29 aprill 2008

Eesti Loto kodukas jälle maas

Kui Rahajumal loendab oma blogis järjekindlalt kuidas tal mobiilne internet ei tööta, siis mul oleks vist peale viimase kuu jooksul tehtud postitusi kohutus öelda, et Eesti Loto sait on jälle maas...

Milleks mulle diktofon?

Sel kuul on kaks Arvutimaailma lugu poolpanges olnud, sest ühel hetkel (tegelt siiski kahel erineval hetkel) teatasid autorid: intervjuu salvestus läks pekki, midagi ei kuule mida me rääkisime.

Njaaa.... meenuvad õudsad hetked, kui raadios sai kasutatud sellist jäledalt ebastabiilset helikandjat nagu MiniDisc. Meenuvad ka kolleegid ajalehest, kes suuremaid või väiksemaid kassette kasutavaid diktofone lauatelefonide külge ühendasid ja pärast üritasid midagigi aru saada mis lindile jäi. Salvestuskvaliteet oli umbes selline, millega CSI tüübid tegelevad, kui lint on käinud läbi hakklihamasinast, elanud üle maavärina ja lennukatastroofi.

Mul pole kunagi diktofoni olnud, välja arvatud mobiiltelefonis sisalduv, mida mõnel harval juhul olen isegi kasutanud. Näiteks kui kuulen autos mõnda uut laulu ja on vaja jupp "meelde jätta", et hiljem sõnade järgi laul üles otsida.

Ah et kuidas ma siis intervjuusid salvestan? Sülearvuti ja Audacityga. Mul on ühest vanast sõbrapäevakampaaniast veel Skype'i "peakomplekte", mis tegelikult on juhe koos kahe jubinaga, ühes mikrofon, teises kõrvaklapp ning üks paarikümnekroonine mikrofon, mis on lihtsalt juhe koos näpuotsa suuruse mikriga. Mõne sellise mikri kasutamine kõrvaldab läpaka müra ja salvestuskvaliteet on suurepärane.

Lisaks näen jutu ajal, kas kõik "kellad" löövad, st indikaatorid näitavad signaali ja kas ekraanile joonistub juttu iseloomustav graafik. Hilisema navigeerimise huvides löön vahepeal sõrmega nipsu, tekitades nii kergesti märgatava markeri, kust pärast vajalik mõte üles leida.

Kui on pikem intervjuu ja istun laua taga, siis on teises aknas lahti mõni tekstitöötlusprogramm, kuhu kirjutan kellaajad millal millestki juttu oli - jällegi, pärast lihtsam navigeerida.

Mis kõige imelikum - kui kuskil sellise lahendusega salvestama hakkan, tehakse suuri silmi. Tavaliselt järgneb ka küsimus, et kas ekraanile ilmub kohe tekst ja hiljem polegi vaja käsitsi räägitut ringi kirjutada. :) Eks ikka on. Isegi kui tarkvara suudaks heli ise tekstiks pöörata, siis sellise kõnekeele toimetamine oleks hirmus piin. Küll on aga arvutis mugavam korraga teksti sisestada ja helifaili käitada. Ei pea käsi klaviatuurilt tõstma. Play/Stop on mul näiteks Shift+Space.

Aga milleks kaasas tassida diktofoni, mille salvestusmaht on kindlasti piiratum kui sülarvutil, mille jaoks tuleb eraldi muretseda patareisid, võibolla isegi kassette ning hilisem kasutamine on ebamugavam? Ei tea. Nii võiks ju ka taskukalkulaatorit kaasas kanda :)

Täpsustus Äripäeva artiklile

Äripäev on noppinud Arvutimaailmast ühe jutuotsa üles. Rõõm. Täpsustaks siiski selle loo sissejuhatust, kus on kirjas et: "Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler tunnistas hiljuti ajakirjale Arvutimaailm, et Eestis tegeleb e-riigi arendusega üks inimene ja temalgi pole IT-haridust."

Kiisler rääkis siiski mitte Eestist vaid oma ametkonnast. Arvutimaailma kaanelgi oli viide, et "Minister Kiisleril ajab e-riigi asju vaid üks töötaja". Muidugi on meil muidu RIA ja RISO ja nüüd ka SMIT jms kohad, kus e-riigi asja aetakse. Kuid esimesed neist on majandusministeeriumi valitsemisalas ja viimane siseminni leiutis. E-Tervist aga käivitatakse sotsminni eestvedamisel. Ministrite vahel on aga tööd jaotatud nii, et e-riigi eest vastutab regionaalminister...
28 aprill 2008

Nats niru seis - 37/84

Tavaliselt on deadline'i nädala alguses ikka tugevalt üle poole ajakirjast koos. Aga praegu ei ole veel paanikaks põhjust. Peaks valmis jõudma küll.

