28 november 2007

Rahutud ajad nõuvavad rahutuid inimesi

Passitasin eile persooniloole pealkirja. Peategelane iseloomustab ennast intekas kui rahutut hinge ja lisab, et näe nimigi viitab sellele. Sellega seoses tuli kohe meelde üks viimase aja pealkirjamüsteerium - "rahutu tuhkatriinu".

Keegi uduse pilguga preili tegi ühe tõlkelaulu ja käib seda nüüd ennastunustavalt mööda kultuurimaju esitamas. Laulu pealkiri on "Rahutu tuhkatriinu". Mingil veidral kombel ei suuda ükski artikkel tolle preili saavutusekestest ilmuda ilma, et pealkirjas teda rahutuks tuhkatriinuks ei tituleerita.

Ma ei kujuta ette, et mõne teise lauljaga käiks selline taak kaasas. Kalamaja kauboi Sal-Saller? Miniseeliku Vello? Kikilipsu Ivo? Hullude naiste Erich? Mägede hääl Kare? Väike saatan Ines?

Kas Mari-Leenul on kuri võõrasema? Alatud õed? On või on ta olnud ta kodus alandatud tööori? Kas tal on kuninglikust soost mees? Kannab kristallkingi? Või on meelelahutusmeedia neegrid hakanud lõpuks kriitiliselt mõtlema ja neil ei tõuse käsi, et tema kohta "laulja" kirjutada?
*
Detsembri AM on peaaegu valmis, ootan veel kahte lugu, mis pididki viimasel minutil valmima. Muidu käib sisukorra tegemine jm lõpuviimistlus.
22 november 2007

Eetrivaikus FSi tehases

Loen Kaido lugu sellest, kuidas ta FSi tehases käis ja meenus üks küsimus ülikoolipäevilt. Kaido kirjutab: "70x10x10 meetrit testimisruumi on lisaks helikindlusele ka raadiolainete kindel. Selle viimase fakti kummutamiseks hakkab kellelgi taskus helisema telefon. Siiski pääseb ekskursiooni ajaks lahti jäetud väravast sisse natuke raadiolaineid. Kõik välised tegurid kõrvaldatakse aga selleks, et teha emissioonitesti – kui palju seadmest midagi kiirgub alates raadiolainetest ja lõpetades müraga."

Kunagi 10+ aastat tagasi küsisin Eesti Raadio valges saalis Hannes Valdma käest, et kas saaks teha, sellise ruumi, kus eeter oleks puhas - skänni kuidas tahad ja mingit signaali ei leia -vaikus! Ta tegi omasel kombel suuri silmi, vaatas üle prillide ja ütles, et ta ei kujuta ette, milleks sellist asja üldse vaja võiks olla. Tuleb välja, et võib vaja olla küll.

"Kuna testimisruum on ülikallis ja teadusliku otstarbega, siis mõõdetakse ka teisi tooteid, mitte ainult Fujitsu-Siemensi omi. Teadusasutused käivad oma katseid samuti tegemas. Tulemuste põhjal täiustatakse arvutite ja monitoride korpuseid, selgitatakse välja korpuse jahutuspilude suurused ja varjestuse paksus."

Jüri Kaljundi ja arvutimaailm

Viimase Arvutimaailma viimasel leheküljel vastab ankeedile "Mina ja arvutimaailm" Nagi.ee ja Toru.ee asutaja Jüri Kaljundi. Nagu ikka, ei mahtunud kõik küsimused-vastused žurnaali. Täismahus nüüd siis siin:

Milline oli Sinu esimene kokkupuude arvutiga?
Esimest korda nägin arvuteid koolipoisina isa tuttava juures Küberneetika Instituudis kusagil 1980-ndate teises pooles. Kõigepealt viidi suurde külmkappe meenutavaid vene suurarvuteid täisolevasse saaliga, kus perfolindid ja printerid huugasid – ei mäletagi, et seal mõni monitor oleks olnud. Minu jaoks jäi meelde vaid see, et nendest arvutitest sai kuidagi defitsiitseid Soome telekanalite kavasid välja trükkida. Seejärel läksime ühte kabinetti, kus oli üks kena pisike värviline Apple Macintosh, mille peal sai kullakaevaja Diggerit ja veel paari graafilist mängu mängida. See armas Mac ja suurarvutite saal on tänase päevani väga selge mälupildina meeles.

Millal said endale esimese oma arvuti?
Esimene oli 1991-92 kandis mingi vana IBM 8088 protsessoriga MS-DOS arvuti, hiljem juba 80286 prosega. Mingi aeglase modemiga sai siis Fido BBS'idesse sisse helistatud, mis kehva telefoniliiniga oli tõeline piin, küll sai nii aga teistega suhelda. Arvutis sai tekstitöötluseks Wordi kasutada, see nagu ka WordPerfect toimis DOS'i all mitte-graafiliselt. Mingi hetk sai ise takistitest printeri porti käiv 8-bitine Covox digi-analoog konverter kokku pandud ja sellega veidi musa tegemist proovitud.

Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
1992. aastal astusin TTÜ'sse ja hakkasin tegelema Üliõpilasvalitsusega, just sel hetkel saime sinna ka esimese jämeda kollase Etherneti kaabli ning Novelli serveri kaudu sai saata elektronposti. Esimesed online-teenused olid FTP ja gopher, samuti USENET ja mailing listid. Veebi sel ajal veel polnud, enamus tööst käis ka alles DOS-keskkonnas. NCSA Mosaic brauserit nägin 1993-1994 aastatel TTÜ Arvutuskeskuse Sun tööjaamades, veebisaitidest on meeles Adam Curry toimetatud mtv.com, mida põnevusega sai uuritud. Juba 1994. aastal hakkasin tööle Unixi administraatorina ning webmasterina, käivitades suvel Eesti esimese kommertsiaalse reklaami müügile suunatud veebisaidi Via Baltica News.

