Arvutimaailma toimetus

Selline ta siis sai. Nädalavahetusel või hiljemalt järgmise nädala alguses läheb levisse.

Teemad:
Riigi e-lahenduste autoriõigused - segadus, mis pole kasulik kellelegi
Välistööjõud IT-ettevõtetes - paar näidet inimestest, kes on Eestisse tulnud. Mida nad siin teevad ja mida kohalikust elust arvavad.
Veebikriitika piletimüügi aadressil.
Sten Tamkivi kolumn - mida on vaja teha praeguses majandussituatsioonis.
Arvutimaailm Las Vegases - EMC 2008
Intervjuu Agnes Roosiga, kes on Hansapanga IT-arenduse osakonna juht.
Firmalugu Moderast - Eesti ettevõte, kellel maakaart harukontoreid tähistavatest nõeltest kirju.
M-interneti võrdlustest
Laboris rida riist- ja tarkvara
Tõnu Samuel näitab kuidas udustamine ei salasta infot, mis udu taha jääb.
Hinnavaatlus.
Ankeedi "mina ja arvutimaailm" täitis Jaak Ennuste.

Alustan uut nädalat teatega, et pärast juuninumbri ilmumist mina enam Arvutimaailma ei tee.

Möödunud neljapäeval sai vastu võetud aastavahetusest saati veninud otsus, millest vihjamisi siin ka märku olen andnud. Kuus kuud kestma pidanud lööktööst kujunes märkamatult kaheaastane periood. Kui see nii tore poleks olnud, poleks seda muidugi juhtunud.

AMi ilmutamine, nii nagu me seda siiani teinud oleme, on tõesti meeldivalt mitmekülgne tegevus. Olen saanud kasutada kõiki varem omandatud kogemusi ja õppinud juurde uusi asju. Niivõrd väikese meeskonnaga töötades tuleb ju ise igal pool käsipidi juures olla: planeerida lugusid, leida kirjutajaid, utsitada neid tegudele, toimetada artikleid, kirjutada ise, anda kujundusele viimast lihvi, otsida pildimaterjale, tellida fotograafe jne. Tiitel “peatoimetaja” on lihtsalt sõna visiitkaardil, mitte võimalus istuda mugavas nahktoolis, jalad laual, ja vaadata, kuidas teised töötavad.

See kõik on olnud ootamatult huvitav ning kolleegid uskumatult vastutulelikud. Just see viimane omadus on mind alati üllatanud ning olen seda väga oluliseks pidanud. Miks? Sest mina ei ole kedagi neist tööle võtnud ja ma ei tea nende tingimusi. Tööjõu palkamine on kirjastuse rida ning inimlikust vaatepunktist on keeruline vajadusel kelleltki midagi nõuda, kui ei tea, kas sa teda millegagi liigselt ei ekspluateeri. Igatahes sai kokku lepitud, et kui oleme online, siis võib tööjuttu rääkida ning kunagi ei hakanud keegi jonnima, kui kell oli rohkem kui 17 või nädal kaugemal kui reede.

Tänud endisele kujundajale Mirjamile, kes oli oluliseks sidemeks varasema Arvutimaailmaga ja aitas kiirelt sisse elada. Tänud kujundajale Mari-Liisile, kellesse ma alguses väga skeptiliselt suhtusin, kuid kes suutis paari kuuga peamised trikid ära õppida.

Tänud korrektuuri-preilidele Jolanale ja Anule, kes töötasid ulmelistel aegadel. Nad korraldasid oma elu Arvutimaailma pärast ringi ka siis, kui ma seda ei palunud, ning parandatud failid ilmusid serverisse kibekähku.

Tänud Veikole, kes tegi kasulikke tutvustavaid ringkäike mööda IT-firmasid ning pärast kellega koos töötamist tunduvad kõik edaspidised deadline’id sanatooriumina :) Tänud Kaidole, kes pole kunagi kurtnud, et peab pool ajakirja ise valmis kirjutama, ning on alati olnud valmis komandeeringusse lendama.

Tänud fotograafidele, kellest ise olen objektil kokku puutunud vaid Helini, Egerti ja Kaleviga, aga ka Stas, Aldo ja teised on andnud olulise panuse.

Tänud kõigile kaasautoritele: kõik need numbrid “minu kõrval” püsinud Tõnule, alati esimesena oma lugusid esitanud Kerlile, Elverile, Janekile, Marekile, Jaano-Martinile, Raigole, Norbertile ja kõigile teistele!

Suur aitäh ka kõigile allikatele, kes on meisse hästi suhtunud ning infot jaganud.

Arvutimaailma tegemine on olnud vahva ka selle poolest, et puhkus on kaks korda aastas – detsembris ja juunis, kuna jaanuaris ja juulis ajakiri ei ilmu. Täiesti superluks boonus ju!

Aga et miks ma siis ära lähen? Nagu alguses ütlesin, sai algselt kirjastusega kokku lepitud, et teen AMi kuus kuud. Hiljem oleme poole aasta takka otsustanud, et olgu, teeme siis veel kuus kuud. Möödunud aastavahetusel saatsin kirja, et senisel viisil jätkamine pole enam minu jaoks majanduslikult mõttekas. 2006. aasta suvel ei osanud ju arvata, milliseks see töö aja jooksul kujuneb. Isiklikul elul ja ajal on siiski hind ning seda aega saab kellegi teise jaoks ära kulutada motiveeriva kompensatsiooni eest. Nüüd siis sai lõpuks selgeks, et uutes tingimustes me kirjastusega kokkuleppele ei jõua.

