23 detsember 2007

Stepsel sajaga väljas

Et siis häid pühi!
Kohtumiseni uuel aastal!

Detsembri nr kokkupanek on juba mägede taga ja veebruarini veel nii palju aega, et vahepeal võib juba rutiin ära ununeda. Samas mõtted ja teod tagaplaanil jooksevad, et järgmisel aastal ikka tulla ja üllatada. Küll nad prioriteetseks saavad, kui pühad möödas ja aasta vahetatud.
19 detsember 2007

WiFi tuleb ja tapab! Kohe! Kõik! Põgenege!

Keegi on võtnud vaevaks lollide üle nalja visata.
14 detsember 2007

Arvuti autosse? Miks mitte!

Autosse navigeerimisseadet otsides tundus mõistlik ühe tegemise raames luua ka filmide vaatamise võimalus, kuna ekraani saaksid kasutada mõlemad rakendused ja pikal teekonnal kulub ära nii tee juhatamine kui kaassõitjate meelelahutus.

Juhuslikult oli Ronexi tootekataloogist jäänud silma umbes 700 krooni maksev värvilist pilti näitav tagurduskaamera, mida võiks kasutada monitorina. Lootmata leida valmislahendusi, asusin uurima, kas toodetakse mini-ITX- või nano-ITX-mõõtmetega emaplaatidega arvuteid ning üllatuseks leidsin mitmeid tootjaid, kes tarnivad spetsiaalseid mobiilseid PC-komplekte. Lähim ja parima valikuga on Cartft, kes pakub nii valmislahendusi kui ka komponente. Muuseas, ka Eestis politsei patrullautodes kasutatavad arvutid on Cartftist pärit.
/.../
Kuigi arvutile võib paigaldada standardse Windowsi või Linuxi koos rakendustega, on mõistlik leida valmisprogramm, mille kasutajaliides on optimeeritud puuteekraanile. Selliseid on üsna mitu; on koguni spetsiaalsed Linuxi distributsioonid autoarvutitele, kuid valdkond on alles arengu alguses ja ükski neist ei osutunud piisavalt töökindlaks, et siinkohal soovitada. Siiski on võimalik ka harjumuspärane keskkond seadistada suuremate kirjade, tundetumate hiireseadete ja muude taoliste nippide abil puuteekraaniga kasutatavaks.

/Kuidas Klemens Kasemaa autosse arvuti ehitas, loe detsembri Arvutimaailmast./
05 detsember 2007

Lauluke IT-maailma hetkeolukorrast

Kuidas ma saatkonna avamisele hiljaks jäin


Eile oli see päev, kui avati Eesti saatkond Second Life´is. Kolmandana riikide seas. Enne seda saadeti korrektselt ajakirjanikele pressiteated ja et nad on oodatud välisministeeriumis füüsiliselt kohale virtuaalse saatkonna avamisele. Vaja registreerida, anda isikuandmed jne. Nagu ikka. Pressika lõpus oli lühidalt öeldud, et kes tahab, võib osaleda virtuaalselt. Selleks vaja vaid teade saata.
Saatsingi teate ja jäin ootama. Tundub, et olin sellest ära hellitatud, et ükskord varem oli Linnar Viik ühe näituse kutseid jagades Second Life´is teinud külalistele asja nii mugavaks, et mõned vabad "kehad" olid isegi välja pakkuda. Hüppa vaid sisse ja vea end kohale. Ootasin pressiesindajalt mingit teadet, et kus ja kuidas. Aga kuna valitses vaikus, siis aja võitmiseks sai juba eelmisel õhtul laaditud Second Life (Windows Vistas ta ikka veel tööle ei hakanud, XP-s teatavate graafika laialivalgumistega lõpuks siiski käivitus). Esimene hilisõhtu kulus sissejuhataval saarel, kus tuli liikumise, suhtlemise, otsingu ja veel mingi trenn läbi teha. Hädas tegelased üle maailma üritasid uutele saabujatele selgeks teha, et Linden lab tahab raha, muidu edasi ei lase. See kuulujutt oli aga vale.
Hommikul pääses juba sealt edasi Help Islandile. Kui aga sai mindud järgisele, sisseelamise saarele, oligi aeg käes - saatkonna avamine. Otsides Eventsitest (ehk ürituste alt) leiduski seal üks Eesti saatkonna avamise üritus ja valides teleportimise ei juhtunud midagi - lakooniline teade nentis, et puuduvad õigused osaleda. Nojah, jäigi siis käimata. Nüüd, ca 8 tundi hiljem, saatkond siiski avanes (varem ei proovinud ka). Teleportimine viskas moodsa maja katusele, kus mõned virtuaalsed kujud ringi sagisid. Enamus vist eestlased, sest kes muu ikka paneks omale virtuaalnimeks Kuripaha või Tanel. Luusiti suhteliselt vaikselt ringi, vaadati stende. Sisseelamissaare tiheda lobisemisega ei andnud võrreldagi. Ühel hetkel õnnestus kohtuda ka Rootsi suursaadikuga - üsna ootamatult ujus ta trepi kohal ülespoole, üleni sinise peaga ja voolujoonelise liibuva halli kostüümiga. Peale paparatsoliku snapshoti vajutamist oli suursaadik juba kadunud.

Saatkond tundus siiski üsna tühi ja kõle, ruumid on tehtud hiiglaslikud, aga materjali (veel?) vähevõitu. Loodetavasti tekib sealsest esindusest kasu riigi tutvustamisele ja suudetakse ka häkkerid eemal hoida - virtuaalmaailmas on juba korraldatud küberrünnakuid ja mitmed reaalmaailma prominendid on kummaliste objektide saju all pidanud pressikonverentsilt kiiresti põgenema. Kuidas see pressikonverents üldse reaalses elus välja nägi?
04 detsember 2007

...saab jälle täis üks aastaring

Arvutimaailm tuleb jälle. Sel korral oli küll pisut pusimist reklaamidega, mis ei tahtnud ära mahtuda ning reserveerigute ja reaalsete failide arvud ei klappinud. Igatahes läksid trükifailid vastavalt ametlikule deadline'ile eile trükikotta. Muidu saab need ikka varem saadetud, et nädalavahetusel inimesi mitte koormata.

Blogis on suht vaikne olnud, kuna ma sõitsin eelmisel nädalal ära ja teised tegelesid ajakirja lõppviimistlusega.

Uus esikas näeb välja selline:


EMT on vahepeal tõmmelnud oma uue hinnapoliitikaga edasi ja (täna nüüd siis) tagasi. Kõik mis vaja öelda, on nobedamatel öeldud ja paljudel juba ka tehtud. Endal on hea meel, et sai veidi üle kuu aja tagasi juba see samm tehtud ja kvaliteetkirveid paneva EMT juurest jalga lastud (Kas Tele2 teeb EMTile ära?). Polnud vaja nüüd Tele2s või Elisas järjekorratada.

Hommikul saabus ka esimene arve. Summa 830 krooni, mis langeb samasse kuluvahemikku mis mul EMTs oli. Ainult et... nüüd on see kogusumma ehk kolme telefoni peale kokku. Ehk et võit on vähemalt 50%. Samas - vähemalt ise olen helistanud kindlasti rohkem kui varem, sest tean, et minutihind on odavam ja firmasisesed kõned tasuta. Lisaks sisaldub arves roaming-kõnesid, natuke andmesidet, kõnesid tasulistele numbritele.

Mnjah. Igatahes nüüd algas talvepuhkus, sest järgmine Arvutimaailm ilmub veebruaris ja jaanuari lõpuni võib ka siin blogis vaiksem olla. Uue numbri sisututvustusi ma muidugi veel panen.

Päkapikud juba käivad! Ma ise nägin!

28 november 2007

Rahutud ajad nõuvavad rahutuid inimesi

Passitasin eile persooniloole pealkirja. Peategelane iseloomustab ennast intekas kui rahutut hinge ja lisab, et näe nimigi viitab sellele. Sellega seoses tuli kohe meelde üks viimase aja pealkirjamüsteerium - "rahutu tuhkatriinu".

Keegi uduse pilguga preili tegi ühe tõlkelaulu ja käib seda nüüd ennastunustavalt mööda kultuurimaju esitamas. Laulu pealkiri on "Rahutu tuhkatriinu". Mingil veidral kombel ei suuda ükski artikkel tolle preili saavutusekestest ilmuda ilma, et pealkirjas teda rahutuks tuhkatriinuks ei tituleerita.

Ma ei kujuta ette, et mõne teise lauljaga käiks selline taak kaasas. Kalamaja kauboi Sal-Saller? Miniseeliku Vello? Kikilipsu Ivo? Hullude naiste Erich? Mägede hääl Kare? Väike saatan Ines?

Kas Mari-Leenul on kuri võõrasema? Alatud õed? On või on ta olnud ta kodus alandatud tööori? Kas tal on kuninglikust soost mees? Kannab kristallkingi? Või on meelelahutusmeedia neegrid hakanud lõpuks kriitiliselt mõtlema ja neil ei tõuse käsi, et tema kohta "laulja" kirjutada?
*
Detsembri AM on peaaegu valmis, ootan veel kahte lugu, mis pididki viimasel minutil valmima. Muidu käib sisukorra tegemine jm lõpuviimistlus.
22 november 2007

Eetrivaikus FSi tehases

Loen Kaido lugu sellest, kuidas ta FSi tehases käis ja meenus üks küsimus ülikoolipäevilt. Kaido kirjutab: "70x10x10 meetrit testimisruumi on lisaks helikindlusele ka raadiolainete kindel. Selle viimase fakti kummutamiseks hakkab kellelgi taskus helisema telefon. Siiski pääseb ekskursiooni ajaks lahti jäetud väravast sisse natuke raadiolaineid. Kõik välised tegurid kõrvaldatakse aga selleks, et teha emissioonitesti – kui palju seadmest midagi kiirgub alates raadiolainetest ja lõpetades müraga."

Kunagi 10+ aastat tagasi küsisin Eesti Raadio valges saalis Hannes Valdma käest, et kas saaks teha, sellise ruumi, kus eeter oleks puhas - skänni kuidas tahad ja mingit signaali ei leia -vaikus! Ta tegi omasel kombel suuri silmi, vaatas üle prillide ja ütles, et ta ei kujuta ette, milleks sellist asja üldse vaja võiks olla. Tuleb välja, et võib vaja olla küll.

"Kuna testimisruum on ülikallis ja teadusliku otstarbega, siis mõõdetakse ka teisi tooteid, mitte ainult Fujitsu-Siemensi omi. Teadusasutused käivad oma katseid samuti tegemas. Tulemuste põhjal täiustatakse arvutite ja monitoride korpuseid, selgitatakse välja korpuse jahutuspilude suurused ja varjestuse paksus."

Jüri Kaljundi ja arvutimaailm

Viimase Arvutimaailma viimasel leheküljel vastab ankeedile "Mina ja arvutimaailm" Nagi.ee ja Toru.ee asutaja Jüri Kaljundi. Nagu ikka, ei mahtunud kõik küsimused-vastused žurnaali. Täismahus nüüd siis siin:

Milline oli Sinu esimene kokkupuude arvutiga?
Esimest korda nägin arvuteid koolipoisina isa tuttava juures Küberneetika Instituudis kusagil 1980-ndate teises pooles. Kõigepealt viidi suurde külmkappe meenutavaid vene suurarvuteid täisolevasse saaliga, kus perfolindid ja printerid huugasid – ei mäletagi, et seal mõni monitor oleks olnud. Minu jaoks jäi meelde vaid see, et nendest arvutitest sai kuidagi defitsiitseid Soome telekanalite kavasid välja trükkida. Seejärel läksime ühte kabinetti, kus oli üks kena pisike värviline Apple Macintosh, mille peal sai kullakaevaja Diggerit ja veel paari graafilist mängu mängida. See armas Mac ja suurarvutite saal on tänase päevani väga selge mälupildina meeles.

Millal said endale esimese oma arvuti?
Esimene oli 1991-92 kandis mingi vana IBM 8088 protsessoriga MS-DOS arvuti, hiljem juba 80286 prosega. Mingi aeglase modemiga sai siis Fido BBS'idesse sisse helistatud, mis kehva telefoniliiniga oli tõeline piin, küll sai nii aga teistega suhelda. Arvutis sai tekstitöötluseks Wordi kasutada, see nagu ka WordPerfect toimis DOS'i all mitte-graafiliselt. Mingi hetk sai ise takistitest printeri porti käiv 8-bitine Covox digi-analoog konverter kokku pandud ja sellega veidi musa tegemist proovitud.

Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
1992. aastal astusin TTÜ'sse ja hakkasin tegelema Üliõpilasvalitsusega, just sel hetkel saime sinna ka esimese jämeda kollase Etherneti kaabli ning Novelli serveri kaudu sai saata elektronposti. Esimesed online-teenused olid FTP ja gopher, samuti USENET ja mailing listid. Veebi sel ajal veel polnud, enamus tööst käis ka alles DOS-keskkonnas. NCSA Mosaic brauserit nägin 1993-1994 aastatel TTÜ Arvutuskeskuse Sun tööjaamades, veebisaitidest on meeles Adam Curry toimetatud mtv.com, mida põnevusega sai uuritud. Juba 1994. aastal hakkasin tööle Unixi administraatorina ning webmasterina, käivitades suvel Eesti esimese kommertsiaalse reklaami müügile suunatud veebisaidi Via Baltica News.

Milline on Sinu praegune tehniline varustatus?
Koduarvutid, mis rohkem foto- ja videotöötluseks suunatud, on aastaid AMD prosedega olnud, hetkel peamise sees Athlon 64 3200+. Operatsioonisüsteemiks vaheldumisi Windows XP ja mõni Linuxitest. Kaasaskantavatest olen eelistanud IBM Thinkpade, viimasel ajal olen T40 pealt kolinud väiksema X41 peale, väiksemat mugavam reisidele kaasa võtta. Viimasel ajal käivad mõtted küll Maci Powerbooki poole ka. Telefoniks SonyEricsson W800i, mis sai valitud 2 aastat tagasi oma siis parima kaamera ja MP-3 playeri tõttu, mis tänapäeval hädavajalikud. Suuri telefone ja PDA'sid ei salli, küll tahaks täna juba telefoni videokaameralt 640x480 resolutsiooni, seega peab varsti vahetusele mõtlema. Sageli on kaasas ka Canon 30D peegelkaamera hulga objektiividega või Panasonic GS400 videokaamera, viimast kasutan ka allveevideofilmide tegemiseks spetsiaalse suure allveekorpusega.

Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Kõige halvemad kogemused on nähtavasti ise loodud süsteemide ja rakendustega, kui need tõrguvad ja kasutajatele kättesaamatuks muutuvad, parandamine võtab aga aega ja tagavarakoopiad või varuserverid kohe ei käivitu. Kõvaketta surm, isegi RAID-seadmes, või lihtsalt riistvara läbipõlemine on tüüpilisem viga, mille kõrvaldamine võib ikka paar tundi võtta. Veebiteenus ei tohiks maas olla aga isegi paari minutit. Oma firmas on täna seetõttu esikohal just käideldavuse küsimused. Kõigeks kasutame varuservereid, samuti on andmed mitmekordselt dubleeritud – näiteks foto- ja videoteenuste puhul hoiame iga kasutaja pilti või klippi kokku pea 10 erineval kõvakettal vähemalt 3 serveris 2 eri füüsilises asukohas. Seetõttu ajabki Internetis hulluks see, kui mõni server kasvõi 1 minuti maas on või venib kui tatt – see on lubamatu. Veelgi hullem on, kui kodu või kontori netiühendus tundideks kaob, alati juhtub see kõige tähtsamate tööülesannete ajal.

Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Hommik hakkab alati oma foto- ja videosaitide Nagi, Toru ja Fotoalbum kiire ülevaatusega. Igapäevaselt vaatan seejärel TechMeme (techmeme.com) lehele, mis toob esile tähtsaimad tehnoloogiauudised ning siis uute veebiteenuste osas TechCrunchi (techcrunch.com). Lisaks Eesti lehtedele on välismaalt tähtsaimaks The Wall Street Journal. Üle päeva külastan ka oma hobide – ratsutamise, sukeldumise, lennunduse jms – foorumeid. Viimasel ajal on nakkavaks saanud Facebook. Blogisid loen ainult hommikul või õhtul kodus, tööajal ei lase endal neist segada.

Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Kella 9-18 vahelisest ajast on enamus koosolekute ja kohtumiste välist aega ikka arvuti taga. Seejärel tulevad erinevad hobid, õhtul saab tavaliselt aga ka ikka mailid ja paar veebilehte üle vaadatud. Nädalavahetustel soovitan kõigil aga värskes õhus viibida, kui, siis piisab kord päevas maili kontrollist küll. Suvel näiteks nädalaks Eestimaad mööda reisides olen viimasel ajal maili vaadanud kord-kaks päevas SonyEricssonis oleva SSH kliendiga, samas saan vajadusel ka kaks-kolm nädalat ilma Internetita hakkama.

Kui sageli Sind arvutiviirused murravad?
Olen aastaid kasutanud Tšehhi kodukasutuseks tasuta AVG antiviirust ning pole mingeid viiruse probleeme olnud, kuna ka arvutid alati korralikult uuendatud. Aeg-ajalt klikin huvi pärast ka igasuguseid mailiga kaasatulnud exe-faile käima, kuid pole sellegipoolest suutnud oma arvuteid nakatada – ju need antiviirused siis ikka toimivad :)

Ausalt - kas oled või oled olnud kunagi tarkvarapiraat?
90.-ndate alguses toimus mängude ja rakendustarkvara vahetus netis FSP ehk file service protocol kaudu, mis oli tehnoloogiliselt huvitav koormatud kanalite sõbralik ja samas anonüümne FTP-laadne failivahetuse protokoll. Sel ajal sai lisaks neis serverites ringi kolamisele küll sarnaseid jagamiskohti üle maailma ülevõetud serveritesse ka ise püsti pandud. Noore poisi asi. See oli aeg, kui mänge ja enamust tarkvarast Eestis veel müügil polnudki. Viimastel aastatel olen ise piraattarkvara kasutanud eelkõige erinevate sama ala toodete, näiteks professionaalsete videotöötlustarkvarade võrdluseks, kus huupi mingi toote valik võib olla väga kallis ja riskantne. Pooldan ise seda, et kõik tarkvaratootjad peaks tasuta pakkuma oma toodete prooviversioone, et sellist katsetamist ei peaks tegema piraattoote peal.
***
Parajasti tegelen järgmise numbri ankeediga, millele vastas Aivar Ruukel Soomaalt. Jajah, ka soos ei saa infotehnoloogiata. Isegi üllatavalt vara oli Aivaril seal internetiühendus ning tehnikahuvi ja vidinaid on tal kah rohkem kui mõnel linnavurlel.
20 november 2007

Tähelepanek Haapsalust - IT pole popp

Sai täna käidud Haapsalu Gümnaasiumis. See oli ITLi korraldatava roadshow neljas peatuspaik. Eesmärk on kiskuda noorte silmadelt klapid ja näidata, et IT ei olegi kole raske ja igav.

Jube suured klapid on. Väga kõvasti kinni.

Kogunes ca 70 noort ja kui Henrik Roonemaa palus tõsta käed üles, kes tahab minna peale kooli lõppu IT-d õppima, siis ei tõusnud ühtki kätt. Siis laiendas ta valikut ükskõik millisele reaalalale ja sai vastuseks ühe käe. Kolmas katse oli küsimusega, et kellele üldse meeldib matemaatika-keemia-füüsika? Tõusis 7-8 kätt.

No ei olnud just julgustav perspektiiv. Samas on meelde jäänud, et vähemalt IT Kolledžisse sisseastujaid on olnud aina rohkem. Hea seegi.

Ja ma ei tea... mida aeg edasi, seda lapsikumad abituriendid tunduvad. Kunagi olid keskkooli lõpus juba noored mehed, karvased, käisid pintsakutega ja hakkasid naisi võtma. Nüüd on sellised... nomaitea, aga see pole hetkel teema.

Positiivne oli see, et seikluslik sms-mäng mööda kooli ja kooli hoovi läks noortele korda ja need paarkümmend, kes selleks ajaks olid saali jäänud, võistlesid väga innukalt.

Pikemalt kunagi AMis. Loodan väga, et surun selle ikka detsembri numbrisse sisse.

LISA: Tarmo oli ka kohal ja kirjutab: IT-firmad tööjõujahil. Lugege nii tema kui minu posti kommentaare ka...

Mida me HTC TyTN II-st ajakirjas ei räägitud


HTC TyTN II pihuarvutit sai testitud novembri Arvutimaailma jaoks mõne nädala. Nii keerulise kõik-ühes seadme jaoks on sellest ajast natuke vähe, sest kasutuslihtsusega selline kombain enam ei hiilga. Kõik on keeruline - selleks, et tohutute võimaluste seast just hetkel vajaminev omadus menüüdest üles leida, tuleb natuke trenni teha.


Nüüd on trenni tehtud veel mõned nädalad ja saab rääkida sellest, mis ajakirja ei jõudnud.


Esiteks - telefoni kõnekvaliteet on tõesti üsna hea. Kõne selge ja valjus paras, kuid kes tahab, võib helivaljuse veel päris valjuks keerata.


Külla aga võib kõnedega juhtuda kummalisi anomaaliaid, kui samal ajal veel raadioid sees on - näiteks GPS või WiFi. Kohati kostab siis mulinat või viibib kõne vastuvõtt mõned sekundid.


WiFi on üsna kiire, HSDPA lippab ka väga kärmelt, kuid WiFiga välismaal võrke otsides selgus, et olles olnud kahes-kolmes võrgus järjest, sai PDA-l korraga tarkus otsa ja ta ei osanud enam uutesse WiFi võrkudesse sisse logida. Aitas kerge taaskäivitus (soft reset) - seda saab teha pliiatsiga aparaadi all olevast august ja kõik toimis taas.

Kui esialgu sai kirutud, et miks GPSi ja 3-megase kaameraga seade ei oska koordinaate pildi EXIF infosse salvestada, et pärast väga lihtsalt pildi asukohta näiteks Google´i kaardil vaadata, siis nüüd on TyTN II olnud juba piisavalt kaua ka IT-proffide taskus, et see mure kirvemeetodil lahendada. Kirvemeetod tähendab siin seda, et spetsid tegid väikese tweak-programmi, mis lükkab GPSist koordinaadid pildi EXIF infosse - selgus, et see võimalus oli TyTN II-l täitsa olemas, aga kuhugi Windowsi registritesse ära peidetud.

Kui telefonis on plaanis Tomtomi kaarte kasutada, siis jääb kahegigabaidisest mälust selgelt väheks. 1,5 GB suurune Lääne-Euroopa kaart ja veel paar lisaprogrammi õgivad kogu mälumahu ja jälle peab hakkama telefonis olevate piltide, muusika ja muude suuremahuliste asjadega koonerdama. No milleks? parem siis kohe osta vähemalt 4 GB microSD kaart. Kaasa pakutavad tasuta linnakaardid pole aga kuigi vajalikud - Eesti linnu tasuta kaartide nimekirjast ei leia.

GPSist veel - selgus, et ka TyTN II GPS-moodul põeb aeglasel liikumisel seiskumise sündroomi. See on vajalik autonavigeerimisel, kus halva signaaliga paigal seistes ei keritaks lisakilomeetreid. Jalgsi liikumisel tähendab see aga seda, et jalutuskiirusel näitab GPS paigalseismist. Et asukoht muutuma hakkaks ka GPS-programmis, peab mõned kiiremad sammud tegema.

Klaviatuuri pole PDA-ga vaja, arvavad paljud klaviatuurita pihuarvuti kasutajad. Tõepoolest, pliiatsiga ekraanil tippimisega harjub kiiresti. Kuid TyTN II liugklapiga klaviatuuriga harjub veel rohkem - nii saab e-mailidele ja SMSidele vastata pliiatsit välja urgitsemata. Mõne aja pärast selgub, et see on ikka üsna oluline lisamugavus. Paraku on klaviatuurilt ebamugav õ ja ü tähte tippida.

Ekraanikaitsekleeps maksab ka kohe alguses ekraanile kleepida - kleeps ise saab juba üsna ruttu kriimuliseks. Kuid seda on odavam vahetada kui kriimulist ekraani.

Pliiatsid kipuvad TyTN II-l kergelt kaduma, kuna nad on alt välja tõmmatavad. Surud nõrgalt oma pessa ja järgmine kord telefoni välja võttes ongi kadunud. Sellepärast võib näiteks mõne suvalise pulga kaasa võtta, näiteks vatitiku, millega ekraanil toimetada.

Võrreldes tavaliste pihuarvutitega tundub TyTN II habras. Seda just liugurklapi ja ülespööratava ekraani pärast. Katki siiski ei lähe, kuid käes mudides on tunda, et ega konstruktsioon just kõige tugevam pole.

Kuidas aku vastu peab?

Peab ja ei pea ka. Kui ainult helistada ja muud mitte eriti teha ning ööseks GSM moodul välja lülitada, siis peab ikka õige mitu päeva vastu. Kui aga WiFit kasutada, HSDPA andmesidet või GPSi, siis aktiivse tarbimisega venitab öösel laaditud akuga järgmisse õhtusse napilt välja.

Reisil on GPSiga pihuarvuti aga peaaegu et asendamatu. Kuid taas - kasutamine nõuab harjumist. Hea on lasta Tomtomil end hotelli või restorani juhatada, kuid esimestel reisipäevadel oleks äärepealt lennujaama mineku maha maganud - nimelt ununes õhtul restoranis peale WiFi ja nii telefon vaikselt öösel ära kustuski, hommikul äratust tegemata. Teekonna salvestamine ja piltide sidumine koordinaatidega on aga pärast reisimuljeid vaadates väga mugavad asjad - vaata näiteks üht katsetust Pirita metsades. Selleks tuleb aga laadida PDA-sse mõni tasuline GPS-programm, näiteks GPS Dash või Oziexplorer.

Siin ka üks link tweakingule, mis mõned tootja poolt välja toomata omadused TyTN II seest välja toob - sealhulgas geotaggingu ja andmeside ajalised limiidid, et vältida andmeside sisseunustamist.
17 november 2007

Natuke tuhka pähe ja mujale

Tavapäraselt on ajakirja ilmumise järel siin kõige tihedam postituste tegemise aeg, kuid sel korral on läinud teisiti. Meil on Kaidoga mõlemal olnud raskusi Eestis püsimisega. Homme laekub vist tema ka.

Täna sain ühe toreda telefonikõne, mille abil saab täidetud üks värskes ajakirjas kõhklevas vormis antud lubadus. Tore, et inimesed loevad, mõtlevad ja kaasa aitavad.

Esmaspäeval hakkab jälle järjekordse numbri kokkupanek. Aeg lendab...

Head nädalavahetust! Ärge libedaga endale haiget tehke. (Aasta tagasi murtud käsi on alles nüüd jälle peagu nagu uus. Ei ole see asi midagi nii lihtne, et 3 nädalat kipsi ja elu jälle hernes.)
13 november 2007

Nüüd on kohal

Minul oli hommikul värske Arvutimaailm postkastis. Ju siis on mujal ka ja žurnaaliriiulites.

Homme hakkan heaks ja vahetan siin paremal veerus ka pildi ära.
12 november 2007

Suur WiFi-ruuterite test linnadžunglis

Panen ühe viite Kaido osakonnast ise üles (ta vist sõitis jälle välismaale). Uue Arvutimaailma laboris on suur WiFi ruuterite test. Teist sellist eesti keeles polevat seni olnudki. Maketti tuli lausa ringi teha ja muude lugude arvelt ruumi juurde saada. Kindlasti aitab see lugu ruuteriostjatel seda õiget leida. Ise kasutan siiani ühte muldvana WiFi ruuterit, mis esialgu passis Eesti Telefoni ISDN ühenduse otsa. Kuus aastat on ta kindlasti vana, kui mitte rohkem. Mina igatahes leidsin Kaido loost endale uue ruuteri kandidaadid.
*
"Alustame suurt WiFi-ruuterite testi WiFi.ee toimetaja Veljo Haameriga mööda hulgimüügifirmasid kolistades. Tema sukeldub lattu ja mina ootan ukse taga. Terve päev läheb. Ja saak on aukartustäratav.