Osalt on põhjus ka selles, et olen viimasel ajal ise rohkem kirjutanud ja see võtab aega. No mis teha, meeldib vahel kirjutada ka, mitte ainult organiseerida ja kontrollida. Siiski pean seda meeldivat vaheldust piirama.

Kuna veebikriitika kirjutamine oli paljudele atraktiivseks pakkumiseks ja sooviavaldajaid tuli küllaga, siis teen lähtudes eelpool kirjutatust teisegi üleskutse. See võib küll saada vähem tagasisidet, sest sel korral proovin leida kogemustega leheneegrit, kes tahaks IT-teemadel kirjutada. Karta pole vaja, tuumateadust ei ole. Iseasi palju ajakirjanikke seda blogi loeb, see oli veel suht aimatav, et veebikriitiku kandidaate nii leiab.

Tavaliselt ma selliseid avalikke otsinguid ei tee, sest kisa tuleb palju ja villa vähe. Meenutades vanu raadioaegu - töökuulutuse peale sadas sisse nii näärivanasid kui surnumatjaid, kõik arvasid, et on valmis raadiokunnid :) Aga mine tea, äkki võtab nüüd kasvõi mõni tuttav ühendust, kellele muidu ei oskaks ise haltuurat pakkuda.
18 aprill 2008

Ülevaade aprilli Arvutimaailmast

Fookuses on kaugtöö. Kogemusi väljaspool kontorit (või ka kontorite vahelisest) tööst jagavad Skype, Microlink, Klikivabrik, Äripäev ja Emmaste kaugtöökeskus.

Kolumn on samal teemal Aavo Kokalt.

Veebikriitik Aksel Kotkas rapib X-tee ajast ja arust väljanägemist.

Reportaaž on IT Kolledži uuest majast .Kool nii kena, et õpi või ise.

Intervjuu on Webmedia arendusüksuse juhi Jevgeni Kabanoviga.

Firmalugu on Levirast, mille uusim teenus on televisiooni mobiiltelefoni toomine - ja seda mitte 3G teenusena.

Labori suures võrdlustestis olid 12tollised sülearvutid. Lisaks katsetati näiteks ka selliseid asju: Logitech Alto, Sanyo lainurk projektor, HP tahvelarvuti, Asus P750, HTC Touch Cruise, LG Viewty...

Lahenduste rubriigis on juttu Windows Server 2008; varuvõrgu vajalikkusest, kui tavaline netiühendus katkeb; Google'i ja Outlooki sünkroniseerimisest; sõidupäeviku pidamisest GPSi abil jpm.

Tõnu Samuel kirjutab info info sisse peitmisest ja katstab steganograafiaprogramme.

Pisemat pudi-padi tuleb ajakirja lapates ise üles otsida ;)

Mai Arvutimaailma tegemine on juba käimas, naljakas avastus ripub mu MSNi tujuteates: "Kevin Spacey töötab Tartu ülikoolis." Mida see tähendab, saab lugeda umbes kuu aja pärast.
16 aprill 2008

Kotkas jääb, abikäe võtame ikka vastu

Uut infi seoses eelmise postitusega, kus kuulutasin veebikriitiku ametikoha vabanenuks. Kotkal läks meel härdaks, sest kirjutamise töö talle ikka armas on.

Kotkas jätkab, nii kuis jaksab ja kui ei jaksa (lisaks tulevad suved ja puhkused jne.), siis oleks hea kohustust jagada. Ehk et põhimõtteliselt jääb üleskutse kehtima, kuid lugejatele teadmiseks - Kotkas ja tema julged seisukohad ei kao Arvutimailmast siiski ära. Ja see teeb meele rõõmsaks.

Veebikriitiku ametikoht saadaval

Sain eile teate Arvutimaailma veebikriitikult, kes põhitöö kasvanud koormuse tõttu ei saa enam oma mahlakaid arvamusi uute või muidu oluliste netilehekülgede või -teenuste kohta kirjasõnasse panna.

Ehk et kui on keskit, kes soovib Kotka mantli ja lehekülje endale saada, siis andku aga mulle märku. Töö konti ei murra, raha saab kah, kui soovi, siis ka näopildi žurnaali. Ette peavad olema näidata teadmised ja kogemused, mis lubaksid teiste töö kohta midagi ütleda.

Siinkohal üks Kotka varasem kaastöö:

Faux pas a la metropolitana
Aksel Kotkas
Mõnikord teevad inimesed erinevaid asju. Huvi korras, äraelamise kindlustamiseks, õhtupoolikute täitmiseks ja nõnda edasi. On ka hulk tõsimeelseid teadlasi, kellele mingi töö tegemine tähendab kõiki eelmainit elementisid.

