Kuvatud on postitused sildiga Heietus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Heietus. Kuva kõik postitused
09 juuni 2008
Joon alla
Täpselt kaks aastat. Üle 7600 faili, ligi 400 kausta, kogumahuga 10,6 GB. 20 ajakirja, 1680 erinevat lehekülge. Kui kõik tiraažid üksteise otsa laduda, siis tuleks ligi 400 meetri kõrgune virn. Teletornist kõrgem. Kui kõik ajakirjad lahti rebida ja leheküljed üksteise kõrvale laduda, siis jõuaks ligi 1800 km kaugusele. Palju puid on tapetud :)Samas on hea kolts paberit riiulil, mis näitab, et midagi on ikka tehtud kah.
See blogi siin läheb arvatavasti hingusele. Vb tõmmatakse kirjastuse aadressil http://www.am.ee/ midagi käima, aga eks nad ise seletavad. Ma ei ole näinud kuskil, et järgmise peatoimetaja nimi oleks välja kuulutatud, olen siis kah vait. Lugejatele igatahes tuttav inimene, minul temaga ühist tööstaaži neli aastat.
Eelmisel kuul pani kirjastus oma lehele välja uudise "IT-ajakirjade turg selgines", mida keegi ilmselt tähele pannud pole. Palju seda kodukat ikka vaadatakse. Seal siis kirjas TNS EMori uuring:
- DIGI 32 000 lugejat,
- ARVUTIMAAILM 25 000 lugejat,
- MAATRIKS 5000 lugejat.
Selline seis. Tänan tähelepanu eest!
12 mai 2008
Sel aastal tuleb suvi teisti
Alustan uut nädalat teatega, et pärast juuninumbri ilmumist mina enam Arvutimaailma ei tee.
Möödunud neljapäeval sai vastu võetud aastavahetusest saati veninud otsus, millest vihjamisi siin ka märku olen andnud. Kuus kuud kestma pidanud lööktööst kujunes märkamatult kaheaastane periood. Kui see nii tore poleks olnud, poleks seda muidugi juhtunud.
AMi ilmutamine, nii nagu me seda siiani teinud oleme, on tõesti meeldivalt mitmekülgne tegevus. Olen saanud kasutada kõiki varem omandatud kogemusi ja õppinud juurde uusi asju. Niivõrd väikese meeskonnaga töötades tuleb ju ise igal pool käsipidi juures olla: planeerida lugusid, leida kirjutajaid, utsitada neid tegudele, toimetada artikleid, kirjutada ise, anda kujundusele viimast lihvi, otsida pildimaterjale, tellida fotograafe jne. Tiitel “peatoimetaja” on lihtsalt sõna visiitkaardil, mitte võimalus istuda mugavas nahktoolis, jalad laual, ja vaadata, kuidas teised töötavad.
See kõik on olnud ootamatult huvitav ning kolleegid uskumatult vastutulelikud. Just see viimane omadus on mind alati üllatanud ning olen seda väga oluliseks pidanud. Miks? Sest mina ei ole kedagi neist tööle võtnud ja ma ei tea nende tingimusi. Tööjõu palkamine on kirjastuse rida ning inimlikust vaatepunktist on keeruline vajadusel kelleltki midagi nõuda, kui ei tea, kas sa teda millegagi liigselt ei ekspluateeri. Igatahes sai kokku lepitud, et kui oleme online, siis võib tööjuttu rääkida ning kunagi ei hakanud keegi jonnima, kui kell oli rohkem kui 17 või nädal kaugemal kui reede.
Tänud endisele kujundajale Mirjamile, kes oli oluliseks sidemeks varasema Arvutimaailmaga ja aitas kiirelt sisse elada. Tänud kujundajale Mari-Liisile, kellesse ma alguses väga skeptiliselt suhtusin, kuid kes suutis paari kuuga peamised trikid ära õppida.
Tänud korrektuuri-preilidele Jolanale ja Anule, kes töötasid ulmelistel aegadel. Nad korraldasid oma elu Arvutimaailma pärast ringi ka siis, kui ma seda ei palunud, ning parandatud failid ilmusid serverisse kibekähku.
Tänud Veikole, kes tegi kasulikke tutvustavaid ringkäike mööda IT-firmasid ning pärast kellega koos töötamist tunduvad kõik edaspidised deadline’id sanatooriumina :) Tänud Kaidole, kes pole kunagi kurtnud, et peab pool ajakirja ise valmis kirjutama, ning on alati olnud valmis komandeeringusse lendama.
Tänud fotograafidele, kellest ise olen objektil kokku puutunud vaid Helini, Egerti ja Kaleviga, aga ka Stas, Aldo ja teised on andnud olulise panuse.
Tänud kõigile kaasautoritele: kõik need numbrid “minu kõrval” püsinud Tõnule, alati esimesena oma lugusid esitanud Kerlile, Elverile, Janekile, Marekile, Jaano-Martinile, Raigole, Norbertile ja kõigile teistele!
Suur aitäh ka kõigile allikatele, kes on meisse hästi suhtunud ning infot jaganud.
Arvutimaailma tegemine on olnud vahva ka selle poolest, et puhkus on kaks korda aastas – detsembris ja juunis, kuna jaanuaris ja juulis ajakiri ei ilmu. Täiesti superluks boonus ju!
Aga et miks ma siis ära lähen? Nagu alguses ütlesin, sai algselt kirjastusega kokku lepitud, et teen AMi kuus kuud. Hiljem oleme poole aasta takka otsustanud, et olgu, teeme siis veel kuus kuud. Möödunud aastavahetusel saatsin kirja, et senisel viisil jätkamine pole enam minu jaoks majanduslikult mõttekas. 2006. aasta suvel ei osanud ju arvata, milliseks see töö aja jooksul kujuneb. Isiklikul elul ja ajal on siiski hind ning seda aega saab kellegi teise jaoks ära kulutada motiveeriva kompensatsiooni eest. Nüüd siis sai lõpuks selgeks, et uutes tingimustes me kirjastusega kokkuleppele ei jõua.