Kõigepealt väljub Veljo GNT laost kastitäie ruuteritega, hetk hiljem oleme linna teises otsas, Mikromaailma poe ees. Sealt saame veel kotitäie seadmeid. Ukse taga aga ootab meid Asuse esindaja, kes laob meie virna otsa autosse ka oma seadmed. Viime need kõik laboriruumi järgmiseks päevaks valmis. Kuid siis selgub, et mõned olulised ruuterid on veel puudu."

/Pikemalt novembri Arvutimaailmas/

Sotsiaalsed võrgustikud ja privaatsus

Arvutikaitse kirjutab: Sotsiaalsed võrgustikud ja privaatsus. See on teema, mida tasub inimestele korrutada.

Käisin hiljuti oma vanas koolis keskkoolikutele esinemas ja rõhusin muuhulgas ka sellele. Tõin näiteid ja küsisin, kuidas meeldiks, kui näiteks nende õpetajate noorusest selliseid asju netist vaadata võiks.

Interneti arhiveerumine oli uudiseks ja nõudlikult paluti korrata aadressi, kus seda imet näha saaks. Esimesed netirõõme nautinud inimesed on juba vastutustundetust east väljas ja mõjutatavad...

Aga mis, isegi juba täiskasvanud inimesed lehvitavad internetis ja teevad ennast ise haavatavaks. Kasvõi see värske näide alkopudelitega Tartu linnaametnikust Rate.ee's, kes tahtis Tähismaasid minna inspekteerima.
11 november 2007

Jope targem kui kandja?

Üks killuke veidi isiklikumat juttu, mis otseselt AMi tegemist ei puuduta. Aga noh, nädalavahetus, tühja kah.

Viis aastat olen nühkinud ühe jopega sügis-talv-kevad käia ja kergelt hakkab see väsimise tundemärke ilmutama. Külmaga ta tegelikult eriti tõhus ei ole, kuid autoinimesele käib kah. Kasutan kindlasti edaspidigi. Erinevalt muust kraamist ei muutunud ta sobimatuks isegi siis, kui +20kg juurde tuli.

Eelmisel nädalavahetusel läksin igatahes uut jopet otsima. Olen juba pikka aega ostnud Salomoni asju, seega missioon ei olnud just eriti kontimurdev. Muidugi, mida tagasihoidlikumat ja viisakamat riiet tahad, seda rohkem maksab. Lõpuks ajasin selga X-Wingi. Hoiatati, et seda ma seljast ei võta. (Ei võtnud kah.)

Üllatus tuli siis, kui selle omaarust kõige tagasihoidlikuma jope selga olin ajanud. MIS KRDI NUPUD NEED KÄISE PEAL ON!? Mina, kes ma olen alati sisimas irvitanud igasugu tarkade riiete jutu peale, olin selga tõmmanud jope, millele on sisseehitatud iPodi juhtimispult! Kui veel põuest tõmmati iPodi ühenduspistik välja, ei olnud enam midagi vaielda ja juhe jooksis kokku. See, et parema käise peal olla laviini alt leidmiseks andur, kostis juba kuskilt kaugelt.

Nii juhtub, kui süstemaatiliselt kaubandusvõrgus ringi ei traavi ja ajast maha jääd.

Ost sai tehtud siiski jope välimusest, mugavusest ja praktilisusest lähtuvalt, kuid paari päeva eest käisin elektrooniapoes. Vist Euronix on selle nimi (Lasnamäe Centrumis), igatahes on seal alati väga lahke teenindus olnud. Lasin siis põue iPodi passida ja muljusin käisel kangast. Ilmselt jäi asi selle taha, et iPodis polnud muusikat sees, igatahes midagi ei juhtunud. Kuid kuna intriig on püsti, siis ma otsin nüüd ühe iPodiga tuttava või lähen Apple'i poodi, et see pull siiski järgi proovida - kas tõesti töötab?

Ma olen igatahes tõsiselt üllatunud, kui minusugune mitte-vidinainimene peaks sellist süsteemi järjekindlalt kasutama hakkama. Kuid kas keegi tõesti tunneb päriselt vajadust sellise "targa riide" järele? Või on see järjekordne loome-vajaduse-ja-rahuldame-selle strateegia? Lõbus küll aga... saab imet näha.
*
Siinkohal tuli meelde lõiguke tänasest EPList, kus on intervjuu K-ruudaga. Seal on üks mitte enam niiväga moodne ennustus: "Arvutiekraan läheb nii odavaks kätte, et varsti on olemas ekraanipõhine arvuti, kus sul jooksevad online-uudised ja mis maksab võib-olla 300–400 eurot. See seisab sul köögis ja oled kogu aeg kursis."

Kruuda kujutlemas on sellised ekraanid kõiksugu Kurenurmes ja Kapakohilas elavatel tädikestel köögis ja neil on hirmus vajadus kogu aeg lugeda koduvalla uudisekesi. Mina sellesse ei usu. Ei usu ka internetiseeritud külmkappidesse jms tobeleiutistesse.

Külmkapp tellib poest toitu, kui piimapakist on üle 80% tühi?

Tuletame meelde kasvõi seda, kuidas Selver üritas drive-in süsteemi tööle lükata. Kas on veel usku, et külmkapile usaldatakse toidu tellimine, kui isegi ise toidukottidele järeleminek võttis inimeselt talle nii olulise otsustamise tunde ära - kas ma võtan selle banaanikobara või hoopis tolle teise?

On asju, mis ei muutu, kuiväga ka neid keegi muuta ei üritaks. Ja ma ei karda olla 50 aasta pärast nagu see IBMi mees, kes väidetavalt olla öelnud, et "I think there is a world market for maybe five computers."
08 november 2007

Eesti IT areng Singapurist vaadatuna

"The Economist Intelligence Uniti 2007. aasta suvel ilmunud uuring maailma riikide IT tööstusharu konkurentsivõimest paigutab Eesti alles 25. kohale. Jättes kõrvale suurriigid, leiame edetabeli esiotsast Aasia IT-tiigri – Singapuri. Riik, mille elanike arv on vaid kolm korda suurem kui Eestil, kõigest 4,5 miljonit. Kuidas on väikeriik Singapur suutnud maailma IT-maastikul nii edukalt toime tulla ja mis eristab Eesti IT-tööstust Singapuri omast?
Juhuste kokkulangemisena õnnestus mul paar nädalat tagasi külastada Singapuri ja tutvuda nädala jooksul Aasia IT-tiigri tegemistega – võtangi siis julguse, et jagada oma kogemusi ja tähelepanekuid ning kõrvutada Eesti ja Singapuri IT-maastikku."

Nii kirjutab Microlinki juht Enn Saar novembri Arvutimaailmas. Kolumn "Eesti IT areng Singapurist vaadatuna" on tükkis muu ajakirjaga varsti saadaval.
*
Ise olen üritanud sel nädalal jõuga end arvutist eemale suruda, kuid mitte just eriti edukalt. Pluss on see, et hea jupp detsembri numbri tööd on juba tehtud. Kaido rändab ringi, Münchenis on juba käidud, nagu MSN näitab. Välismaalt tuleb lugusid päris mitu, kolm kindlasti.
03 november 2007

Üks tsükkel jälle läbitud

Täna sai viimistletud, kaanele pildikesedki peale pandud, palju paberit määritud... ja kui kõik häste läheb, on järgmise nädala lõpus järjekordne Arvutimaailm poes ja postkastides.
Mõtted liiguvad juba seda rada, et üks sutsakas veel ja siis on selleks aastaks kõik. 30. november läheb selle aasta viimane number trükki ning siis on puhkus. Tulevad päkapikud ja mandariinid jne.
02 november 2007

Magage rahulikult, merepiir on valvatud

Ekspress kirjutas Eesti majandusvetes sõitnud Vene allveelaevadest. Nagu peaminister eile seletas, siis oli kõik OK.

Täna/reede õhtul trükikotta minevas ajakirjas on kätt elu pulsil hoidev Arvutimaailm (no juba 19. septembril kruiisinud allveelaevad ei olnud ju siiani mingi riigisaladus, eksole:) teinud ülevaate sellest, kuidas piirivalve Eesti veepiiri vähemalt pealtpoolt kaitseb.

Lõiguke siinkohal:

Moodsale mereseiresüsteemile pandi alus 1999. aastal, kui allkirjastati esimesed vajalikud lepingud. Esimene uus radar pandi püsti 2002. aasta suvel. Nüüdseks hoiab Eesti merevetel “silma peal” 20 radarit.
IT-süsteemide grupi nooremleitnanti Kaido Sauli arvates on see piisav hulk. “See katab nii meie sisemere kui ka territoriaalmere kenasti ära,” lisab ta.
Eesti kasutab hetkel kahte tüüpi radareid: lühimaaradarid (short range radar) ja kaugmaaradarid (long range radar). Kõige suurem erinevus nende kahe tüübi vahel on see, et kaugmaaradarid suudavad tuvastada ka õhumärke, mis lendavad kuni kilomeetri kõrguselt. . Sellega, mis toimub kilomeetrist kõrgemal, tegeleb õhuseiresüsteem.
/.../
Saul usub, et tehnoloogilise poolt pealt kuulub Eestis kasutatav integreeritud mereseiresüsteem omas valdkonnas maailma tippude hulka. “Kas ta nüüd praegusel hetkel täitsa tipp on, kuid kui seda 2002. aastal ehitama hakati, võis see nii küll olla,” hindab Saul. Näiteks toimub pidevalt mereseire arvutisüsteemide tarkvara arendamine ja uuendamine, mida viivad läbi sakslased.

/Pikemalt ja piltidega novembri Arvutimaailmas umbestäpselt järgmise nädala lõpus/
01 november 2007

Ajude praadimise kolmas osa

Kelle oma on pilt? küsib Pets ja kirjeldab probleemi keerukust "...alustades sellest, et kodanikust kodus tehtud foto avaldamine ajalehes peaks käima isikuandmete kaitse seaduse alla ja lõpetades tõsiasjaga, et autoriõiguse seadusest lähtuvalt ei ole üldse kindel kas riides jänkud tohivad teineteise pilte netis avaldada ilma selle eest rõivadisainerile katust maksmata."

Kirjutasin tema postituse alla: "Jumal tänatud, et sa siin oled! :) Kenasti sõnastasid selle probleemide sasipuntrsa ära, mis autoriõigusi ümbritseb ning mis täiskasvanutelgi ajud keema ajab. Asja siis veel lastel... "

Eilsest postitusest alguse saanud kirjavahetus

Eile õhtul tehtud postitus, mis puudutas ühte Veebivenna kampaania videot, mis Lastekas.ee's lastele intellektuaalse omandi põhitõdesid valgustab, oli lisaks agarale kommenteerimisele ajendiks ka täna toimunud alljärgnevale kirjavahetusele.

tere kallis Merlis,
lugedes http://arvutimaailm.blogspot.com/ tulid mulle sellised mõtted, mis allpool loetletud on. nende mõtete eesmärk ei ole nüüd kedagi solvata, vaid läbi provokatiivsuse aidata juhtida tähelepanu asjaolule, et maailm ei ole nii lihtsalt must-valge, kui mulle endalegi mõnikord meeldiks seda tajuda. näidake mulle inimest, kes ütleks, et kui tal oleks valikuvõimalus, siis käiks ta tööl edasi, selle asemel, et oma laste ja mõne hea hobiga rohkem tegeleda. maailm on keeruline süsteem, nii globaaltasandil (World Systems), kui ka lihtinimese elus, sestap vajadus teha igapäevaseid valikuid ning leppida mõningate vältimatute pahedega (näiteks tasuline tarkvara või reklaam teles, raadios, internetis).

aga nüüd need mõtted, paraku-paraku suht sorteerimata kujul:

- on jumala ok teha rate.ee lehekülg, kus on Merlis Nõgese või Jan Willemsoni pildid ning nimeks märgitud: Jobu Kakk, hobideks: söön hommikul kakat ja puuksu - sest id theft on ju ok?

- on juba küllalt juhtumeid, kus lapsed teevad oma klassiõdedele, -vendadele varikontosid nende mõnitamiseks, saamata aru, et see on HALB asi;

- või on see siis tõesti hea, kui teismelised teevad endast pornopilte ja müüvad neid välismaale (ühe tuntud andmekaitseguru sõnul juba liiga levinud praktika) - keegi ei peaks lastele seda ette seletama, eks? parem on lasta neil läbi eksimuse õppida?

- täna hetkel soovitab rate.ee lastevanematele luua oma lastele kontod reiti, see on Jan Willemsonile siis OK? hoolimata tõigast, et reidis on lapsed (alates 6. a) segamini seksuaaltutvusi otsivate täiskasvanutega? ma ei süüdista kuidagi rate.ee, kuid jällegi - ettevalmistamata lastest kasvavad sellisel moel üksnes peresid lõhkuvad täiskasvanud.

- ilmselt oleks suurepärane ka see, kui Jan Willemson kirjutab valmis suurepärase raamatu ning keegi teine annaks selle oma nime alt välja? kui inimene ülikoolis kirjutab võõraid ideid oma töösse ilma autorile viitamata, on see plagiaat - siin tasemel tundub see olevat nagu aktsepteeritav; tarkvara (intellektuaalne töö!) eest raha küsimine näib nagu olevat vale?

- tõdemus on see, et ei ole enam võimalik ümber kasvatada neid, kes täna juba feik-iideedega ringi jooksevad (nagu on tundub raske olevat selgitada mõnedele inimestele, et intellektuaalsete väärtuste loomine on töö, raske töö ning ka need inimesed tahavad oma igapäevast leiba. kui see on cheap labour, siis tehke ise ja paremini (kasvõi Hollywoody filme või Microsofti Windowsit või Adobe Photoshoppi)).