Osa inimesi nimetab end hobinikerdajaks, teised professionaalideks. Üks ei sega teist ja kolmandate osapoolte oskamatu haukumine ei tohiks professionaalidele ju suuremat korda minna. Sestap annavad need professionaalid, kes on valmis saanud Tallinna linna uue veebiga (www.tallinn.ee), Kotkale kui hobinikerdajale kindlasti andeks, kui ta võtab enda kanda kolmanda osapoole oskamatu klähvimise ja haugub siinkohal otse välja, et Tallinna linna uus veeb on raskekujuline saast.
Foorumites ja blogides veebruarikuu viimastel päevadel lahtiläinud ärevail kahinail on põhjust. Asjasse puutuvaid inimesi võrdselt võhikutega afektiseisundisse viinud uut kodulehte ei suuda ka Kotkas, kes linna vana veebi sagedasti kiikas ja seda igati funktsionaalseks kiitis, mitte mingil moel õnnestunuks pidada. Õnneks jäeti lollidele kodanikele – vähemalt mõneks ajaks – paralleelseks kasutamiseks ka vana veebiversioon (www2.tallinn.ee), mistap saate nüüd juuresolevailt ekraanilaskudelt võrrelda seniolnut ja uut. Ja kibedasti peab nentima, et seekord ei ole uus teps mitte hästi äraunustatud vana.

Tallinna uus veeb sülitab kõigile kirjutatud ja kirjutamata reeglitele, mida ühele avaliku sektori institutsiooni veebile esitatakse. Kui kodulehe fopaa-arsenal annab võimsa kogupaugu juba totaalse HTMLi valideerumatusega, siis hämmeldus muutub seda suuremaks, mida põhjalikumalt lehte nuhkida. Hiirega täppistööd nõudva menüüsüsteemiga tutvumiseks kulub tubli hulk aega ja päris selgeks seda keskmine kasutaja endale teha ei suudagi – ennemini loobub ja suundub otsima mõnd kergemat infohankemoodust. Pixel.ee foorumites küsitakse kõnealuse õnnetusehunniku kohta käiva teema juures mitmel korral, mis on saanud reeglist, et navigatsioon peab olema intuitiivne, mitte õpitav? Mnjah, Tallinna uue veebikoduga tundukse läbi viidavat miskit veidrat inimkatsetust.
Kotkas proovis ka ja küsis oma kaasa käest, et mida too tahaks, et Kotkas talle Tallinna veebist otsiks. Paluti otsida bussi nr 34A sõiduplaan. Kotkas võtnud selle peale esmalt ette vana veebi ja lugenud kokku mitu sekundit ja klikki selleks tööks kulunud. 3 klikki ja 6 sekundit. Uues veebis sama info leidmine võttis aega pealt minuti ja peatäie hämmingut. Ujuvmenüü, kellegi arvates kõige parem lahendus ühe riigi pealinna esindusveebi tarvis, on täiesti ausameelselt jabur ega proovi seda isegi hästidisainitud kesta sisse peita. Ahjaa, bussiplaani üritati kuvada hüpikaknas – iseenesest pole selles midagi halba, ent fakt, et Mozilla Firefox selle hüpikakna peale kurjaks saab ja seda avaneda ei taha lubada, viitaks jällegi justkui teatud vajakajäämistele koodis.

Kui leheküljele satub mõni inimene, kel brauseri sätungites Javascript miskil põhjusel maha on keeratud, võib tema sama hästi telekapuldiga proovida otse linnapeale helistada – veebist info otsingud sellisel juhul tulemust ei anna, sest menüü lihtsalt ei toimi. Ja kogu moos.
“Mida?” küsib ujuvmenüü kõige ülemine valik. Jah, tõepoolest, mida? Või mis? Mil moel peaks kodulehele infojahti pidama tulnud linnakodanik mõistma, et selle lakooniliselt käratava hüüdsõna alla mahub tegelikult suur osa sisulisest infost, mida ühe linna veebileht pakkuda saab, alates neistsamadest bussisõiduplaanidest ja lõpetades juhtimise lähtekohtade ja Tallinna põhimäärusega. Miks otsingut ei kasuta, küsite? Sellesinase intuitiivse navigatsiooniga harjumuse pärast, vastan. Enamik inimesi otsib esmalt soovitud infot loogika põhjal eeldatavatest kohtadest ja alles seda sealt leidmata pöördub otsingu poole.

