30 juuli 2007

Aeg õnged sisse visata

Jajah. Kuigi meile saab alati saata kirju ideede ja ettepanekutega ning teemasid valmistatakse ette mitme numbri jaoks korraga, siis nüüd on eriti õige aeg. Paratamatult oli septembri number siiani vähem töölaual, samas august piisavalt täis, et sinna enam midagi juurde ei litsunud.

Kui nüüd saabus kiri pealkirjaga "võimalik teema AM septembrikuu numbrisse", siis torkas pähe, et võibolla peaks selle kõva häälega välja ütlema, mida just sai tehtud.

Selle kirja saatja tuli kas blogi lugedes ise sellele mõttele, või sattus lihtsalt kogemata väga õigele ajale. Muidugi tahaks loota, et juuli lõpus ei tule väga juhuslikult ettepanek just septembri numbrisse teemat pakkuda. Äkki on blogil nüüd ka teine soovitud suund käivitunud. Lugejatelt tegijatele. Selle üle oleks küll hea meel.

Kunagi vast pikemalt AMi töökorraldusest, aga praegu lühidalt:
  • merlis (ät) am.ee -> ükskõik mis küsimuses, suunan teema kellele vaja või tegelen ise
  • kaido (ät) am.ee -> eeskätt rubriigid "labor" ja "lahendused"
Samas teeb Kaido ka uudiseid ja on ka vahel reportaaže kirjutanud. Lugejad mäletavad vast vanade arvutite teekonda kajastavaid lugusid. Varsti läheb ta jälle "välismissioonile", nägin kutset.

Vana AM: 10 aastat tagasi - elagu GPS!

Augusti AMis on laboris testimisel TomTomi GPS, mis esmakordselt ka Eesti teid-tänavaid näitab. Jah, kohati kipakalt, aga siiski. Enam pole Tallinnast väljaspool kaardil lage tundra.

Rubriigist "10 aastat tagasi" selgub, et augustis 1997 kirjutas AM muu hulgas samuti GPSidest. Toona oli aga tegu veel millegi röögatult revolutsioonilisega:

Hüvasti, kompassid, elagu GPS!
Jaak Laineste
tutvustab uut sõna navigatsioonis – GPS-seadmeid. Tollal oli juba kasutusel 24 satelliiti, millest korraga saadaval kaheksa. Tollased GPS-id lubasid 20−30meetrist täpsust asukoha määramisel, aga kui kasutajal kannatust ühel kohal kauem istuda, siis näiteks 48 tunniga sai asukoha määrata juba kuni kolmemeetrise täpsusega. Tulevikuks ennustab autor, et GPS-id kolivad autodesse – ja nii on see ka tõepoolest juhtunud. Siis oli küll juba mõnel kaarditarkvaral (MS AutoRoute) mingi GPS-i tugi, kuid autor nendib, et liikumisel seda kasutada ei saa. Kaasajal teame aga, et need probleemid on ammu ületatud. Suuremad laiatarbetootjad olid tollal Magellan, Trimble ja ka kaasajal populaarne Garmin. Hinnad algasid “seenelise gepsude” paarist tuhandest kroonist ja ulatusid kuni kümnete ja isegi sadade tuhandete kroonideni täpsemate riistade korral.
*
Trükikojast saabunud teate kohaselt on olukord kontrolli all ja töönädala lõpuks, kui mitte varemgi, on AM valmis.
27 juuli 2007

August 2007. Surnud joon on ületatud.


Vist on nüüd kõik. Saab rahus nädalavahetust veeta.

Ülejäänu sõltub juba trükikojast ja levist. Igatahes varem või hiljem peab augusti Arvutimaailm olema postkastides ja lettidel. Saab siis imet näha.

Suht stressivabalt tuli kokku. Eks veebruar ja august tulevadki lihtsamini, sest nende eel on üks kuu tühja. St. žurnaal ilmub 10x aastas.

Tänud kõigile kes kirjutasid ja pildistasid ja kõike muud vajalikku tegid. /minut hiljem/ Loendasin kokku otseselt ajakirja tegemisega seotud inimesed ja enesele üllatuseks sain kokku 19. Kedagi võisin veel unustada.
26 juuli 2007

Vana AM: Pearätiga professor + hetkeseis

Augusti Arvutimaailm on peaaegu "valmis". Toimetuse seisukohalt on "valmis" siis, kui võib hakata trükifaile tegema ja trükikotta saatma. Siiski - just praegu on Janek Priimann alles obektil. Suvine aeg, puhkused, raske kirjutajaid ja allikaid kokku viia, seega jäi reportaaži tegemine eelviimasele päevale enne deadline'i.
Väike närv on sees. Saatsin nats aega tagasi Janekile ka smsi, et kas ta jõudis kohale ja veel näpunäiteid fotograafile ning sain vastuse, et kõik sujub. Homme õhtuks on loodetavasti kogu žurnaali materjal trükikoja serverisse saadetud.
Kaas tahab ka veel nokitsemist. Sellel on nüüd samuti teistmoodi väljanägemine. Päis on siiski sama, tunneb ära küll.

Seni kuni uut numbrit veel saadaval pole, meenutusi vanadest. Eelmise aasta oktoobri numbri kaanel oli Tanel Tammet. Temaga loo tegemine oli üks meeldejäävamaid. Esteks tuli minu jaoks jube vara hommikul Kristiine Scotlandi jõuda.
Teiseks leidsin ees ootamast täiesti ebatüüpilise professori - nagu oleks tegu mõne jõusaali armastava tsiklimehega. Kui ta seal laua taga teraselt otsa vaatas, soravalt rääkis, punane rätik peas ja kaval pilk silmis, meentas ta samas Juku-Kalle Raidi. Ütleme siis, et Raidi suurt ja soliidset venda.
Paar tundi hiljem saime veel Linnahalli juures pildistamiseks kokku. Egert Kamenik saab muidugi iga pilditatavaga hõlpsasti lainele, räägib tüdrukud paljaks ja upakile ja puha, aga ma ei usu, et oleks palju neid, kes tal üks-kaks alajaama katusele roniks, et paremat pilti saada.
Mul tekkis tahtmine jälle ülikooli minna.



Pearätiga professor

Tanel Tammet on Tehnikaülikooli professor. Ta õpetab tudengeid, võttes auditooriumi ees esinemist kui näitlejatööd. Ta on aidanud käima panna Tiigrihüppe, IT Kolledzhi ja Tallinna ID-pileti, esindab Eestit NATO IT-uuringute koostöökomitees, kirjutab amatöörfilosoofilisi esseesid ja asutab koos Marek Strandbergiga rohelist erakonda. Lisaks on ta üks kompetentsemaid inimesi tehisintelligentsi valdkonnas.

Kuidas Te arvutimaailma sattusite?
Mu isa töötas professorina Pedagoogilises Instituudis ja hiljem Tartu Ülikoolis ning oli hästi varajane arvutientusiast. Isa mind tegi mind arvutitega tuttavaks juba siis, kui ma väike olin.

Mis aastal see oli?
Peaks rehkendama. Ma olen kehva liitja... Olen 1965. aastal sündinud ja esimesi pisiprogramme Peda arvutil Nairi kirjutasin umbes kümneaastasena. Kui ma personaalarvutiga – Apple II – kesklinnas asunud KBFI-s kokku puutusin, siis olin umbes 16 aastane.

Mida Te seal tegite?
Programmeerisin oma lõbuks. Apple II peal kirjutasin Basicus, veidi ka assembleris, viimast ma eriti hästi ei osanud, aga suurte pingutustega tuli midagi välja ka. Siis hakkasid tekkima programmeeritavad taskukalkulaatorid ja neid programmeerisin samuti.

Nii et ülikooli minnes oli eriala valimine lihtne?
Ülikooli minnes ei suutnud ma otsustada, mida õppima minna. Üks variant oli sõita Leningradi arvutuslingvistikat õppima, aga ma ei tahtnud Eestist ära kolida. Siis mõltesin, et võiks õppida astronoomiat, sest see tundus selline kauge ja filosoofilisest aspektist huvitav. Nii ma siis jalusin sisseastumise ajal ümber Tartu Ülikooli peahoone ja mõtlesin, kuhu pabereid anda. Lõpuks andsin matemaatikateaduskonda ja õppisin rakendusmatemaatikat.

Millal tuli äratundmine, et IT on teie valdkond?
Ülikooli ajal. Suhteliselt varakult. Kui ma olin paar kursust ära käinud, siis arvasin juba, et see on väga hea, et ma ei läinud midagi muud õppima.

Kas IT algusaegadel õppisid õppejõud koos üliõpilastega ning erilist eelist neil ei olnud ja leiutati üheskoos?
Päris mitte. Õppejõududel oli ikkagi oluliselt suurem kogemus. Arvutid olid ju olemas alates Teisest Maailmasõjast, kuigi küll mitte Eestis. Aga vähemalt kümmekond aastat oli õppejõududel juba kogemust ning nad olid ka hulga kirjandust lugenud.
Koolis programmeeritakse väikeseid spetsiifilisi juppe, et inimesed saaksid aru mingitest algoritmi-ideedest ja põhimõtetest. Kuna ma õppisin rakendusmatemaatikat, siis hästi palju tuli õppida arvutusmeetodeid. Ma sain nendest küll väga vähe aru, aga praktikumiprogramme tuli ikka teha.
Kes asja vastu huvi tundis, see tegi tegelikult muid programme oma lõbuks - kas mingi mängu või redaktori - ja sellega õppisid inimesed palju rohkem. Ülikooli programmeerimisülesannete maht on suhteliselt väike ja sellega targaks ei saa.