Mida ma kahjuks ei oska lugejatele öelda, on see, mis saab Arvutimaailmast edasi. Mulle on igatahes väidetud, et AM jätkab ka edaspidi eraldiseisva ajakirjana ja samas formaadis. Kuna kirjastus palkab peatoimetaja ainult sisu tootma ega kaasa teda ärilistesse protsessidesse, ei tea ma, kas AMil läheb majanduslikus mõttes hästi või halvasti, on see tegevus jätkusuutlik või mitte. Kergeid aegu ei ole muidugi meediaturul oodata.
Aga et mida ma siis ise teen? Sügiseni loodetavasti mitte midagi. Mul on võimalus lisaks juunile puhata nüüd ka juulis ja augustis ning see on ahvatlev perspektiiv. Samas ootab vormistamist ports IT(-äri)-lugusid, milleks siiani pole aega olnud – need teen ilmselt lähiajal ära. Ei oska veel öelda, millise väljaande jaoks. Kui kellelgi on huvi, võib märku anda. Ma ei taha allikaid alt vedada ja kirjutamata jätta.
Arvutasin eile, et kaheteistkümnest meedias töötatud aastast olen nüüdseks üle viie aasta peatoimetaja ametit pidanud. Ebaõiglaselt palju. Praeguse tsükli lõpus ei tõtta küll ütlema, et “enam eikunagi”, kuid järjest vähem oskan välja mõelda, mis võiks veel meelitada selliseid kohustusi enda peale võtma. Aga mine tea – kui tervist peaks jaguma, ehk kohtume lisaks eraviisilistele kanalitele kunagi veel ka suure meedia vahendusel.
Polüfunktsionaalne MeediaNeeger,
M.N.
Möödunud neljapäeval sai vastu võetud aastavahetusest saati veninud otsus, millest vihjamisi siin ka märku olen andnud. Kuus kuud kestma pidanud lööktööst kujunes märkamatult kaheaastane periood. Kui see nii tore poleks olnud, poleks seda muidugi juhtunud.
AMi ilmutamine, nii nagu me seda siiani teinud oleme, on tõesti meeldivalt mitmekülgne tegevus. Olen saanud kasutada kõiki varem omandatud kogemusi ja õppinud juurde uusi asju. Niivõrd väikese meeskonnaga töötades tuleb ju ise igal pool käsipidi juures olla: planeerida lugusid, leida kirjutajaid, utsitada neid tegudele, toimetada artikleid, kirjutada ise, anda kujundusele viimast lihvi, otsida pildimaterjale, tellida fotograafe jne. Tiitel “peatoimetaja” on lihtsalt sõna visiitkaardil, mitte võimalus istuda mugavas nahktoolis, jalad laual, ja vaadata, kuidas teised töötavad.
See kõik on olnud ootamatult huvitav ning kolleegid uskumatult vastutulelikud. Just see viimane omadus on mind alati üllatanud ning olen seda väga oluliseks pidanud. Miks? Sest mina ei ole kedagi neist tööle võtnud ja ma ei tea nende tingimusi. Tööjõu palkamine on kirjastuse rida ning inimlikust vaatepunktist on keeruline vajadusel kelleltki midagi nõuda, kui ei tea, kas sa teda millegagi liigselt ei ekspluateeri. Igatahes sai kokku lepitud, et kui oleme online, siis võib tööjuttu rääkida ning kunagi ei hakanud keegi jonnima, kui kell oli rohkem kui 17 või nädal kaugemal kui reede.
Tänud endisele kujundajale Mirjamile, kes oli oluliseks sidemeks varasema Arvutimaailmaga ja aitas kiirelt sisse elada. Tänud kujundajale Mari-Liisile, kellesse ma alguses väga skeptiliselt suhtusin, kuid kes suutis paari kuuga peamised trikid ära õppida.
Tänud korrektuuri-preilidele Jolanale ja Anule, kes töötasid ulmelistel aegadel. Nad korraldasid oma elu Arvutimaailma pärast ringi ka siis, kui ma seda ei palunud, ning parandatud failid ilmusid serverisse kibekähku.
Tänud Veikole, kes tegi kasulikke tutvustavaid ringkäike mööda IT-firmasid ning pärast kellega koos töötamist tunduvad kõik edaspidised deadline’id sanatooriumina :) Tänud Kaidole, kes pole kunagi kurtnud, et peab pool ajakirja ise valmis kirjutama, ning on alati olnud valmis komandeeringusse lendama.
Tänud fotograafidele, kellest ise olen objektil kokku puutunud vaid Helini, Egerti ja Kaleviga, aga ka Stas, Aldo ja teised on andnud olulise panuse.
Tänud kõigile kaasautoritele: kõik need numbrid “minu kõrval” püsinud Tõnule, alati esimesena oma lugusid esitanud Kerlile, Elverile, Janekile, Marekile, Jaano-Martinile, Raigole, Norbertile ja kõigile teistele!
Suur aitäh ka kõigile allikatele, kes on meisse hästi suhtunud ning infot jaganud.
Arvutimaailma tegemine on olnud vahva ka selle poolest, et puhkus on kaks korda aastas – detsembris ja juunis, kuna jaanuaris ja juulis ajakiri ei ilmu. Täiesti superluks boonus ju!
