Estonian Air on blogima hakanud

Estonian Air on blogima hakanud.
Esimene postitus on tehtud eelmisel kuul.

Tundub esmapilgul hästi ametkondlik, pressiteatemaiguline. Asi seegi, üritavad. Veits vabamat tooni ei teeks paha.

Värske Arvutimaailma lühitutvustus

Mai Arvutimaailm peaks juba liikvel olema, minu postkastis küll veel hommikul ei olnud. Siin on mõned teemad:

Fookuses on digitaalne terviselugu, mis peab suve jooksul valmis saama ja septembris tööle hakkama. Valdo Praust seletab kuidas nad digilugu turvavad, HP kirjeldab tööde hetkeseisu jne.

Kolumn on majandusministeeriumist Marek-Andres Kautsilt, kes kirjutab, et Eesti IKT-ettevõtted peavad saama piisavalt tugevaks, et hakata osalema peatöövõtjatena suurtes rahvusvahelistes hangetes.

Reps: Arvutimaailm käis ja vaatas, kuidas heategevuskampaaniaga Uus Algus kogutud arvutid Green IT kontorisüle kontrolliti ja tööle seati, et needseejärel neile saata, kes ise endale arvutitosta ei jaksa.

Inimene: Alates detsembrist töötab Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi professorina Hansapanga abil Austraalias tEestisse meelitatud Marlon Dumas. Kerli tegi temaga intervjuu.

Firmalugu: Linxtelecomi kaudu käib umbes pool Eesti andmeside välisliiklusest, sest praktiliselt kõik suuremad Eesti telekomiettevõtted on Linxi kliendid. Kapangad ja vabariigi valitsus ei saa Linxtelecomita hakkama.

Labor: Tark teejuht tuuleklaasil. Võrdlustestis neli navigaatorit. Proovisime Sony, Prestigio, Tomtomi ning Garmini juhatavaid seadmeid. Lisaks EOMAPi ja Regio kaartide võrdlustest ning ports uut riistvara.

Turva: Kontoritehnika luurab su järele. Tõnu Samuel kirjutab valerahategijateraskest elust.

Mina ja Arvutimaailm: Webmedia direktor Taavi Kotka täitis Arvutimaailma ankeedi.

Sel aastal tuleb suvi teisti

Alustan uut nädalat teatega, et pärast juuninumbri ilmumist mina enam Arvutimaailma ei tee.

Möödunud neljapäeval sai vastu võetud aastavahetusest saati veninud otsus, millest vihjamisi siin ka märku olen andnud. Kuus kuud kestma pidanud lööktööst kujunes märkamatult kaheaastane periood. Kui see nii tore poleks olnud, poleks seda muidugi juhtunud.

AMi ilmutamine, nii nagu me seda siiani teinud oleme, on tõesti meeldivalt mitmekülgne tegevus. Olen saanud kasutada kõiki varem omandatud kogemusi ja õppinud juurde uusi asju. Niivõrd väikese meeskonnaga töötades tuleb ju ise igal pool käsipidi juures olla: planeerida lugusid, leida kirjutajaid, utsitada neid tegudele, toimetada artikleid, kirjutada ise, anda kujundusele viimast lihvi, otsida pildimaterjale, tellida fotograafe jne. Tiitel “peatoimetaja” on lihtsalt sõna visiitkaardil, mitte võimalus istuda mugavas nahktoolis, jalad laual, ja vaadata, kuidas teised töötavad.

See kõik on olnud ootamatult huvitav ning kolleegid uskumatult vastutulelikud. Just see viimane omadus on mind alati üllatanud ning olen seda väga oluliseks pidanud. Miks? Sest mina ei ole kedagi neist tööle võtnud ja ma ei tea nende tingimusi. Tööjõu palkamine on kirjastuse rida ning inimlikust vaatepunktist on keeruline vajadusel kelleltki midagi nõuda, kui ei tea, kas sa teda millegagi liigselt ei ekspluateeri. Igatahes sai kokku lepitud, et kui oleme online, siis võib tööjuttu rääkida ning kunagi ei hakanud keegi jonnima, kui kell oli rohkem kui 17 või nädal kaugemal kui reede.