Kuidas üleminek akadeemilisest õpikeskkonnast rutiinse töö juurde õnnestus?
See oli väga sujuv. Ma olin aktiivne programmeerija ja mul tekkis tõsine tehisintellektihuvi juba väga varakult: ilmselt enne seda, kui ma ülikooli läksin. Keskkooli lõpus kirjutasin näiteks Apple II peal luuletuste genereerimise programmi. Need ei tulnud üldsegi mitte halvad välja. Isegi „Edasi“ (praegune Postimees) avaldas neid.
Tartu Ülikooli juures tegin tarkvara tehisintellektindust uurivatele gruppidele. Sellest neile küll mingit otsest kasu ei olnud, aga ma sain ise targemaks. Hiljem läksin ülikooli kõrvalt tööle Küberneetika Instituuti, sest seal tegeleti tehisintellektiga rohkem ning kirjutasin neilegi tarkvara, millest ilmselt neilegi mingit praktilist kasu ei olnud. Tegelikult asusin juba ülikooli ajal tegelema loogikapõhise tehisintellektitarkvara kirjutamisega.

Veebis on mingi naise nimega programm, mida nimetatakse tehisintellektiks...
See võib olla näiteks ELIZA, mis on juba kuuekümnendatel välja mõeldud lihtne põhimõte, kuidas inimesi lollitada. Sellega ei ole mina tegelenud, olen ainult tudengitele rääkinud, kuidas taolisi asju teha. ELIZA-t võiks nimetada pseudointellektiks.

Milles see erinevus seisneb?
ELIZA programm on hästi lihtne, ta ei tea mitte midagi, ei saa millestki aru ja ühtegi järeldust ei oska teha. Lihtsalt kombineerib sõnu enamvähem juhuslikult kokku, võttes aluseks neid, mida inimene on just ise sisestanud. Midagi ta ise ei õpi.

Ja mida Teie programm tegi?
Ega see väga palju keerulisem ei olnud, aga selle eesmärk ei olnud vähemalt inimesi lollitada. Esimesed taolised programmid, mida kirjutasin, tegelesid loomuliku keele lausete analüüsiga. Hiljem hakkasin tegema loogika ja järelduste tegemise tarkvaraga. Ja sellega ma tegelen praegugi.

Kuidas seda lihtsamalt seletada?
Me võime näiteks defineerida igapäevaseid asju. Kes on vanaisa? Vanaisa on isik, kellel on laps, kellel on omakorda laps. Lisame taolisi lihtsaid reegleid veel, ning varsti saame teha juba järeldusi, et keegi on kellegi isa ja keegi on kellegi ema ja keegi on kellegi vend jne. Neid reegleid saab teha järjest keerulisemaid, eesmärgiks on arvuti käest lõpuks küsida, et ta prooviks teha mingi meid huvitava järelduse.
Loogika keeles saab ükskõik mida kirja panna, see on täiesti universaalne keel.
Paraku on suurte reeglisüsteemide kirjapanemine väga keeruline ning reeglite hulk muutab raskelt hõlmatavaks. Ka masinatel on keeruline väga pikki järeldusi teha – praegused protsessorid ja mälumahud on vähegi raskemate ülesannete jaoks mannetud – kuid põhimõtteliselt see kõik töötab.

Kas põhimõtteliselt on eesmärk aju tegevust kopeerida?
Teholoogiliselt me aju kopeerida ei saa, sest me ei tea, kuidas ta täpselt töötab. Aga isegi kui kõik reeglid õnnestuks praegusaegsele arvutile selgeks teha, siis inimaju ta ikkagi asendada ei suudaks, sest arvutusvõimsused on selleks väga-väga väikesed. Isegi kui arvutil on kaks-kolm protsessorit, siis ta teeb maksimaalselt kahte-kolme asja korraga. Iga inimese aju teeb aga mustmiljonit asja korraga ja ta arvutusvõimsus on palju suurem.

Sellise erialaga tegelemine eeldab ilmselt paljude valdkondade tundmist?
Ise peab paljude valdkondadega kursis olema. Ma olen alati jõudumööda proovinud neid taustasid tundma õppida. Mulle meeldib mitut asja uurida, omada võimalikult laia ülevaadet.

Kas välismaal, kus on rohkem raha, pannakse kokku vastavad meeskonnad?
Selles valdkonnas nii ei ole. Mitte kuskil. Üks põhjus on see, et ei ole väga lihtsat, silmaga nähtavat, suure tulususega rakendust, mis oleks reaalselt haardeulatuses. Tehnoloogia on selleks praegu liiga nõrk. Meeskonna võiks kokku panna, aga tulemus ei annaks seda raha tagasi, mis kulutataks. Ja nii jääb see tõenäoliselt veel mõneks ajaks, kuni mingi suurem murrang toimub.
Pigem on ülikoolides palju inimesi, kellel on mingi oma spetsiifiline uurimisvaldkond ja nad suhtlevad omavahel. Kõige sarnasemaid asju tegelevad kolleegid on alati mööda maailma laiali ja nendega saab suhelda e-postiga või konverentsidel käies.
Innovaatilist tarkvara tehakse enamasti üldse väga väikeste gruppide poolt: kümnete või sadade inimese lisamine meeskonda enamasti mingit abi ei anna.

Kuidas tehisintelligentsi defineeritakse?
Mingit kindlat definitsiooni ei ole. See on pigem nii, et kõik see, mida juba osatakse enamvähem hästi programmeerida, näiteks male, ei kuulu enam tehisintellekti alla. Tehisintellekti valdkond tegeleb pidevalt sellega, mida ei veel osata hästi teha.

Mis see on mida praegu hästi ei osata?
Võib tuua laia ja kitsa tähenduse. Suures plaanis oleks see nö. päris intelligentne masin, mis on sama intelligentne kui inimene. Ta peaks vähemalt sama hästi kõigest aru saama, ning paratamatult oleks ta siis inimesest hulga targem. Aga kuskilt ei paista välja, et inimesed lähiajal suudaks midagi sellist valmis teha. See on meile veel liiga keeruline ülesanne.
Kitsamas mõttes on tehisintellekti loomine selliste programmide kirjutamine, mis lahendavad piisavalt keerulisi ülesandeid – tarkvara abil tarkvara automaatne kirjutamine, inimkõnest arusaamine, piltide paremini mõistmine jne. Neid asju on päris palju ja igaüks on oma konkreetse eesmärgiga.

Prorgameerimine on tehisintelligentsi loomisel seega möödapääsmatu?
Programmeerimine on peamine osa, kõik muu on sekundaarne.

Palju üritatakse arvutile inimkõne selgeks teha, milleks see nii oluline ja samas keeruline on?
Tehismõistusega võiks ju ka klaviatuuri abil suhelda.
See oleks väga hea, kui me suudaks teha tarkvara, mis inimkõnest aru saab, aga see on suurepärane näide sellest, mida siiamaani ei suudeta hästi teha. Näiliselt on see lihtne, aga tegelikult kohutavalt keeruline. Kvaliteetseid kõnest arusaamise programme ei ole üldse olemas. Neid ei ole suudetud teha ükskõik milliste pingutustega.
Sellel on mitu põhjust. Kõige olulisem on see, et kõne on suhteliselt hägune. Heli on mürarikas ja raske on aru saada juba kasvõi sellest, kus üks sõna lõpeb ja teine algab. Tehke lihtne eksperiment – kuulake mingisugust võõrast keelt, mida te pole varem kuulnud ja proovige vahet teha, kus on sõnavahed.
Ka praegu, kui me räägime, ei ole ju kuulda kus on sõnavahed. See on kõik üks pidev mulin, mille tasutal on kõiksugu muud helid. Seega juba teksti hakkimine sõnadeks eeldab, et arvuti peab aru saama, mida inimene plaanib öelda. Oma ettekujutuse järgi valid sa siis kümnest või sajast erinevast variandist välja selle, mis paremini sobib.
Kui seda head ettekujutust ei ole, siis ei suuda programm isegi sõnu üksteisest eraldada ja kogu kõnest aru saamine jääb kohe toppama. Rääkimata sellest, mis edasi saab.
Isegi kui programm suudab sõnu eraldada, ega ta siis enamasti ei oska järeldusi teha: kas keegi küsis midagi ja kas sellele on vaja või võimalik vastata jne.
Kõneanalüüsi programmid suudavad praegu päris hästi ära õppida ainult üksikuid sõnu.

Kas tehisintellekti proovitakse kuidagi ka päris inimese külge pookida?
Ei, üldiselt mitte. Üldiselt ei proovitagi teha inimese klooni, vaid tarkvara, mis lahendaks hästi keerulisi ülesandeid. Näiteks lahendaks matemaatikateoreeme, otsiks võrgust just seda, mida ma tegelikult tahan, teeks andmebaasidest keerukamaid järeldusi, kui praegu suudetakse teha. Eesmärgid on just sellist laadi, mitte, et tehtaks inimese mudelit. See ei kukuks nagunii välja, sest me ei saa aru, kuidas inimene nö käib.