Aga et miks ma siis ära lähen? Nagu alguses ütlesin, sai algselt kirjastusega kokku lepitud, et teen AMi kuus kuud. Hiljem oleme poole aasta takka otsustanud, et olgu, teeme siis veel kuus kuud. Möödunud aastavahetusel saatsin kirja, et senisel viisil jätkamine pole enam minu jaoks majanduslikult mõttekas. 2006. aasta suvel ei osanud ju arvata, milliseks see töö aja jooksul kujuneb. Isiklikul elul ja ajal on siiski hind ning seda aega saab kellegi teise jaoks ära kulutada motiveeriva kompensatsiooni eest. Nüüd siis sai lõpuks selgeks, et uutes tingimustes me kirjastusega kokkuleppele ei jõua.
Mida ma kahjuks ei oska lugejatele öelda, on see, mis saab Arvutimaailmast edasi. Mulle on igatahes väidetud, et AM jätkab ka edaspidi eraldiseisva ajakirjana ja samas formaadis. Kuna kirjastus palkab peatoimetaja ainult sisu tootma ega kaasa teda ärilistesse protsessidesse, ei tea ma, kas AMil läheb majanduslikus mõttes hästi või halvasti, on see tegevus jätkusuutlik või mitte. Kergeid aegu ei ole muidugi meediaturul oodata.
Aga et mida ma siis ise teen? Sügiseni loodetavasti mitte midagi. Mul on võimalus lisaks juunile puhata nüüd ka juulis ja augustis ning see on ahvatlev perspektiiv. Samas ootab vormistamist ports IT(-äri)-lugusid, milleks siiani pole aega olnud – need teen ilmselt lähiajal ära. Ei oska veel öelda, millise väljaande jaoks. Kui kellelgi on huvi, võib märku anda. Ma ei taha allikaid alt vedada ja kirjutamata jätta.
Arvutasin eile, et kaheteistkümnest meedias töötatud aastast olen nüüdseks üle viie aasta peatoimetaja ametit pidanud. Ebaõiglaselt palju. Praeguse tsükli lõpus ei tõtta küll ütlema, et “enam eikunagi”, kuid järjest vähem oskan välja mõelda, mis võiks veel meelitada selliseid kohustusi enda peale võtma. Aga mine tea – kui tervist peaks jaguma, ehk kohtume lisaks eraviisilistele kanalitele kunagi veel ka suure meedia vahendusel.
Polüfunktsionaalne MeediaNeeger,
M.N.
04 mai 2008
AS Ühisröövimised kella ei tunne
Pets on Tehnokrati blogis korduvalt kirjeldanud (m-)parkimise kummalisi eripärasid, millest ühtegi ei kannata kuidagi kliendisõbralikuks nimetada.
Täna sattusin ise olema ühe röövelliku süsteemi tunnistajaks. Teadupoolest on pühapäeviti kesklinnas parkimine tasuta, kuid automaat võtab sellegipoolest raha lahkesti vastu ning müüb parkimisaega. Ma olen seisukohal, et parkija võib olla loll, aga süsteem peab olema lollikindel. Inimene ei pea ilmtingimata teadma mis päev parajasti on. Inimene (turist) ei pruugi isegi aru saada parkimisreeglitest, mis masinale kirjutatud on. Selleks on masin, mis peab olema ausalt seadistatud.
Välismaal olen kohanud kahte lähenemist.
A) Kui parajasti on periood, mil parkimine on tasuta, sülgab aparaat pakutud raha välja. Lihte ja loogiline, kuid mitte ideaalne lahendus, kui soovid auto juurest eemale jääda kauemaks ning vahepeal saabub tasulise parkimise periood.
B) Aparaat võtab raha vastu, kuid müüb parkimisaja alates sellest hetkest, kui parkimine muutub tasuliseks. Eriti viisakates kohtades juhitakse veel sellele eraldi tähelepanu, et kas sa tõesti jääd siia nii kauaks - praegu võiks ka üldse tasuta parkida ja äkki sa lased enne jalga?
AS Ühisteenused sellise ausameelse teenindusega ennast ei koorma ning "hooliv" linnavalitsus laseb sellel muidugi rahumeeles sündida. Kas kuskil on üllatus või?
24 märts 2008
Levihäired ja piletimajandus
Teist kuud järjest kurdavad tuttavad, et Arvutimaailma on raske osta - pole kusagil müügil. Mingi jama on leviga. Seega palve - kui keegi üritab leida ja mõnes ajakirjariiulis AMi pole - ole hea ja anna teada kus see nii on. Ma lasen siis uurida ja leviplaaniga võrrelda.
Lisaks on tuli AM hiljem ka postkasti - alles eile või täna jõudis minu kodusele aadressile, kuigi oleks võinud jõuda umbes 9 päeva varem. Aga oleks veel fakte vaja, et saaks vigasid taga ajada.
*
Pikaajalise Bookinghouse.ee kliendina pean nurisema, et uus süsteem on endiselt harjumatu. Lisaks kadus sisselogimise võimalusega ka isiklik varasemate lendude arhiiv, mida täna üritasin arvete alusel taastada. Veel tähelepanekuid. Kui sihtkoht pole etteantud nimekirjas, siis käsitsi sisestamine on paras peavalu. Vajalikku sihtkohta lendu üldse ei saanud, tulid ainult kriipsud. Aga noh, eks ma harjutan veel ja saan vast lõpuks süsteemi jälle käppa.
Igatahes sel korral ostsin pileti otse SASi kodukalt, mis oli samuti elamus. Lubatakse kõike valida ja otsustada, kuni reisija nime sisestamiseni. Siis tuleb veateate vormis info, et missa tahad homseks piletit või!? Netist ostes peab vähemalt viie päeva kaugusele väljumise planeerima!
Õnneks saab piletit osta telefonitsi, kuid helistada tuleb tasulisele numbrile! 15 krooni pluss tavapärased maksud. Huvitav lähenemine. Tavaliselt on sellised numbrid, millele kliendid helistavad, et raha ära anda, sootuks tasuta. Kui pilet telefonitsi ostetud, tuleb e-postiga broneeringu kinnitus, kuid e-piletit SAS veel ei tunne.