Tänud endisele kujundajale Mirjamile, kes oli oluliseks sidemeks varasema Arvutimaailmaga ja aitas kiirelt sisse elada. Tänud kujundajale Mari-Liisile, kellesse ma alguses väga skeptiliselt suhtusin, kuid kes suutis paari kuuga peamised trikid ära õppida.

Tänud korrektuuri-preilidele Jolanale ja Anule, kes töötasid ulmelistel aegadel. Nad korraldasid oma elu Arvutimaailma pärast ringi ka siis, kui ma seda ei palunud, ning parandatud failid ilmusid serverisse kibekähku.

Tänud Veikole, kes tegi kasulikke tutvustavaid ringkäike mööda IT-firmasid ning pärast kellega koos töötamist tunduvad kõik edaspidised deadline’id sanatooriumina :) Tänud Kaidole, kes pole kunagi kurtnud, et peab pool ajakirja ise valmis kirjutama, ning on alati olnud valmis komandeeringusse lendama.

Tänud fotograafidele, kellest ise olen objektil kokku puutunud vaid Helini, Egerti ja Kaleviga, aga ka Stas, Aldo ja teised on andnud olulise panuse.

Tänud kõigile kaasautoritele: kõik need numbrid “minu kõrval” püsinud Tõnule, alati esimesena oma lugusid esitanud Kerlile, Elverile, Janekile, Marekile, Jaano-Martinile, Raigole, Norbertile ja kõigile teistele!

Suur aitäh ka kõigile allikatele, kes on meisse hästi suhtunud ning infot jaganud.

Arvutimaailma tegemine on olnud vahva ka selle poolest, et puhkus on kaks korda aastas – detsembris ja juunis, kuna jaanuaris ja juulis ajakiri ei ilmu. Täiesti superluks boonus ju!

Aga et miks ma siis ära lähen? Nagu alguses ütlesin, sai algselt kirjastusega kokku lepitud, et teen AMi kuus kuud. Hiljem oleme poole aasta takka otsustanud, et olgu, teeme siis veel kuus kuud. Möödunud aastavahetusel saatsin kirja, et senisel viisil jätkamine pole enam minu jaoks majanduslikult mõttekas. 2006. aasta suvel ei osanud ju arvata, milliseks see töö aja jooksul kujuneb. Isiklikul elul ja ajal on siiski hind ning seda aega saab kellegi teise jaoks ära kulutada motiveeriva kompensatsiooni eest. Nüüd siis sai lõpuks selgeks, et uutes tingimustes me kirjastusega kokkuleppele ei jõua.

Mida ma kahjuks ei oska lugejatele öelda, on see, mis saab Arvutimaailmast edasi. Mulle on igatahes väidetud, et AM jätkab ka edaspidi eraldiseisva ajakirjana ja samas formaadis. Kuna kirjastus palkab peatoimetaja ainult sisu tootma ega kaasa teda ärilistesse protsessidesse, ei tea ma, kas AMil läheb majanduslikus mõttes hästi või halvasti, on see tegevus jätkusuutlik või mitte. Kergeid aegu ei ole muidugi meediaturul oodata.

Aga et mida ma siis ise teen? Sügiseni loodetavasti mitte midagi. Mul on võimalus lisaks juunile puhata nüüd ka juulis ja augustis ning see on ahvatlev perspektiiv. Samas ootab vormistamist ports IT(-äri)-lugusid, milleks siiani pole aega olnud – need teen ilmselt lähiajal ära. Ei oska veel öelda, millise väljaande jaoks. Kui kellelgi on huvi, võib märku anda. Ma ei taha allikaid alt vedada ja kirjutamata jätta.

Arvutasin eile, et kaheteistkümnest meedias töötatud aastast olen nüüdseks üle viie aasta peatoimetaja ametit pidanud. Ebaõiglaselt palju. Praeguse tsükli lõpus ei tõtta küll ütlema, et “enam eikunagi”, kuid järjest vähem oskan välja mõelda, mis võiks veel meelitada selliseid kohustusi enda peale võtma. Aga mine tea – kui tervist peaks jaguma, ehk kohtume lisaks eraviisilistele kanalitele kunagi veel ka suure meedia vahendusel.