Seega tulevikus ei hakata inimestele ulmefilmide kombel klemme pähe panema?
Ma kahtlustan, et seda ei hakata tegema, sest sellest ei tõuse nähtavat tulu. Inimese aju on kohandunud töötama nii nagu ta töötab. Signaalid tulevad ikka silmadest ja kõrvadest. Infotöötlus hakkab ju kohe pihta, niipea kui närvid silmast või kõrvast väljuvad. Ei ole mingit paremat kohta, kuhu mingeid klemme panna, nii et see ei annaks ajule midagi juurde.
Tekib ka küsimus, kas meil on vaja inimese mõistuslikku kapatsiteeti tõsta, ning ma arvan, et ei ole. Pigem kahtlustan, et inimesed lähevad evolutsiooni käigus hoopis rumalamaks.

Nii et tervet inimest nö tjuunida pole vaja?
Puudub reaalne ühiskondlik-majanduslik vajadus selle järele

Aga haiget inimest?
Seda tehakse järjest rohkem.

Kas tehisintelligentsi uurijatel on ka kokkupuuteid robotitootjatega? Et keegi teeb sisu ja keegi vormi?
Nagu see mehhaaniline mehike, keda Motorexil näidati.
Ma arvan, et eks neil natuke ole midagi sinna sisse ehitatud. Päris primitiivsed nad ei ole. Ma ei ole neid Motorexi roboteid täpsemalt uurinud, aga need on huvitavad ja lõbusad projektid.
Meie instituut hakkab just sel sügisel juhtima mahukat mitmeaastast europrojekti, mille ülesandeks on hästi lihtsatest robotitest – näiteks koristusrobotitest - koosnevat parve või brigaadi niimoodi programmeerida, et robotid omavahel töö käigus infot vahetaksid ja tööd automaatselt koordineeriksid.

Palju inimesi Eestis tehisintellientsi uurimisega tegeleb?
Udusel määral, et kes nagu natukene tegeleks, kasvõi filosoofilisel tasandi, neid on ikka päris palju. Konkreetselt tarkvara kirjutamisega tegeleb väga vähe. Päris üksi ma ei ole, aga enamik IT-inimesi tegeleb tulutoovamate asjadega. Eks minagi tegelen tulutoovamate asjadega, aga põhihuvi on ikkagi tehisintellektindus.

Kas ka ajaliselt?
Ei ajalises plaanis pole see kindlasti suurem osa.

Milline see tulutoovam osa siis on?
Töötan õppejõuna ja tegelen mitmete uurimisprojektidega, aga teen lisaks ka kommertstarkvara. Ma arvan, et see on väga oluline. Ilma kommertstarkvara loomise kogemuseta ei saa tudengitele õpetada, kuidas elus asjad tegelikult käivad.
Kui ma kunagi olin päris „puhas“ teadlane, siis ei olnud mul reaalset ettekujutust, mida tarkvaraarenduses tegelikult vaja on, ehk, mis asjad inimesi aitavad. Sa töötad oma elevandiluust tornikeses, millel pole reaalsusega mingit seost. Ainuke viis sellest tornist välja tulla on tegeleda puhtakujulise kommertstööga. Müüa, teha programme, suhelda klientidega, teha sinna juurde kõikvõimalikku musta tööd. Siis on, mida tudengitele õpetada. Samuti hakkad aru saama, mida oleks tegelikult mõtet uurida. Enamus teaduslikke uuringuid on ju puhtakujulised elevandiluutorni näited.
On väga tähtis, et kõik IT-õppejõud tegeleksid mingilgi määral kommertstarkvara toomisega.

Palju loenguid Teil praegu nädalas pidada tuleb?
Praegu kolm, aga see sõltub semestrist. Lisaks on veel iseõppekursused, kus ma annan materjale, mida lugeda ja suhtlen tudengitega. Tudengeid on sel semestril kokku kõvasti üle 300.

Kas Teie nooruslik olek ja atraktiivne huviala annavad õpilaste silmis ka mingi eelise?
See ei ole oluline. Tudengite suhtumine ei sõltu mitte niiväga õppejõu vanusest, vaid sellest, kui usaldusväärselt sa mõjud ja kui huvitavalt sa räägid. Õppejõu töö on näitleja tegevuse moodi. Pead oma rolli sisse elama ja mõjuma veenvalt. Endal peab lõbus olema. Mul on tunne, et kui on suur loeng, siis ma lähen rolli sisse ja teen selle ära, tundes ennast sejuures päris hästi. Üks peamisi tõukejõude, miks ma ülikoolis töötan, ongi see lust, mida annab loengute pidamine.

Millele Teie pearätik viitab?
Seda hakkasin kandma suvel: sõitsin päris palju mootorpaadiga ja oli tore piraati mängida. Sõidad ühest sadamast teise ja see on päris hea tunne... Motikameestel on must rätik, mõtlesin et kaatriga võib siis kaasneda punane rätik.

Millises vormis ülikoolis tuleb käia?
Koolis ma käin vahel traditsioonilisemal moel, vahel vähem traditsioonilisemal moel. Ülikond on mul muidugi olemas, aga kannan seda suhteliselt harva. Näiteks Rootsis õppides-töötades ei kandnud meie teaduskonnas mitte keegi ülikonda. Ka mitte kaitsmise puhul. Juhtus 1-2 korda, et keegi tuli ülikonnaga kooli ja siis käisid kõik näpuga katsumas, et mis värk on. Samas TTÜ-s on kombeks päris sageli ülikonda kanda.

Veebis on lugeda hulk Teie esseesid...
Mulle meeldib kirjutada esseesid ja nooruses olen kirjutanud ka veidi ilukirjandust. Ilukirjanduslikku kalduvust mul enam tänapäeval ei ole, küll aga jah, kirjutan selliseid amatöörfilosoofilisi tekste, mis on kuigivõrd, kasvõi kaugelt, seotud tehisintellektindusega. Ma olen sel teemal isegi ühe raamatu kirjutamist alustanud, aga ei ole sellega väga kaugele jõudnud ja pole kindel, kas see kunagi üldse valmis saab. See ei ole tehniline raamat, vaid nö traditsiooniline tänavafilosoofia.

Kui suur Teie pere on?
Naine on hariduselt prantsuse filoloog. Tegeleb ilukirjanduse tõlkimise ja õpetamisega. Viimasel ajal on ta profileerunud Rootsi keelele, sest me elasime viis aastat Rootsis. Olin seal Göteborgi ülikoolis / Chalmersi tehnoloogiaülikoolis doktorantuuris ning töötasin seejärel teaduri ja dotsendina. Üks poeg on 16aastane, teine sai just 10 aastaseks.

Ja nende suhe arvutitega?
Küsimus on selles, kuidas neil mitte lasta uppuda mängude sisse, sest see distantseerib reaalsusest. Ma soovitaks kõigil inimestel kasutada BIOS-i parooli ja seda mitte lastele öelda. See on ainuke kaitseabinõu, samas ka väga hea viis, kuidas lapsi premeerida või karistada.

Teie vanemad nii ei pidanud arvuteid lukustama...
Arvuteid ju kodus ei olnud. Selleks tuli ikka kuhugi sõita, et arvuti taha pääseda. Nagu teised käisid trennis või midagi sellist. Ega häid mänge ju ka ei olnud ja internetist ei teadnud keegi midagi. Nii et arvutiga mingit puhast lõbuasja palju teha ei saanud. Põhiline lõbu oligi programmeerimine. Seega ei olnud mingit põhjust lapsi arvutist eemale ajada.

Kuidas Teie tehisintellektihuvi koduses elus peegeldub?
Ma lubasin kunagi abielludes naisele, et teen talle tehisintellekti ja ta tuletab mulle vahetevahel meelde, et ma pole sellega siiani hakkama saanud. (Naerab.)

Kas see lubadus saab ükskord täidetud?
Võiks ju kujutada ette, et võtame läpaka ja teeme sinna sisse tehisintellekti programmi, aga ma ei usu, et see lähiajal realiseerub.
Üks hüpotees, kuidas see võiks juhtuda, on selline, et kui arvutid on võrgus ja neid on hästi palju ning andmebaaside hulk üha kasvab, siis nad hakkavad omavahel suhtlema. Praegu ma küll ei näe mehhanismi, mis ise sellist isesuhtlemist suudaks käivitada ja edasi arendada.
Olen hakanud aru saama, et on juhtunud hoopis teistmoodi – tehisintellekt sünnib ilma meie sihipärase planeerimiseta. See on küll natuke metafoorne - aga mitte päris - et tegelikult on tehisintellekt juba olemas: oli olemas enne arvutite massilist levikut.
Kui me võtame inimeste ühiskonna, kogu selle kultuuri ja kompetentsi, siis kõik see koos funktsioneerib kui hulkrakne organism. Ühiskond on nagu aju, kus inimesed on justkui üksikud neuronid. Ühiskond kui aju suudabki igasuguseid keerukaid asju teha. Ei ole ju ühtegi inimest, kes suudaks teha sülearvuti või lennuki, või saaks vähemalt aru, kuidas seal sees kõik käib. See ei ole inimesele jõukohane. Ja kui küsida, et kes neid asju teeb, kui inimene seda ei suuda, siis võib öelda, et see on ühiskond kui omaette tehisintellektisüsteem.
Ses mõttes me olemegi juba tehisintelligentsi sees, aga ega me selle olemasolu eriti ei taju, mis on ka ootuspärane. Lihtne loom ei taju ju keerukamat looma, nagu inimese rakk ei taju, et inimene üldse olemas on.