Uue veebi otsing ja otsingukast on omaette imetlusväärsused. Juhtud hiirekursoriga kogemata otsingukastist üle libisema, kargab too teenistusvalmilt lahti ega suvatse hiirkursori lahkudes sulguda, vaid nõuab eraldi ristnupukesele klõpsamist. Sisuliselt on suur enamik kodulehest üles ehitatud ühe hiigelsuure otsinguna. Lapsevanemana ujuvmenüüst laste huvitegevuse linki klikates satun leheküljele, mis kuvaks mulle justkui mingi sooritatud otsingu tulemusi, kusjuures mainitakse: “Sinu otsingule “huvitegevus olen lapsevanem” leiti umbes 4 vastust.” Üks neist vastustest tähendab linki veelgi segasema ja nüansirikkama otsingu juurde ning…
Brr. Kogu poliitikute killuvaramu tahaks korraga käiku lasta. Aga mis oleks see kõige õigem hüüatus pärast millegi sellisega kokkupuutumist? Tehtud!? Tule taevas appi!? Sellist jama on väga raske kommenteerida!? Tegelikult kõik need kolm. Piltlikult öeldes on tallinlase garaažist tasahilju S-klassi Mercedes välja aetud, Dacia asemele lükatud ja selle eest veel suts pealt pooleteise miljoni tugriku sisse kasseeritud. Kui tahad Daciast uuesti Mersut teha, siis…
Masendav. Ilma ühegi hüperlingita, ilma igasuguse poliitikalise tagamõtteta, ilma igasuguse parteilise nüansita – masendav. Istuge, “kaks”.

Aprilli AM peaks liikvel olema

Pole siia veel esikat riputanud, kuigi žurnaali trükki saatmisest on nädal möödas, mis tähendab, et see peaks nüüd olema juba levis.

Viimati oli siin Eesti Lotost juttu. Üks ekraanipilt huvitavast meetodist, kuidas Eesti Loto saidil loosimisi järjestatakse.

10 aprill 2008

Eesti Loto panustab internetile. Kindel või?

All on lugeda veebruari Arvutimaailmas ilmunud lugu Eesti Lotost. Postituse ajendiks see, et täna õhtul oli Eesti Loto kodukas järjekordselt pikalt maas. Umbes viis tundi, laias laastus kella 18 ja 23 vahel.

Palun panustage nüüd nagu ikka tõsiselt internetile, mitte ainult jutus. Alustada võiks kasvõi sellest kammist, et mänguvälju vaadates oleks võimalik aru saada millised olid võidunumbrid ja millised mitte. Eriti kirjud on Bingo loto mänguväljad, kus nurkade- ja teistele mängudele on ette nähtud erinevad värvitoonid. Saa sa nüüd aru mida ja millal siin loositud on.

Selgitusi peab alati surfama mööda saiti ja isegi siis on raske aru saada, mis värvi see number nüüd on. Ma kujutan lihtsa lahendusena ette palle, millel on numbrid, sest siis on ikka pinda mida värvida, nii et silm ka aru saab mis värvi pall on. Veel vingem oleks kiire animatsiooniga näha kuidas loositud numbrid mänguväljale pihta saavad või mitte. On näiteks 10 sekundiga selge, kas skoorisid nurkade mängus või mitte jne.

*
Kui seda postitust peaks lugema keegi matemaatikahuviline, äkki viitsib arvutada: kui tõenäoline on sama piletiga (st samade numbritega) saada Vikingis kaks nädalat järjest kolm tabamust. Mul juhtus nii :)



Eesti Loto panustab internetile

Raigo Neudorf


Eesti Loto internetimüügi tulemused annavad silmad ette paljude teiste riikide lotofirmadele. Samas leiab ettevõtte juhatuse esimees Aivar Lepp, et asju oleks võimalik veelgi paremini korraldada. Kuni aga pole uut hasartmänguseadust, ei tihka Eesti Loto väga aktiivselt tegutseda.

Eesti Lotol on läinud viimastel aastatel järjest paremini. Aivar Lepp lööb lauale kahe viimase aasta majandusnäitajad, mis seda kinnitavad: kui 2006. aastal teeniti 284 miljoni kroonise käibe juures 40,9 miljonit krooni kasumit, olid eelmise aasta numbrid juba sootuks teisest suurusjärgust – 405 miljoni kroonise käibe juures suudeti kasumit teenida 78 miljonit krooni. Kuigi need arvud on veel esialgsed ja auditeerimata, on kasv märgatav.
Lepp põhjendab märgatavat käibe- ja kasumikasvu ühelt poolt majanduse üldise arengu ning inimeste sissetuleku suurenemisega. Teisest küljest aitas ettevõttel selliste numbriteni jõuda Bingo Loto mänguvälja hinnatõus eelmise aasta alguses. See tähendas, et kui inimesed ostsid pileteid samas koguses kui varem, kogunes võidufondi oluliselt suurem summa raha.
“See pani lumepalli veerema ning suurem jackpot ahvatles ostma suurema hulga pileteid. Meie majandustulemustele mõjus päris hästi ka asjaolu, et Bingo Loto jackpot’i ei loositud päris pika perioodi vältel välja. Lõpuks ületas see kolmekordselt senist rekordtulemust, küündides üle kuue miljoni krooni,” selgitab ta.
Et Eesti Loto käive kerkis mullu umbes 40 protsenti, on tegu tulemusega, millesarnast pole ettevõtte lähiajaloos ette näidata.