Polüfunktsionaalne MeediaNeeger,

M.N.

12 tolli arvutit

Praegu veel viimaseid päevi müügil olevast aprilli Arvutimaailmas oli 12tolliste sülearvutite võrdlustest. Alljärgnev on Kaido Einama ja Mehis Pärnametsa sissejuhatus ja kokkuvõte. Iga arvuti kohta eraldi saab lugeda ajakirjast.


Sülearvuti on selleks, et temaga saaks igal pool tööd teha. Igale poole kaasa aga 17- või isegi 15tollist rüperaali ei vea. 12tollised arvutid on need, mis sobivad kõige liikuvamatele inimestele, kes tahavad pisiarvutist siiski saada maksimaalset ehk peaaegu sedasama, mida koju jäänud lauaarvuti oskab.

Arvuti ei tohiks ka päev otsa õlal kandes ennast lihaste kaudu valusalt tunda anda. Ehk siis vaja on kerget, väikest ja võimast sülearvutit. Lisaks võiks see olla ka hea hinnaga. Kuid kas sellistele vastandlikele tingimustele vastavaid arvuteid on üldse olemas? Arvutimaailm uuris järele, seekord laiahaardelisemalt: Mehis testis Tartus Lenovo, Ordi ja ML-i arvuteid, Kaido Tallinnas ülejäänuid: Fujitsu-Siemensit, HP-d ja Delli. Et hinnang väga subjektiivne ei tuleks, panime hinded lõpuks kokku iga sülearvuti kogutud plusside järgi. Ühe plussi sai mõne tehnilise parameetri kõige parema tulemuse eest. Parim tulemus võis olla ka mitmel arvutil.
12tolliseid Eestis kokkupandud sülearvuteid välismaiste brändidega võrreldes selgus üks üldisem omadus: Eesti arvutitootjad on valinud endiselt veidi nõrgema korpusega mudelid ehk esmamulje põhjal ei pruugi Ordi ja ML-i arvutid nii hästi vastu pidada kui näiteks Dell või Lenovo, kuid sisu on siin tehtud mudelitel kaasaegsem ja võimsam. Ülemaailmsetel brändiarvutitel jõuavad kõige uuemad komponendid Eestisse veidi hiljem kui kohalike tootjate kaudu. Seega on valikut igasugusele ostjale: kiiresti värskeimate komponentidega saab kodumaiselt tootjalt, veidi vanema sisuga, kuid vastupidavaid ja viimse detailini läbikaalutud konstruktsiooniga sülearvuti aga mõnelt rahvusvahelise brändi all tootjalt. Kuid eks ole alati ka erandeid.
Testisime peaaegu samamoodi nagu aasta tagasi. Kõigepealt väike “iludusvõistlus” ja tüüpilised katsed korpuse tugevusega: kas klaviatuur vetrub läbi, kas ekraani hinged hoiavad asendit jäigalt, kas pistikud-lülitid on paigutatud nii, et midagi nende taha ei haakuks ja miskit ära ei murraks. Siis lasime Windows Vistal arvutit hinnata, siis PCMark05 koormustestidega kontorijõudlust testida, seejärel vaatasime ka üle tehnilised parameetrid. Ning saigi tulemuseks tabel, mis on näha testi lõpuosas. Mõned vähem olulised ja subjektiivsed read on sealt eraldatud, kuid võrdlusmoment peaks säilima.