- intellektuaalne omand on meie tarbimisühiskonnas kahjuks KÕIGE lihtsamini varastatav omandivorm. isegi nii lihtsalt varastatav, et paljudele täiskasvanutele näib see üldse mitte vargus olevat. põhjus kahjuks meie nõukaaja taagas, et "mõisa köis, las lohiseb" või ka selles, et lihtsalt puudus tehnoloogia intellektuaalse omandi lihtkopeerimiseks. riigivorm ühest küljest soosis kopeerimist (dissidentide mõtete kopeerimine oli tegelik auasi, raadios lasti lääne muusikat ilma autoritasu maksmata), teisalt muidugi omas kopeerimine keelatu magusat maitset. lisamata ei maksa unustada ka tõika, et tolleaegsed koopiad olid originaalist lihtsasti eristatavad, rääkimata sellest, et neid koopiaid oli tüütu teha.

- ilma finantseerimiseta ei viitsi keegi teha täiemahulist eestikeelset lastekeskkonda. küsige võrukeste käest, kui väga neid segab reklaam võrukeelsete multikate ees. paraku on tõik see, et asjade loomine tänases maailmas nõuab raha, ning see raha tuleb küsida kas asjade tarbijalt (väga halb variant) või kelleltki teiselt (parem võimalus). me oleme jätnud endale võimaluse kõrvale jätta lastele kahjulikud täiskommerts mõtted (näiteks ei tee me multikaid "Jussile meeldib limonaadi või energiajooki juua") ja ka olemasolevates "kommertsides" on keskendatud mõtetele, mis aitavad lastele aru saada mingi valdkonna olemusest või selle valdkonna reeglitest. ma loodan, et mõnedki lapsevanemad üle Eesti on loobunud kahjulikust praktikast lasta lastel muru niita ("kommerts" Jänku-Juss ja murutraktor); samuti loodan, et lapsed on hakanud rohkem piima jooma tänu Jussi multikaile (või on parem kombinatsioon Coca-Cola + D-vitamiin + kaltsiumitabletid?).

- kui keegi üldse suudab endale meelde jätta olemuslikke reegleid nagu ära kihuta maanteel või ära varasta teiste mõtteid, siis on see ainult laps, kes on kujundamas oma maailmapilti heast ja halvast.

- Lastekas.ee's on üks selline sari nagu Mare Päästab, mis aitab päästa ka täiskasvanute elusid - selle vaatajaskond on vaid lapsed, sest täiskasvanute jaoks on see liialt ebamugav teema. ühiskonna arvamust näitab see, et seda sarja on nõus toetama olnud vaid Päästeamet ja Elke Auto (loe: ühiskonna jaoks on mugavam mitte mõelda neist igaaastaselt kasutult hukkunud ja sandistatud inimestest). how come see teema Jan Willemsoni ei intrigeeri?

- Eestis sündivus on aastaid kahanenud, kuid ometigi on sellel ajal kasvutrendis olnud vaimse puudega laste sünd (allikaks tuntud meditsiinitegelased). põhjus on lihtne: kolmanda põlvkonna alkohoolikute lapsed (genofond). ka see on teema, mida keegi ei taha puudutada, sest lihtsam on vaadata teles alkoreklaami, kui nn Maarjaküla lapsi.

kui nüüd neid mõtteid kontsentreerida loogilisemaks arenduseks, siis tuleb välja tuua, et tänane maailm on midagi hoopis teistsugust, kui seda oli meie lapsepõlve maailm. selleks, et laps suudaks selles maailmas toime tulla, tuleb talle anda alusarusaam sellest maailmast, jättes kõrvale näilise arvamuse, nagu oleks see maailm reserveeritud vaid täiskasvanuile. asjad, mis meieni tulid alles täiskasvanueas (telefon, taskutelefon, arvuti, messanger, igamehefotokas, kaubamärgid jne), on täna kombatavad ning enesestmõistetavad kõigile lastele. mitte Lastekas.ee vaid justnimelt laste vanemad ostavad lastele selga (võimalusel üksnes) kaubamärgi riideid, varustavad lapsed mobiiltelefonidega ning tõstavad teleri taha vaatama alkoholireklaami (loomulikult mitte tahtlikult, kuid see on see, mida ka lapsed näevad kasvõi Tantsud Tähtedega saate vahel), vägivalda ja rahaahnet maailmapilti. inimene on juba selline olend, et valdav enamik meist ei ole nõus maksma reklaami mitte vaatamise eest, kui tasuta saab sama toote KOOS reklaamiga. see tees on korduvalt kinnitatud nii uuringute kui ka omaenese praktika poolt.

ja veel: reklaamiteooria (tegelik praktika ka kinnitab seda), ütleb ka seda, et vaid lastel on võimalik välja kujundada immuunsus reklaami vastu. reklaam, mida täiskasvanud märkavad, jääb lastele nähtamatuks, sest nad suudavad aru saada selle (kommertsialiseerunud) maailma põhitõdedest ning MITTE NÄHES agressiivset reklaami, noppida välja vaid selle, mis neile endile tundub olevat huvitav ja vajalik.

ja lõpetuseks küsin: KAUA VÕIB jätkuda Eestis see, et OK on maanteel kihutada (minuga ei juhtu sündroom), OK on reklaamida alkoholi, energiajooki, OK on varastada teiste inimeste loomingut jne jne jne? minu arvates on viimane aeg välja hüpata sellest sureva rahva sündroomist ja astuda post-sovetlikust Eestist jätkusuutlikku ja elavasse Eestisse. (ja see viimane lause ei ole suunatud mitte Sulle ja Janile, vaid eestlasele tervikule).igaüks püüab (Eestit või inimest) päästa nii, kuidas tema oskab, võid uskuda, et meie teeme oma parima selleks, et kasvavad lapsed oleks priid mitmetest pahedest, mis meie generatsiooni tapavad.

toredat päeva jätku soovides,
jaanus leoste

***********************************************

Tere,
Ma olen selle mõtetejadaga valdavas osas täiesti nõus. Kõik loetletud probleemid on olemas ja need on tõsised. Kõigile olukorda kirjeldavatele punktidele kirjutan ka ise alla.

Erandiks on ainult need esimese otsa provokatiivsed küsimused seoses Rate.ee valekontode ja raamatukirjastamisega. Loomulikult on reitti valekontode tegemine, ludvigsanderlik raamatuilmutamine või pornopiltide tegemine väär.

Antud juhul lihtsalt mõned lapsevanemad leidsid, et Veebivenna kampaania üks video on ebaõnnestunud, sest tekitab laste hulgas asjatuid konflikte ning võib samas olla ka tööriistaks ühe eraettevõtte ärihuvide kaitsmisel.

Ma üldse ei kahtle, et lastele tuleb õpetada, kuidas maailmas toimida. Samas ma ei pea õigeks, et juba maast madalast õpetatakse kõike rahasse ümber arvutama ja "minu oma!" nõudma. Antud juhul kardan ma suuremaid probleeme, mis võivad tekkida ühe primitiivse video 100% tõepähe võtmisest, sest lastel tekibki kiusatus autoritasu küsida või pilte endale nõuda, niipea kui nad on kellegi fotoaparaadi päästikule vajutanud või sõbranna salmikusse lillekese joonistanud. Maailm ei ole must-valge ka kitsalt fotograafia alal ning õigusruum selle reguleerimiseks on palju keerulisem.

Ainult üks näide. Kui tõesti näiteks Mari 3a klassist saab aru, et kõik pildid, mida ta teeb, on tema intellektuaalne omand ja suur kunst ja selle teadmisega varustatult teeb näiteks pinginaabri väikevennast pilti kui see hällis kisab või voodivõre vahelt kõrges kaares pissi laseb ning tulemused uhkelt internetti laeb? Kui pildistatud poisi vanemad peaks juhtima tähelepanu sellele, et ka neilt oleks tulnud luba küsida, siis eriti moodsalt kasvatatud Mari nähvaks neile vastu: "Vaba maa, ise tean mis teen!" Ma elan ise koolimaja lähedal ja näen neid tarkureid ridamisi, kes on seadustest selgeks õppinud ainult enda õigused ja mitte kohustused, sest need pole mugavad.

Aga kindlasti on teil plaanis teha ka õpetlikke videosid neil teemadel, mis puudutab valekontode tegemist pildiportaalidesse või koolitööde plagieerimist jne. ning see on väga õige ja tore. Kõnealune multikas tegelikult lapsele ju nendest asjadest ei räägi. Küll aga võib sealt tagant näha tõesti mõne osapoole erahuvisid, kellel oleks töövõiduna peakorterisse raske esitada videolõiku, mis räägiks konkreetselt Rate.ee valekontode kahjulikkusest või pornopiltide müümisest.

M.N.

P.S. Kas ma võin meie kirjavahetuse blogisse riputada, et teie seisukoht ka kättesaadav oleks ja diskussioon läbipaistvam?

***********************************************

tere Merlis,
lisan vaid seda, et puude taga tuleks näha metsa, ehk niikaua, kuni riik suu ammuli vahib, mis internetis toimub, ei peaks kõiki osapooli "erahuvide" omamise pärast nahutama. ükski algus ei saa sisaldada kõiki aspekte, aga parem on mingigi algus, kui osavõtmatu tegevusetus.

fotod on üks lihtne ja elementaarne teema. täna saab pea iga koolilaps oma telefoniga fotosid teha. samamoodi saab pea iga koolilaps internetist võtta teiste fotosid ja saata erinevatele fotovõistlustele oma fotode pähe. õige ja vale siin ei ole mitte see, mida laps teab seadusliku õigusena, vaid pigem see, mida ta tajub õige ja enesele lubatud/õigustatud käitumisena. aga lõppeks on see vaid üks ja väga väike osa suurest pildist, mida võib taandada lause "THOU SHALT NOT STEAL" taha. eestis on see problemaatika, et meie vanaemade põlvkond teadis selle lause tähendust ja pidas seda ka enese kohta käivaks, kuid nõuka-aeg tundub olevat kasvatanud põlvkondi, kes lisab kümnele käsule pea alati juurde "(kui keegi seda näeb)" ja ütleb: "sa ei pea mitte varastama (kui keegi seda näeb)".

ja loomulikult, diskussioon on pea alati teretulnud, seega võib kirjavahetuse võimalikult muutmata kujul üles riputada küll.

tervitades,
jaanus leoste
31 oktoober 2007

Laste ajude praadimine intellektuaalse omandiga

Tegelen parajasti uudistekülgede koostamisega. Üks kuu jooksul laekunud teadetest pajatab Veebivennast, mis peaks lapsi õpetama interneti ohtudega toime tulema. Tänuväärse projekti üks osa põhjustas aga eelmisel nädalal alljärgneva jutuajamise.

Jan Willemson: täna netti ilmunud jussi multikat oled juba näinud?
Merlis Nõgene: ei ole näinud
Jan Willemson: vaata. see on masendav
Jan Willemson: ma saan aru, kui jäätisevabrik ostab ühe jussi multika ära ja reklaamib jäätist, aga et microsoft ostab ühe multika selleks, et intellektuaalomandi kaitset kuulutada ...
Merlis Nõgene: Seekord aitab Veebivend Jussil ja Riinal aru saada sellest, kelle omad on pildid fotoka sees. see?
Jan Willemson: just
Jan Willemson: mul oli algusest peale karvane tunne, et see veebivenna kampaania ei ole ainult laste kaitseks mõeldud ...
Jan Willemson: ega microsoft muidugi üksi jussi-filmides üle ei pinguta ... alguses olid need filmid tõesti toredad ja lastepärased ... juss suusatab ja teeb tõruloomi ... aga nüüd on ainult üks lausreklaam ... kahju
Merlis Nõgene: eino lastest laseb see lugu täiega üle. ma ei kujuta ette kui vanalt nad võiks sellest üldse aru saama hakata. küll aga näitab MSi meeleheitlikust, kui arvatakse et sel moel saab paguneid teenida
Jan Willemson: noh, riiklikus õppekavas on intellektuaalomandi asju mainitud põhikooli lõpus. ehk umbes sealmaal tekib noorele inimesele tõesti niipalju arusaamist, et üldse omandiasju lahti mõtestada
Merlis Nõgene: põhikooli mimmud käivad valedokumentidega ööklubi peldikus ***** tegemas mitte ei vahi jussikesi
Jan Willemson: :D
Merlis Nõgene: "Kui eelmise aasta Veebivenna kampaania oli suunatud kuni seitsmeaastastele lastele, siis seekord harib Veebivend kõiki alg- ja põhikooli õpilasi." Samas "14. Täiskasvanud. www.lastekas.ee on lastele mõeldud keskkond. Selles keskkonnas loetakse täiskasvanuks üle 15 aastaseid."
Jan Willemson: ma jään ootama kui tuleb jussi multikas kus räägitakse legaalse tarkvara kasutamise tähtsusest :)

***
Kuigi seaduste õpetamine on tore asi, siis antud juhul tüütatakse mu meelest lapsi küll täiesti ebavajaliku teemaga. Ma juba kujutan ette, et kui mõni laps sellest tõesti aru saab, mida klipp öelda tahab, siis läheb koolis kakelungideks teemal kelle pilt ikka miski on ja kas seda tohib reitti panna või mitte. Kui sõbrad muidu tülli lähevad, siis hakatakse nõudma enda tehtud pilte teiselt tagasi jne.

Eluks vajalikke teadmisi peaks andma ikka siis, kui selleks õige aeg on. Aga jah, muidugi on maast madalast "minu oma!" nõudma õpetatud inimesele hiljem lihtsam selgeks teha, et kellegi tarkvaratoode on tolle teise oma ja seda ei tohi luba saamata/ostmata kasutada.

Smailist nii, teisiti ja kolmandat moodi

Olen unustanud märkimisväärsete pressiteadete levitamise. (http://pressiteated.blogspot.com/ siin vist seda pole ka, kuigi üks Samsungi oma on ja digimaailmast leiab neid pärle ikka sageli.)