Tehnoloogia muutis ärimudelit
Eesti Loto tulubaas koosneb arv- ja kiirloteriide müügist. Just arvloteriid on oma olemuselt sellised, mis võimaldavad klientidel kaasa mängida ka interneti vahendusel, ilma kioskisse või poodi lotopiletit ostma minemata.
“15 aasta eest meil sellisel kujul arvloteriisid polnud, kuna puudus ka vastav tehnoloogia. Peale seda, kui Eesti Loto hakkas arvloteriisid välja andma, on nende osakaal pidevalt kasvanud ja viimastel aastatel on need olnud tunduvalt edukamad kui kiirloteriid,” räägib Lepp, kelle kinnitusel moodustavad kiirloteriid täna firma müügitulust 25 protsenti ning arvloteriid 75 protsenti.
Lotofirma statistika näitab, et internet kui müügikanal on ettevõtte kõige kiiremini kasvav teenuseliik. Ja nii on see olnud juba viimased kolm aastat. Kui veel kolme aasta eest moodustas arvloteriide müük internetis 14 protsenti nende kogumüügist, on see täna juba 22 protsenti. Aivar Lepa hinnangul ei müügi ühegi teise riigi riiklik lotofirma nii suurel hulgal arvloteriisid interneti vahendusel. Isegi mitte soomlaste oma, kuigi tegu on maailma ühe edukama ja uuendusmeelsema ettevõttega omas valdkonnas.
Eesti Loto kliendid on samas nõudlikud ning internetis on korduvalt puhkenud ägedad kriitikatormid, kui lotofirma kodulehekülg korralikult või üldse ei funktsioneeri. Lisaks on kurdetud veebilahenduse sisulise nõrkuse ja väsinud ilme üle. Aivar Lepp ning Eesti Loto operatsioonisüsteemide juht Erkki Raid on sellise tagasisidega kursis ning kinnitavad, et ettevõte liigub ja areneb pidevalt selles suunas, et pakkuda klientidele võimalikult head teenust.
Lepp ei häbene tunnistada, et ega temagi tea täpselt, kuidas internetiversioonis kõiki toiminguid teha. “Ühel hommikul saatis mulle e-meili üks lotomängija, kes on juhuslikult ka minu tuttav. Tal olid mõned küsimused seoses meie kodulehega ning uuris, kuidas saab seal oma salasõna muuta. Mis seal salata – ma ei osanud talle kohe vastata,” räägib Lepp.

Aegunud seadusandlus takistuseks
Kuhu on aga kavas Eesti lotol oma internetiteenustega üldse areneda? Ajab ju enamik eestlasi juba aastaid oma pangaasju võimalusel internetipankade kaudu. Seepärast huvitabki, kas näiteks aasta viie pärast oleks tõenäoline, et üle poolte eestlastest mängiksid näiteks Bingo Lotot ja Viking Lottot internetis.
Eesti Loto juhatuse esimees tunnistab, et nii pikki ja täpselt fikseeritud plaane pole lotofirma paika pannud. Selleks on ka mõjuv põhjus – hasartmänguseadus, mis kehtib alates 1994. aastast. Seda on küll vahepeal täiendatud, kuid mitte oluliselt. Fakt on aga see, et seaduse vastuvõtmise ajal 14 aasta eest ei mänginud internet kui hasartmängude müügikanal Eestis mingit rolli.
“Uue hasartmänguseaduse eelnõu heakskiitmine on korduvalt edasi lükatud, mis on ka mõistetav, kuna see puudutab suurt hulka inimesi ja väga suuri rahasid,” tõdeb Lepp. Kuni asi pole selge, pole tema sõnul mõtet ka internetikeskkonna arendamises väga suuri plaane teha.
“Me ei saa seda teha olukorras, kus ei tea, milliseks turg kujuneb. Me ei tea, mida võime teha ning mida mitte. Samuti ei tea me, milline saab olema konkurents. Seepärast oleme olnud internetis toimetamise suhtes viimastel aastatel üsna ettevaatlikud. Seda eriti uute asjade puhul.”
Loomulikult ei tähenda see, et riiklik lotofirma üldse oma internetiteenustele tähelepanu ei pööra. Lepp kinnitab, et rahalised investeeringud sellesse valdkonda on olnud üsnagi hoomatavad. Ainult et alati ei pruugi investeeritud summad olla lotomängijatele nähtavad.
“Sest lisaks sellele, mis arvutiekraanilt välja paistab, on kõige selle taga veel väga palju asju,” nendib Lepp.
Nurinad, mis puudutavad Eesti Loto kodulehekülge, pole Aivar Lepale samuti võõrad. Ettevõte reageeris asjale käesoleva aasta alguses sellega, et andis oma veebikeskkonnale uue näo.
“Internetikeskkonna tausta poolt oleme rohkem arendanud. Siis kui internetikeskkonna projekti tehti, oli üheks probleemiks see, et keegi ei osanud ennustada nii suuri käibeid ja külastuste arvu. Selleks ajaks, kui esimene versioon valmis sai, oli elu edasi läinud ning kui me selle versiooni tööle panime, tekkis vajadus uue järele. Interneti võimsust oleme pidevalt kasvatanud.”