/.../

Kokkuvõte
Kui Tartu lemmikuks sai Lenovo, siis Tallinnas testitud kolmikust eristus selgelt Fujitsu-Siemens. Plusside süsteemis sai Esprimo Mobile U9200 kokku üheksa plussi, talle järgnesid Lenovo ja Ordi kumbki viie plussiga. Lõplik järjestus tuli meeldivalt läbisegi. See näitab, et pole enam suurt vahet erinevate arvutitootjate vahel, on vaid tugevamad ja nõrgemad küljed. Kodumaiste käte vahel kokku pandud arvuti on endiselt veidi vähem vastupidav, kuid võimsa sisuga. Vastupidavusteste lubada saavad suured korporatsioonid lihvivad oma konstruktsioone ja teevad põhjalikke katseid kuni pakendidisainini välja, et kaugelt saabuv kaup teel vigastada ei saaks ning kasutaja käe all ei laguneks.
12tollistest arvutitest valikut juba on. Aastaid tagasi polnud pilt sugugi nii mitmekesine. Nii väikese ekraaniga arvutid pole enam küll ilmselt põhiarvutiks, kuid milleks vedada kaasas suurt sülearvutit, mis juba mõne tunni jooksul õlga hakkab soonima? Just sellised pisikesed sülearvutid võiksid olla argumendiks, miks koju osta endiselt mõni võimas lauaarvuti. Kaasaskandmiseks pole ju lisakilosid vaja. Aga nagu näitas 12tolliste arvutite test, ei jää ka kerge reisikaaslane hätta ning suudab tegutseda küll, olles vaid veidi taga oma võimsatest ja suurematest sugulastest.

Microsoft otsib partnertudengid

Viimastel päevadel on mitmes kohas räägitud MSP-st, sest tähtaeg hakkab kätte jõudma:
Endine MSP
Praegune MSP
Jaan Microsoftist

Hetkel kuskil trükikojas vormi võtvas AMis on samuti sel teemal lugu sees. Kuna ajakiri jõuab kiiremate lugejateni napilt enne kui avalduste ootamise aeg lukku läheb, siis jupp AMis ilmuvast praeguste MSPde intervjuust siia:


Programmis Microsoft Student Partners (MSP) osaleb üle tuhande tehnoloogiahuvilise noore kõikjalt maailmast, viis neist Eestis. Sel kevadel kuulutati välja konkurss uute partnertudengite leidmiseks. Oma kogemustest rääkisid Arvutimaailmale praegused osajelad.

Miks te Microsofti üliõpilaspartneriks kandideerisite?
Jaana Metsamaa: Mulle tundus, et MSP programm oleks mulle kui informaatikatudengile hea väljund. Pealegi olin olnud aasta aktiivne MUG.ee liige ja tundsin juba eelmise aasta MSPsid, kes tundusid hästi lahedad.
Siim Karus: Minule oli Microsoft jätnud hea mulje peamiselt tänu Visual Studiole ning ajapikku kujunes nii välja, et minu poole pöörduti tihti sooviga saada abi Microsofti tarkvara ja teenuste kasutamisel. Siis sain teada, et Microsoftil on üliõpilaspartnerite programm, mis võimaldab Microsofti lahendusi veelgi paremini tundma õppida ja hindamatuid kogemusi saada. Kuna programm oli veel noor, siis ootasin aasta ning uurisin 2006. aasta partnerite kogemusi.
Ahto Pärisalu: Astusin MUG.ee’sse kus Andres Sirel Microsoftist tutvustas MSP programmi. Siis hakkas nagu lugulauluke peas mängima, et just see ongi sinu jaoks. Kandideerisin ning seoses MSPks saamisega hakkasin vedama ka MUG.ee organisatsiooni.

Mida MSP staatus annab?
Ilja Šmorgun: MSP programm annab konkreetseid võimalusi, kuidas ennast proovile panna. Näiteks teha ettekanne mingisuguse ürituse jaoks.
Siim: Me saame ka tasuta eLearningu kursusi, raamatuid ja sertifikaadieksameid teha. Partnerite koolitused on Microsoftil palju lahedamad ja kasulikumad kui avalikud koolitused.
Ahto: MSP aeg on andnud organisatsiooni juhtimise kogemust. Samuti on MSP andnud häid kontakte nii tudengite seast kui kõrgemalt. Teadmistest ei saa samuti mööda vaadata, sest kokkusaamistel toimub märkimisväärselt atraktiivne ja tõhus infovahetus.
Jaana: Kõige imelikum on see, et ei pane tähelegi, kust sa neid uusi teadmisi ammutad – mingil hetkel lihtsalt avastad, et oo, ma nüüd tean ju selle kohta ka.
Ahto: Statistiliselt on enamus MSPsid oma aastase MSP-aja lõpuks saanud väga hea töökoha ja paremad elutingimused.
Jaana: Erinevatel Microsofti üritustel, kuhu ka MSPsid kutsutakse, on mulle hulganisti tööpakkumisi tulnud.