Milline on Sinu praegune tehniline varustatus?
Koduarvutid, mis rohkem foto- ja videotöötluseks suunatud, on aastaid AMD prosedega olnud, hetkel peamise sees Athlon 64 3200+. Operatsioonisüsteemiks vaheldumisi Windows XP ja mõni Linuxitest. Kaasaskantavatest olen eelistanud IBM Thinkpade, viimasel ajal olen T40 pealt kolinud väiksema X41 peale, väiksemat mugavam reisidele kaasa võtta. Viimasel ajal käivad mõtted küll Maci Powerbooki poole ka. Telefoniks SonyEricsson W800i, mis sai valitud 2 aastat tagasi oma siis parima kaamera ja MP-3 playeri tõttu, mis tänapäeval hädavajalikud. Suuri telefone ja PDA'sid ei salli, küll tahaks täna juba telefoni videokaameralt 640x480 resolutsiooni, seega peab varsti vahetusele mõtlema. Sageli on kaasas ka Canon 30D peegelkaamera hulga objektiividega või Panasonic GS400 videokaamera, viimast kasutan ka allveevideofilmide tegemiseks spetsiaalse suure allveekorpusega.

Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Kõige halvemad kogemused on nähtavasti ise loodud süsteemide ja rakendustega, kui need tõrguvad ja kasutajatele kättesaamatuks muutuvad, parandamine võtab aga aega ja tagavarakoopiad või varuserverid kohe ei käivitu. Kõvaketta surm, isegi RAID-seadmes, või lihtsalt riistvara läbipõlemine on tüüpilisem viga, mille kõrvaldamine võib ikka paar tundi võtta. Veebiteenus ei tohiks maas olla aga isegi paari minutit. Oma firmas on täna seetõttu esikohal just käideldavuse küsimused. Kõigeks kasutame varuservereid, samuti on andmed mitmekordselt dubleeritud – näiteks foto- ja videoteenuste puhul hoiame iga kasutaja pilti või klippi kokku pea 10 erineval kõvakettal vähemalt 3 serveris 2 eri füüsilises asukohas. Seetõttu ajabki Internetis hulluks see, kui mõni server kasvõi 1 minuti maas on või venib kui tatt – see on lubamatu. Veelgi hullem on, kui kodu või kontori netiühendus tundideks kaob, alati juhtub see kõige tähtsamate tööülesannete ajal.

Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Hommik hakkab alati oma foto- ja videosaitide Nagi, Toru ja Fotoalbum kiire ülevaatusega. Igapäevaselt vaatan seejärel TechMeme (techmeme.com) lehele, mis toob esile tähtsaimad tehnoloogiauudised ning siis uute veebiteenuste osas TechCrunchi (techcrunch.com). Lisaks Eesti lehtedele on välismaalt tähtsaimaks The Wall Street Journal. Üle päeva külastan ka oma hobide – ratsutamise, sukeldumise, lennunduse jms – foorumeid. Viimasel ajal on nakkavaks saanud Facebook. Blogisid loen ainult hommikul või õhtul kodus, tööajal ei lase endal neist segada.

Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Kella 9-18 vahelisest ajast on enamus koosolekute ja kohtumiste välist aega ikka arvuti taga. Seejärel tulevad erinevad hobid, õhtul saab tavaliselt aga ka ikka mailid ja paar veebilehte üle vaadatud. Nädalavahetustel soovitan kõigil aga värskes õhus viibida, kui, siis piisab kord päevas maili kontrollist küll. Suvel näiteks nädalaks Eestimaad mööda reisides olen viimasel ajal maili vaadanud kord-kaks päevas SonyEricssonis oleva SSH kliendiga, samas saan vajadusel ka kaks-kolm nädalat ilma Internetita hakkama.

Kui sageli Sind arvutiviirused murravad?
Olen aastaid kasutanud Tšehhi kodukasutuseks tasuta AVG antiviirust ning pole mingeid viiruse probleeme olnud, kuna ka arvutid alati korralikult uuendatud. Aeg-ajalt klikin huvi pärast ka igasuguseid mailiga kaasatulnud exe-faile käima, kuid pole sellegipoolest suutnud oma arvuteid nakatada – ju need antiviirused siis ikka toimivad :)

Ausalt - kas oled või oled olnud kunagi tarkvarapiraat?
90.-ndate alguses toimus mängude ja rakendustarkvara vahetus netis FSP ehk file service protocol kaudu, mis oli tehnoloogiliselt huvitav koormatud kanalite sõbralik ja samas anonüümne FTP-laadne failivahetuse protokoll. Sel ajal sai lisaks neis serverites ringi kolamisele küll sarnaseid jagamiskohti üle maailma ülevõetud serveritesse ka ise püsti pandud. Noore poisi asi. See oli aeg, kui mänge ja enamust tarkvarast Eestis veel müügil polnudki. Viimastel aastatel olen ise piraattarkvara kasutanud eelkõige erinevate sama ala toodete, näiteks professionaalsete videotöötlustarkvarade võrdluseks, kus huupi mingi toote valik võib olla väga kallis ja riskantne. Pooldan ise seda, et kõik tarkvaratootjad peaks tasuta pakkuma oma toodete prooviversioone, et sellist katsetamist ei peaks tegema piraattoote peal.
***
Parajasti tegelen järgmise numbri ankeediga, millele vastas Aivar Ruukel Soomaalt. Jajah, ka soos ei saa infotehnoloogiata. Isegi üllatavalt vara oli Aivaril seal internetiühendus ning tehnikahuvi ja vidinaid on tal kah rohkem kui mõnel linnavurlel.
20 november 2007

Tähelepanek Haapsalust - IT pole popp

Sai täna käidud Haapsalu Gümnaasiumis. See oli ITLi korraldatava roadshow neljas peatuspaik. Eesmärk on kiskuda noorte silmadelt klapid ja näidata, et IT ei olegi kole raske ja igav.