Lisaks on tuli AM hiljem ka postkasti - alles eile või täna jõudis minu kodusele aadressile, kuigi oleks võinud jõuda umbes 9 päeva varem. Aga oleks veel fakte vaja, et saaks vigasid taga ajada.
*
Pikaajalise Bookinghouse.ee kliendina pean nurisema, et uus süsteem on endiselt harjumatu. Lisaks kadus sisselogimise võimalusega ka isiklik varasemate lendude arhiiv, mida täna üritasin arvete alusel taastada. Veel tähelepanekuid. Kui sihtkoht pole etteantud nimekirjas, siis käsitsi sisestamine on paras peavalu. Vajalikku sihtkohta lendu üldse ei saanud, tulid ainult kriipsud. Aga noh, eks ma harjutan veel ja saan vast lõpuks süsteemi jälle käppa.
Igatahes sel korral ostsin pileti otse SASi kodukalt, mis oli samuti elamus. Lubatakse kõike valida ja otsustada, kuni reisija nime sisestamiseni. Siis tuleb veateate vormis info, et missa tahad homseks piletit või!? Netist ostes peab vähemalt viie päeva kaugusele väljumise planeerima!
Õnneks saab piletit osta telefonitsi, kuid helistada tuleb tasulisele numbrile! 15 krooni pluss tavapärased maksud. Huvitav lähenemine. Tavaliselt on sellised numbrid, millele kliendid helistavad, et raha ära anda, sootuks tasuta. Kui pilet telefonitsi ostetud, tuleb e-postiga broneeringu kinnitus, kuid e-piletit SAS veel ei tunne.
08 märts 2008
4000
Tänane õhtu tõi huvitava numbri - Kanal2 telesaates "Üks päev..." teadis Anu Saagim öelda, et Justi müüginumber on 15 000 juurest kukkunud 4000 peale.
Mõtlesin, et kuulsin valesti, aga Priit on samamoodi kuulnud. Ega ei tea ju pidutädi allikaid ning võibolla ajas ta magamatusest ja pidevast tipsutamisest midagi sassi, aga kui ongi 4000? No siis on laiatarbe sopakas nišižurnaalist Arvutimaailmaga samal pulgal. Veider lugu. Aga ilmselt mitte võimatu, kui kommipaberite kujundaja pandi seltskonnaajakirja tegema.
Mõtlesin, et kuulsin valesti, aga Priit on samamoodi kuulnud. Ega ei tea ju pidutädi allikaid ning võibolla ajas ta magamatusest ja pidevast tipsutamisest midagi sassi, aga kui ongi 4000? No siis on laiatarbe sopakas nišižurnaalist Arvutimaailmaga samal pulgal. Veider lugu. Aga ilmselt mitte võimatu, kui kommipaberite kujundaja pandi seltskonnaajakirja tegema.
18 veebruar 2008
ID-kaart kaotas digisüütuse
Täna see siis juhtus - ma kasutasin ID-kaarti elektrooniliselt ja andsin digiallkirja. Esimest korda. Noh, eks on võimalik harjuda, aga no see ei ole kütkestavalt aktratiivne ja kiire ja noortepärane ja lihtne jne.
Esteks ma tellisin endale ID-kaardi kohe kui see võimalus kunagi tekkis. Viis aastat tagasi? Vb veel rohkem, aga umbes nii. Mingi eelregistreerimine siis oli, aga riigilõiv jäi vist maksmata ja sinnapaika see asi jäi. Eelmisel sügisel läksin teisele katsele ja olen pärast seda kaarti kasutanud ainult piiriületusteks. Ei hakanud ma paar aastat tagasi kingiks saadud ID-kaardi lugejat välja otsima isegi siis, kui hiljuti see mingi loterii korraldati. Kuigi kiusatus oli. Kampaania polnud paha. Aga tänagi oli tegu, et mitu korda kolitud vidin üles leida.
Kes siis digisüütuse võttis? Statistikaamet. Spämmivad e- ja paberkirjadega, et mingeid andmeid vaja. Raamatupidaja seletas, et kui ma ennast peakasutajaks regan, saan talle anda tavakasutaja õigused ning siis on võimalik tal vajalik statsi ära saata. Proovime. Statistikaamet jagab õpetusi ja taotlusvorme, mida võimalik ka digiallkirjastatult saata.
Nende PDF-failil oli muide selline kiiks, et enda andmeid saad alumistele väljadele sisestada ja salvestada, aga taotluse tüüpi (ehk et mida sa taotled) ja selgitava lahtri sisu taotluse ülaosas ei salvesta. Proovigu siis ilma hakkama saada. Jätsin Wordi failis tegemise tagavaraks, kui nad jonnima hakkavad. Kirjutasin vanamoeliselt e-kirjas, et milleks ma selle pooliku taotluse saadan.
*
Panin siis juhtmed-kaardid kokku ja proovisin soojenduseks ID-kaardiga panka logida. "ID-kaarti ei leita või on Teie sertifitseeritud sessioon kasutatud (sulgege veebilehitseja ja avage uuesti)." Seda oli arvata, et liiga lihtne ei saa see olla. Varasemast oli meeles aadress http://www.pass.ee/. Sealtkaudu jõudsin mingi vajaliku tarkvara paigaldamiseni. Peale seda läks panka logimine juba paremini.
Aga kuidas siis see brauseris avanenud ja täidetud PDF-fail allkirjastada? Mõtted otsas. Salvestasin faili desktopile. http://www.id.ee/ ütles, et klõpsa allkirjastataval failil parema nupuga. Ilmunud aknas oli tänu eelnevalt installitud tarkvarale küll kolm uut valikut - nende erivärvilised medaljoni kujutavad ikoonid olid näha, aga mitte tekstilisi selgitusi mis on mis. Proovisin esimest ja tulemuseks oli: "Antud leheküljelt saad tellida juurdepääsutõendi, mis on vajalik ligipääsuks SK teenustele. Juurdepääsutõendi tellimine on võimalik ID-kaardi või Mobiil-ID'ga. Jätkamiseks vali isikutuvastuse viis."