Sel juhul ei saa ka inimest pidada tehisintellekti loojaks.
Ei saa jah. Aga ma arvan, et inimeste ja tehisintellektiga on juhtunud samamoodi nagu ainuraksetega, kellest arenesid - ilma planeerimata - hulkraksed.
Kui vaatame arvutite rolli ühiskonnas, siis me kanname ju inimeste kompetentsi ja rolli programmidesse järjest üle. Me võime juba hakata inimesi asendama programmidega. Mitte täielikult, aga tasapisi. Inimesed ja programmid ongi juba sümbiootilises seoses. Mõlemal on toimimiseks teist poolt vaja. Nii koosnebki ühiskond, mis kunagi koosnes ainult inimestest ja inimgruppidest, nüüd inimestest ja arvutitest, ning gruppidest, mis sisaldavad nii arvuteid kui inimesi.
Sujuvalt võib juhtuda nii, et mingil hetkel muutub inimene ühiskonnas sekundaarseks. Praegu see veel nii ei ole. Aga ma arvan et see niimoodi juhtub, ja ilma igasuguse planeerimiseta.

Kuidas Te rohelise erakonna algatusgrupi liikmena sellesse suhtute?
Ma arvan et on tähtis, et inimesed saaksid paremini aru, mis nende ümber toimub. Jah, ma aitan rohelist erakonda luua. Praeguses faasis on meil vaja tuhat liiget kokku saada ja sinna on veel päris palju minna. Klassikuid parafraseerides: varem või hiljem tekib roheline erakond niikuinii.
Viimasel ajal toimunud muudatuste tõttu on jäänud konkurents Eesti poliitikas hõredamaks.
Asjad lähevad paremaks ainult siis, kui on konkurents. Sellepärast ma töötasin ka aktiivselt selle nimel, et IT-Kolledzh saaks loodud. Ühest küljest on see paradoksaalne, aga konkurendi tekkimine on väga tervendavalt mõjunud TTÜ IT-õppele. Läksin kunagi isegi niikaugele, et lubasin vajadusel olla kasvõi IT-Kolledzhi rektoriks, kui kedagi teist ei leita. Õnneks leidsime Kalle Tammemäe, kes on hiilgav rektor.
Mulle ei meeldi rutiinse igapäevase korraldamisega palju tegeleda. Üldse tundub, et reegleid on üksikisiku tasandi jaoks liiga palju. Ühiskond küll sellest ülereeglistatusest võidab, aga inimesed isiklikult mitte. See on ka üks olulisi asju, mida rohelised tahavad meelde tuletada: mõttekas on oma rollist välja tulla ja ümbritsevat vabamalt vaadata.

Vt ka http://tanel.tammet.googlepages.com/

Sõbra kommentaar
Maarja Kruusmaa
Arukate Materjalide ja Seadmete Labori vanemteadur

Peale sarnase eriala on meil Taneliga ka üheealised pojad ning sarnane filmi- ja raamatumaitse. Oleme perekonnatuttavad umbes kümme aastat, ajast, kui olin doktorant Chalmersi Tehnikaülikoolis Göteborgis ja Tanel oli sealsamas Göteborgi Ülikoolis lektor.
Taneli otsus Eestisse tagasi kolida siis, kui siinmail olid veel küllalti rasked ajad (eriti teadlastele), tuli mulle üsnagi suure üllatusena. Mõnda aega enne seda oli Tanel hirmsuure konkursiga Göteborgi Ülikoolis lektori kohale kandideerinud, kirjutanud alla tähtajatu töölepingu ja oleks seal minu arvates võinud elu lõpuni rahulikult stagneeruda, Rootsi tingimustes suurepärase palga ja elukorralduse juures.
Tanelit iseloomustab minu arvates siiamaani samasugune teadusalane võimekus ja samas kompleksivaba suhtumine sellesse. Tema teadustulemused on väga arvestataval rahvusvahelisel tasemel, aga tundub, et sellest teavad väljaspool teadusringkondi väga vähesed. Ta ei rõhuta oma positsiooni, ei intellektuaalitse ega tekita akadeemilist barjääri, ehkki on tegelikult väga erudeeritud.
25 juuli 2007

Netireklaami hind erineb tuhandeid kordi

Üks viide eile kujunduses paika saanud loole. Jaano Martin Ots kirjutab reklaamiraha raskest teekonnast internetti.

Olles temaga viimased kuud omamoodi naaber olnud, siis olen juba kuulnud jutte Klikivabriku tagamaadest. Kuid siiski üllatav on lugeda sellest imede- või lollidemaast, mida Eesti netireklaamituruks nimetatakse. Killuke JMO loost:

"Kuna põhimõisted on veel pisut segased nii ostjale kui müüjale, toimub üks suur hämamine ja möödarääkimine. Kavalamad reklaamijad on suutnud teha saitidega lepingud, mille järgi nad ostavadki sedasama kontakti – ehk klikki. Ning agressiivsema müügipoliitikaga saidiomanikud on suutnud segadusseaetud reklaamiostja ära lollitada jutuga, et ühekordne reklaami näitamine nende saidil, kus käib erakordselt suure ostujõuga külastaja, ongi see soovitud kontakt.
Tean tehinguid, kus reklaamitellija on suutnud osta saitidelt pideva reklaaminäitamise hinnaga 0,8 kr/klikk. Ning teisalt, tean saiti, kes on suutnud müüa reklaaminäitamiskordi hinnaga 2 kr/impression. Arvestades, et keskmiselt on ühe kliki saamiseks vaja reklaami näidata 1000 korda, on vahe 2500 kordne!"

/pikemalt augusti Arvutimaailmas/

Oma kogemustest ja tähelepanekutest kirjutage toimetusele am@am.ee.

Mis küll on selle meistri mõttes...

...kes selliseid riistu taob? Nii mõtlen mina sageli lugedes suurfirmade pressiteateid, mis omandavad veel eriti võika varjundi, kui kohalikud PR-firmad need eee.... nagu eesti keelde on khm, tõlkinud.

Ma saan aru, et töö on tellija materjalist. Võimalik, et ka mingid reeglid, kuidas mõte (see pole küll siin kõige kohasem sõna) ei tohi kaduma minna jne. Meenub lugu nõukaaegsest õpikute tõlkimisest, kus kontroll luges üle mitu sõna ühes ja teises õpikus samas lauses on. Ja sõnum oli umbes selline, et "kui suur vene rahvas sai selle ära öeldud 9 sõnaga, siis miks teil on 12 sõna vaja!?"

Ma soovitan näiteks omamoodi lemmikuteks kujunenud Logitechi pressiteadete sisu küll oluliselt vähemate sõnadega ära ütleda, kui seda suures mikide keeles tehtud on. Oleks® vähem ridiculous™.

Teine asi on sageli esinev tehniline võhiklikkus, mille üle jälle vastavalt teatud ringkondades irvitatakse. Ses' osas ma ei hakka väga sõna võtma vaid tunnen kaasa neile õnnetutele tõlkijatele, kes oma ilusates kontorites peavad pead murdma.

Vast ma olen nüüd küllalt empaatiline olnud, et Corpore rahvas ei vihastaks vaid tunneks rõõmu selle üle, et keegi nende peale mõtleb ja mis siis, et sellises kontekstis, aga siiski ka ühte nende sõnumit levitab. Mis siis, et blogis. Žurnaali läks muidugi oluliselt mõistlikumaks kärbitud variant, kus kõik ei ole elegantne™ , meeldiv® , mitmekülgne™ , uuenduslik™ , revolutsiooniline® jne.


Logitechi uus MX Air arvutihiir töötab nii laual kui õhus

Täna, 12.juulil esitleb maailma juhtiv arvuthiirte tootja Logitech esimest 'lendavat hiirt' - tulevikutooteks nimetatud Logitech® MX Air™ Rechargeable Cordless laserhiirt saab sarnaselt teleripuldile õhus hoides kasutada. Uue seadme mitmekülgsus annab suurema kasutusmugavuse, võimaldades arvutit kasutada meelepärases asendis istudes või seistes.

Olles vahendajaks digitaalse meedia võimaluste kasutamisel, on arvuti järjest enamate jaoks rohkem kui lihtsalt töövahend. Muusika, fotode ja video vaatamiseks-kuulamiseks on vaja ka toetavaid ja piisavalt mugavaid seadmeid. MX Air hiir ongi loodud aluspinnast sõltumatuks kasutamiseks, võimaldades õhust osutada, märkida/valida ja mängitada meediafaile, mida tagavad kolm peamist tehnoloogilist omadust: juhtmevaba, Freespace™ motion-control ja gesture command.

“MX Air hiir pakub uuenduslikku lähenemist arvuti vahendusel meelelahutuse tarbimiseks,” sõnas Erik Charlton, Logitech’i tooteturunduse direktor sooritus-ja mängimishiirte alal. “Muusika vahetamisel, heli tugevdamisel, perega puhkusefotode või YouTube’ist video vaatamise ajal ei ole inimesed enam laua külge seotud, vaid saavad seda teha end vabalt elutoas sisse seades.”

Arendused - Freespace ja Gesture Commands
Ruumilise vabaduse andev patenteeritud Freespace motion control tehnoloogia võimaldab tundlikku ja täpset navigeerimist ning on vaba seniste osutusseadmete piirangutest. Põhinedes MEMS (microelectromechanical systems) sensorite, DSP (digital signal processing) tehnoloogia ja RF (radio frequency) juhtmevaba tehnoloogia kombinatsioonil, on kasutajal võimalik hiirt hoida või osutada mistahes suunas ning nautida pingutusvaba ja intuitiivset kursori juhtimist. Lisaks eristavad keerulised algoritmid tahtlikke käeliigutusi mittetahtlikest ning hiir jätab seadme õhus hoidmisest tingitud kerge käevärina tähelepanuta.