Jube suured klapid on. Väga kõvasti kinni.

Kogunes ca 70 noort ja kui Henrik Roonemaa palus tõsta käed üles, kes tahab minna peale kooli lõppu IT-d õppima, siis ei tõusnud ühtki kätt. Siis laiendas ta valikut ükskõik millisele reaalalale ja sai vastuseks ühe käe. Kolmas katse oli küsimusega, et kellele üldse meeldib matemaatika-keemia-füüsika? Tõusis 7-8 kätt.

No ei olnud just julgustav perspektiiv. Samas on meelde jäänud, et vähemalt IT Kolledžisse sisseastujaid on olnud aina rohkem. Hea seegi.

Ja ma ei tea... mida aeg edasi, seda lapsikumad abituriendid tunduvad. Kunagi olid keskkooli lõpus juba noored mehed, karvased, käisid pintsakutega ja hakkasid naisi võtma. Nüüd on sellised... nomaitea, aga see pole hetkel teema.

Positiivne oli see, et seikluslik sms-mäng mööda kooli ja kooli hoovi läks noortele korda ja need paarkümmend, kes selleks ajaks olid saali jäänud, võistlesid väga innukalt.

Pikemalt kunagi AMis. Loodan väga, et surun selle ikka detsembri numbrisse sisse.

LISA: Tarmo oli ka kohal ja kirjutab: IT-firmad tööjõujahil. Lugege nii tema kui minu posti kommentaare ka...

Mida me HTC TyTN II-st ajakirjas ei räägitud


HTC TyTN II pihuarvutit sai testitud novembri Arvutimaailma jaoks mõne nädala. Nii keerulise kõik-ühes seadme jaoks on sellest ajast natuke vähe, sest kasutuslihtsusega selline kombain enam ei hiilga. Kõik on keeruline - selleks, et tohutute võimaluste seast just hetkel vajaminev omadus menüüdest üles leida, tuleb natuke trenni teha.


Nüüd on trenni tehtud veel mõned nädalad ja saab rääkida sellest, mis ajakirja ei jõudnud.


Esiteks - telefoni kõnekvaliteet on tõesti üsna hea. Kõne selge ja valjus paras, kuid kes tahab, võib helivaljuse veel päris valjuks keerata.


Külla aga võib kõnedega juhtuda kummalisi anomaaliaid, kui samal ajal veel raadioid sees on - näiteks GPS või WiFi. Kohati kostab siis mulinat või viibib kõne vastuvõtt mõned sekundid.


WiFi on üsna kiire, HSDPA lippab ka väga kärmelt, kuid WiFiga välismaal võrke otsides selgus, et olles olnud kahes-kolmes võrgus järjest, sai PDA-l korraga tarkus otsa ja ta ei osanud enam uutesse WiFi võrkudesse sisse logida. Aitas kerge taaskäivitus (soft reset) - seda saab teha pliiatsiga aparaadi all olevast august ja kõik toimis taas.

Kui esialgu sai kirutud, et miks GPSi ja 3-megase kaameraga seade ei oska koordinaate pildi EXIF infosse salvestada, et pärast väga lihtsalt pildi asukohta näiteks Google´i kaardil vaadata, siis nüüd on TyTN II olnud juba piisavalt kaua ka IT-proffide taskus, et see mure kirvemeetodil lahendada. Kirvemeetod tähendab siin seda, et spetsid tegid väikese tweak-programmi, mis lükkab GPSist koordinaadid pildi EXIF infosse - selgus, et see võimalus oli TyTN II-l täitsa olemas, aga kuhugi Windowsi registritesse ära peidetud.

Kui telefonis on plaanis Tomtomi kaarte kasutada, siis jääb kahegigabaidisest mälust selgelt väheks. 1,5 GB suurune Lääne-Euroopa kaart ja veel paar lisaprogrammi õgivad kogu mälumahu ja jälle peab hakkama telefonis olevate piltide, muusika ja muude suuremahuliste asjadega koonerdama. No milleks? parem siis kohe osta vähemalt 4 GB microSD kaart. Kaasa pakutavad tasuta linnakaardid pole aga kuigi vajalikud - Eesti linnu tasuta kaartide nimekirjast ei leia.

GPSist veel - selgus, et ka TyTN II GPS-moodul põeb aeglasel liikumisel seiskumise sündroomi. See on vajalik autonavigeerimisel, kus halva signaaliga paigal seistes ei keritaks lisakilomeetreid. Jalgsi liikumisel tähendab see aga seda, et jalutuskiirusel näitab GPS paigalseismist. Et asukoht muutuma hakkaks ka GPS-programmis, peab mõned kiiremad sammud tegema.

Klaviatuuri pole PDA-ga vaja, arvavad paljud klaviatuurita pihuarvuti kasutajad. Tõepoolest, pliiatsiga ekraanil tippimisega harjub kiiresti. Kuid TyTN II liugklapiga klaviatuuriga harjub veel rohkem - nii saab e-mailidele ja SMSidele vastata pliiatsit välja urgitsemata. Mõne aja pärast selgub, et see on ikka üsna oluline lisamugavus. Paraku on klaviatuurilt ebamugav õ ja ü tähte tippida.

Ekraanikaitsekleeps maksab ka kohe alguses ekraanile kleepida - kleeps ise saab juba üsna ruttu kriimuliseks. Kuid seda on odavam vahetada kui kriimulist ekraani.