Siis oli mingi OK või "Edasi" vms klõpsamine mille peale tuli: "Sisene ID-kaardiga Juhtus viga:
Sisenemine ID-kaardiga ebaõnnestus."
Sisenemine ID-kaardiga ebaõnnestus."
Panin kõik aknad kinni ja hakkasin otsast. Selleks ajaks oli tekstita menüü anomaalia kadunud ja selgusid medaljonide tähendused:
Allkirjasta Mobiiliga
Allkirjasta ID-kaardiga
Krüpteeri ID-kaardiga
Allkirjasta Mobiiliga
Allkirjasta ID-kaardiga
Krüpteeri ID-kaardiga
Klõpsasin siis seekord teisele valikule. Peale seda läks juba tõrgeteta, sisesta muudkui juhendite järgi PIN1 ja PIN2 ja topi neid järjest avanevatesse akendesse ja pane linnukesi, et oled ikka teadlik millega sa tegeled.
Üllatusena selgus veel vahepeal, et kehtib mingi 10 digiallkirja piirang kuu kohta.

Kokkuvõtteks. Noh, jah, töötab. Eks kasutan edaspidigi, aga vaevalt et see 10x piirang jalgu jääb. Tore, et selline võimalus on olemas, aga masskasutuse osas jään endiselt skeptiliseks.
Vaatasin kunagi seda www.mid.ee tsirkust kah - no pinguta palju tahad ja näita inimestele, et see on nii seksikas ja lihtne ja lõbus, aga ei veena. Ma ei muretsegi niivõrd turvalisuse või illuminaatide vandenõude pärast - aga see "sisesta PIN1 ja nüüd siseta PIN2 ja nüüd vaata kas arvuti ekraanil ja mobiili ekraanil on ikka sama kood ja sisesta aga jälle mingi PIN... vaata oma SMSe" - sellised asjad ei saa populaarseks saada. Vajalik, aga nišitoode.
15 veebruar 2008
Paadami tegemata kodutöö
Hämmastav, kuidas Rahvusringhäälingu nimega tuntuks saada üritav ETV ja Eesti Raadio kompott ei taha elust õppust võtta ning üritab vastuvoolu ujudes vigu tehes veel nende üle uhke olla.
Päevaleht kirjutab kuidas ERRi tegelinskitele ei meeldi eurolaulu kandidaatide videod Youtube'is ja käskis need autoriõigustele viidates maha võtta. Isegi kui ajend selliseks sammuks tuleb mõnelt juriidilise osakonna töötajalt, kel võimalus enda kompetentsi näidata ja paguneid teenida, võiks olla kuskil otsustusmehhanismis laiemat pilti nägevad inimesed.
Proovisin olla eurooplase nahas, kes otsib Eesti eurolaulu 2008. Ta teab selle pealkirja "Leto svet" ja lisab Googli otsingusse veel märksõna "eurovision". Esimene otsingutulemus viitab kohe ETV kodulehele. Tubli töö! Ainult et tegu on lauluvõitsluse tulemust kajastava pressiteate-laadse leheküljega, mis on eesti keeles. Eurooplane on hädas, otsib võimalust keelt muuta ja klõpsab ekraaninurgas "eng". Tulemuseks on pool eesti- pool ingliskeelne lehekülg, mis teatab eurooplasele, et "Pursuant to § 40 (1) of Estonian National Broadcasting Act..." jne. Ehk et talle räägitakse ringhäälinguseadusest, ringhäälingu nõukogust, Margus Allikmaast ja ETV levialast. Ainus lootustandev link "Promotional videos" viib mingite hoopis muude asjadeni. Ei aita ka Google'i otsingud "estonia eurovision" või "estonian songs eurovision". Ka alustades ETV avalehelt, ei õnnestu välismaalasel ilma võlusõna "eurolaul" teadmata kuigi kaugele jõuda.
Sellises valguses tundubki, et õigus on wollil (ta ise tahab seda nime väikese algustähega näha), kes pakub Youtube'i tsenseerimise põhjuseks Paadam & Co häbitunnet Leto Sveti võidu pärast.
Autoriõiguste küsimused Youtube'is on maailma avalikkuse tähelepanu köitnud juba paar aastat ja iga vähegi asjatundlik valdkonnas töötav jurist võiks teada millised arengud on toimunud. ERRi suur iidol BBC lõi Youtube'iga koostöö tegemiseks käed eelmisel aastal ja britid pole ainukesed. Ka teised sisutootjad on aru saanud, et kasulikum on koostööd teha ja seeläbi oma populaarsust kasvatada, kui et otsida üles nupukate kasutajate taas ja taas üles pandud videosid ja nende mahavõtmist nõuda. OK, Viacom tegi diili Joosti ja mitte Youtube'iga, aga mõte on sama. Sony jällegi valis partneriks Youtube'i ja väga mugav on vaadata muusikavidosid, mis on ühtlase helinivoo ja pildikvaliteediga ning autoriteetsest allikast.
OK, ERR pole Sony, et Youtube peaks temaga eraldi superlepingut tegema. Küll aga on ERRil võimalus teha oma lauluvõistluse autoritega kohe selline leping, mis võimaldaks kasvõi ERRil endal osalejate videod Youtube'i üles riputada. Mitte et hakata oma tobedalt koostatud ja aegunud põhimõtetega lepingut ettekäändeks tuues iseendale ja Eurovisioonil osalemise põhieesmärgile vastu töötama.