Aasta algas uue kodulehega
Lotofirma juht tunnistab, et eks firmani jõuagi tavaliselt just klientide negatiivne tagasiside. On ka positiivset vastukaja, kuid oluliselt vähem. “Näiteks tuleb mõni lotovõtja kommikarbiga,” muigab Lepp.
Samas tõdeb ta, et kui kliendid ka probleemidega kokku puutuvad ja sellest lotofirmat teavitavad, on paljuski olnud lotomängijatel põhjust seda teha.
“Mis seal salata – aeg läheb edasi ning inimeste ootused ja nõudmised kasvavad. Selge on see, et kui firma tahab internetis oma teenust pakkuda, peab ta seda tegema ajakohasel tasemel. Positiivne uudis selle juures on see, et täna on meil uus kodulehekülg üleval ning seal on muutunud nii sisu kui vorm.”
Eesti Loto operatsioonisüsteemide juht Erkki Raid lisab, et hetkel on firmal registreeritud internetiversiooni kasutajaid ligi 100 000, mis pole sugugi halb näitaja. “Regulaarselt ehk vähemalt kord kuus kasutavad meie internetiteenuseid umbes 20 protsenti neist,” lisab ta.
Aivar Lepa sõnul on lootust, et varsti võetakse vastu ka uus hasartmänguseadus, mis annaks Eesti Lotole senisest vabamad käed tegutsemaks internetiteenustega. Samas on osapooli, keda uus seadus mõjutab, päris palju. See on ka uue seaduse vastuvõtmist pidurdanud. Soovid ja nägemused asjast on sedavõrd erinevad, et kõike seda seadusesse kokku panna pole õnnestunud.
“Kui praegu on loterii- ja hasartmänguseadus eraldi, siis uus seadus saab olema üks,” selgitab Lepp. See tähendab, et ühe seaduse alla hakkavad käima nii lotomängude korraldajad kui ka kasiinod.
Seda, kellele loob uus seadus lisavõimalusi ning kelle võimalusi see piirab, on Eesti Loto juhatuse esimehe sõnul hetkel väga raske hinnata. “Samas, lugedes uue seaduseelnõu viimast versiooni, jäi mulje, et meie tegevus vähemalt internetis võib saada üsnagi piiratud.” Seega on kõik veel lahtine.
Samas pole Eesti Loto oma internetikasutajate suhtarvudelt sugugi kehvem kui näiteks arenenud Skandinaavia “lotoriigid”, kus see valdkond on hästi reguleeritud. Näiteks Soomes, Rootsis ja Taanis müüvad riiklikud lotofirmad internetis lotopileteid ning korraldavad ka erinevaid internetimänge. Samas jäävat nende riikide internetimüügi protsentuaalne osa Eesti Loto omale alla.
“Eks see interneti osakaal tõuseb pidevalt igal pool, aga mitte nii kiiresti, kui see on kasvanud meil,” hindab Lepp. Samas lisab ta, et mida suurem ja vabam on riigi kasiinoturg ning mida edukamad on kasiinoettevõtted, seda väiksemaks jääb loteriifirma tulemus. “Kui Soomes on riikliku kasiino- ja loteriiettevõtte käibed sisuliselt võrdsed, siis Eestis on see suhe 1 : 10 kasiinode kasuks.”