Pliiatsid kipuvad TyTN II-l kergelt kaduma, kuna nad on alt välja tõmmatavad. Surud nõrgalt oma pessa ja järgmine kord telefoni välja võttes ongi kadunud. Sellepärast võib näiteks mõne suvalise pulga kaasa võtta, näiteks vatitiku, millega ekraanil toimetada.

Võrreldes tavaliste pihuarvutitega tundub TyTN II habras. Seda just liugurklapi ja ülespööratava ekraani pärast. Katki siiski ei lähe, kuid käes mudides on tunda, et ega konstruktsioon just kõige tugevam pole.

Kuidas aku vastu peab?

Peab ja ei pea ka. Kui ainult helistada ja muud mitte eriti teha ning ööseks GSM moodul välja lülitada, siis peab ikka õige mitu päeva vastu. Kui aga WiFit kasutada, HSDPA andmesidet või GPSi, siis aktiivse tarbimisega venitab öösel laaditud akuga järgmisse õhtusse napilt välja.

Reisil on GPSiga pihuarvuti aga peaaegu et asendamatu. Kuid taas - kasutamine nõuab harjumist. Hea on lasta Tomtomil end hotelli või restorani juhatada, kuid esimestel reisipäevadel oleks äärepealt lennujaama mineku maha maganud - nimelt ununes õhtul restoranis peale WiFi ja nii telefon vaikselt öösel ära kustuski, hommikul äratust tegemata. Teekonna salvestamine ja piltide sidumine koordinaatidega on aga pärast reisimuljeid vaadates väga mugavad asjad - vaata näiteks üht katsetust Pirita metsades. Selleks tuleb aga laadida PDA-sse mõni tasuline GPS-programm, näiteks GPS Dash või Oziexplorer.

Siin ka üks link tweakingule, mis mõned tootja poolt välja toomata omadused TyTN II seest välja toob - sealhulgas geotaggingu ja andmeside ajalised limiidid, et vältida andmeside sisseunustamist.
17 november 2007

Natuke tuhka pähe ja mujale

Tavapäraselt on ajakirja ilmumise järel siin kõige tihedam postituste tegemise aeg, kuid sel korral on läinud teisiti. Meil on Kaidoga mõlemal olnud raskusi Eestis püsimisega. Homme laekub vist tema ka.

Täna sain ühe toreda telefonikõne, mille abil saab täidetud üks värskes ajakirjas kõhklevas vormis antud lubadus. Tore, et inimesed loevad, mõtlevad ja kaasa aitavad.

Esmaspäeval hakkab jälle järjekordse numbri kokkupanek. Aeg lendab...

Head nädalavahetust! Ärge libedaga endale haiget tehke. (Aasta tagasi murtud käsi on alles nüüd jälle peagu nagu uus. Ei ole see asi midagi nii lihtne, et 3 nädalat kipsi ja elu jälle hernes.)
13 november 2007

Nüüd on kohal

Minul oli hommikul värske Arvutimaailm postkastis. Ju siis on mujal ka ja žurnaaliriiulites.

Homme hakkan heaks ja vahetan siin paremal veerus ka pildi ära.
12 november 2007

Suur WiFi-ruuterite test linnadžunglis

Panen ühe viite Kaido osakonnast ise üles (ta vist sõitis jälle välismaale). Uue Arvutimaailma laboris on suur WiFi ruuterite test. Teist sellist eesti keeles polevat seni olnudki. Maketti tuli lausa ringi teha ja muude lugude arvelt ruumi juurde saada. Kindlasti aitab see lugu ruuteriostjatel seda õiget leida. Ise kasutan siiani ühte muldvana WiFi ruuterit, mis esialgu passis Eesti Telefoni ISDN ühenduse otsa. Kuus aastat on ta kindlasti vana, kui mitte rohkem. Mina igatahes leidsin Kaido loost endale uue ruuteri kandidaadid.
*
"Alustame suurt WiFi-ruuterite testi WiFi.ee toimetaja Veljo Haameriga mööda hulgimüügifirmasid kolistades. Tema sukeldub lattu ja mina ootan ukse taga. Terve päev läheb. Ja saak on aukartustäratav.

Kõigepealt väljub Veljo GNT laost kastitäie ruuteritega, hetk hiljem oleme linna teises otsas, Mikromaailma poe ees. Sealt saame veel kotitäie seadmeid. Ukse taga aga ootab meid Asuse esindaja, kes laob meie virna otsa autosse ka oma seadmed. Viime need kõik laboriruumi järgmiseks päevaks valmis. Kuid siis selgub, et mõned olulised ruuterid on veel puudu."

/Pikemalt novembri Arvutimaailmas/

Sotsiaalsed võrgustikud ja privaatsus

Arvutikaitse kirjutab: Sotsiaalsed võrgustikud ja privaatsus. See on teema, mida tasub inimestele korrutada.

Käisin hiljuti oma vanas koolis keskkoolikutele esinemas ja rõhusin muuhulgas ka sellele. Tõin näiteid ja küsisin, kuidas meeldiks, kui näiteks nende õpetajate noorusest selliseid asju netist vaadata võiks.

Interneti arhiveerumine oli uudiseks ja nõudlikult paluti korrata aadressi, kus seda imet näha saaks. Esimesed netirõõme nautinud inimesed on juba vastutustundetust east väljas ja mõjutatavad...

Aga mis, isegi juba täiskasvanud inimesed lehvitavad internetis ja teevad ennast ise haavatavaks. Kasvõi see värske näide alkopudelitega Tartu linnaametnikust Rate.ee's, kes tahtis Tähismaasid minna inspekteerima.
11 november 2007

Jope targem kui kandja?

Üks killuke veidi isiklikumat juttu, mis otseselt AMi tegemist ei puuduta. Aga noh, nädalavahetus, tühja kah.