Millised on kohustused? Palju MSP aega nõuab?
Ilja: Eriti palju ei nõua. Kohustustest võib nimetada informatsiooni levitamist. Kui mõni üritus tuleb, on vaja promoda seda oma koolis.
Jaana: Kohustusi on MSP programmi raames nii palju, kui palju sa neid võtad. Tegelikult on teatud miinimumhulk tegevusi ette määratud, mida võiks aasta jooksul teha, aga see miinimum on ikka suhteliselt väike. Aja jooksul lihtsalt tekib endal tahtmine rohkem teha, õppida ja areneda. Minu arust ongi MSP ainus kohustus ennast erinevatel viisidel harida, kas siis läbida tasuta saadud e-kursused, teha sertifitseerimiseksam, esineda vms.
Ahto: Kuna olen MSPna võtnud oma ülesandeks vedada MUG.ee organisatsiooni ehk Microsoft User Groupi, on keskeltläbi iga päev vaja pühendada sellele minimaalselt tund aega. Ürituste korraldamiste eel muutub investeeritud tundide aeg muidugi kordades.
Siim: Aega kulub omajagu, kuid enamus tegevusi sobivad ilusasti kokku õppimise, töötamise või muude vaba aja tegevustega, millega nagunii tegeleksid.

Miks on MSPsid nii vähe?
Ahto: Ideaalne MSPde arv oleks minu arvates kümne kandis. Tegu on eksklusiivse tunnustusprogrammiga – välja valitakse vaid säravamad tehnoloogiatudengid. Seega on väikesele Eestile näppude peal üles loetav MSP-tiitli omanike arv just sobiv.
Jaana: Aga hetkel ei ole meil näiteks ühtegi disainitudengit, kuigi MSP programm on disaini- ja IT-tudengitele.
Ahto: Disainivaldkond on, jah, sellepärast sees, et disain tänapäeval tähendab paljuski arvutikasutamisoskust ja Microsoft on arendanud päris tõsiseltvõetavad tööriistad disainimiseks.

Kas konkurents MSPks saamiseks on tihe?
Ahto: See pole vist avalik info. Igatahes tean seda, et paljud andekad inimesed on programmist eemale jäänud.

/Pikemalt mai Arvutimaailmas/

Sten kirjutab lapsele nime panemisest

Loe lapsekingades e-riigist:
Surnult sündinud laps?
"Võin kinnitada, et värske lapsevanema rõõmu ja elevust ei kahanda miski võrreldavalt bürokraadiga, kes paneb sind juurdlema erinevate surnult ja mittesurnult sündimise viiside üle, mida rippmenüüst valida. Ja milline õel värdjas pakub kõigile värsketele noortele Eesti emadele seni sündinud lastest ellujäänute vaikimisi väärtuseks null?"

Kes juhib e-riiki?

EPLis lugu: Reformierakond kahtleb minister Kiisleri võimes arendada e-riiki

Njah, Kiisler on muidugi suht vähe saanud ennast näidata. Ei tea mis taustahoovused võivad selle idee taga olla.

Aga põhimõtteliselt oleks muidugi kena, kui oleks keegi konkreetne tegelane või ametkond, mis tõesti tegeleb selle valdkonnaga, ilma et oleks võimalik vingerdada stiilis "aga vat see osa e-riigindusest ei kuulu meie ministeeriumi haldusalasse". Praegu on ikka paras segadus.