Allpool siis üks nädal vana Starmani teade. Ma pole küll ise praegu peale EPLi sõpradega kohtumist kõige sirgem mees, aga järgnevat annab välja pitsitada isegi umbjoobes:

Starman hakkab Google iga koostööd tegema
Starman sõlmis maailma ühe juhtiva interneti sisuteenuste tootja Google iga koostööleppe, mille kohaselt hakkab Starman alates 8. novembrist pakkuma oma klientidele internetipõhist e-maili teenust Google`i palju populaarsust võinud Gmaili platvormil.
Starmani ja Google i ühine meiliteenus hakkab kandma nime "Smail" ja see muutub Starmani lepingulistele klientidele kättesaadavaks alates 8. novembrist. "Smail" hakkab põhinema Google'i üle maailma palju populaarsust kogunud "Gmaili" keskkonnal, mida paljud internetikasutajad peavad üheks parimaks internetipõhiseks e-posti teenuseks.
Starmani kommunikatsioonijuhi Timo Hartikaineni sõnul tähendab muudatus Starmani klientide jaoks senisest olulisemalt mugavamat teenust - suuremat kirjakasti mahtu (mõnekümne megabaidi asemel ligi 5 gigabaiti ja see suureneb pidevalt), dokumendihaldust, võimalust mobiiltelefonilt mailboksile ligi pääseda, vestlust (chat), mitmekeelset kasutajaliidest (s.h. eesti ja vene keel). ""Smaili" aluseks olev Google i "Gmail" on võitnud maailmas väga paljude kasutajate poolehoiu tänu oma kasutajasõbralikule ning intuitiivsele keskkonnale," märkis Hartikainen.
Uus "Smaili" keskkond toetab ka oluliselt paremini POP3 serveri abil kirjade allalaadimist ning SMTP serveri abil saatmist. "Smail" on kättesaadav aadressilt www.smail.ee.
Starmani senist webmaili kasutab ca 6500 inimest, kelle meilikontod viiakse üle "Smaili". Starmani e-postiteenuse kasutajate meiliaadressi lõpp hakkab senise "starman.ee" asemel olema "smail.ee". Kehtima jäävad siiski ka senised "starman.ee" lõpuga aadressid, mis suunatakse edasi uuele aadressile. Starmani praeguses webmaili keskonnas olevad sissetulnud ja saadetud kirjad kantakse edasi Smaili keskkonda.
Starmani senine webmail on käigus alates 2001 aastast ja oli tänaseks nii mahtude kui tehnilise lahenduse poolest ajale jalgu jäänud.
AS Starman on Eesti suurim kaabellevivõrgu baasil televisiooni-, interneti- ja telefoniteenust pakkuv ettevõte, millel on kokku üle 130 000 digi- ja analoogtelevisiooni kliendi. Lisaks kaablivõrgule edastab Starman telepilti ka maapealse leviga digitaaltelevisiooni ZUUMtv vahendusel. AS Starmani aktsiad on kaubeldavad Tallinna Börsi põhinimekirjas.

-----------------------------------------------

Raigo käis möödunud nädalal Starmanis külas. Hommikul saan ehk loo kätte, siis näeb, kuidas neil muidu ka läheb. Pressiteadete kirjutamist tuleb veel küll lihvida.

30 oktoober 2007

Järgmises numbris intekas Pillesaarega

Kuna algses tekstis oli ka palju küsimusi Helmese kohta, siis osa neist ei mahu sisse ja panen osa neist juba praegu siia välja. Lugu ise ilmub järgmisel nädala lõpul novembri Arvutimaailmas.

Kuidas Helmesel läheb? Kui kunagised andmed olid sellised: Helmese loodud tarkvara on praegu kasutusel 27 riigis ja sellel on 30 miljonit kasutajat. Ettevõtte käive 2005. aastal oli 6,4 miljonit eurot ja eri projektidega töötas 80 konsultanti, siis kuidas on praegu?
Riikide arv eriti suurenenud ei ole, sest USA ja Aasia turule me läinud ei ole ja Euroopas muide ongi vaid 32 riiki, oleme neist ca 30-s midagi teinud. Konsultante on meil täna Eestis veidi üle saja ja väljaspool Eestit on allhankijad. Käive on loomulikult kasvanud, selle aasta esimese poolaasta käive üksi oli 6,5 miljonit Eurot. Helmese gruppi eristab konkurentidest asjaolu, et meie keskmise eksperdi tase on väga kõrge, st meil ei ole suurt hulka algajaid. See tuleb välja keskmise palga võrdlustest Balti riikide IT ettevõtetega.

Milliste saavutuste üle Eestis rinna uhkusega ette võiks lüüa?
Ma arvan et esiteks võib Eesti kindlasti uhke olla oma arenenud internetipanganduse üle. Teiseks, loomulikult Skype ja Kazaa. Kui rääkida lahendustest, mis Eestis tervikuna on välja mõeldud, siis Tele2 iseteenindussüsteem on kahtlemata üks suurimaid Baltimaades tehtud korporatiivseid rakendusi. MarkIT on täna kasutusel neljas riigis ja varsti käivitub veel kümnes riigis. Ka mobiilteenuste (parkimine, e-piletid, positsioneerimine) osas on meie arendused tuntud. Tervisepank on väga innovaatiline lahendus aga hetkel on sellest ehk vara rääkida. Tervisepank on hiljuti valminud ja suuremaks rahvusvaheliseks skaleerimiseks tuleb teda veel testida ja parandada.

Sihtturuna olete välja reklaaminud Lääne-Euroopa. Kuhu suurim töömaht on kulunud?
Suurim ekspordiriik on hetkel Rootsi ja edasi on päris pikk nimekiri, umbes 30 riiki. Eksklusiivsematest võiks mainida näiteks Tansaaniat ja Vietnami. Eestist välja müüa on raske ja protsess on aeglane. Oleme teadlikud, et lihtsam ja äriliselt ehk kasulikum on müüa Eestist valminud tooteid itta kui läände. Aga mõningast rahvuslikku uhkust võib ju endale lubada. Minu teada ei ole ühtegi teist iseseisvat Balti riikide tarkvarafirmat globaalse firma ärikriitilise protsessi arendusse seni lubatud.

Ja kliendid on tarkvaraga rahul?
Jah! Eile vestlesin näiteks ühe Soome riskikapitalistiga. Selgus et tegemist on MarkIT.fi püsikliendiga ja teadmata, et Helmes sellega seotud on, hindas ta MarkIT firmat ja tarkvara väga kõrgelt. Meeldiv on kuulda sellist kommentaari Eestis välja mõeldud tarkvarale ja ärimudelile.
29 oktoober 2007

Kas Tele2 teeb EMTile ära?

Kümme päeva on läinud märkamatult. Suur osa ajakirjast on koos. Siit-sealt mõned lood veel puudu. Reedeks peaks kõik valmis olema. Traditsiooniline tihe lõpunädal.

Suur wifi-ruuterite võrdlustest jõudis esialgsel kujul toimetuse serverisse alles kümmekond minutit tagasi ja hommikul hakkab kujundaja sellega vaeva nägema.
*
Ühe töötemaatikaga servapidi seotud isikliku otsuse tegin möödunud nädalal. Vahetan mobiilioperaatorit. Lugu sai alguse telefonikõnest, kus Tele2 palus luba firmale pakkumine teha. Lubasin. Saadeti. Lugesin.

Juhuslikult sattusid nad õigesti ajastama, sest olin just käinud EMTis mõni päev varem, sest SIM-kaart oli ära väsinud. Käisin läbi lausa EMTi peamajast Lasnamäel. Kolm oli vist neid klienditeenindaja laudu, inimesed sebisid seal, jutustasid omavahel, ühel oli klient ka.

Võtsin numbri ja ootasin. Vaatasin kõik stendile laotud telefonid üle, igavlesin. Lõpuks küsisin, kas see numbrisüsteem on ikka kasutusel ja töötab - äkki passin niisama lollit samal ajal kui klienditeenindajad omavahel lobisedes aega parajaks teevad. Eesti teeninduskultuur ei luba ju hõigata ka, et astuge lähemale (va. McDonaldsi "vaba kassa, vaba kassa!":). Ei, vastuseks sain, et süsteem töötab.

Passisin veel natuke ja lõpuks üks preili halastas ning lõi minu numbri tablool põlema. No ei olnud meeldiv sissejuhatus. SIMi vahetus käis õnneks lihtsalt.

Ütlesin, et võtaks firmasse ühe numbri juurde ja lõpetaks ühe kõnekaardi kasutamise. Pakuti seal ühte ja teist, aga suurt vahet ei näinud. Helistan ma nüüd siis 2.75 või 2.50 minut... Rõve kallis tundis ikka, aga nagu tavaliselt, laiskuse on see, mis lubab operaatoritel koorida, sest kliendid ei viitsi paketivahetusega tegeleda. Lõin käega ja läksin minema.

Niisiis lugesin Tele2 pakkumist, mida üldjoontes juba telefonis tutvustati. Kuutasusid ei ole, miinimumarved 35 krooni telefoni kohta, firmasisesed kõned tasuta, alates 2009. aastast 25 senti minut + käibemaks. Sellistel tingimustel võin ma proovida küll, kas Tele2 kasutades tuleb veel endiselt levialadesse väljasõite korraldada. Elu esimene mobla oli Q-GSMist, üks neist Motoroladest, mis esimesena alla 1000 krooni maksid. Ehk on nüüd ka seal firmas uued ajad. Saab näha.

Epiloog neljapäeval allakirjutatud lepingule Tele2ga saabus täna, kui EMTist helistati ja küsiti miksme ära läheme. Teooria oli neil ka - kas sellepärast, et Tele2 pakkus tasuta telefone. Või et äkki nemad tegid midagi valesti.

Misma oskan öelda, eks aastate jooksul on ikka jamasid olnud. Küll saab ka Tele2ga olema. Küsimus on selles, palju sellise jama teenuse eest maksta tuleb ;) Vana sõpruse poolest võin näidata EMTile näpuga kätte koha, kus Viimsi poolsaarel on keset tiheda liiklusega Randvere teed kapitaalne leviauk. Homme hommikust peaks Tele2 SIMid tööle ärkama ja siis saab katsetada, kuidas neil seal levib.
19 oktoober 2007

Olympicu IT-tase ületab kohati Las Vegase kasiinosid

Olympic Entertainment Groupi IT-juhi Indrek Jürgensoni sõnul võimaldab Olympicu väiksus ja paindlikkus julgelt juurutada uusi ja modernseid lahendusi, mida on suurtel kasiinoettevõtetel kaunis kulukas sisse viia.
/.../
Kui Jürgenson veidi vähem kui viie aasta eest Olympic Entertainment Groupi IT-juhi kohale asus, oli teda ümbritsev keskkond sootuks teine. “Siis oli seis umbes selline, et mänguautomaatidel olid veel vanad monitorid oma sissepõlenud pildiga. Nii et kui automaadi välja lülitasid, oli tal täpselt samasugune pilt ees kui töötades,” muigab Jürgenson.
/.../
Kogu Olympicu süsteemi kuuluvate mänguautomaatide info, ehk kui palju sinna on raha sisse pandud ning kui palju on võite välja läinud, jookseb kokku ühte peaarvutisse. “Kogu selline info jookseb krüpteeritud kujul kokku klastersüsteemi. Kõik võrguotsad on meil dubleeritud. Interneti providerid on samuti dubleeritud, nagu ka kõik teised kriitilise tähtsusega süsteemid,” loetleb Jürgenson.
/.../
“Tehnoloogia poole pealt kasutame me parimaid seadmeid: serveritest tavaliselt HP-d, võrguseadmetest tavaliselt kas HP-d või Ciscot ning storage’i seadmetest EMC-d. Seega on suhtumine selline, et väga odavaid lahendusi me ei kasuta.”
/.../
Samas on Olympic oma kasiinodes kasutatavate IT-süsteemide ja -lahendustega ajanud lati nii kõrgele, et mitmed välisriikide kasiinoketid on käinud Eestis asjaga tutvumas, et ka ise sarnased lahendused kasutusele võtta.
/.../
Indrek Jürgensoni kinnitusel mõistab Olympicu suuromanik Armin Karu ideaalselt uuenduslike lahenduste vajalikkust ning see on ka kasiinogrupi edu üks põhjusi. “Armin saab aru, et see kõik on väga oluline. Samas käib ta ka teiste tegijatega väga palju tutvumas – nii Las Vegases kui mujal.”

(täismahus oktoobri Arvutimaailmas)

18 oktoober 2007

Lõdvestav sörk läheb taas üle lõpuspurdiks

Homme möödub kolm nädalat oktoobri Arvutimaailma trükki saatmisest. Sel korral on üle pika aja jälle viis nädalat kahe deadline vahe. Vahel juhtub nii.

Kuigi kolm nädalat on tiksunud suht rahulikult võrreldes nende kahe töise nädalaga, mis tavaliselt deadline'ile eelnevad, siis päris palju on ikka tehtud. Lihtsalt kuna tähtaeg on kaugel, siis koguneb materjal stressivabamalt.

Kaido on teinud suuuurt suuurt võrdlustesti, mis nõuab mahtu muudegi rubriikide arvelt. Ta käis ka Tõnu Samueliga kaasas wardrivingul, mida põgusalt päevameedia juba kajastas. Paar fookuse lugu on valmis, reportaaž, persoonilugu... rida labori kola testitud.

Kuid nüüd tuleb pöördeid tõsta ja hakata taas süstemaatiliselt kõike kokku panema.

Suur tänu kõigile, kes on võtnud vaevaks tasuta AMide jagamise tuules ühendust võtta ja oma ideid pakkuda, millest AM võiks lähitulevikus kirjutada.

