistatud kaardi järgi tuleb autoga üles leida paberitükk, millel selle ülesande õige vastus. Hoogsa kihutamise käigus sõidetakse autoga raadiosaatja levialast välja...

Muutus siiski toimub

Koristajatel, keda on koridorides ootamatult palju, on raske pärastlõuna. “Ei no mina küll ei taha, et siin praegu jooksma hakatakse!” deklareeris üks neist, kui meeskonnad mõne aja eest saalist laiali joostes SMS-mängu alustasid. Nüüd on nad kõik alistunud, kuid täis sisemist rahulolematust.

Üks ülesanne toob meeskondi järjest aulasse, kus otsitakse meeleheitlikult klaviatuurinuppe. Kui nupud koos, saadakse kätte järgmine küsimus. Küsimus käib Cisco Eesti juhi Endo Viirese kohta ja vastuse sellele leiaks ka muide ühest eelmise aasta Arvutimaailmast. Noorte jaoks on vastus peidetud ühte arvutisse.

Kell 16.30 näitab projektoripilt, et võistkond “Datel” on lahendanud viimase ülesande ja saavutanud võidu. Saali laekuvad võistlejad on hoopis teisest puust, kui veel mõne aja eest elutute pilkudega saalitoolidel tiksunud tuimad tükid. Päev on päästetud.

Tänane õhtu tõi huvitava numbri - Kanal2 telesaates "Üks päev..." teadis Anu Saagim öelda, et Justi müüginumber on 15 000 juurest kukkunud 4000 peale.

Mõtlesin, et kuulsin valesti, aga Priit on samamoodi kuulnud. Ega ei tea ju pidutädi allikaid ning võibolla ajas ta magamatusest ja pidevast tipsutamisest midagi sassi, aga kui ongi 4000? No siis on laiatarbe sopakas nišižurnaalist Arvutimaailmaga samal pulgal. Veider lugu. Aga ilmselt mitte võimatu, kui kommipaberite kujundaja pandi seltskonnaajakirja tegema.

Sel korral siis sedamoodi. Ei hakka praegu pikemalt sisust kirjutama. Ega reede õhtul keegi niikuinii arvuti taga ei istu. Ainult tõsise arvutikallakuga inimesed, kellel eraelu ei ole ja silmade efektiivne fookuskaugus 50 cm :)

Kaido toodi ka Saksamaalt ühes tükis tagasi. Juba online ja rääkisime järgmisest numbrist. Kes ikka kiidab kui...

Pole ka ime - tegemist oli ju laupkokkupõrkega hinnanguliselt 100-110 km/t kiirusel.
Autost aga kakerdas välja noor neiu, kelle esimesed sõnad olid, “ma ei teadnudki, et sel masinal on turvapadjad…”.
Pikemalt Kalju blogis. Millegipärast mul on tunne, et tema blogi ei külastata massiliselt ja seda postitust võiks näha rohkem inimesi.

Kuhu see kiire on!?

Tihe nädal on olnud ja iga tähelepanu kõrvalejuhtimine on pinget suurendanud. Samas on kogu aeg olnud kindel veendumus, et žurnaal saab õigel ajal trükki. Saab kah! Eks ole seda deadline'i kogemust ning võimaliku ja võimatu tunnetust piisavalt.

Kuna Arvutimaailm jaanuaris ei ilmu, siis see vahepealne paus harjutab väga kiiresti kergema koormusega ära. Eelmine number sai seetõttu märkamatult kokku, kuna pika aja jooksul lahustuvad töised tegemised kuidagi olematuks. Sellepärast nüüd tunduski olukord palju pinevam.

Avastasin täna 10 aastat vana AMi lugedes, et juba toona tehti seda ajakirja kaugtööna. Juhtkirjas oli see sõnaselgelt kirjas ja ka märkus, et toimetajaid ei maksa toimetusest otsida :)
E-riigi arendamist lubanud regionaalministriga intrevjuud tehes oli tema esimene küsimus mulle samuti - et kuidas te seda nii teete, et ei istugi iga päev üheskoos?

No näed. Kaido sehkendab endiselt CeBITil ja teised on eiteakus. Laadis sealt 150 mega pilte serverisse ja homme saadab veel teksti ning kui need neli lehekülge paika saavad, siis ongi tööpäeva lõpuks kõik purgis.

Sain just hetk tagasi kätte Hansapank Eesti uue peadirektori Priit Perensi vastused rubriiki "Mina ja arvutimaailm". Toob seal ühe huvtava võrdluse:

Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Kõige enam segab lõputu vajadus turvalisust tõsta. See on arvuti kasutamise juba üsna keerukaks muutnud. Arvutiviirused (õigemini nende tegijad) on saavutanud samasuguse tulemuse nagu rahvusvaheline terrorism. Lennukitega lendavad inimesed endiselt, aga see on turvakaalutlustel väga ebameeldivaks ja inimväärikust alandavaks tehtud.