HILJEM: TV3: Reform väidab rahulolu Kiisleri tööga

"Kaugtöö kojutulek" valmis

Käisin kirjastusest läbi. Arvutimaailma postkastis oli üks suur ümbrik, raamat sees. Ere oli mind meeles pidanud ja saatnud MTÜ Arhipelaag värske raamatu "Kaugtöö kojutulek".

Sellesama, millest oli abi aprilli Arvutimaailma tegemisel, kus juttu samuti kaugtööst. Nüüd on siis raamat trükist väljas, aga ma ei oska selle saamiseks muud soovitust anda, kui et tuleb hiidlaste käest ise ilusti küsida. Poodides seda pole ja kui õigesti aru sain, siis ka ei tule.

Sisukorra panen siia alla, et oleks selge pilt millega tegu:

Saateks
Katrin Saks (Euroopa Parlament)

Kaugtöö kojutulek
Erkki Sivonen (Eesti Ekspress)

Kaugtöö roll kaasaegses majanduses
Andres Arrak (Mainori Kõrgkool)

Kaugtöö ja paindlik töökorraldus
Kadri Seeder (Eesti Tööandjate Keskliit)

Ühe juhi lugu
Klaas-Jan Reincke (OÜ CyclePlan)

Organisatsioonikultuuri mõju kaugtöö rakendamisele
Sander Põllumäe (Sisekaitseakadeemia)

Kes on valmis kaugtööks?
Tiit Laja (OÜ Hermes Projektijuhtimine)

Kaugtöö – võimalik ja vältimatu
Hannes Astok (Riigikogu)

Kui kaugelt algab kaugtöö?
Aavo Kokk (Eesti Päevaleht)

Kaugtöö kui lahendus vanemale tööjõule
René Arvola (Tallinna Tehnikaülikool)

Kaugel on lähemal
Urve Kivilo (vabakutseline tõlkija)

Kaugtöö ja regionaalpoliitika
Toomas Kokovkin (MTÜ Arhipelaag)

Globaalne töö Euroopa serval
Donnie Morrison (Global Connections)

Kaugtöö praktika Emmaste vallas
Tiit Veersalu (Emmaste vald)

Kaugtöö potentsiaalist Muhus
Aado Keskpaik (Muhu vald)

Üksinda metsas
Vestlus helilooja Erkki-Sven Tüüriga

Kaugtöö, mu kaaslane
Kati Kukk (OÜ Navigare)

AS Ühisröövimised kella ei tunne

Pets on Tehnokrati blogis korduvalt kirjeldanud (m-)parkimise kummalisi eripärasid, millest ühtegi ei kannata kuidagi kliendisõbralikuks nimetada.

Täna sattusin ise olema ühe röövelliku süsteemi tunnistajaks. Teadupoolest on pühapäeviti kesklinnas parkimine tasuta, kuid automaat võtab sellegipoolest raha lahkesti vastu ning müüb parkimisaega. Ma olen seisukohal, et parkija võib olla loll, aga süsteem peab olema lollikindel. Inimene ei pea ilmtingimata teadma mis päev parajasti on. Inimene (turist) ei pruugi isegi aru saada parkimisreeglitest, mis masinale kirjutatud on. Selleks on masin, mis peab olema ausalt seadistatud.

Välismaal olen kohanud kahte lähenemist.

A) Kui parajasti on periood, mil parkimine on tasuta, sülgab aparaat pakutud raha välja. Lihte ja loogiline, kuid mitte ideaalne lahendus, kui soovid auto juurest eemale jääda kauemaks ning vahepeal saabub tasulise parkimise periood.

B) Aparaat võtab raha vastu, kuid müüb parkimisaja alates sellest hetkest, kui parkimine muutub tasuliseks. Eriti viisakates kohtades juhitakse veel sellele eraldi tähelepanu, et kas sa tõesti jääd siia nii kauaks - praegu võiks ka üldse tasuta parkida ja äkki sa lased enne jalga?

AS Ühisteenused sellise ausameelse teenindusega ennast ei koorma ning "hooliv" linnavalitsus laseb sellel muidugi rahumeeles sündida. Kas kuskil on üllatus või?

FaceBook In Reality