Vastu töötama selles mõttes, et Eestile populaarsust tooma pidavad laulud on väliskasutajate jaoks vähemalt ERRi ideaalis nüüd käeulatusest kaugemale nihutatud. Lisaks jätab kogu see tegevus ERRist ebaadekvaatse ja ebaeduka mulje, sest otsing "eurolaul", mille alusel Youtube'ist videosid roogiti, annab endiselt kaks lehekülge vasteid, nende hulgas ka kogu eurolaulu finaali saate - ja seda ei ole üles laadinud ETV. "Estonia ja eurovision" annab aga kohe esimesena kätte "Leto sveti" video. Milleks tulemusetult tõmmelda ja endale ainult naeruväärset kuulsust koguda? Äkki likvideeriks väiklase häbitunde ja/või arvutimaailmas mitteorienteerumise ning korraldaks hoopis ise oma lepingud ja töö paremini?
Päevaleht kirjutab kuidas ERRi tegelinskitele ei meeldi eurolaulu kandidaatide videod Youtube'is ja käskis need autoriõigustele viidates maha võtta. Isegi kui ajend selliseks sammuks tuleb mõnelt juriidilise osakonna töötajalt, kel võimalus enda kompetentsi näidata ja paguneid teenida, võiks olla kuskil otsustusmehhanismis laiemat pilti nägevad inimesed.
Proovisin olla eurooplase nahas, kes otsib Eesti eurolaulu 2008. Ta teab selle pealkirja "Leto svet" ja lisab Googli otsingusse veel märksõna "eurovision". Esimene otsingutulemus viitab kohe ETV kodulehele. Tubli töö! Ainult et tegu on lauluvõitsluse tulemust kajastava pressiteate-laadse leheküljega, mis on eesti keeles. Eurooplane on hädas, otsib võimalust keelt muuta ja klõpsab ekraaninurgas "eng". Tulemuseks on pool eesti- pool ingliskeelne lehekülg, mis teatab eurooplasele, et "Pursuant to § 40 (1) of Estonian National Broadcasting Act..." jne. Ehk et talle räägitakse ringhäälinguseadusest, ringhäälingu nõukogust, Margus Allikmaast ja ETV levialast. Ainus lootustandev link "Promotional videos" viib mingite hoopis muude asjadeni. Ei aita ka Google'i otsingud "estonia eurovision" või "estonian songs eurovision". Ka alustades ETV avalehelt, ei õnnestu välismaalasel ilma võlusõna "eurolaul" teadmata kuigi kaugele jõuda.
Sellises valguses tundubki, et õigus on wollil (ta ise tahab seda nime väikese algustähega näha), kes pakub Youtube'i tsenseerimise põhjuseks Paadam & Co häbitunnet Leto Sveti võidu pärast.
Autoriõiguste küsimused Youtube'is on maailma avalikkuse tähelepanu köitnud juba paar aastat ja iga vähegi asjatundlik valdkonnas töötav jurist võiks teada millised arengud on toimunud. ERRi suur iidol BBC lõi Youtube'iga koostöö tegemiseks käed eelmisel aastal ja britid pole ainukesed. Ka teised sisutootjad on aru saanud, et kasulikum on koostööd teha ja seeläbi oma populaarsust kasvatada, kui et otsida üles nupukate kasutajate taas ja taas üles pandud videosid ja nende mahavõtmist nõuda. OK, Viacom tegi diili Joosti ja mitte Youtube'iga, aga mõte on sama. Sony jällegi valis partneriks Youtube'i ja väga mugav on vaadata muusikavidosid, mis on ühtlase helinivoo ja pildikvaliteediga ning autoriteetsest allikast.
OK, ERR pole Sony, et Youtube peaks temaga eraldi superlepingut tegema. Küll aga on ERRil võimalus teha oma lauluvõistluse autoritega kohe selline leping, mis võimaldaks kasvõi ERRil endal osalejate videod Youtube'i üles riputada. Mitte et hakata oma tobedalt koostatud ja aegunud põhimõtetega lepingut ettekäändeks tuues iseendale ja Eurovisioonil osalemise põhieesmärgile vastu töötama.
Vastu töötama selles mõttes, et Eestile populaarsust tooma pidavad laulud on väliskasutajate jaoks vähemalt ERRi ideaalis nüüd käeulatusest kaugemale nihutatud. Lisaks jätab kogu see tegevus ERRist ebaadekvaatse ja ebaeduka mulje, sest otsing "eurolaul", mille alusel Youtube'ist videosid roogiti, annab endiselt kaks lehekülge vasteid, nende hulgas ka kogu eurolaulu finaali saate - ja seda ei ole üles laadinud ETV. "Estonia ja eurovision" annab aga kohe esimesena kätte "Leto sveti" video. Milleks tulemusetult tõmmelda ja endale ainult naeruväärset kuulsust koguda? Äkki likvideeriks väiklase häbitunde ja/või arvutimaailmas mitteorienteerumise ning korraldaks hoopis ise oma lepingud ja töö paremini?
IT Grupi juhtide kogemata-duo
Viimased poolteist aastat, peale Arvutimaailma muutumist riistvaraajakirjast IT-äri laiemalt käsitlevamaks žurnaaliks, oli kaanel persooniloo peategelane. (Norijatele - tõsi, oli üks erand, aga see pole oluline ja põhjus oli hea.)
Nagu siit juba lugeda on olnud - esikaane põhiviide peab edaspidi reklaamima kas olulisemat Fookuse või Labori lugu. Sel kuul siis esikaanel IT Grupi asutaja ja nõukogu esimees Jaak Ennuste, sest tema on üks neist 14st juhist, kes Arvutimaailmas järgneva aasta jooksul arvutimaailmas oodatavaid muudatusi kirjeldab. Miks on pildil just tema? Kindlasti IT-ringkondades väga tuntud inimene, end Eesti vanimaks IT-võtteks nimetava IT Grupi asutaja, pluss veel teemasse kõlav perekonnanimi. Arutasime Siimu-Kaidoga kolmekesi, et keda pildile paluda ja tema oli esimene valik ning peale telefonikõne selgus, et muid variante pole vaja enam kaaluda. Saime kokkuleppele.