Viis aastat olen nühkinud ühe jopega sügis-talv-kevad käia ja kergelt hakkab see väsimise tundemärke ilmutama. Külmaga ta tegelikult eriti tõhus ei ole, kuid autoinimesele käib kah. Kasutan kindlasti edaspidigi. Erinevalt muust kraamist ei muutunud ta sobimatuks isegi siis, kui +20kg juurde tuli.

Eelmisel nädalavahetusel läksin igatahes uut jopet otsima. Olen juba pikka aega ostnud Salomoni asju, seega missioon ei olnud just eriti kontimurdev. Muidugi, mida tagasihoidlikumat ja viisakamat riiet tahad, seda rohkem maksab. Lõpuks ajasin selga X-Wingi. Hoiatati, et seda ma seljast ei võta. (Ei võtnud kah.)

Üllatus tuli siis, kui selle omaarust kõige tagasihoidlikuma jope selga olin ajanud. MIS KRDI NUPUD NEED KÄISE PEAL ON!? Mina, kes ma olen alati sisimas irvitanud igasugu tarkade riiete jutu peale, olin selga tõmmanud jope, millele on sisseehitatud iPodi juhtimispult! Kui veel põuest tõmmati iPodi ühenduspistik välja, ei olnud enam midagi vaielda ja juhe jooksis kokku. See, et parema käise peal olla laviini alt leidmiseks andur, kostis juba kuskilt kaugelt.

Nii juhtub, kui süstemaatiliselt kaubandusvõrgus ringi ei traavi ja ajast maha jääd.

Ost sai tehtud siiski jope välimusest, mugavusest ja praktilisusest lähtuvalt, kuid paari päeva eest käisin elektrooniapoes. Vist Euronix on selle nimi (Lasnamäe Centrumis), igatahes on seal alati väga lahke teenindus olnud. Lasin siis põue iPodi passida ja muljusin käisel kangast. Ilmselt jäi asi selle taha, et iPodis polnud muusikat sees, igatahes midagi ei juhtunud. Kuid kuna intriig on püsti, siis ma otsin nüüd ühe iPodiga tuttava või lähen Apple'i poodi, et see pull siiski järgi proovida - kas tõesti töötab?

Ma olen igatahes tõsiselt üllatunud, kui minusugune mitte-vidinainimene peaks sellist süsteemi järjekindlalt kasutama hakkama. Kuid kas keegi tõesti tunneb päriselt vajadust sellise "targa riide" järele? Või on see järjekordne loome-vajaduse-ja-rahuldame-selle strateegia? Lõbus küll aga... saab imet näha.
*
Siinkohal tuli meelde lõiguke tänasest EPList, kus on intervjuu K-ruudaga. Seal on üks mitte enam niiväga moodne ennustus: "Arvutiekraan läheb nii odavaks kätte, et varsti on olemas ekraanipõhine arvuti, kus sul jooksevad online-uudised ja mis maksab võib-olla 300–400 eurot. See seisab sul köögis ja oled kogu aeg kursis."

Kruuda kujutlemas on sellised ekraanid kõiksugu Kurenurmes ja Kapakohilas elavatel tädikestel köögis ja neil on hirmus vajadus kogu aeg lugeda koduvalla uudisekesi. Mina sellesse ei usu. Ei usu ka internetiseeritud külmkappidesse jms tobeleiutistesse.

Külmkapp tellib poest toitu, kui piimapakist on üle 80% tühi?

Tuletame meelde kasvõi seda, kuidas Selver üritas drive-in süsteemi tööle lükata. Kas on veel usku, et külmkapile usaldatakse toidu tellimine, kui isegi ise toidukottidele järeleminek võttis inimeselt talle nii olulise otsustamise tunde ära - kas ma võtan selle banaanikobara või hoopis tolle teise?

On asju, mis ei muutu, kuiväga ka neid keegi muuta ei üritaks. Ja ma ei karda olla 50 aasta pärast nagu see IBMi mees, kes väidetavalt olla öelnud, et "I think there is a world market for maybe five computers."
08 november 2007

Eesti IT areng Singapurist vaadatuna

"The Economist Intelligence Uniti 2007. aasta suvel ilmunud uuring maailma riikide IT tööstusharu konkurentsivõimest paigutab Eesti alles 25. kohale. Jättes kõrvale suurriigid, leiame edetabeli esiotsast Aasia IT-tiigri – Singapuri. Riik, mille elanike arv on vaid kolm korda suurem kui Eestil, kõigest 4,5 miljonit. Kuidas on väikeriik Singapur suutnud maailma IT-maastikul nii edukalt toime tulla ja mis eristab Eesti IT-tööstust Singapuri omast?
Juhuste kokkulangemisena õnnestus mul paar nädalat tagasi külastada Singapuri ja tutvuda nädala jooksul Aasia IT-tiigri tegemistega – võtangi siis julguse, et jagada oma kogemusi ja tähelepanekuid ning kõrvutada Eesti ja Singapuri IT-maastikku."

Nii kirjutab Microlinki juht Enn Saar novembri Arvutimaailmas. Kolumn "Eesti IT areng Singapurist vaadatuna" on tükkis muu ajakirjaga varsti saadaval.
*
Ise olen üritanud sel nädalal jõuga end arvutist eemale suruda, kuid mitte just eriti edukalt. Pluss on see, et hea jupp detsembri numbri tööd on juba tehtud. Kaido rändab ringi, Münchenis on juba käidud, nagu MSN näitab. Välismaalt tuleb lugusid päris mitu, kolm kindlasti.
03 november 2007

Üks tsükkel jälle läbitud

Täna sai viimistletud, kaanele pildikesedki peale pandud, palju paberit määritud... ja kui kõik häste läheb, on järgmise nädala lõpus järjekordne Arvutimaailm poes ja postkastides.
Mõtted liiguvad juba seda rada, et üks sutsakas veel ja siis on selleks aastaks kõik. 30. november läheb selle aasta viimane number trükki ning siis on puhkus. Tulevad päkapikud ja mandariinid jne.
02 november 2007

Magage rahulikult, merepiir on valvatud

Ekspress kirjutas Eesti majandusvetes sõitnud Vene allveelaevadest. Nagu peaminister eile seletas, siis oli kõik OK.