Tulevik ikkagi internetis
Kui paluda Aivar Lepal rääkida veidi Eesti Loto tulevikuplaanidest, kinnitab mees, et just internet on valdkond, kuhu ettevõte peab rohkem panustama. “Oleme saanud tagasisidet lotomängijatelt ning üks meie eesmärke on muuta oma kodulehekülg selliseks, kus oleks meeldiv viibida. Inimestel ei tohiks olla probleeme piletite ostmise ja kodulehekülje kasutamisega ka sellistes olukordades, kus mängijate arv kasvab,” vihjab ta plaanidele.
Lisaks tuleb tema sõnul investeerida ka lotofirma füüsilisse võrku ehk lototerminalidesse. Tegelikult tuleb sellesse investeerida pidevalt, kuna süsteem on suur ja käibed kasvavad. Loomulikult tuleb pidevalt tööd teha turvalisuse nimel, sest “mõte liigub ka nendel inimestel, kes teiste vastu töötavad,” nagu ütleb Lepp.
Eesti Loto üks arendusprojekte on seotud ka näiteks mobiililoterii valdkonnaga. Lepp teab rääkida, et kunagi oli Eesti Loto isegi nn loteriimaailmas esimeste seas, kes võttis kasutusele mobiiltelefoni kaudu loterii müümise. Ilmselt olid ootused tol ajal vähe suuremad ning tänaseks on tegu peamiselt siiski nišitootega. Samas ei ole lotofirma siiski käega löönud, kuna mobiiltelefonid muutuvad pidevalt paremaks ning nende ekraanid järjest suuremaks.
“Eelmisel aastal tõime mobiili kaudu müüki Bingo Loto. Enne seda olid saadaval vaid Keno Loto ja Viking Lotto. Samas on mobiilimängude arendamine vähemalt kolm korda keerulisem kui selle internetis tegemine, sest mobiilioperaatorid on erinevad ja nad kasutavad erinevaid süsteeme,” rehkendab Lepp.

Põhiinvesteering tehtud
Kuigi tema sõnul tuleb Eesti lotol tehnikasse ja IT-sse igal aastal investeerida miljoneid kroone, on tema sõnul siiski suuremad investeeringud ses osas tehtud. Nimelt võttis riiklik lotofirma nelja aasta eest vastu julge otsuse, mis kujunes ettevõtte läbi aegade üheks suuremaks investeeringuks. Jutt käib 50 miljonist kroonist, mis otsustati toona investeerida firma kesksüsteemi, mis hoiab üleval kõiki ettevõtte lototerminale, IT-d jne.
“Kesksüsteem sai selle rahaga üles ehitatud ning terminalid ostetud. Praegused aastased investeeringud on suurusjärgu võrra väiksemad, jäädes mõne miljoni krooni piiresse.”
Et lotomüügi käive näiteks eelmisel aastal tuntavalt kerkis, andis omakorda suurema koormuse ettevõtte lototerminalidele. “Eks terminalides tuleb pidevalt juppe välja vahetada,” tõdeb Lepp. Samas pole olemasolev tehnika seni väga suuri apse sisse lasknud.
“Küll on juhtunud mõnel korral, et süsteemi koormus on liiga suureks läinud, mistõttu on raskendatud lotopiletite ostmine,” lisab Erkki Raid.
Sellist ohtu, et mõni tehniline viga kaotaks näiteks juba ostetud lotopiletite info, Lepa ja Raidi kinnitusel pole, kuna info salvestamise süsteemid on dubleeritud ning kõik andmed kaitstud.
Summad, mida näiteks Põhjamaade riiklikud lotofirmad saavad oma lotomängude ning -võimaluste arendamiseks kulutada, on võrreldamatult suuremad Eesti Loto võimalustega. Kui aga Eestit võrrelda näiteks Läti, Leedu või Islandi lotofirmadega, kinnitab Lepp, et siinse ettevõtte näol on tegu igati tubli tegijaga.
“Näiteks Soomes on kasutusel maailma parim tehnoloogia, mida üks lotofirma omada võib. Meie võimalused pole sellised. Kõike, mis on juba maailmas olemas, ei saa me oma mängijaile pakkuda, kuna meie klientuur on piisavalt väike ja peame oma tasuvust silmas pidama.”
06 aprill 2008

Kolm linki

E-stonia: müüt, tegelikkus ja reaalne olukord
europark ja pargitud ajud
pargi 3 päeva 2 hinnaga
04 aprill 2008

Appi, Savisaar loeb mu e-kirju :D

Aprilli Arvutimaailm on põhimõtteliselt valmis. Failid on laadinud/laadimas trükikoja serverisse.

Tuli raskelt, aga lõppkokkuvõttes ei ole põhjust nuriseda. Ja nagu üks tark mees kunagi ütles - kui millegagi hakkama saad, siis KOHE ei tohi kritiseerima hakata. Praegu on eneseimetlemise faas.
*
Kuna päev oli kiire, siis ei jõudnud RSSi voogu jälgida ja avastasin alles nüüd Leheneegri postituse. Nagu selgub, on siis Tarmo Kruusimäe mind tsiteerinud esitades linnapeale küsimusi seoses Tallinna uue koduleheküljega. (Vt punkt 3) Ja nagu edasi lugedes selgub, siis on ka linnapeal mu kohta üht-teist öelda.