Ok, üks vastus veel siis siia:
Millal saite endale esimese oma arvuti?
Oma arvuti tööl tekkis mulle 1988. aastal hotellis Viru, kus ma poole kohaga programmeerijana töötasin. See oli personaalarvuti Olivetti. Kui ma õigesti mäletan, oli sellel riistapuul mingisugune üle andmebaasi liitmise probleem, mida ma lahendada ei suutnud. Kõik nagu töötas, aga aeg ajalt muutusid summad valeks. Kui arvuti vahetus, hakkasid ka programmid tööle. Kõigi arvutikasutajate peamine lõbu oli sellel ajal mäng „Digger”. Õnneks sai seda nii palju mängitud, et pärast ei ole mänguhimu tekkinud.

Ülejäänu juba järgmise nädala Arvutimaailmast ;)

Vana tuttav CeBIT on väiksemaks jäänud, aga väiksemal pinnal on tunglemist endiselt palju.

Kuna Arvutimaailma märtsinumbri trükkinimekuni on aega veel loetud tunnid :) siis sünnib CeBITi lugu otse bloogis. Kui keegi soovib suunata kuhugi konkreetsesse boksi midagi vaatama, siis võiks kommentaarides teada anda. Kui jõuab, käib ära.

 

Samsungi boksis: monitor venib veel suuremaks

Eilne esimene päev kulus põhiliselt Samsungi boksis, kus monitoride ja muude ekraanide tootesuuna juht Yoon-ho Ha andis väikese pressikonverentsi Balti ajakirjanikele. Boks on küll veidi väiksem kui näiteks üleeelmisel aastal, kuid parajalt lahmakas ikkagi. "Maailma suurimaid" on ka esindatud, nagu igal aastal. Suurimad diagonaalid jms.

Ärimonitoride 4:3 suhtega mudelid kaovad lähiajal, ennustab Ha. Sel aastal ületab Wide formaat juba 50% piiri ehk laiekraane hakatakse müüma rohkem kui tavaformaadis ekraane. Samsungil on Wide osakaal 65%.

Diagonaal venib sel aastal valdavalt 22-tolliseks arvutiekraanidel. 2009. aastal peame laudadele mahutama juba 24-tollise vedelkristallpaneeli.

Lisaks tulevad suurte monitoride kõrvale pisikesed. Näiteks väike 5-tolline MSNi jaoks. Siis ei pea suurel tööekraanil nii palju aknaid lahti hoidma.

Pealetungivate läikiva pinnaga ekraanide kohta arvab Ha, et kodus on nad ehk väga head, aga firmades halvad, kuna firmades palju valgusteid ja need peegeldavad liiga palju läikivalt ekraanipinnalt. Firmades pole ka kirkamad värvid nii olulised. Aga trend on siiski ka ärimonitore läikivana teha, mis siiski Koreas pole populaarne.

Küsimusele, kas on mingit vahet toodetel, mis tulevad Venemaale ja Ida-Euroopasse võrreldes Lääne-Euroopa ja USA kaubaga vastab Ha, et mingit muud vahet pole kui see, et erinevates riikides on populaarsemad erinevad mudelid. "Aga sel aastal on ka Ida-Euroopas hakatud sama suure diagonaaliga monitore ostma kui näiteks USA-s, vahed vähenevad," tõdeb Ha.

 

Blackberry boksis aega viitmas

Küsimus RIM Blackberry esindaja käest, millal siis see imetelefon Eestisse jõuab, mis USA-s pea iga kolmanda ärimehe taskus asub, põhjustas suure ajakao. Kutsuti üles nõupidamisteruumi, aeti kokku müügi- ja arendustegevusega tegelevaid spetsialiste. Lõpuks istus lauda Jessica Brookes, kes tegeleb uute turgudega. Ajasime juttu nii umbes pool tundi, kuid tulemuseks oli see, et Eestis veel ei müüda, aga operaatoritega käivad läbirääkimised, millistega konkreetselt, seda ei saa veel öelda ja kas ning millal Blakberry nutitelefonid Eestis müügile saabuvad on endiselt ebaselge. Läbirääkimisi operaatoritega nemad kommenteerida ei saa.

 

Tühjad ja kinnised hallid

Mitu halli on CeBITil sel aastal hoopis tühjad. Näiteks 11. hallist tuleb ringi mööda käia ja 27. hallist saab vaid messialalt välja, bokse pole. Võib-olla on kuskil veel tühje, väiksema numbriga hallides pole veel käinud.