Liigutuse/viipe abil juhtimise (Gesture Commands) tehnoloogia on üks MX Air hiire kõrgetasemelisuse alustest. Näiteks helitugevuse muutmiseks tuleb vajutada helinupul ja liigutada hiirt vastavalt paremale heli tugevdamiseks või vasakule nõrgendamiseks. Kui muusikat kuulates teha paremas suunas väike ringliigutus, siis aktiveerub loo vahelejätmise käsk ning ringliigutus vasakule kordab kuulatavat lugu.

Tavapärase skrollimisratta asemel on MX Air hiirel puutetundlik skrollimispaneel. Sõrmega üle selle pinna libistades aktiveerub sõrme liigutuskiirusega kohanduv skrollimismehhanism. Meediafunktisoone (nt Play/Pause, Volume/Mute, Back, Select) saab kasutada vajutades õhus pöidlaga suurtele oranži tagantvalgustusega nuppudele.

Väljapaistev disain
MX Air hiire väljapaistva disaini osaks on musta-läikeline ja poolläbipaistev kest, hõbedane põhi ning elegantne ja saledajooneline kuju. Hoolikalt kujundatud vorm pakub mitmekülgseid kasutamisvõimalusi – käe seadmele asetades on tegemist mugava lauahiirega ning ‘lendhiire’-asendis saab sõrmed asetada alla ning pöidla funktsioonide valimiseks seadme peale.

Laetavas MX Air hiires kasutatakse kuni 10-meetrise ulatusega Logitech 2.4 GHz Digital Cordless tehnoloogiat. Klantspinnaga laadimisalus on samuti meeldivalt märkamatu ja elegantne. 2.4 GHz mikrovastuvõtja abil on hiir hõlpsasti ühendatav ka lauaarvutiga.
24 juuli 2007

Vana AM: riigihanked IT-sektoris

Üks enim vastukajasid toonud lugusid viimase aasta jooksul oli oktoobris ilmunud riigihangete teemaline intervjuu. Kui see kellelgi praegu mõtteid tekitab, siis võib endiselt toimetusega ühendust võtta.

„Päris ausaid riigihankeid on ikka väga vähe”

Riigihanked on äri, mille kohta liigub palju legende. Reeglina ei ole need just õilsad lood, kuigi võivad olla põnevad ja kaasakiskuvad, kohati lõbusadki. Info on vastuoluline ka erinevate inimestega rääkides.
Toompeal riigihangete ametis on vastuvõtt väga viisakas, räägitakse seadustest, kindlatest reeglitest, tutvustatakse interneti vahendusel toimivat ja kõigile avatud süsteemi hangetega tutvumiseks.
Üks ettevõtja ütleb, et seadused on piisavalt paindlikud ja tuleb olla osav nende kasutamisel, teise jutust jääb mulje, et liig jäikade seaduste vältimiseks tuleb kõndida noateral.
Arvutimaailma fookuses on arvamused riigihange süsteemist.
***
Ühes IT-firmas juba aastaid riigihangetega tegelev inimene nõustus Arvutimaailmale avameelselt rääkima selle valdkonna argipäevast. Avameelsuse hinnaks on paraku see, et tema nimi jääb siinkohal kirja panemata. Samas lugesid seda intervjuud veel teised IT-spetsialistid, kes kinnitasid, et tegu ei ole väljamõeldisega ning kirjeldatu vastab tegelikkusele.

Kui puhtalt tehakse IT-valdkonnas riigihankeid?
Protsendiliselt ei saa seda öelda palju makstakse altkäemaksu või tehakse kellelegi mingeid soodustusi või mängitakse ausat mängu. Selliseid päris ausaid lahendusi on ikka väga vähe. Ikka leitakse võimalus, et hange läheks sellele, kes on kõige sõbralikum või kõige suurema töö juba võibolla ära teinud.

Ehk et kui ausust on vähe, siis on tulemus ette teada?
Enamvähem on ikka alati ette teada kes ühe või teise hanke võidab. Juhuslikkust on ikka väga vähe. Neid üksikvõitjaid on olnud ja nad jäävadki üksikuks. Võitja selgumine hakkab juba hanke kokkupanemisest.

Hange õmmeldakse rätsepaülikonnana?
Paljuski, jah. Suures plaanis on alati teada mis firma või kelle toode lõpuks valitakse. Mõneti on see ka mõistetav, sest kui lahendused on kindla brändi põhiselt juba rajatud, siis ei saa sinna osta midagi suvalist mis olemasolevaga ei ühildu. Süsteemid ei töötaks enam.

Seega vajadus keegi võitjaks teha on kohati mõistlik ja siis otsitakse kõrvalteid liiga jäikadest seadustest?
Kommunikatsioonihäired võivad tekkida, kui erinevad töörühmad mingit projekti eri aegadel veavad. Minu arvates oleks mõistlikum see, kui lahendus on juba mingil kujul tehtud, siis on tellijal võimalus esialgse teostajaga koostööd jätkata. Muidu võib see riigi raha hoopis rohkem kulutada. Samuti aega ja muid ressursse. Juba hanke koostamine ja sellel osalemine on suur töö ning alati tuleb arvestada, kas see lõppkokkuvõttes üldse ära tasub.
See, kes aitab tehnilise lahenduse kokku panna, saab juba teatava eelise. Kui hiljem muutub olukord kriitiliseks ja tekib tunne, et hange hakkab käest libisema, siis on sellel osapoolel enda valimiseks ka lihtsam kaitseargumente leida.
Konsultandi rollist pakkujaks minnes on hiljem kerge survemeetodeid kasutama hakata, kui keegi hea müügitööga ette kipub minema. Siis proovitakse kõikvõimalikke variante, kuidas oma projekti kaitsta.

Aga see, et sõbrad koolipingist saunalaval või palliplatsil diile teevad?
Eesti on nii väike, et paratamatult on inimesed üksteisega seotud. Teatud mõttes mängib see muidugi rolli kes keda eelistab.

Kes on riigiametites see, kelle peas on võitja juba enne hanke koostamist teada? IT-juht, kantsler, minister?
See ei ole igal pool ühtemoodi. Tavaliselt moodustatakse hankekomisjon, aga kellelgi on seal ikkagi suurem hääleõigus. See sõltub otseselt isiku tugevusest. Tihti otsustab IT-spetsialist millise tehnilise lahenduse kasuks tuleb otsustada.
Teisel juhul on see puhtal kujul poliitiline otsus. Siis öeldakse ministri tasemel ette mõne suurema ja strateegilisema valiku puhul, et tuleb selliste võimaluste vahel valida. Kolmas variant on siis hanke korraldaja või tema otsese ülemuse mõju.

Kas kõik need erinevad tasemed on alati ka sellest teadlikud kui kellelegi hakatakse hanget „selga õmblema”?
Üldiselt on siiski reegel, et asutuse ja ettevõtte juhtkond on neist asjadest teadlikud. Kui on kokkulepped, siis on need tehtud kõige kõrgemal tasemel. Need, kes hanke lõppkokkuvõttes läbi viivad, ei ole alati selle algatajad vaid ainult elluviijad. On ta siis müügijuht või osakonnajuht või keegi teine.

Nii et kui jama korral tippjuhtkond väidab, et nemad ei teadnud midagi ja kõige taga olid üle käte läinud liig usinad alluvad, siis see ei ole nii?
See on pläma. Puhas pläma. Ei ole ühtegi suuremat ettevõtet, kus ei teata suurematest hangetest ja nendega seotud tingimustest. See on lihtsalt meeskonnaliikmete üle parda heitmine, aga kahjuks on meie äris sellised kombed. Ma ei pea õigeks, et kui kogu juhtkond on tegelikult skeemidega seotud, siis kellestki tehakse jama korral must oinas.

Mida siis puhta riigihanke ära määrib? Kes kellele mida pakub?
See ei ole alati raha või reis luksuslaeval. On palju muid variante, paremad positsioonid äris või ametiredelil jne. See ei ole alati seotud otseselt ümbrikuga. Näiteks hanget läbiviiv ametnik saab hoopis võitnud firmas senisest parema töökoha.
Kui võtta mõne juhtiva inimese ametiredeli ette ja vaadata kus ta enne riigisektoris oli, siis leiab neid näiteid päris palju. Neid on tulnud rahandusministeeriumist kui ka majandusministeeriumist ja tegelikult igalt poolt mujaltki. Või siis kuuluvad nad pärast võitnud firma osanikeringi. See on veidi kaudsem hoob kui ümbrik lauanurgal.

Samas ei ole kuulnud, et sedavõrd palju inimesi oleks seaduse silmis millegi vastu eksinud ja kinni pandud...
Selles töös ei ole musta ja valget, me elame hallis tsoonis. Inimene on täpselt nii nõrk kui nõrgaks ta ennast teha laseb. Sõltub ahvatlusest.