CERN heidab peagi pilgu universumi saladustele

(Reportaazh oktoobri Amist)
Tuumafüüsikutega CERNis on lõunat süüa raske. Piisab vaid prantsuspärase kala pealt jutt viia sealsele 27 km pikkusele hiigelkiirendile, kui teema kaldub müüonite, positronide ja neutriinode maailma ja võhikul jääb üle vaid suud maigutada. Siiski – Arvutimaailma reis Universumi saladuste juurde Euroopa Tuumauuringute keskuses CERNis Genfi külje all tõi selgust nii mõnelegi põhimõttelisele küsimusele.
Näiteks küsimus, kas korraga kogu Internetis liikuvat infot oleks võimalik ühest punktist laiali saata, sai jaatava vastuse. Kuid see ei lahenda muidugi universumi tekke müsteeriumi. Küll aga on elementaarosakeste katsete juures vaja enam-vähem arvutusvõimsust, mida seni planeedil Maa pole nähtud. Siit saab vastuse ka küsimus, miks me tuumauuringutest kirjutame just arvutiajakirjas.
Niisiis istuvad CERNi Galileo väljakul asuv hiiglaslik kerajas ehitises, mis muuseas on üleni puust, lõunalauas Balti riikide ajakirjanike vastas üsna juhuslikult samasse lauda sattunud kommunikatsioonisüsteemide ja võrgunduse tiimijuht David Foster ning veel üks kohalik insener, kes, nagu selgub, pole samuti mitte niiväga tuuma-, kui rohkem IT-teadlane. Aga teavad nemadki, mis seal maa all tehakse.
"Enam suuremat ringikiirendit teha pole mõtet," ütleb Foster 27 kilomeetri pikkuse tunneli kohta 100 meetri sügavusel maa all, mida nimetatakse suure kiirendi tunneliks. Kui ehitada veelgi suurem, siis mitte ükski vägi ei pea enam osakesi selles kinni. Järgmisena, kui peaks vajadus tekkima, ehitatakse lineaarkiirendi, näiteks 50 km pikkune. See on siis üks pikk ja sirge tunnel. Praegune tehnoloogia lubab sellist sirgjoonelist kiirendit juba rajada. Kuid mida seal uurima hakataks, selle peab välja selgitama praeguse hiigelkiirendiga katseid tehes.
Selgub, et sealkandis alustati kiirendi ehitamist juba 80ndatel. Ehitati, kuid veel ei teatud, kuhu 30-40 aasta pärast võib tehnoloogia välja areneda. Loodeti, et ehk on siis juba tehnika nii võimas, et hiigelkiirendi koos hiigeldetektoritega on juba võimalik. Alguses tehti ära ka tuim kopa- ja kaevamistöö, mis selle ajastu tehnoloogiale oli jõukohane. Ja nii tasapisi edasi – 90ndatel esimesed uued solenoidmagnetid, viimastel aastatel detektorid ja arvutivõrk. 2008. aastal võib elementaarosakeste kiirendi vaikselt sisse lülitada.
CERNi IT-osakonna juht Wolfgang von Rüden võtab kogu hiigelprojekti kokku sõnadega: tahame selle projektiga teada saada, mis toimus kohe peale Suurt Pauku, Universumi alguses. Selleks imiteeritakse Suurt pauku tohutult väikestes mastaapides ja pannakse kõik kirja, mis toimub. Midagi olulist ei tohi kaotsi minna. Selleks ka hiigeldetektorid, mis on viiekordse maja kõrgused ja mille küljes on sadu megabaite infot sekundis vastu võtvad superarvutivõrgud. Selle võrgulahenduse pakkujaks valiti konkursil HP ProCurve.
"Iseenesest on kõik lihtne," selgitab Rüden, "osakesi kiirendatakse väga suure kiiruseni ja siis põrgatatakse vastastiku kokku. Kokkupõrkeid juhtub üliharva, vaatamata täpsele sihtimisele kihutavad enamus osakesi siiski üksteisest mööda, sest nad on nii väikesed. Aga kui kokkupõrge toimub, tuleb kogu sündmuste ahel talletada. Ja siin asub mängu infotehnoloogia."
21. sajandil on infotehnoloogia jõudnud sinnamaale, et üks olulisi katsete õnnestumisi tagavaid vahendeid – tohutu kiirusega arvutivõrgud – on nüüd ka olemas. Aga ka kõige võimsam salvestuskeskus ei jõua ühe katse jooksul kogunevat infot alles hoida. Sellepärast on CERNis loodud võrgusõlmed, mis kiiresti koguneva infohulga veel kiiremini üle maailma erinevatesse teadusasutustesse laiali saadab. See võrk, mille nimeks on GRID (Võre), tegeleb juba petabaitide andmetega (tuhandete terabaitidega), mis tahavad kiiret liigutamist üle maailma asuvatesse arvutuskeskustesse. Võrestruktuur võimaldab kasutada arvutiressursse kaugemal, juhtides andmeid sinna, kus hetkel on vaba ressurssi nende andmete töötlemiseks.
"80ndatel mässasime siin CERNis veel sellega, et telefoniliinid töötaksid korralikult," meenutab Rüden, "siis tundus uskumatu, et kunagi jõutakse nii kaugele, et suuremahuga võrk salvestab ülikiirelt kogu katsetega kogunenud info."

(Edasi loe juba Arvutimaailma oktoobrinumbrist)
16 oktoober 2007

F-Secure silmitsi maailma e-kurjusega

Võiks arvata, et F-Secure´i kontor on samasugune igav tarkvarafirma büroo nagu enamus teisigi – tõsised tarkvaraprofid arvutite taga antiviiruseid kirjutamas ja kuskil klaaskapis varitseb nende ülemus, et majandustulemused head püsiksid. F-Secure aga on panustanud ka välisesse hiilgusse – juba fuajees tekib mulje, et maailm on üks küberkuritegevuse sõjatanner, mida jälgitakse siit, F-Secure´i kõrgtehnoloogilisest staabipunkrist.
Suur ekraan sekretäri pea kohal näitabki selle lahinguvälja ülevaadet. Samasugust pilti epideemiakolletega maakera eri paigus võib imetleda ka F-Secure´i kodulehel, kuid suurel ekraanil on ta muidugi palju efektsem. Mis sealt siis näha? Eks ikka seda, et USA läänerannikul käib aktiivne seltsielu nii uss- kui muudel viirustel ja Euroopa pole ka parem koht: punaseid täppe tekib ja kaob üsna kiiresti just läänepoolses osas. Rääkimata Aasiast, mille kõrgtehnoloogilised tiigrid arenevad üheskoos maailma moodsaimate viirustega. Nende keerukusest annab selgust kohe sekretäri kõrval seinal rippuv maal. See pole taies mõnelt tuntud Soome kunstnikult, vaid ühe keerulise ussiviiruse – Sobig.f struktuur. Kui keegi tahab teada, mismoodi viirused siis tegelikult välja näevad, siis just see vurrikujuline rägastik ongi kõige parem seletus.

[---]
Valgete kitlitega viirusetõrjujad
Raske otsustada, kas edasine ringkäik F-Secure peakontoris on osavalt lavastatud show või ongi antiviirustefirmas elu nagu Hollywoodis. Nimelt kohtume me valgete kitlitega nagi kõrval antiviirusemaailma guru Mikko Hypponeniga, kelle edasine tegutsemine, nagu hiljem selgub, on detailideni põhjalikult ette valmistatud ja kordub erinevate gruppidega üsna täpse stsenaariumi järgi. Valged kitlid nagis on pigem PR-komponent kui praktiline vajadus, näib puldiga avatavate klaasuste taha jõudes, sest "suletud tsoonis" on näha liikumas täiesti tavalisi itimehi kampsunites ja T-särkides. Hypponen avab "kinnise tsooni" uksed ja selgitab: tsoon on suletud sellepärast, et keegi siit kogemata mõnd nakatunud arvutit, mälupulka või CD-d välja ei viiks ja viirust igale poole laiali ei levitaks.
Istume seepeale maha suure kolmnurkse laua taha hämaras ruumis, mis on varustatud ühe suure ja kahe väiksema ekraaniga. Vasakpoolsel keerleb taas Bagle-nimelise ussviiruse ruumiline skeem ja parempoolsel vilguvad rohelised-punased tulukesed maailmakaardil. Keskmisel suurel tööekraanil hakkab Hypponen näitama, kuidas viirused kinni nabitakse.
Ta avab kõigepealt Google Earthi gloobuse ja seletab, et kui veel mitmed aastad tagasi olid viirusekirjutajad peamiselt üksiküritajad, siis praegu tegutsetakse organiseeritud kampadena. Kõik mäletavad 2001.-2003. aastal maailma laastanud hiigelepideemiaid, kui paljud viirused (alates Melissast) saavutasid kähku ülemaailmse leviku, nüüd enam selliseid asju ei juhtu. Kas maailm on vahepeal turvalisemaks läinud? Hoopiski mitte, kummutab Hypponen kõik lootused. Vastupidi – pahalasi on liikvel enam kui kunagi varem. Viirusetõrje on aga aja jooksul tõhustunud.
Et asjale interaktiivset maiku lisada, võetakse lahti hetkel saabunud pahalaste päritolukohad. Hollywoodilikult lavastatud stseen sialdab endas viiruseallika kindlaks tegemist IP aadressi järgi ja siis selle kaudu geograafilise asukoha määramist. Suumime Google Earthiga kiiresti sisse ühte USA linna ja ristike jääb pidama ühel suvalisel parkimisplatsil. Kuskilt sealt parklast viirus lahti pääseski, teatab Hypponen võidukalt. Siis sõidame satelliidipildiga edasi kuhugi Siberi tööstuslinna, kust ka just olevat hakanud levima midagi kahtlast.
Hoopis vajalikum tööriist viiruseuurijatele on aga virtuaalmasina failidest joonistatud graafilised "tornid". Need värvuvad triibulisteks, kui arvuti mõne viirusega nakatada. Punaseks läinud failid tähistavad seda, et miskit neis peale nakatumist muudeti. Nüüd on viiruseuurijatel lihtsam vaatama hakata, mis muudatusi pahalane siis tegi.


(edasi loe juba oktoobri Arvutimaailmast...)
15 oktoober 2007

Lastehoid e-Eesti moodi


Kui aastaid võis Janika Leoste (36) nime kohata kodumaiste raamatupidamistarkvara firmadega seotud artiklites, siis viimase kolme aasta jooksul on osav programmeerija loonud lastele mõeldud internetiportaali lastekas.ee. Uue kursi märksõnad: lõbus, arendav ning vägivallatu. Ja tasuta!

Portaali vaieldamatuks tõmbenumbriks on sõna otseses mõttes kümnete tuhandete lemmikuks kujunenud Jänku-Jussi animatsioon. Millest selline menu?
Oleme valinud lastega rääkida nendele arusaadavas keeles ning kujundites. Paistab, et see toimib kenasti. Jänkupere eeskujul sõbralikult ja asjalikult küsimustele vastuseid otsides jäävad kahemõttelised allapoole vööd naljad teiste multikatootjate pärusmaaks. “Kogu pere multifilmi” all toodetavad animatsioonid tähendavad ju klassikaliselt lastepärast joonistust, aga kahemõttelist teksti, mis lapsevanema itsitama võtab. Laps sageli seda ei mõista. Meie sisu on meeldida oma inimesele – lastele. Kui läheksime oma sisus liitlausetele ja arusaamatutele naljadele, oleksime kaotajad. Umbes miljon korda kuus vaadatava animatsiooni statistika annab optimismiks põhjust. Oleme õigel teel.

Aga kuidas portaali arendamise vaatevinklist töömahud paistavad?
Tegelikult käib kõik vana klassikalise mudeli järgi: pool ajast kulub toote arendamisele, ülejäänud osa turustamisele. Jälgin külastajate arvu, eelistusi, klikke, haldan sisu. Omajagu tegevusindu kulub reklaamiklientide leidmiseks. Tasakaal vaatajate ja rahastajate seas tuleb siiski leida ja väljakutse on suur. Teab ju iga turundusõpik, kui keeruline on müüa toodet kliendile, kes seda ise ei tarbi. Kui algus oli eriti keeruline, siis õnneks on Eestis mõttelaad muutumas.

Mida täpsemalt silmas peate?
Lapsed ei tähenda enam vaesust, vaid jõukust. Ettevõtteid, kes peredele oma sotsiaalsest vastutusest teada tahavad anda, tuleb aina juurde. Kui kaks aastat tagasi oli populaarne rääkida, kuidas Tartust Tallinnasse jõutakse tunniga, siis praegu selliste teemadega enam ei hoobelda. Väärtused hakkavad lõpuks paika loksuma.


(Täismahus oktoobri Arvutimaailmas, mis praegu müügil.)

12 oktoober 2007

Lapõnin: Iga IT-ärimees olgu euromiljonär

Webmedia Ida-Euroopa arenduskeskuste direktor Aare Lapõnin kirjutas värskesse Arvutimaailma kolumni. Osa sellest siin:

Konkurents Eesti IT-turul on tihe, kuid ta ei pruugi alati väga terve olla. Liiga palju auru läheb väikese Eesti turu pidevale ümberjagamisele. Paljude IT-ettevõtete tarkvaraarenduse käibest moodustavad tugeva enamuse riiklikud tellimused.

Selline konkurents ei tugevda IT-sektori tootmispotentsiaali. Tegemist on pigem instinktiivse ning lühinägeliku rahaahnusega. See on mõneti mõistetav, kuid pikaajaliselt pigem ohtlik kõikidele osapooltele. Alternatiiviks oleks minna ja teenida raha välisturgudel.
/.../
Kokkuvõtteks. Näen, et IT-tööstus Eestis omab tohutut potentsiaali raha teenimiseks välisturgudel, kuid täna ei viitsita seda kasutama hakata. Praktiliseks ja lihtsustatud eesmärgiks võiks olla:
  • iga seenior IT tegelane, kes otseselt suudab oma oskustega lahendused eksporditurule viia, teenigu vähemalt üks miljon krooni aastas, puhtalt kätte (pluss olgu kõik maksud ilusti riigile tasutud) ning
  • iga IT-ärimees olgu ikka korralik miljonär, st eurodes.
Ka riik võiks omalt poolt mõelda, kuidas aidata kaasa Eesti IT-firmade välisturgudele edukale sisenemisele, näiteks väljatöötatud lahenduste royalty-põhiste müügiõiguste andmisega. Välisturule sisenemine on raske, kuid mitte võimatu ning paindlik koostöö Eesti IT-töösturite vahel selles valdkonnas annaks head tulemused.