Uus nähtus on kinnised hallid kutsetega tegelastele. Seal püütakse resellereid ehk edasimüüjaid. Lindid on ees, rahvas täidab ankeete. Alles siis saab valitud seltskond bokside vahele, kus jagatakse rammusamat nänni. Eksponendid on tüdinud suurest nännikaost, mis on tingitud kohalike koolijütside aktiivsest tegevusest. Kinnistes hallides on iga ringijalutaja potentsiaalne ostja.

 

Eesti boks endiselt trepi all

Eesti väljapanek on üsna tagasihoidliku visuaalse poolega, kuid leida on teda lihtne jälle samast kohast - 9. halli trepi alt. Osalevad riik ja kaheksa firmat. Silma torkavad igasugused e-teenused: e-õpe, e-riik ja e-valimised. e-politseid oma autoga sel aastal pole. See-eest näib politseiteema sakslaste seas populaarne olevat, mitmel pool hallides on Saksa politsei oma samasuguseid e-patrullautosid välja sättinud nagu Eestil mõni aasta tagasi.

Riigi kohta räägib RIA kommunikatsioonijuht Katrin Pärgmäe, et e-kooli kohta on väga palju huvi tuntud. X-teed näidatakse ka, e-valimiste kohta küsis kohe esimesel hommikul üks saksa ametnik. Kuid Saksamaa "papist" ID-kaartidega on seda veel raske rakendada. Enamuses riikides on e-riigil veel puudu keskne IT-lahendus andmebaasidega, mis kogu asja taga peab olema.

Mobiil-ID-d üritatakse ka tutvustada, aga sellest arusaamine on inimestele raske, ütles Katrin Pärgmäe. Ei mõisteta, mismoodi see töötab. Pika selgitustööga jõuab muidugi kohale.

Eestlasi on CeBITil üsna märgataval hulgal. Eesti boksi juures peatub pidevalt erinevaid arvutitegelasi, tuntuid kui ka tundmatumaid. Eestlasi on nähtud ka mujal boksides, näiteks ühe ülikooli juures boksis tutvustati eesti tudengite tehtud tarkvaralahendust.

Kolmekesi istuvad laua taga mustades särkides CERT-i tegelased, kes on Eesti boksis olijatest kohaliku meedia lemmikud. Saksa meedia on käinud küberrünnakute-teemalisi intervjuusid tegemas.

Muudest toodetest ja boksidest siis veidi hiljem.

Jah, tänan küsimast, hästi läheb. Deadline'i nädal, tegemist jagub. Kaido on CeBITil, tuleb täna-homme tagasi. Kui sealt ka loo kätte saab, siis reede õhtul žurnaal trükki. Kusda pääseb!

Huvitavaid lugusid on töös terve rida, eks pistan killukesi järgmisel nädalal ka siia välja. Mõnda asja ei raatsi veel mainida, sest äkki päevameedia hakkab liiga vara kinni. Ise sain nii mõnegi üllatava asja teada seoses e-riigi temaatikaga, mille jaoks siin vahepeal sai küsimusi kogutud.

Meie veebikriitik Aksel Kotkas jõudis Tallinn.ee kohta arvustuse kirjutada ja üks teine sait saab tänu sellele kuu aega veel kriitikavabalt vegeteerida :) Aga küll tuleb ka selle kord. Käsikirjad ei põle, nagu me teame kirjandusklassikast.

Tõnu Samueli turvalugu on sel korral seksikas. Näitab mida Google'iga teha saab, kui inimesed ise rumalad on ja andmeid ripakile jätavad. Endiselt võib guugeldada endale krediitkaardiandmeid - kui mitte endale kauba koju tellimiseks (et mitte vahele jääda), siis võib probleemid saata näiteks mõne ebasõbraliku tegelase aadressile.

Näitab ka, kuidas ta leidis veebikaamera, mis näitas kogemata internetti börsifirma juhatuse koosolekuid. Ning guugeldas veitsa Eesti tutvumis- ja seksiportaalides, et andmeid kõrvutades targemaks saada.

Suures võrdlustestis on 20-22-tollised LCD monitorid. Kaheksalt mudelit sai Kaido laborisse.

Ma nüüd siis sebin edasi. Kui miskit on - kirjutage!

Kuigi Kirjatsura blogil on rohkearvuline lugejaskond, väärib selline info levitamist:
Ehk et keski vallavanem nõuab raha selle eest, kui keegi söandab oma kodukal nende valla suusakeskusele viidata. Lugege ja imestage.