Tausta selgitamiseks: Proomet Torga kirjutas mulle peale seda, kui olin blogis hakanud Tallinna uue koduka kohta provokatiivseid küsimusi esitama ja inimestevahelisi seoseid kirjeldama. Kiri oli üllatavalt tagasihoidlik, ei mingit solvumist ega isegi eneseõigustust, vihastamisest rääkimata. (Ma ei saa seda siinkohal avaldada, sest pole luba küsinud.)

Minu vastus oli täismahus alljärgnev:

"Tere,
Tore on ka see, et te kriitika alla sattunud tööd kaitstes nii tagasihoidlikuks jäite. Tihti kipuvad inimesed sellises situatsioonis meelemõistust kaotama ja igasuguseid asju ütlema.
Eks ma olin natuke provotseeriv kah eile blogis, et päevameedia tähelepanu võita. 10x aastas ilmuv žurnaal ei saa kõigele ja liiga kiiresti reageerida, siis tuleb teiste kanalite huvi äratada.
Kas peale Spin Teki ja eProjekti oli veel mõni firma selle koduka loomisse kaasatud?
M.N."

Millele järgnes veel üks Torga selgitav kiri.

Igatahes kohe 10x kuulsam.

Naljakas detail - telefonis räägib parajasti inimene, kes ütleb - see Torga on mu klassivend.
03 aprill 2008

Esimene digiallkiri läks tühja + natuke porri kah

18. veebruar sai kirjutatud kuidas mu ID-kaart kaotas digisüütuse.

Vist pole maininud, et mis siis sai. Mida oligi arvata - midagi ei saanud. Mitte mingisugust vastust statistikaametist ei tulnud. Rääkimata siis kasutajanime ja parooli saamisest.
*
Aprilli Arvutimaailmast ka üks detail:

Avastasin, et ühele leheküljenurgale on sattunud üks heledahäälne ja väga lahtise suuga laululind, keda tuntakse kui porri. Foto on tehtud teletornis Levira ruumides :)

"Äge" arvutiklass mingis Londoni ülikoolis

Selles postituses on ainult veike õrritus rubriigist "mina ja arvutimaailm", kus sel korral vastab meediakunstnik Mare Tralla. Mare vastused tulevad siia täies mahus kunagi siis, kui aprilli Arvutimaailm müügis on. Aga kuna ta vastas põhjalikult, siis kõik ei mahu žurnaali. Näiteks see jutt:

Kõige halvem ITga seotud kogemus?
Enamasti on see olnud seotud IT-spetsialistidega, kes vaatavad teistele ülevalt alla. Kõige illustreerivam näide: pidin õpetama ühes tunnustatud Londoni ülikoolis kunstitudengitele digitaalmeedia kursust. Seal oli täiesti normaalselt varustatud Maci-põhine arvutiklass. Kohale jõudes selgus aga, et kümnest arvutist vaid kaks töötavad, nn IT-spetsialist ei teadnud aga isegi seda, kuidas kõige lihtsamaid probleeme likvideerida. Minu viga oli see, et tahtsin tudengeid efektiivselt õpetada, ja nii asusingi neid arvuteid arstima. Enamusel ei olnudki mingit suurt viga.

Hiljem selgus veel ka see, et ükski arvutitest ei olnud internetti ühendatud, vaatamata võrgukaablite olemasolule, sest IT-spetsialistile ei meeldinud, et üliõpilased netis surfaksid. Kõik programmid olid aga nii installeeritud, et abi saamiseks tuli vastavaid internetikeskkondi kasutada. Paljud üliõpilased pidid lihtsate probleemidega pidevalt nn spetsialisti tülitama, sest ise nad vastuseid otsida ei saanud. Nii sai spetsialist end ülivajalikuna tunda.

Kuivõrd selgus, et ma tean Macidest enam kui tema, paluti mul selles klassis mitte õpetada. Enamik tudengitest ja õppejõududest hoiab end sellest spetsialistist eemale, aga nii ei saa nad ka koolis arvuteid kasutada. Kahjuks ei ole see näide erandlik.

Internetis ärritavad mind mõttetud uuendused, mis nii mõnigi kord teevad varem hästi toiminud keskkonna halvasti toimivaks. Ja see, et ei hoita alles arhiive.

*

Hoolimata vaikusest blogis - aprilli AM läheb homme trükki sellegipoolest. Vaikus on olnud keskendunud töötegemisest, mitte sellest et me ära kadunud oleksime. Keskendumisvajadus on aga tingitud tööülesannete kuhjumisest.

Kontakt:

merlis (ät) am.ee
kaido (ät) am.ee

Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.

Juuni Arvutimaailm

Juuni Arvutimaailm

About Me