Kuidas sellisele tööle satutakse? Kas alguses on naiivne sinisilmsus?
Eks ta nii on, et minnakse naiivselt, aga ühel päeval sa saad selle selgeks või tehakse sulle selgeks, et tuleb valida, kas sa võtad noateral mängimise ja hallis tsoonis elamise riski. On inimesi, kes loobuvad ja on neid kes võtavad selle riski.
Täna on muidugi see olukord mõnevõrra parem, sest töökohti on valida. Paar-kolm aastat tagasi oli loobuda raskem. Tihti tehti siis raske valik olude sunnil, nüüd on lihtsam uksest välja minna ja mõne muu töö peal rahulikumalt hingata.

Kas te ise olete kunagi kellelegi ümbriku viinud?
Ei ole viinud ja ei tee seda kunagi. Mingeid komme muidugi pakutakse alati. Üks tuleb vastu, eeldades, et teine tuleb siis samuti vastu kui paras aeg on. Ega ainult valgel poolel töötada ei saa. Paratamatult tuleb taustadega kokku puutuda ja infovahetus käib mitmel tasandil. Siis on otsustamise koht, et kas sa oled vait või lähed kisama kuidas asjad käivad.

Kuidas siis asjad käivad?
Üks võimalus on lüüa hange tükkideks, mis oleks kõik hanke korraldamise piirist väiksemad. Sellisel juhul esitab mitu firmat arvet, mis on suhteliselt väikesed. Kaup liigub läbi võrgu tükkidena ja jõuab jupphaaval lõppkasutajale, kes kõik jälle kokku paneb. See on näide hallist asjaajamisest ja seda tehakse järjepidevalt.

Kas seda saab teha ainult riistvarahangete puhul?
Seda saab teha ka tarkvara puhul. Seal ei ole midagi väga keerulist. Hallist tsoonist mustale minnakse siis, kui selle tehingu käigus otsustajatele maksma hakatakse või keegi jahiga merele saadetakse. Osa ettevõtteid kasutab ka selliseid võimalusi.

Millised on veel halli tsooni trikid?
Lepingute pikendamine. Kuigi projekt võib olla juba ammu läbi, leitakse põhjendusi, et veel „lisatöid” tellida. Öeldakse, et on vaja mingeid lisamooduleid ja leitakse ettekäändeid miks just üks konkreetne ettevõte peab seda asja edasi ajama. See on ka tüüpiline halli tsooni juhtum.

Teede- ja muidu ehituses on levinud hangete märkimisväärsed kallinemised. Kas IT valdkonnas ka selliseid sahkerdamisi esineb?
Eks ikka. Kõige rohkem just tarkvaraarenduses. Ühel juhul võib muidugi olla arvestustes aus möödalaskmine ja tellija nõustub 10-15-20 protsenti lisaks maksma. On ka teisi variante, kus võidetakse alguses odava rahaga ära ja siis tehakse lepingu muudatus, kus hind võib praktiliselt kahekordistuda. Juba loogika ütleb, et kasu peab sellisest asjast saama ka keegi teine kui ainult tööde teostaja. Keegi peab olema see, nõustub kallima hankega ja surub selle läbi.

Kas on firmad, kes oskavad ennast nö paremini kehtestada?
On ikka. On-on. Igal ettevõttel on oma mentaliteet. On suurettevõtted, kellel on alati eeliseid lõppkasutajat mõjutada, kasvõi poliitilisel teel. Neil on sidemeid rohkem. Samas on olemas ka ettevõtted, kes on keskmise suurusega, aga suruvad ennast lihtsalt psühholoogiliselt väga jõuliselt peale.
Ma võin vabalt öelda, et kes kõik kuuluvad riigihangete edetabeli tippu, oskavad suurepäraselt survetööd teha. Elionil on kõige paremad võimalused mõjutada hanget väga paljudest kohtadest. Väiksematest firmadest on eriti riistivarahangete puhul silma paistnud Leedu firma Sonex, kes tuli turule väga agressiivselt. Viimasel ajal küll enam mitte väga, sest seal vist vahetati juhtkonnas inimesi. Selliseid ettevõtteid on muidugi teisi ka.

Kas hea kontaktivõrguga müügijuhid, on tööjõuturul ihaldusväärsed? Et võtame selle mehe tööle ja siis saame edaspidi need-need hanked?
Kunagi oli see nii. Nüüd juba natuke kardetakse, kas see risk tasub ära. IT-sektoris on juba kõrvetada saadud, kuigi need mis ajakirjandusse jõuavad on tavaliselt väikesed asjad. Kõiki ju ikkagi jälgitakse. See ei tähenda võimuorganeid vaid ka konkurente ning parem on endale mitte ülemäärast tähelepanu tõmmata. Sellised inimesed on riskigrupp.

Kas hall on siiski läinud aastate jooksul heledamaks?
Meetodid on läinud teistsuguseks. Keerulisemaks. Ega hall tsoon jääb ikkagi. Eesti ja meie turg on nii väike ja see teeb selle paratamatuks. Kui veel arvestada poliitikute ja erakondade kombeid, siis see ei kao ka kuhugi. Muutused saaks tulla ainult ülevalt alla.

Hallis tsoonis olete Te nõus olema, aga mitte rohkem?
Kui klient on otsustanud, et ta tahab midagi konkreetset osta, siis olgu nii. Aga ma ei aktsepteeri seda, kui tullakse ja öeldakse, et ma ostan sinu käest, anna mulle selle eest midagi.

Kas rohkem küsitakse, et anna mulle midagi või pakutakse midagi, et oma kaupa müüa?
Vanasti küsiti rohkem, täna kardetakse rohkem. Aastaid tagasi oli see väga tavaline, et küsiti „mis ma selle eest saan”. Samas Eestis ei ole olukord sugugi nii hull kui Lätis. Seal käib ikka väga otseselt kõik. Ümbrikud ja puha.

***

Kõige edukam riigihangete võitja on Datel
Eelmise aasta statistika alusel on edukaim IT-ettevõte riigihangete arvu järgi Datel, kes tegi 66 võidukat pakkumist, kogumahuga 48 miljonit krooni. Hangete arvu üldedetabelis annab see teise koha Rentacari 85 pakkumise järel.
Hangete maksumuse edetabelis edestab Datelit üle 50 firma, peamiselt ehitussektorist, kus hankeid on küll vähem, kuid rahaliselt on need hoopis teisest suurusjärgust. Riigihangete võitmisest teenitud 48 miljonit krooni moodustas firma eelmise aasta käibest umbes poole.
Dateli tarkvaraarenduse osakonna juhataja Triin Sepa sõnul on nende eelmise aasta 66 hankest enamus riistvarahanked. „Tarkvarahankeid oli meil eelmisel aastal vist kuus tükki,” ütles Sepp. „Maksumuses pole vahe nii suur kui hangete arvus, aga siiski oluline vahe.”
Sepa sõnul tuleb riigisektorist suurem osa Dateli ärist ning see on aastate pikkuse töö tulemus. „Me ei eksi enam nii lihtsalt hanketingimuste vastu ja vaatame millistest üldse osa võtame ja kas on mõtet,” seletab ta töö põhimõtteid. „Eks turuolukord on ka juba teada, et kui kuskil tahetakse ilmselt teist tarnijat näha, siis sinna ei lähe.”
Läbi aegade on Datel teinud päris palju töid maaametile. „Seal on meil juba teadmistes eelised, aga ega neid geograafiliste infosüsteemide firmasid Eestis väga palju olegi, kes sellises mahus suudaks töid teha,” seletas Sepp. „See on meil strateegiline ärivaldkond ja sellepärast on ka seal suuremad hanked.”
Eelmisel aastal valminud tuntumatest Dateli töödest oli Tallinna planeeringuteregister, kus inimesed saavad ise jälgida detailplaneeringuid ja kuidas need liiguvad.
Subjektiivsete isiklike sidemete mõju riigihangete võitmisele ei osanud Sepp hinnata, kuid ütles, et referentsid kindlasti loevad. „Üks asi on kui tugevalt sa oma protsessid kõik üles kirjutad, aga teine asi on ikkagi eelnev koostöökogemus,” ütles ta. „Loomulikult tekivad pikaajaliste projektide käigus isiklikud suhted, see on loomulik. Kui üks firma on kellelegi teinud näiteks kaks aastat head tööd, siis muidugi eelistatakse seda ja ei taheta ämbrisse astuda.”
Sepa sõnul on näiteid küll ja küll, kus võidab keegi teine, sest klient ei ole näiteks piisava detailsusega ülesannet kirjeldanud. Pärast on tellija ehk see riigiettevõte ise hädas, sest hanke võitja ei adu tegelikke probleeme.
„Teinekord riskib klient ka sellega, et kui talle tuleb uus arendaja, kes muudab süsteemi, mis on juba kellegi teise tehtud, siis kaob garantii,” toob Sepp välja veel ühe ohu.
Datel ei ole riigihangete ameti tööd kordagi küsimärgi alla seadnud. „Hankeid oleme vaidlustanud küll, aga mitte vaidlustanud vaidlustamise pärast. Me oleme seda teinud siis kui on näha, et midagi on täiesti mäda, aga mitte väga sageli,” rääkis Sepp. „Näiteks kui riistvarahangete puhul on teada, et võitnud seade ei vasta nõutud parameetritele ja seetõttu oleme meie mõne kallima seadme valinud. See on kohe vaidlustamise koht.”

***

MarkIT hoiab Lätist eemale

MarkIT müügijuht Lauri Haav, kui suure osa teie ettevõtte käibest moodustab eelmisel aastal riigihangete võitmise kaudu teenitud 16 miljonit krooni?
MarIt käive oli 74,6 miljonit krooni, see teeb siis 21%. Ei saa öelda, et see ebaoluline on, aga põhileib ta muidugi ei ole.