Täna/reede õhtul trükikotta minevas ajakirjas on kätt elu pulsil hoidev Arvutimaailm (no juba 19. septembril kruiisinud allveelaevad ei olnud ju siiani mingi riigisaladus, eksole:) teinud ülevaate sellest, kuidas piirivalve Eesti veepiiri vähemalt pealtpoolt kaitseb.

Lõiguke siinkohal:

Moodsale mereseiresüsteemile pandi alus 1999. aastal, kui allkirjastati esimesed vajalikud lepingud. Esimene uus radar pandi püsti 2002. aasta suvel. Nüüdseks hoiab Eesti merevetel “silma peal” 20 radarit.
IT-süsteemide grupi nooremleitnanti Kaido Sauli arvates on see piisav hulk. “See katab nii meie sisemere kui ka territoriaalmere kenasti ära,” lisab ta.
Eesti kasutab hetkel kahte tüüpi radareid: lühimaaradarid (short range radar) ja kaugmaaradarid (long range radar). Kõige suurem erinevus nende kahe tüübi vahel on see, et kaugmaaradarid suudavad tuvastada ka õhumärke, mis lendavad kuni kilomeetri kõrguselt. . Sellega, mis toimub kilomeetrist kõrgemal, tegeleb õhuseiresüsteem.
/.../
Saul usub, et tehnoloogilise poolt pealt kuulub Eestis kasutatav integreeritud mereseiresüsteem omas valdkonnas maailma tippude hulka. “Kas ta nüüd praegusel hetkel täitsa tipp on, kuid kui seda 2002. aastal ehitama hakati, võis see nii küll olla,” hindab Saul. Näiteks toimub pidevalt mereseire arvutisüsteemide tarkvara arendamine ja uuendamine, mida viivad läbi sakslased.

/Pikemalt ja piltidega novembri Arvutimaailmas umbestäpselt järgmise nädala lõpus/
01 november 2007

Ajude praadimise kolmas osa

Kelle oma on pilt? küsib Pets ja kirjeldab probleemi keerukust "...alustades sellest, et kodanikust kodus tehtud foto avaldamine ajalehes peaks käima isikuandmete kaitse seaduse alla ja lõpetades tõsiasjaga, et autoriõiguse seadusest lähtuvalt ei ole üldse kindel kas riides jänkud tohivad teineteise pilte netis avaldada ilma selle eest rõivadisainerile katust maksmata."

Kirjutasin tema postituse alla: "Jumal tänatud, et sa siin oled! :) Kenasti sõnastasid selle probleemide sasipuntrsa ära, mis autoriõigusi ümbritseb ning mis täiskasvanutelgi ajud keema ajab. Asja siis veel lastel... "

Eilsest postitusest alguse saanud kirjavahetus

Eile õhtul tehtud postitus, mis puudutas ühte Veebivenna kampaania videot, mis Lastekas.ee's lastele intellektuaalse omandi põhitõdesid valgustab, oli lisaks agarale kommenteerimisele ajendiks ka täna toimunud alljärgnevale kirjavahetusele.

tere kallis Merlis,
lugedes http://arvutimaailm.blogspot.com/ tulid mulle sellised mõtted, mis allpool loetletud on. nende mõtete eesmärk ei ole nüüd kedagi solvata, vaid läbi provokatiivsuse aidata juhtida tähelepanu asjaolule, et maailm ei ole nii lihtsalt must-valge, kui mulle endalegi mõnikord meeldiks seda tajuda. näidake mulle inimest, kes ütleks, et kui tal oleks valikuvõimalus, siis käiks ta tööl edasi, selle asemel, et oma laste ja mõne hea hobiga rohkem tegeleda. maailm on keeruline süsteem, nii globaaltasandil (World Systems), kui ka lihtinimese elus, sestap vajadus teha igapäevaseid valikuid ning leppida mõningate vältimatute pahedega (näiteks tasuline tarkvara või reklaam teles, raadios, internetis).

aga nüüd need mõtted, paraku-paraku suht sorteerimata kujul:

- on jumala ok teha rate.ee lehekülg, kus on Merlis Nõgese või Jan Willemsoni pildid ning nimeks märgitud: Jobu Kakk, hobideks: söön hommikul kakat ja puuksu - sest id theft on ju ok?

- on juba küllalt juhtumeid, kus lapsed teevad oma klassiõdedele, -vendadele varikontosid nende mõnitamiseks, saamata aru, et see on HALB asi;

- või on see siis tõesti hea, kui teismelised teevad endast pornopilte ja müüvad neid välismaale (ühe tuntud andmekaitseguru sõnul juba liiga levinud praktika) - keegi ei peaks lastele seda ette seletama, eks? parem on lasta neil läbi eksimuse õppida?

- täna hetkel soovitab rate.ee lastevanematele luua oma lastele kontod reiti, see on Jan Willemsonile siis OK? hoolimata tõigast, et reidis on lapsed (alates 6. a) segamini seksuaaltutvusi otsivate täiskasvanutega? ma ei süüdista kuidagi rate.ee, kuid jällegi - ettevalmistamata lastest kasvavad sellisel moel üksnes peresid lõhkuvad täiskasvanud.