Muidugi ma olin teadlik, mis ajakirjas tagapool toimub, aga oleks olnud väiklane hakata kätt ette panema. Nimelt - IT Grupile kukkus sülle trikk, mille saavutamiseks oleks pidanud mõni PR-firma naba paigast nikastama ja poleks ka siis sellist tulemust suutnud garanteerida. Kübaratrikiks nimetatakse spordis samalt tegijalt kolme punkti kogumist, aga ma ei näe väga palju ruumi, mida IT Grupp veel võinuks saavutada.
Juhuslikult on selle kuu Arvutimaailma persooniks IT Grupi uus tegevjuht Esti Ehatamm-Koppel (pildil). Inteka tegemine oli meil Kerliga plaanis aga juba eelmise aasta 28. novembril, kui uudis Esti saabuvast ametikõrgendusest avalikuks sai. Lugu sai valmis jaanuaris, üle kolme nädala varem, kui esikaane tegemiseks läks.
Ehk et, olnuks kõik vanamoodi, oleks esikal Esti, aga kuna esika loogika muutus, siis sattus sinna tema asemele Jaak. Ajakirjas sees on oma koht muidugi mõlemal. Mumeelest lõbus lugu.
*
Märtsi Arvutimaailma persooniintekas on samuti naisega - Kerli sõnul on kokkulepe olemas. Kusjuures ajendav tõuge selleks intekaks tuli hoopis konkureerivast ettevõttest. Konkurents ei ole alati verine.
ITLi reklaamrännakuga Haapsalus käimise järel on mul hea meel, kui saab IT inimlikku nägu rõhutada. Ma olin ikka tõsiselt jahmunud sellest, kui külmalt ja võibolla isegi üleolevalt keskkoolikud IT-sektoris karjääri tegemise võimalusse suhtusid. Võimalik põhjus - teadmatus ja enese võimete vale hindamine. Olen ülekohtune? OK, siis näide teisest, aga väga silmatorkavast valdkonnast - need sajad ilma igasuguse enesekriitika ja silmaringita inimesehakatised, kes arvavad, et neis on ainest superstaariks saada...
Ma jätan siinkohal pooleli - kell on palju.
Nagu siit juba lugeda on olnud - esikaane põhiviide peab edaspidi reklaamima kas olulisemat Fookuse või Labori lugu. Sel kuul siis esikaanel IT Grupi asutaja ja nõukogu esimees Jaak Ennuste, sest tema on üks neist 14st juhist, kes Arvutimaailmas järgneva aasta jooksul arvutimaailmas oodatavaid muudatusi kirjeldab. Miks on pildil just tema? Kindlasti IT-ringkondades väga tuntud inimene, end Eesti vanimaks IT-võtteks nimetava IT Grupi asutaja, pluss veel teemasse kõlav perekonnanimi. Arutasime Siimu-Kaidoga kolmekesi, et keda pildile paluda ja tema oli esimene valik ning peale telefonikõne selgus, et muid variante pole vaja enam kaaluda. Saime kokkuleppele.
Muidugi ma olin teadlik, mis ajakirjas tagapool toimub, aga oleks olnud väiklane hakata kätt ette panema. Nimelt - IT Grupile kukkus sülle trikk, mille saavutamiseks oleks pidanud mõni PR-firma naba paigast nikastama ja poleks ka siis sellist tulemust suutnud garanteerida. Kübaratrikiks nimetatakse spordis samalt tegijalt kolme punkti kogumist, aga ma ei näe väga palju ruumi, mida IT Grupp veel võinuks saavutada.
Juhuslikult on selle kuu Arvutimaailma persooniks IT Grupi uus tegevjuht Esti Ehatamm-Koppel (pildil). Inteka tegemine oli meil Kerliga plaanis aga juba eelmise aasta 28. novembril, kui uudis Esti saabuvast ametikõrgendusest avalikuks sai. Lugu sai valmis jaanuaris, üle kolme nädala varem, kui esikaane tegemiseks läks.
Ehk et, olnuks kõik vanamoodi, oleks esikal Esti, aga kuna esika loogika muutus, siis sattus sinna tema asemele Jaak. Ajakirjas sees on oma koht muidugi mõlemal. Mumeelest lõbus lugu.
*Märtsi Arvutimaailma persooniintekas on samuti naisega - Kerli sõnul on kokkulepe olemas. Kusjuures ajendav tõuge selleks intekaks tuli hoopis konkureerivast ettevõttest. Konkurents ei ole alati verine.
ITLi reklaamrännakuga Haapsalus käimise järel on mul hea meel, kui saab IT inimlikku nägu rõhutada. Ma olin ikka tõsiselt jahmunud sellest, kui külmalt ja võibolla isegi üleolevalt keskkoolikud IT-sektoris karjääri tegemise võimalusse suhtusid. Võimalik põhjus - teadmatus ja enese võimete vale hindamine. Olen ülekohtune? OK, siis näide teisest, aga väga silmatorkavast valdkonnast - need sajad ilma igasuguse enesekriitika ja silmaringita inimesehakatised, kes arvavad, et neis on ainest superstaariks saada...
Ma jätan siinkohal pooleli - kell on palju.
11 november 2007
Jope targem kui kandja?
Üks killuke veidi isiklikumat juttu, mis otseselt AMi tegemist ei puuduta. Aga noh, nädalavahetus, tühja kah.

Viis aastat olen nühkinud ühe jopega sügis-talv-kevad käia ja kergelt hakkab see väsimise tundemärke ilmutama. Külmaga ta tegelikult eriti tõhus ei ole, kuid autoinimesele käib kah. Kasutan kindlasti edaspidigi. Erinevalt muust kraamist ei muutunud ta sobimatuks isegi siis, kui +20kg juurde tuli.