Kas see osakaal on ajas suurenenud-vähenenud?
Ei oska öelda, kõhutunde järgi oli 2004. aastal see osakaal umbes sama või isegi veidi väiksem.

Tarkvarafirmadel tundub riigisektori osakaal käibest olema suurem?
Kui vaadata suuri välisfirmasid, mis tulevad Eestisse, siis riistvara ostavad nad siit, aga tarkvara tuleb emafirmast kaasa ja nad ei telli suurt midagi kohapealt. Riigitellimused ei kao aga kuhugi ära, pidevalt tuleb uusi seadusi ja kogu aeg on muudatusi. Tarkvarakirjutajate vaatepunktist on see äärmiselt loogiline, et riik on üks väga suur klient.
Riistvarast rääkides, siis ega seadmeid ei saa olla rohkem kui riigis töötajaid. Kui riigiteenistujate arv väga kiirelt ei kasva, siis ei saa ka nende riistvaraeelarved väga kiirelt kasvada.

Mida MarkIT-st kõige enam ostetakse?
Tüüpiliselt PC-d, sülearvutid, väiksemad serverid, monitorid...

On teil oma lemmikministeeriumid või ametid, kellele teie meeldite või kes teile meeldib?
Riigihange on avalik asi, seal ei loe kes kellele meeldib. Küsimus on selles kes vastab tingimustele ja suudab sobivat hinda pakkuda.

Teoreetiliselt on see küll nii.
Kas praktiliselt on teisiti? Meie oleme küll võitnud hankeid, mida teised firmad on 3-4 aastat järjest võitnud ja mingit küsimust ei ole.

Ilmselt on riistvarahangete puhul see parima mõõtmine ka lihtsam.
Hästi lihtne. Meil on kasvõi sellest aastast kaks näidet, kus me ei olnud mingist otsast soosikud. Eesti Pank, kus üks teine firma oli kolm aastat ees olnud. Meie tulime täiesti uue tootega, mis oli neile täiesti tundmatu. Enne oli seal Dell ja meie pakkusime HP-d. Hind oli parem ja oligi otsustatud. Tarkvarateenuste puhul võib iga mees öelda, et tulen ja progen. Kas pärast tehtud ka saab on iseküsimus. Minu arvates on meie valdkonnas küll kõik väga läbipaistev.
Me tegutseme samal ajal ka Lätis, Leedus ja Soomes ning Eesti on pigem Soomega sarnane.

Kuidas Lätis siis äri käib?
Poliitilistel põhjustel me Lätis riigihangetel üldse ei osale. Me oleme loobunud ja parem ootame paar aastat kuni see asi nii hakkab liikuma nagu meil.

See seisukoht jätab teist küll väga ausa mulje.
Tuleb tunnetada oma tugevusi ja nõrkusi. Kui ikka pole välja panna kohalikku müügimeeskonda, kes oleks sealsete IT-juhtidega koos koolipinki nühkinud, siis pole nagu mõtet. Tuleb läheneda nendele klientidele kellele me saame.

Eestis on ju ka siiski halvemaid aegu olnud. Kaua te ise selle valdkonnaga olete seotud olnud?
Pisut üle kümne aasta. Kindlasti on olnud jah asutusi, kelle puhul on teada, et ei ole mõtet oma kaupa minna pakkuma. Viimsel ajal on elu näidanud, et see ei ole enam nii. Eesti väiksus tähendab ka seda, et kontrollida on lihtne ja kõik tuleb varem või hiljem välja. Kõik ju näevad mis toimub. Võibolla ma olen lihtsalt naiivne, aga ma pole kokku puutunud sellise murega.

***

Seadus on piisavalt paindlik
Kaspar Loog
Cell Network müügidirektor

On tellijaid, kes kardavad riigihangete seadusest kui tuld, et äkki kaevatakse hange kohtusse, mida IT turul on siiani vähe olnud, aga sel aastal on kahjuks esimesed ilmingud olnud.
On neid, kes hangivad tarkvara ainult hinna härgi, et 80% ulatuses on oluline hind ja 20% määrab lahenduse sisu. Samas on asutusi, kes teevad hankeid täiesti rahulikult nii, et hinna kriteerium on umbes 40% ja lahendus on 60%.
Minu arvates ei ole tarkvara hankimine ainult hinna järgi üdini õige. Lahendus ise peab ju kasutajatele sobima. Kui pannakse paika minimaalsed nõuded, siis neid võivad täita mitmed tarkvarad, aga lahendused on kasutaja jaoks nagu öö ja päev.
Praegust riigihangete turgu iseloomustab see, et paljud tellijad ei oska riigihangete seadust enda jaoks tööle panna. Arvatakse, et ainus kriteerium jamade vältimiseks on hind. Samas võimaldab seadus hankida ka väga paindlikku tarkvaraarenduse teenust. Kahjuks ei julge osad tellijad seda teha.
Probleem on õigusruumi segases interpreteerimises. Kui ma ühest riigiasutusest kuulen, et tarkvara ei ole võimalik paindlikult hankida ja teisalt ma näen kuidas seda mujal tehakse, siis järelikult on probleem seaduste selgitamises. Ma ei oska nüüd öelda, kas asi on nende asutuste juristide pädevuses või riigihangete ameti ebapiisavas selgitustöös.
Õnneks pole ma riigihangete ametiga väga kokku puutunud, sest ma ei näe mingit tulu teiste elu rikkumises ja hangete kohtusse kaevamises. Kui on selge, et on mingi korruptsioon või muud piiravad asjaolud, näiteks pandud lahendusele põhjendamatuid nõudeid, siis käsitleme seda asutuse soovina saada kindel platvorm. Kui see on nende kindel soov ja tahtmine, ei ole mõtet minna riigihangete ametisse nõudma oma tõde ja õigust. See oleks samamoodi kui linn tahab hankida trollibusse ja siis minna vaidlema, et meie arvates sobiks tavalised bussid rohkem. Mida selgemalt tellija väljendab oma soovi, seda parem.
Asutused ei peaks riigihangete seadust võtma kui vastikut piirangut asjade korraldamisel. Seadus on piisavalt paindlik oma huvide saavutamiseks. Tarkvaraarendusprojektide eripära on see, et alguses ei ole täpselt teada kui palju on võimalik ära teha. See ei ole auto ostmine. Hea näide on põllumajanduse registriste informatsiooni amet. PRIA kirjeldab üldiselt süsteemi ja hangib tunnihinda. Nad ütlevad, et on eelarve ja pakkuge tunnihinda ning arendame vastavalt eelarve mahule. Väga selged ja lihtsad kriteeriumid.
Meie pakume tehnilise visiooni, pluss inimeste CV-d ning nemad näevad ära millist platvormi ja inimesi me pakume. Nii on hundid söönud lambad terved.
Viimasel ajal on seda lahendust kasutanud ka justiitsministeeriumist Registrite ja Infosüsteemide Keskus. Nemad on ka hankinud tunnihinda.
Need on elavad näited asutustele, kes ütlevad, et nii ei ole võimalik hankida. Saab küll ja väga edukalt!

***

Edukamad riigihangete võitjad IT sektoris
(hangete arv ja kogumaksumus)

Datel 85; 45 miljonit krooni
MicroLink Eesti 48; 37 miljonit krooni
Elion Ettevõtted 45; 42 miljonit krooni
Cell Network 41; 34 miljonit krooni
IT Grupp 30; 21 miljonit krooni
MarkIT 22; 16 miljonit krooni
Helmes 17; 17 miljonit krooni
Webmedia 17; 21 miljonit krooni
Sebra Infosüsteemid 17; 5,6 miljonit krooni
Adobase 15; 7,9 miljonit krooni
Ordi 15; 9,8 miljonit krooni
ML Arvutid 15; 5,4 miljonit krooni

Allikas: Riigihangete ameti aastaraamat 2005
23 juuli 2007

Vana AM: Tõnu Samueli esimene

Nagu eelmise postituse lõpus kirjas - tuleb nüüd esimene postitus sarjast "Vana AM". Veeburaris meenutas turvaspets Tõnu Samuel:

Minu esimene kokkupuude arvutiga
Aeg oli selline, et arvutit polnud keegi näinud. Vahel Vremjas räägiti et jaapanlased on midagi teinud ning meil esines sõna „Raal“. Välismaist kaupa sai vahel komisjonipoes näha. Seal nägin klaasi all pinalisuurust masinat Casio PB-100F, millel kogu tähestik peal ja mis lummas oma välimusega. Hind oli minu jaoks meeletu - 350 rubla. Võrdluseks tooksin, et elasime kahekesi ema pensionist suurusjärgus 40 rubla kuus. Järgmine päev nägin teda juba rahakama sõbra taskus ja siis õnnestus see paariks päevaks enda kätte kaubelda. Mina olin aga vaene ning välismaal kontakte ei omanud ning seetõttu endale millegi sellise soetamine polnud reaalne. Aasta võis olla umbes 1985.