- ilmselt oleks suurepärane ka see, kui Jan Willemson kirjutab valmis suurepärase raamatu ning keegi teine annaks selle oma nime alt välja? kui inimene ülikoolis kirjutab võõraid ideid oma töösse ilma autorile viitamata, on see plagiaat - siin tasemel tundub see olevat nagu aktsepteeritav; tarkvara (intellektuaalne töö!) eest raha küsimine näib nagu olevat vale?

- tõdemus on see, et ei ole enam võimalik ümber kasvatada neid, kes täna juba feik-iideedega ringi jooksevad (nagu on tundub raske olevat selgitada mõnedele inimestele, et intellektuaalsete väärtuste loomine on töö, raske töö ning ka need inimesed tahavad oma igapäevast leiba. kui see on cheap labour, siis tehke ise ja paremini (kasvõi Hollywoody filme või Microsofti Windowsit või Adobe Photoshoppi)).

- intellektuaalne omand on meie tarbimisühiskonnas kahjuks KÕIGE lihtsamini varastatav omandivorm. isegi nii lihtsalt varastatav, et paljudele täiskasvanutele näib see üldse mitte vargus olevat. põhjus kahjuks meie nõukaaja taagas, et "mõisa köis, las lohiseb" või ka selles, et lihtsalt puudus tehnoloogia intellektuaalse omandi lihtkopeerimiseks. riigivorm ühest küljest soosis kopeerimist (dissidentide mõtete kopeerimine oli tegelik auasi, raadios lasti lääne muusikat ilma autoritasu maksmata), teisalt muidugi omas kopeerimine keelatu magusat maitset. lisamata ei maksa unustada ka tõika, et tolleaegsed koopiad olid originaalist lihtsasti eristatavad, rääkimata sellest, et neid koopiaid oli tüütu teha.

- ilma finantseerimiseta ei viitsi keegi teha täiemahulist eestikeelset lastekeskkonda. küsige võrukeste käest, kui väga neid segab reklaam võrukeelsete multikate ees. paraku on tõik see, et asjade loomine tänases maailmas nõuab raha, ning see raha tuleb küsida kas asjade tarbijalt (väga halb variant) või kelleltki teiselt (parem võimalus). me oleme jätnud endale võimaluse kõrvale jätta lastele kahjulikud täiskommerts mõtted (näiteks ei tee me multikaid "Jussile meeldib limonaadi või energiajooki juua") ja ka olemasolevates "kommertsides" on keskendatud mõtetele, mis aitavad lastele aru saada mingi valdkonna olemusest või selle valdkonna reeglitest. ma loodan, et mõnedki lapsevanemad üle Eesti on loobunud kahjulikust praktikast lasta lastel muru niita ("kommerts" Jänku-Juss ja murutraktor); samuti loodan, et lapsed on hakanud rohkem piima jooma tänu Jussi multikaile (või on parem kombinatsioon Coca-Cola + D-vitamiin + kaltsiumitabletid?).

- kui keegi üldse suudab endale meelde jätta olemuslikke reegleid nagu ära kihuta maanteel või ära varasta teiste mõtteid, siis on see ainult laps, kes on kujundamas oma maailmapilti heast ja halvast.

- Lastekas.ee's on üks selline sari nagu Mare Päästab, mis aitab päästa ka täiskasvanute elusid - selle vaatajaskond on vaid lapsed, sest täiskasvanute jaoks on see liialt ebamugav teema. ühiskonna arvamust näitab see, et seda sarja on nõus toetama olnud vaid Päästeamet ja Elke Auto (loe: ühiskonna jaoks on mugavam mitte mõelda neist igaaastaselt kasutult hukkunud ja sandistatud inimestest). how come see teema Jan Willemsoni ei intrigeeri?

- Eestis sündivus on aastaid kahanenud, kuid ometigi on sellel ajal kasvutrendis olnud vaimse puudega laste sünd (allikaks tuntud meditsiinitegelased). põhjus on lihtne: kolmanda põlvkonna alkohoolikute lapsed (genofond). ka see on teema, mida keegi ei taha puudutada, sest lihtsam on vaadata teles alkoreklaami, kui nn Maarjaküla lapsi.

kui nüüd neid mõtteid kontsentreerida loogilisemaks arenduseks, siis tuleb välja tuua, et tänane maailm on midagi hoopis teistsugust, kui seda oli meie lapsepõlve maailm. selleks, et laps suudaks selles maailmas toime tulla, tuleb talle anda alusarusaam sellest maailmast, jättes kõrvale näilise arvamuse, nagu oleks see maailm reserveeritud vaid täiskasvanuile. asjad, mis meieni tulid alles täiskasvanueas (telefon, taskutelefon, arvuti, messanger, igamehefotokas, kaubamärgid jne), on täna kombatavad ning enesestmõistetavad kõigile lastele. mitte Lastekas.ee vaid justnimelt laste vanemad ostavad lastele selga (võimalusel üksnes) kaubamärgi riideid, varustavad lapsed mobiiltelefonidega ning tõstavad teleri taha vaatama alkoholireklaami (loomulikult mitte tahtlikult, kuid see on see, mida ka lapsed näevad kasvõi Tantsud Tähtedega saate vahel), vägivalda ja rahaahnet maailmapilti. inimene on juba selline olend, et valdav enamik meist ei ole nõus maksma reklaami mitte vaatamise eest, kui tasuta saab sama toote KOOS reklaamiga. see tees on korduvalt kinnitatud nii uuringute kui ka omaenese praktika poolt.

ja veel: reklaamiteooria (tegelik praktika ka kinnitab seda), ütleb ka seda, et vaid lastel on võimalik välja kujundada immuunsus reklaami vastu. reklaam, mida täiskasvanud märkavad, jääb lastele nähtamatuks, sest nad suudavad aru saada selle (kommertsialiseerunud) maailma põhitõdedest ning MITTE NÄHES agressiivset reklaami, noppida välja vaid selle, mis neile endile tundub olevat huvitav ja vajalik.