(Täismahus oktoobri Arvutimaailmas, mis praegu müügil.)
09 oktoober 2007

50 kiiremat on kohal

Pärastlõunal toimus selline kirjavahetus:

- kas 50 on täis?
- Täis ja 1 veel peale praeguse seisuga..et siis sisestame need ära

Ehk et vähemalt 50 kirja on laekunud ja nüüd läheb veidi aega, kuni kõik üle kontrollitakse ja kiireimatele kinnituse saab saata. Kes tegid oma koopia-postituse enne tänast keskpäeva on kindlasti 50 esimese seas.

Eile ei osanud üldse arvata, kui suur huvi üldse tekib... kas tuleb 5 või 150 postitust? Kas paari tunni või paari päeva või nädala jooksul? Eks turunduskunnid võisid jälgida ja teha järeldusi. Kordan veelkord, et antud juhul oli tegemist toimetuse initsiatiiviga, et purustada mõningaid eelarvamusi ja kuulujutte.

Huvitaval kombel ei tekkinud kiiret negatiivset vastureaktsiooni ja ainus probleem oli segadus ühe välismaise tellimusega. Eks kokkuvõtteid ja järeldusi jõuab veel teha ning kuna kõik toimus avalikult, siis on see võimalus kõigil.

Selgitus seoses AMi Belgiasse tellimisega

Hommikust-päevast! Alles ärkasin, kohe seletan seda juhtumit, kus Mari-Liis tellis AMi Belgiasse ja talle teatati, et "ei saa".

Tõsi, eile märkasin Mari-Liisi kirja ja aadressi teiste saabunud kirjade seas ja mõtlesin, et tavakorras see asi ei lahene, kuna Lehepunkt (või kes tahes see Presshousi väljaannete kojukandega tegeleb) oma postiljone ju välismaale ei saada. Vaatasin Mari-Liisi blogi ja (ausalt!) mõtlesin, et saadame neile Presshousist ise ümbrikuga need poole aasta AMid.

Kuna varem oli ka tellimusi vormistavale sekretärile saadetud teade, et küsimuste korral küsigu, siis ei hakkanud veel teemat tõstatama. Et ootame 50 kiiremat ära. Nüüd kui ma magusasti magasin on asjad aga hoogsalt liikunud... Ühtlasi leidsin ka turundusjuhi kirja:
"Ma ei ole ise eriline blogides hullaja, aga kuskilt on tekkinud sellinepostitus: http://retsiem.blogspot.com/2007/10/tasuta-arvutimaailma-tellimus-50.htmlpeaks ehk asja selgitama - selle ühe tellimuse vormistame belgiasse ära."

Ehk et kõik on hästi. Tellimuse vormistaja oli usin, aga liiga by the book, aga ma ise ja turundusjuht mõtlesime teineteisest sõltumatult ühte asja - see üks või mõni tellimus välismaale pole probleem, palju neid ikka 50 sisse mahub.

VEITS HILJEM: Lugesin praegu kirju kokku, hetkel sain 47 kandideerijat ehk et võimalik veel lõpuspurt teha.
08 oktoober 2007

Tasuta Arvutimaailma tellimus 50 kiiremale

Arvutimaailm on Eesti vanim tehnoloogiaajakiri, mis ilmub 1993. aastast. Tänapäeval on Arvutimaailma eesmärk lisaks uute tehnoloogiate tutvustamisele ka Eesti IT-äri laiem kajastamine.

Viimase Emori uuringu andmeil on Arvutimaailmal 27 000 lugejat, valdavalt vanuses 15–39 aastat. Samuti näitab statistika, et ajakirjal on 6000 naislugejat. Enam kui pooled lugejatest tituleerib uuring "valgekraedeks", ⅔ on püsilugejad. Arvutimaailm on tellitud umbes tuhandesse ettevõttesse. Geograafiliselt jaotub lugejaskond üle Eesti suhteliselt ühtlaselt, jäädes keskmisest madalamaks Virumaal ning olles pisut üle keskmise Tartus ja Lõuna-Eestis (jutt ajakirja enda keskmisest).

Möödunud aasta jooksul on Arvutimaailm käsitlenud muu hulgas järgmisi teemasid: “Kas eelistada kodumaist või brändiarvutit?”, “Turvalisuse inimelement”, “MarkIT tungib Euroopasse”, “Omamise vaev või rendiõnn?”, “Veebiteenused reeglite ikkes”, “Mõra digiallkirjas”, “Julge visioon viis Osta.ee kasumisse”, “Vabavara ei anna säästu kergelt”. Lisaks kõvaketaste, pihuarvutite, skannerite, printerite, LCD-ekraanide, GPS-ide valmisveebide ja palju muu võrdlustestid või uute toodete üksiktestid. Sõna on saanud suur osa Eesti IT-äri ja -elu võtmeisikuid.

Arvutimaailma toimetuse blogi asub aadressil: http://arvutimaailm.blogspot.com/

50 kiiremat veebipäeviku pidajat, kes kordavad seda postitust täies mahus enda blogis (pealkiri + Arvutimaailma tutvustus + kampaania kirjeldus), saavad Arvutimaailma tellimuse pooleks aastaks tasuta.

Selleks tuleb saata aadressile am@am.ee:
1. oma postituse link;
2. ees- ja perekonnanimi;
3. täpne tellimisaadress;
4. kontakttelefon.
Ühtlasi nõustud tasuta poolaastatellimusele kandideerides sellega, et Arvutimaailm saadab hiljem e-kirjaga teate, kas jõudsid 50 kiirema hulka, ning poole aasta pärast meeldetuletuse, et soovi korral tellimust pikendada.

Katsetust alga!

Arvutimaailmale pole selle ligi pooleteise aasta jooksul, mil mina olen selle ajakirjaga seotud olnud, mingit turunduskampaaniat tehtud. Sageli on aga näha märke, et inimesed ei tea mis loom see Arvutimaailm on ja kuidas seda süüa.

Pikk ajalugu lisab Arvutimaailmale nii soliidsust kui ka põhjustab segadust. Visad on kaduma muljed, mis on kellelegi jäänud viie või kümne aasta eest. Seetõttu teeme toimetuse poolelt omapoolse liigutuse, et mõned põhiandmed tänase Arvutimaailma kohta leviks. Äkki on tolku.

Ühtlasi saab imet näha, kas selline ülsekutse töötab või mitte. Skype'i analoogilise (vist sõbrapäeva)kampaaniaga sain ise 5 komplekti headset'e, millest viimane on veel töökorras ja kasutusel.

Ärge siis pikka viha pidage. :)
06 oktoober 2007

Miks on nii nagu on

Toivo küsis ühe loo kommentaaris: "maeisaaaru. miks niiviisi ükshaaval tilgutada, miks mitte kohe lood internetti üles panna."

Blogi alustades sai endale eesmärgiks seatud:
  • lugejatele eel- ja lisainfot ning võibolla mingis osas ja kujul ka juba ilmunud lugusid-materjale
  • toimetuse rõõm peaks olema tagasiside ja lugejate ideed edaspidiseks

Kõigi lugude blogisse postitamine väljuks blogi formaadist. Siia saab pandud tõesti artikleid valikuliselt ning ainult nendest numbritest, mis enam müügil pole. Samas võib ajendiks olla mõni päevakajaline põhjus. Näiteks "Skype ja kaos" ilmus siia ajal, kui uudistes räägiti sellest, kuidas eBay Skype'i ostuhinda vähendas. Selliseid aktuaalseid "konkse" leides saab siia varasemaid lugusid pandud.

Või näiteks neid lugusid, mida ise rohkem rõhutada soovime, et võimalusel tekiks laiem diskussioon ja mõtted leviks ka teiste seas, kui et ainult Arvutimaailma paberil lugevate inimeste hulgas.

On veel olemas kodulehekülg www.am.ee, kuhu varem on artikleid riputatud. Kirjastusel on vist kavas sealset arhiivi värskendada ja viimaseid numbreid lisada, kuid mul pole neist plaanidest ülevaadet ja lubadusi ei saa jagada. Mind on kutsutud paber-AMi tegema ja siinne tööblogi on püsti puhtalt isiklikust initsiatiivist, sest niiviisi lugejaid aktiviseerides õnnestub kergemini tagasisidet saada.

Ajakirja lugemine on piisavalt offline tegevus, et sel ajal mitte e-kirju saata. Blogi on olnud ses mõttes hea käivitaja, et arvuti taha istunud inimesele meenub, mida ta ajakirja lugedes mõelnud on ja paneb siis mõtte teele.

Aga jah, kui on probleem, et tahaks lugeda rohkem, kui mõned juhuslikud lood siin blogis, siis on lahendus lihtne - tipa-tapa poodi või tellima. :)

05 oktoober 2007

Suur WiFi ruuterite test

Nagu Merlis siin enne vihjas, käib Arvutimaailma kaste täis laboris praegu suur WiFi ruuterite test. Kohal on asjatundjad, õhk on WiFi levialadest paks. Ja nii juba hommikust saati ning arvatavasti ka homme.

Kui lauaarvuteid ja printereid valida on praegu võimalik suhteliselt väheste erinevate mudelite hulgast, siis selgus lõppeval töönädalal, et WiFi seadmeid on nagu kirjusid koeri. WiFi.ee toimetaja Veljo Haameriga käisime me neid maaletoojate juurest kastide kaupa kokku toomas ja siis, kui järjekordne laadung oli pagasnikusse pandud, selgus jälle, et seda või teist tootjat meil veel polegi. Täna hommikul saabus Veljo veel mõnede kilekotti pandud ruuteritega, mis õnnestus testi jaoks koguda. Kokku on neid vist juba 20 ligi, pole veel täpselt üle lugenudki.

Nüüd, vihmasel reedel aga istusime lisaks Veljole ka Eesti ühe suurema Wardrive'i entusiasti Janno Kuusiga kastide vahele maha ja hakkasime neid traadita võrgu seadmeid järjest proovima.

Raskelt läheb. Spetsialistid on siin väga põhjalikud. Uurime kasutusmugavust, kinnitusi, lisavõimalusi ja kas lihtsalt tavakasutajana saab Interneti kergelt läbi õhu käima. Paar aparaati on nii uued, et isegi veebist ei leia pädevaid kasutusjuhendeid.

Vahepeal ühines meiega Cisco spetsialist Kalev Kuusik, kes tõi ka ühe profiseadme valdavalt tavakasutajatele mõeldud ruuteritele seltsiks. Profiseadmetest firmadele ongi meil praegu eraldi arvestus kolme tootja põhjal: lisaks Ciscole Orinoco ja Colubrise ettevõtete jaoks loodud keerulisemad ruuterid.

Osalejatel on juba tekkinud ka esimesed lemmikud. Aga sellest juba lähemalt novembrinumbris.


Väike blogikampaania tulekul

Kaido tegeleb parajasti WiFi ruuterite testimisega, millest ta kirjutab õhtul täpsemalt.

Mina kooskõlastasin ühe tulevase blogipostituse ära, sest tekkis plaan jagada mõned Arvutimaailma tellimused tasuta ära. Luba on saadud, esmaspäeval panen teksti ülesse. Ehk et kes tahab kuludeta vaadata mis žurnaal see Arvutimaailm on, siis olgu siin uue nädala alguses platsis.

Jätkuvalt on suur rõõm saada kirju inimestelt, kes pakuvad teemasid, millest AM võiks kirjutada. Sageli ollakse ka ise valmis kas kommentaare jagama või lugusid kirjutama. Võetagu eeskuju! Ruumi leiab alati (meil on ju vaja täita ikkagi 840 lk aastas :) või saab seda tekitada.

Head nädalavahetust!
04 oktoober 2007

Trükikojast tuli just sõnum

Tere,

Kui kõik sujub plaanipäraslt, jõuab AM täna hilisõhtul Lehepunkti.

Tervitustega

HILJEM: Kõik sujus plaanipäraselt. Käisin ise esimest korda Nõmmel Unipressis ja sain trükisooja portsu Arvutimaailmu kätte.

Skype ja kaos

Kalle Tammemäe
IT Kolledži rektor

IT ruulib. Kõik on digitaalne (numbriline), hõlpsalt juhitav ning kontrollitav. Aga kas ikka on? Skype'i kahepäevane "blackout" 16.-17. augustil ehmatas paljusid.

Ühtlasi tuletas see jälle meelde, et ükski asi pole ei pidevas ega numbrilises maailmas lõputult stabiilne ega kestev. Kõiki teadmisi, oskusi ning meetmeid kombineerides võime kätte saada vägagi müstilise 99,999% töökindluse, mis tähendab aastas vaid mõneminutilist tõrkevõimalust, veel enama jaoks tuleb juba suurriigi ressursid taha panna. Absoluutselt tõrkevabu süsteeme ei ole.
Siin tasub meelde tuletada möödunud sajandi 1960ndatel eluõiguse saanud kaose teooriat, mis kirjeldab mittelineaarsete süsteemide käitumist. Teatud lähtetingimustel võivad sellised süsteemid omandada vägagi ebaharilikud käitumisjooned. Matemaatikud ja tehnokunstnikud on mittelineaarsete süsteemide visualiseerimisel saanud imetlusväärseid pilte (rakkautomaatide vaipmustrid, nn fraktaalid – Julia/Mandelbroti hulgad), aga kaose tekkimine igapäevaelus on enamasti ja vähemalt frustreeriv. Iseäralik on veel see, et kaoskäitumissuutlikud süsteemid võivad olla üles ehitatud ülilihtsatel printsiipidel.
Ka Skype'i sõlmede tööprintsiibid (minu oletus) on lihtsad ning küllap ükshaaval väga lollikindlad. Kuid hajussüsteemina on selles tohutul hulgal sõlmi, mis teatud algtingimustel (väidetav Windowsi värskenduste tõttu tekkinud sõlmarvutite taaskäivituste spetsiifiline akord) viisid süsteemi käitumise enneolematutele radadele, millelt see enam ei taastunud.