Minu esimene arvuti
Nagu muinasjutus ilmus mu ellu kauge sugulane, kes elas Šveitsis. Poliitilistel põhjustel polnud kummalgi poolel kasulik üle piiri suhelda aga 80 aasta ligi vanamammi loobus konspiratsioonist ja kirjutas meile kirja kus muuhulgas küsis, et millest meil puudus on. Tal oli NSVL-s toimuvast natuke vildakas arusaam ning pakkus oma abi. Sealt edasi on pikk jutt aga pool aastat hiljem õnnestus 50 rublase tollimaksu eest uues postimajas kätte saada Casio PB-80 sisaldav karp, millel uhkelt „Personal Computer“ peale kirjutatud. Sellel „computer“-l oli 544 baiti mälu ning sinna mahtusid nii mõnedki koolispikrid sisse. Niivõrd väikese mälumahu juures sai õpitud algoritme optimeerima. Vahel otsisin tundide viisi ühteainsat vaba baiti lisaks, et mõni hea programm mällu mahuks. Hiljem olen omanud ridamisi selliseid väikesed Casio arvuteid. Praegusel ajal midagi analoogset sisuliselt ei toodeta.
Arvutiasjades kasvab kõik nii kiiresti, et võtab endalgi pead pööritama. Kunagi töötasin Sideministreeriumi Arvutuskeskuses ning seal oli vene CM 1045 arvuti, mis võttis enda alla terve korruse ning millel oli kuus megabaiti operatiivmälu. Selline mälu oli suurtes kappides ning vahel läksid seal bitid katki. Arvuti hooldamiseks oli palgal 24 inseneri, kes vajadusel jootekolviga kapis bitte parandasid. Samuti läks kuulu järgi nende peale lõviosa arvuti hooldamiseks mõeldud piiritusest.
Värvilise ekraani ja heliga arvutit nägin esimest korda aastaid hiljem. Oo, milline pilt ja milline sound! Digger oli selle mängu nimi, mis seal jooksis.

Minu praegune arvuti
Praeguse arvuti all tuleb vist mõista seda läptopi, mis igapäevases töös on. Selleks on IBMi tavaline T seeria masin, millel üks gigabait mälu ja 80 gigabaiti ketast. Praegu on see kõik, mis enne täitis korruse ja palju rohkem ühes raamatusuuruses karbis koos.
Lisaks on mul töö tarvis mitmed väga erinevad arvutid kasutuses eri otstarvetel.

*

Kuigi rubriik "Minu esimene" on nüüd muutunud rubriigiks "Mina ja arvutimaailm", siis endiselt ootame ettepanekuid, kes võiks küsimustele vastata. Nimed saab kirjutada näiteks siia alla kommentaaridesse.

Aasta jooksul on oma esimesi kokkupuuteid arvutiga meenutanud Kalle Tammemäe, Peep Sürje, Linnar Viik, Siim Teller, Toomas Kadarpik, Anne Villems, Peeter Marvet, Veljo Haamer...

Ümberkorraldused + Ville Jehe ja arvutimaailm

Järgmisest numbrist on sisus väikeseid ümberkorraldusi. Kui siiani oli "Fookuses" ainult üks teema, siis edaspidi on see universaalne päevakajaline rubriik palju mahukam. See- ja muutõttu muutus ka teiste lugude järjekord ja maht.

Ühtepuhku näiteks ei saanud lugeja aru, et "Inimese" rubriigi pikk intervjuu on üks asi ja peale seda tulev meenutusveerg "Minu esimene" ei puutu üldse asjasse. Augustist on "Minu esimene" kolinud päris ajakirja lõppu ja sisaldab rohkem küsimusi, kui ainult esimese arvuti kohta. Rubriigi nimi edaspidi siis mitte enam "Minu esimene" vaid "Mina ja arvutimaailm".

Esimene pikale ankeedile vastaja oli Delfi juhatuse esimees Ville Jehe.

Üks küsimus-vastus sellest ka siia:

Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Mind häirib kõige enam standardite puudumine – tehnoloogilisest aspektist võiks juba mõni aasta kõik seadmed meie ümber sünkroniseeruda meile märkamatult (siis kasutaks seda võimalust ka enamus inimesi ilmselt), aga ikka peab olema selleks “insener”, ehk see oleks justkui minusuguste hobi... See kõik on kinni suurte brändide võitlusest, kes põikpäiselt oma rida ajavad.
Teine suurem ärritusallikas on IT toodete kehv disain aga see paraneb õnneks iga päevaga. Internetis on suurimaks murelapseks info kohutav hulk, mis takistab aina enam otsitavat leida. Ei imesta, miks enamus inimesi paari-kolme oma lemmiksaidiga piirduvad – surfamisel leitav info hulk tekitab ebamugavust.
/pikemalt augusti Arvutimaailmas/
*
Ühtlasi otsin nüüd üles mõne vana "Minu esimese" ja panen käima blogirubiigi "Vana AM". Küllalt on selliseid asju, mida huvitav ka praegu lugeda, mis siis, et tekst juba ammu ilmunud.

Lõpuks õnnestus blogipuu külge haakida


  • Neljandal katsel.

  • Kolm korda proovisin eelmisel nädalal.

  • Siis kurtsin Elverile. (Tema kirjutas kunagi Blog.tr.ee loo AM-i.) Ta arvas, et käsitsi ehk kinnitatakse uued blogid ja viivitus sellest.

  • Siis saatsin küsimuse Blog.tr.ee'sse, et milles asi. Vastust ei siiani.

  • Ja nüüd proovisin igaks juhuks neljandat korda veel - ja põmm! Töötab.
  • Õppetund - korda oma tegevust kuni õnnestub.
19 juuli 2007

Navigatsioonibuum


Sel suvel on eestlaste hulgas lahti läinud lisaks kinnisvara-, tsikli- ja paadiostubuumile ka naviseadmete buum. Ükskõik mis tehnikafoorumisse ka ei vaata, kõigil on jutuks GPS ja kuidas leida seda õiget teejuhti.

Arvutimaailm on neist mõnesid proovinud ja augustinumbris räägime sellest pikemalt. Nimelt on navigatsiooniseadmete tootjate jaoks nüüd ka muu Eesti maailmakaardile kantud, mis tähendab, et enam ei pea Tallinnast väljas kui lagedal avamaal navigeerima. Kõik külateed on saanud kaartidele ja autonavigaatorid oskavad neid arvestades juba ka teekondi arvutada. See on suur samm edasi, ehkki vigu leidub veel kuhjaga. Aga räägitakse, et juba sügiseks on veelgi uuemad ja paremad Eesti kaardid navigatsiooniseadmetesse tulemas, seega ei peaks varsti enam tekkima küsimust kus ma olen, vaid ainult küsimus, miks ma siin olen.

Kui mõnel lugejal on silma jäänud huvitavaid ja ebatavalisi anomaaliaid navigatsiooniseadmete Eesti kaartidelt, võiks sellest Arvutimaailma toimetusele lahkelt teada anda.
18 juuli 2007

Parts: E-Eesti vajab nõelravi

Üle poole järgmise AM-i materjalidest on koos ja kujunduses. Kuna juulis AM ei ilmunud, on lood kogunenud pikema aja jooksul justkui iseenesest ja suuri auke pole. Järgmiseks reedeks peab kõik valmis olema.

Muuhulgas ilmub intervjuu majandusminister Juhan Partsiga, kes ministritest vast kõige rohkem saab Eesti IT elu ja äri mõjutada. Üks küsimus-vastus sellest:

Kelle asi see kõige rohkem on, et ka omavalitsused hakkasid pakkuma standardiseeritud lahendusi ja igaüks ei leiutaks oma jalgratast?
Ma olen ise selle asja sees olnud alates 1991. aastast, kui Eestis veel internettigi ei olnud. Kogu aeg on olnud jutt, kuidas seda koordineerida, kui palju tsentraliseerida ja kui palju detsentraliseerida. See on üks lõputu vaidlus.
Vastates küsimusele, siis kuldvõtmeke ei ole tohutus tsentraliseerimises. Kui omavaheline koostöö toimib, siis ei olegi standardiseeritud lahendusi vaja, kuna siis kulub raamide jälgimiseks lisaressurssi ja resultaat võib tulla kesisem. Siin on vaja tarkust ennekõike riigil ja mina vaatan selles osas ka minister Reimaa otsa, et leida kohti, kuhu nö nõel sisse torgata. Tuleks liikuda nõelravi meetodil ja mitte kõike tsentraliseerida. Majandusministeeriumil on tegelikult need punktid ja regulaarsed nõelravi protseduurid olemas.

/pikemalt augusti Arvutimaailmas/
16 juuli 2007

Tere uus vihik!

Läks aega mis läks, aga lõpuks on Arvutimaailmal blogi. Tööblogi. Las ta siis olla pealegi blogspotis. Suvepuhkus on läbi (AM juulis ei ilmu) ja augusti nr kokkupanek käib. Olgu siis uue hooaja algusest blogi ka.

Mida me siia täpselt panema hakkame, pole 100% kindel, eks kujuneb. Minul on kaks põhilist liini mõttes:
  • lugejatele eel- ja lisainfot ning võibolla mingis osas ja kujul ka juba ilmunud lugusid-materjale
  • toimetuse rõõm peaks olema tagasiside ja lugejate ideed edaspidiseks
Ma pole küll nõu pidanud, aga hea meel oleks, kui siia lisanduks veel mõni aktiivsem AMi kirjutaja. Näiteks Elver või Janek. Kasvõi nendeks kordadeks, kui neil endal mingi lugu pooleli on.

Sissejuhatus on tehtud.

Kontakt:

merlis (ät) am.ee
kaido (ät) am.ee

Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.

Juuni Arvutimaailm

Juuni Arvutimaailm

About Me