ja lõpetuseks küsin: KAUA VÕIB jätkuda Eestis see, et OK on maanteel kihutada (minuga ei juhtu sündroom), OK on reklaamida alkoholi, energiajooki, OK on varastada teiste inimeste loomingut jne jne jne? minu arvates on viimane aeg välja hüpata sellest sureva rahva sündroomist ja astuda post-sovetlikust Eestist jätkusuutlikku ja elavasse Eestisse. (ja see viimane lause ei ole suunatud mitte Sulle ja Janile, vaid eestlasele tervikule).igaüks püüab (Eestit või inimest) päästa nii, kuidas tema oskab, võid uskuda, et meie teeme oma parima selleks, et kasvavad lapsed oleks priid mitmetest pahedest, mis meie generatsiooni tapavad.

toredat päeva jätku soovides,
jaanus leoste

***********************************************

Tere,
Ma olen selle mõtetejadaga valdavas osas täiesti nõus. Kõik loetletud probleemid on olemas ja need on tõsised. Kõigile olukorda kirjeldavatele punktidele kirjutan ka ise alla.

Erandiks on ainult need esimese otsa provokatiivsed küsimused seoses Rate.ee valekontode ja raamatukirjastamisega. Loomulikult on reitti valekontode tegemine, ludvigsanderlik raamatuilmutamine või pornopiltide tegemine väär.

Antud juhul lihtsalt mõned lapsevanemad leidsid, et Veebivenna kampaania üks video on ebaõnnestunud, sest tekitab laste hulgas asjatuid konflikte ning võib samas olla ka tööriistaks ühe eraettevõtte ärihuvide kaitsmisel.

Ma üldse ei kahtle, et lastele tuleb õpetada, kuidas maailmas toimida. Samas ma ei pea õigeks, et juba maast madalast õpetatakse kõike rahasse ümber arvutama ja "minu oma!" nõudma. Antud juhul kardan ma suuremaid probleeme, mis võivad tekkida ühe primitiivse video 100% tõepähe võtmisest, sest lastel tekibki kiusatus autoritasu küsida või pilte endale nõuda, niipea kui nad on kellegi fotoaparaadi päästikule vajutanud või sõbranna salmikusse lillekese joonistanud. Maailm ei ole must-valge ka kitsalt fotograafia alal ning õigusruum selle reguleerimiseks on palju keerulisem.

Ainult üks näide. Kui tõesti näiteks Mari 3a klassist saab aru, et kõik pildid, mida ta teeb, on tema intellektuaalne omand ja suur kunst ja selle teadmisega varustatult teeb näiteks pinginaabri väikevennast pilti kui see hällis kisab või voodivõre vahelt kõrges kaares pissi laseb ning tulemused uhkelt internetti laeb? Kui pildistatud poisi vanemad peaks juhtima tähelepanu sellele, et ka neilt oleks tulnud luba küsida, siis eriti moodsalt kasvatatud Mari nähvaks neile vastu: "Vaba maa, ise tean mis teen!" Ma elan ise koolimaja lähedal ja näen neid tarkureid ridamisi, kes on seadustest selgeks õppinud ainult enda õigused ja mitte kohustused, sest need pole mugavad.

Aga kindlasti on teil plaanis teha ka õpetlikke videosid neil teemadel, mis puudutab valekontode tegemist pildiportaalidesse või koolitööde plagieerimist jne. ning see on väga õige ja tore. Kõnealune multikas tegelikult lapsele ju nendest asjadest ei räägi. Küll aga võib sealt tagant näha tõesti mõne osapoole erahuvisid, kellel oleks töövõiduna peakorterisse raske esitada videolõiku, mis räägiks konkreetselt Rate.ee valekontode kahjulikkusest või pornopiltide müümisest.

M.N.

P.S. Kas ma võin meie kirjavahetuse blogisse riputada, et teie seisukoht ka kättesaadav oleks ja diskussioon läbipaistvam?

***********************************************

tere Merlis,
lisan vaid seda, et puude taga tuleks näha metsa, ehk niikaua, kuni riik suu ammuli vahib, mis internetis toimub, ei peaks kõiki osapooli "erahuvide" omamise pärast nahutama. ükski algus ei saa sisaldada kõiki aspekte, aga parem on mingigi algus, kui osavõtmatu tegevusetus.

fotod on üks lihtne ja elementaarne teema. täna saab pea iga koolilaps oma telefoniga fotosid teha. samamoodi saab pea iga koolilaps internetist võtta teiste fotosid ja saata erinevatele fotovõistlustele oma fotode pähe. õige ja vale siin ei ole mitte see, mida laps teab seadusliku õigusena, vaid pigem see, mida ta tajub õige ja enesele lubatud/õigustatud käitumisena. aga lõppeks on see vaid üks ja väga väike osa suurest pildist, mida võib taandada lause "THOU SHALT NOT STEAL" taha. eestis on see problemaatika, et meie vanaemade põlvkond teadis selle lause tähendust ja pidas seda ka enese kohta käivaks, kuid nõuka-aeg tundub olevat kasvatanud põlvkondi, kes lisab kümnele käsule pea alati juurde "(kui keegi seda näeb)" ja ütleb: "sa ei pea mitte varastama (kui keegi seda näeb)".

ja loomulikult, diskussioon on pea alati teretulnud, seega võib kirjavahetuse võimalikult muutmata kujul üles riputada küll.

tervitades,
jaanus leoste

Kontakt:

merlis (ät) am.ee
kaido (ät) am.ee

Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.

Juuni Arvutimaailm

Juuni Arvutimaailm

About Me