Kaos elektrivõrkudes
Aastakümneid rütmiliselt pumpav ja usaldusväärne süda on suuteline fataalseks fibrillatsiooniks. Kaost on kogenud elektrivõrgud üle maailma, olgu selle näiteks massiline arvatavasti tühisest välgust ja ühest väljalülitunud alajaamast käivitunud üleriiklik elektrivõrgu seiskumine USA-s ja Kanadas 2003. aastal.
Me näeme, kuidas linna sujuvast liiklusest saab paremal juhul roomamine ainult ühe esmapilgul tähtsusetu kõrvaltee sõidurea blokeerumisel. Pärast Taiwani lähedal toimunud veealust maavärinat 2006. aastal kukkus kokku Aasia digitaalandmesidevõrk ja internet. Ei midagi erilist, mõned purunenud merealused kaablid, kuid allesjäänud lihtsalt ummistusid ja polnud ümbersuunamiseks kasutatavad. Täpselt sama juhtus ka Eestit tabanud küberrünnakute korral – vähesed rünnatud sõlmed ummistusid sedavõrd, et kogu süsteemi pakettide liiklus lihtsalt seiskus.

Aega pole piisavalt palju
Võinuks olla ettenägelikum? Loomulikult, kuid küllap esineb Skype'i sarnases süsteemis tuntud testide plahvatusliku kasvu probleem. Saab öelda, et suvaline kaasajal arendatav süsteem on 100% ulatuses mittetestitav. Teoreetiliselt küll, aga meil ei ole selleks lihtsalt aega. Aeg võib tähendada siin aastakümneid, inimpõlvi või vabalt ka päikesesüsteemi allesjäänud eluiga. Vahest on siin omad eelised klassikalisel telefonivõrgul, mis on saanud alates Alexander Graham Belli leiutisest sammhaaval areneda ja on oma “kaosevitsad“ juba kätte saanud. Tõsi, praegused digitaalsidevõrgud toimivad hoopis teistsugustel ja uutel printsiipidel, mida rakendab ka Skype, ning on kindlasti haavatavad.
Niisiis, süsteem ei ole kunagi päris korras ega valmis. Piirsituatsioone on loendamatult ning ehkki me suudame paljutki sellest ennustada kas algoritmiliselt või intuitiivselt, võib alati midagi kahe silma vahele jääda ning hiljem väga kalliks maksma minna. Siiski ei saa kuidagi väita, et elu digitaalmaailmas on loterii tasemel ja kaotus on valdaval juhul juba ette sisse kirjutatud. Aitab õppimine kõikidest, soovitavalt juba teiste tehtud vigadest.
Aitab see, kui projektis nähakse testimiseks ette hea varuga aega, mis 100%-liselt ka ära kasutatakse. Aitab üldine haritus ja erialane teadmine – oma süsteemi ning selle keskkonna ehk ümbruse detailne tundmine. Aitab ka see, kui pideva lillepeo asemel kujutame ette ka ootamatuid avariiolukordi ning need lõpuni läbi mängime.
Kaosega koos tuleb elada ning eriti tark on see oma kasuks tööle panna. Seda kõike ainult meeldetuletuseks, sest Skype'i senist edukat kuigi lühikest ajalugu arvestades on siiski tegu praktiliselt tõrkekindla süsteemiga.

(Kalle Tammemäe artikkel ilmus septembri Arvutimaailmas.)
03 oktoober 2007

Vaenlasega kontoris

Tõnu Samuel
tonu(at)spam.ee

Siiani olen turvalisusest rääkides näidanud, kuidas tundmatu ning kuri inimene võib pahandust teha. Tegelikult võib oht olla ka palju lähemal ja tuttavate hulgas. Ka firma enda töötajad võivad nuuskida saladusi, mille teadmist pole neile ette nähtud.

Turvaalal nimetatakse seda “man in the middle“ ehk ründed, kus pahatahtlik tegelane pole kaugel internetis, vaid kuskil teie kõrval. Need ründed on kahjuks oluliselt lihtsamad, kui arvata võiks.
Üks tuntumaid tarkvarasid teiste paroolide püüdmiseks lokaalvõrgus on Cain & Abel, mille saab iga soovija tõmmata endale veebisaidist http://www.oxid.it/. Installi ja kõik muu sellise jätan vahele, lugeja saab sellega kindlasti ise ka hakkama. Ainult suur-suur hoiatus, et tehke neid katseid kodus. Firmas selliste asjadega mängimine võib lõppeda kurvalt. Järgnevate õpetuste järgimine võib seisata arvutivõrgu töö ja tuua kaela hulga pahandusi juriidilisel pinnal. Seega – ainult kodus või mujal, kus see ei sega ning on legaalne.
Käivitamiseks valime startmenüüst Cain ning ekraanile ilmub selline programm, nagu näha ekraanipildil nr 1.



Alustuseks tuleb meil skaneerida võrk läbi ning leida seal asetsevad arvutid üles. Selleks vajutame tööriistaribalt teise ikooni sniffer alla, valime ülemiselt tab`ide realt sniffer ja alumiselt Hosts. Ekraanil on tühi tabel. Sinna tuleb saada masinate nimekiri. Selleks vajutame tööriistaribalt suurt plussmärki.
(Vt ekraanipilt nr 2.)



Tekkinud MAC address skanneris, tavaliselt piisab kui OK valida.
(Vt ekraanipilt nr 3.)



Järgmine samm on otsustada, kelle liiklust me pealt kuulata tahame. Ahneks ei tasu minna. Liiga paljut korraga püüdes saab halvata suure tõenäosusega kogu võrgu töö. Pealt kuulamine tähendab võrgu lollitamist, mille tulemusena meid huvitav liiklus hakkab läbima meie enda masinat. Kui üritada pealt kuulata kümneid masinaid, peaks meie võrguliikluse võimalused ka olema kümnekordsed.
Mina olen selle katse tegemisel WiFi küljes ja oleks suhteliselt rumal eeldada, et võrgu liiklus mulle WiFi sisse ära mahub. Nimekirjas tundub mulle aadressiga 192.168.0.156 masin huvitav. Valik on üsna subjektiivne, kuid mälu ütleb, et see on vist mu naise läptop.
“Sniffer“-tab peab olema endiselt aktiivne, kuid alt valime APR (ARP Poison Routing). Ilmub selline kolme aknaga pilt. Vasakul on igasugu APR-algusega protokollidega nimed, üleval ja all on tühjad tabelid. Klikkame korra ülemisse tabelisse ning seepeale plussmärgiga ikooni. Ilmub aken nimekirjaga IP-aadressidest. See dialoog laseb sisestada, milliste masinate omavahelist liiklust ma soovin pealt kuulata. Mind huvitab 192.168.0.156 suhe kõigi teiste masinatega. Valin vasakult 192.168.0.156 ning paremale ilmunud nimekirjast kõik aadressid (Shift ja hiireklikk abistab selles).
(Vt ekraanipilt nr 4)



Tegelikult võib ka vähem võtta. Valida kummastki poolest ainult üks masin ning siis peaks ainult nendevaheline liiklus meieni jõudma. Vajutame OK ning reaalne rünne läheb käima, kui surume alla radioaktiivsuse eest hoiatava nupu tööriistaribal. Pilt hakkab üsna kiirelt muutuma ning peaksid ilmuma sellised kirjed nagu ekraanipildil nr 5.



Üleval on staatus, et kuidas ARP vahemälude mürgitamine edeneb. Kui seal on idle, siis ta lihtsalt ei tee seda ja midagi on valesti. All on näha, kuidas liiklus hakkab meie kaudu käima. Full-routing viitab, et sihtmärk on lolliks aetud ning liiklus käib meie kaudu. Half-routing on tavaliselt kiirelt mööduv ning sellel ajal näeme me liikluse ühte suunda. Mida aeg edasi, seda tõhusamaks peaks rünne muutuma ning pilt täitub “full-routing“-teadetega.
Kuna kogu liiklus käib meie masina kaudu, on võimalus see liiklus läbi lugeda. Cain oskab otsida enamlevinud protokollidest kasutajanimesid ja paroole. Selleks pole mitte midagi enamat vaja teha, kui me juba tegime.
Kogutud paroole näeme, kui valime tab`i Sniffer ning siis Passwords.
(Vt ekraanipilt nr 6)



Vasakul on http taga number 1, ehk üks parool on leitud. See on http://www.mail.com/ kasutajatunnus koos parooliga. Samamoodi ilmuvad sinna paljude muude protokollide paroolid – veeb, FTP, POP3 on kõige tavalisemad. Lisaks paroolide salvestamisele lähevad kettale ka Microsoft Netmeetinguga kõneletud audiofailid.
Nüüd mõned müüdid. Ei ole päris õige arvamus, et krüptimine päästab kõige eest. Näiteks internetipankade veebisaidid kasutavad HTTPS-protokolli, kus kogu liiklus panga ja brauseri vahel on krüpteeritud. Cain küll näeb seda, aga ei mõista sisu. Cain ja muud sellised tarkvarad oskavad seda probleemi siiski kasutaja kahjuks väga nutikalt lahendada.
Oletame, et kasutaja 192.168.0.156 masinast otsustab kasutada internetipanka http://www.hanza.net/. Cain taipab, et tegemist on HTTPS-ühendusega ning loob kiirelt ise sellise veebisaidi. Tervet veebi pole tal vaja luua, kuid panga sertifikaadi teeb ta küll. Selle abil on võimalik krüpteerida liiklus kliendist Cain`ini, kiigata sinna sisse, teha vajadusel muudatusi ning krüpteerida uuesti panka saatmiseks. Kasutajale ilmub sellise tegevuse korral suur hoiatus, et midagi on panga sertifikaatidega valesti, kuid üldjuhul kasutaja ei lase ennast häirida. IT-probleemidega ollakse harjunud ning kui OK vajutamine probleemi lahendab, pole kasutajal mingit küsimust, et selle vajutamine oli õige tegu.

Linuxi kasutajatele on Ettercap
Teine tööriist on Linuxi all nimega Ettercap. Ettercap`i võimalused on väga laiad ning läheme parem kohe asja juurde. Primitiivne paroolide sniffimine:

ettercap -T -q -M arp /192.168.0.156/ //

Käsureal olevate lippude tähendused:
-T on tekstirežiim;
-q on nõue vähem rääkida;
-M arp tähendab “man in the middle rünne ARP-meetodil“.
Kaldjoonte vahele pannakse kirja, kust kuhu liiklus meid huvitab. 192.168.0.156 kõigi teiste suhtes on antud juhul eesmärgiks.
Ettercap toimib samamoodi nagu Cain – alguses läheb natuke aega, kuni suudetakse ARP-i vahemälud mürgitada. Samamoodi ei tasu Ettercap`i kohe Ctrl-C abil katkestada, muidu ei oska võrk normaalolukorda taastuda. Ettercap`ist väljumiseks tuleb kasutada Shift-Q kombinatsiooni.
Ettercap oskab ka võrguliiklust käigu pealt vahetada. Näiteks saame enamik veebilehti üsna pornograafiliseks muuta. Kirjutame faili nimega “kala.filter“ sellised neli rida:

if (ip.proto == TCP && tcp.src == 80) {
replace("src=", "src=\"http://hosto.ru/znako/ban-prost.gif\" ");
replace("SRC=", "src=\"http://hosto.ru/znako/ban-prost.gif\" ");
}

Tegemist on filtriga, mis teatud tingimustel vahetab veebilehe sisus mõningad asjad ära. Üldjuhul pannakse kõikide piltide asemele pornobänner. Kompileerime tekstifaili masinkujule käsuga “etterfilter kala.filter -o kala.ef“ ning siis käivitame Ettercap`i:

ettercap -T -q -F kala.ef -M arp /192.168.0.156/ //

Umbes minuti jooksul muutub 192.168.0.156 IP-aadressiga arvuti taga istuja pilk väga küsivaks. Seda rünnet annab kogu võrgu vastu pöörata IP-aadressi lihtsalt eemaldades ja jättes kaks korda // käsuritta.
Ettercap`i ennast saab kasutada ARP mürgitamise avastamiseks, kasutades käsurida:

ettercap -T -q -P find_ettercap

Kallimatel võrguseadmetel on üldjuhul peal ARP rünnete vastased filtrid, kuid praktikas kipuvad nad olema välja lülitatud.

Lihtsaim kaitse on ID-kaart
Teiega ühes arvutivõrgus olijad saavad tõenäoliselt pealt kuulata teie sõnumeid, e-kirju, paroole ja muudki. Vahendid on vabalt kättesaadavad ning neid osatakse kasutada. Olles ise piisavalt rumal, võib sattuda libapanga otsa ja lasta endal nahk üle kõrvade tõmmata. Kuidas vältida ohvriks sattumist? Lihtsaim retsept on kasutada ID-kaarti. Selle kasutamine annab hetkel parima reaalse kaitse. Kuni ID-kaart ja PIN-kood on korralikult kaitstud, pole mõistlike vahenditega rünnak teostatav. Vähemalt Eesti internetipankade puhul on see nii.
(Tõnu Samueli lugu ilmus septembri Arvutimaailmas.)
Kordan siin veelkord üle Tõnu lugude eesmärgi, kuigi AMis oli eelmise aasta suvel, kui ta oma sarja alustas, sellest korduvalt juttu. Jah, võib jääda mulje, et Tõnu lood õpetavad pätti tegema, samas ei ole see tema ega Arvutimaailma soov. Meie arvates on turvateemade taoline käsitlemine kõige kindlam viis panna tavakasutajaid aru saama, kui kaitsetud nad on, kui turvalisusele piisavalt tähelepanu ei pööra.
Kurja tegemine on lihtsam, kui üldiselt arvatakse. Ja kui seda muidu ei usuta, tuleb üksipulgi näidata. Pulkadest värskes (oktoobri) numbris Tõnu just kirjutabki - sellest, kuidas USB või Firewire'i kaudu sigadusi võidakse teha. Siia jõuab see artikkel aga alles rohkem kui kuu aja pärast. Seni saab vutt-vutt-vutt lehekioskisse minna... ;)

Blog Archive

Kontakt:

merlis (ät) am.ee
kaido (ät) am.ee

Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.

Juuni Arvutimaailm

Juuni Arvutimaailm

About Me

Blogiarhiiv