Eelmisel nädalavahetusel läksin igatahes uut jopet otsima. Olen juba pikka aega ostnud Salomoni asju, seega missioon ei olnud just eriti kontimurdev. Muidugi, mida tagasihoidlikumat ja viisakamat riiet tahad, seda rohkem maksab. Lõpuks ajasin selga X-Wingi. Hoiatati, et seda ma seljast ei võta. (Ei võtnud kah.)
Üllatus tuli siis, kui selle omaarust kõige tagasihoidlikuma jope selga olin ajanud. MIS KRDI NUPUD NEED KÄISE PEAL ON!? Mina, kes ma olen alati sisimas irvitanud igasugu tarkade riiete jutu peale, olin selga tõmmanud jope, millele on sisseehitatud iPodi juhtimispult! Kui veel põuest tõmmati iPodi ühenduspistik välja, ei olnud enam midagi vaielda ja juhe jooksis kokku. See, et parema käise peal olla laviini alt leidmiseks andur, kostis juba kuskilt kaugelt.
Nii juhtub, kui süstemaatiliselt kaubandusvõrgus ringi ei traavi ja ajast maha jääd.
Ost sai tehtud siiski jope välimusest, mugavusest ja praktilisusest lähtuvalt, kuid paari päeva eest käisin elektrooniapoes. Vist Euronix on selle nimi (Lasnamäe Centrumis), igatahes on seal alati väga lahke teenindus olnud. Lasin siis põue iPodi passida ja muljusin käisel kangast. Ilmselt jäi asi selle taha, et iPodis polnud muusikat sees, igatahes midagi ei juhtunud. Kuid kuna intriig on püsti, siis ma otsin nüüd ühe iPodiga tuttava või lähen Apple'i poodi, et see pull siiski järgi proovida - kas tõesti töötab?
Ma olen igatahes tõsiselt üllatunud, kui minusugune mitte-vidinainimene peaks sellist süsteemi järjekindlalt kasutama hakkama. Kuid kas keegi tõesti tunneb päriselt vajadust sellise "targa riide" järele? Või on see järjekordne loome-vajaduse-ja-rahuldame-selle strateegia? Lõbus küll aga... saab imet näha.
*
Siinkohal tuli meelde lõiguke tänasest EPList, kus on intervjuu K-ruudaga. Seal on üks mitte enam niiväga moodne ennustus: "Arvutiekraan läheb nii odavaks kätte, et varsti on olemas ekraanipõhine arvuti, kus sul jooksevad online-uudised ja mis maksab võib-olla 300–400 eurot. See seisab sul köögis ja oled kogu aeg kursis."
Kruuda kujutlemas on sellised ekraanid kõiksugu Kurenurmes ja Kapakohilas elavatel tädikestel köögis ja neil on hirmus vajadus kogu aeg lugeda koduvalla uudisekesi. Mina sellesse ei usu. Ei usu ka internetiseeritud külmkappidesse jms tobeleiutistesse.
Külmkapp tellib poest toitu, kui piimapakist on üle 80% tühi?
Tuletame meelde kasvõi seda, kuidas Selver üritas drive-in süsteemi tööle lükata. Kas on veel usku, et külmkapile usaldatakse toidu tellimine, kui isegi ise toidukottidele järeleminek võttis inimeselt talle nii olulise otsustamise tunde ära - kas ma võtan selle banaanikobara või hoopis tolle teise?
On asju, mis ei muutu, kuiväga ka neid keegi muuta ei üritaks. Ja ma ei karda olla 50 aasta pärast nagu see IBMi mees, kes väidetavalt olla öelnud, et "I think there is a world market for maybe five computers."

Tellimine:
Postitused (Atom)
Kontakt:
merlis (ät) am.ee
kaido (ät) am.ee
Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.
kaido (ät) am.ee
Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.
Juuni Arvutimaailm
Lingid
Sildid
- 10x kuulsam (3)
- Ankeet (5)
- Blog.tr.ee (1)
- David-Alexander du Verle (2)
- Digg.ee (1)
- E-Eesti (7)
- e-riik (4)
- Eesti Energia (1)
- Enn Saar (1)
- ERR (1)
- ETV (1)
- Eurolaul (1)
- GMetrix (1)
- GPS (2)
- Heietus (9)
- Helmes (1)
- Help (1)
- HP (1)
- ID-kaart (1)
- Imagine Cup (1)
- Intervjuu (2)
- IT-õpe (2)
- Jan Willemson (1)
- Juhtkiri (1)
- Kaitsevägi (1)
- Kalev Meedia (2)
- Kampaania (4)
- Kiisler (2)
- Kolumn (2)
- labor (1)
- labori suur test (1)
- Lastekas.ee (3)
- Link (14)
- Lollidemaa (8)
- Mobiilioperaatorid (2)
- Navigatsioon (1)
- Netiotsing (1)
- Netireklaam (1)
- Nokia (1)
- offtopic (8)
- Olympic (1)
- Parts (1)
- pihuarvuti (1)
- Piirivalve (1)
- Pressiteade (3)
- reportaazh (2)
- Riigihanked (2)
- Sami Seppänen (1)
- Sitemap (1)
- Skype (1)
- Spämm (3)
- Suur Vend (2)
- Sõrmejälg (1)
- Tallinn (2)
- Tanel Tammet (1)
- Timo Teder (2)
- Tootmisprotsess (30)
- Tõnu Samuel (3)
- Täisversioon (1)
- Tööjõud (1)
- Uues AM-is (41)
- Vana AM (20)
- Veebivend (3)
- Veljo Haamer (3)
- Video (1)
- viirusetõrje (1)
- Ville Jehe (2)
- WiFi (2)
- www.tallinn.ee (5)
- Üldine jutt (28)