Mida ma kahjuks ei oska lugejatele öelda, on see, mis saab Arvutimaailmast edasi. Mulle on igatahes väidetud, et AM jätkab ka edaspidi eraldiseisva ajakirjana ja samas formaadis. Kuna kirjastus palkab peatoimetaja ainult sisu tootma ega kaasa teda ärilistesse protsessidesse, ei tea ma, kas AMil läheb majanduslikus mõttes hästi või halvasti, on see tegevus jätkusuutlik või mitte. Kergeid aegu ei ole muidugi meediaturul oodata.

Aga et mida ma siis ise teen? Sügiseni loodetavasti mitte midagi. Mul on võimalus lisaks juunile puhata nüüd ka juulis ja augustis ning see on ahvatlev perspektiiv. Samas ootab vormistamist ports IT(-äri)-lugusid, milleks siiani pole aega olnud – need teen ilmselt lähiajal ära. Ei oska veel öelda, millise väljaande jaoks. Kui kellelgi on huvi, võib märku anda. Ma ei taha allikaid alt vedada ja kirjutamata jätta.

Arvutasin eile, et kaheteistkümnest meedias töötatud aastast olen nüüdseks üle viie aasta peatoimetaja ametit pidanud. Ebaõiglaselt palju. Praeguse tsükli lõpus ei tõtta küll ütlema, et “enam eikunagi”, kuid järjest vähem oskan välja mõelda, mis võiks veel meelitada selliseid kohustusi enda peale võtma. Aga mine tea – kui tervist peaks jaguma, ehk kohtume lisaks eraviisilistele kanalitele kunagi veel ka suure meedia vahendusel.



Polüfunktsionaalne MeediaNeeger,

M.N.

No kui kajakat taheti, siis kajakat saadakse. Järgmise nädala lõpus maksab siis sellise väljanägemisega žurnaali otsima hakata. Sisututvustust ei hakka veel tegema. Kesse nädalavahetusel ikka arvuti taga istub ja loeb.

See lendpeletis tahtis testivõitjat pihta panna. Teksti on ainult paha paigutada sinna pildile. Ootamatu oleks selline foto IT-ajakirja kaanel kindalsti. Ega see selle kuu mamsel oma kassigagi mingi klassikaline lähenemine polnud. Kahjuks pole müügistatsi võimalik nii kiiresti näha.

Mida nüüs siis teha... lasta kajakas kaanele? Või teha kindlapeale tavaline, ootuspärane, steriilne nii-nagu-iga-teinegi arvutiajakirja kaas. Mh?

Veel valmimata 25 leheküljest on kümne lehekülje materjalid olemas, kümne omi tuleb alles tegijatelt välja peksta. Ülejäänud viis on selline pudi, mille saame ise kokku.

Tehtav. Aga selle hinnaga, et jätsin ühe sõidu ära ja sitsin praegu ainult arvutite taga. Aga noh, tuld teha jõuab veel kuivema mättaga küll ja rohkem ning nõida panna pole mulle kunagi meeldinud.
*
Teadvustasin täna, et trükitud telekavad võivad mu poolest olemata olla. Viimati sai sellist asja pruugitud ilmselt 2006. aasta septembris. www.kava.ee on kõik mida vaja.

Sel kuul on kaks Arvutimaailma lugu poolpanges olnud, sest ühel hetkel (tegelt siiski kahel erineval hetkel) teatasid autorid: intervjuu salvestus läks pekki, midagi ei kuule mida me rääkisime.

Njaaa.... meenuvad õudsad hetked, kui raadios sai kasutatud sellist jäledalt ebastabiilset helikandjat nagu MiniDisc. Meenuvad ka kolleegid ajalehest, kes suuremaid või väiksemaid kassette kasutavaid diktofone lauatelefonide külge ühendasid ja pärast üritasid midagigi aru saada mis lindile jäi. Salvestuskvaliteet oli umbes selline, millega CSI tüübid tegelevad, kui lint on käinud läbi hakklihamasinast, elanud üle maavärina ja lennukatastroofi.

Mul pole kunagi diktofoni olnud, välja arvatud mobiiltelefonis sisalduv, mida mõnel harval juhul olen isegi kasutanud. Näiteks kui kuulen autos mõnda uut laulu ja on vaja jupp "meelde jätta", et hiljem sõnade järgi laul üles otsida.

Ah et kuidas ma siis intervjuusid salvestan? Sülearvuti ja Audacityga. Mul on ühest vanast sõbrapäevakampaaniast veel Skype'i "peakomplekte", mis tegelikult on juhe koos kahe jubinaga, ühes mikrofon, teises kõrvaklapp ning üks paarikümnekroonine mikrofon, mis on lihtsalt juhe koos näpuotsa suuruse mikriga. Mõne sellise mikri kasutamine kõrvaldab läpaka müra ja salvestuskvaliteet on suurepärane.

Lisaks näen jutu ajal, kas kõik "kellad" löövad, st indikaatorid näitavad signaali ja kas ekraanile joonistub juttu iseloomustav graafik. Hilisema navigeerimise huvides löön vahepeal sõrmega nipsu, tekitades nii kergesti märgatava markeri, kust pärast vajalik mõte üles leida.

Kui on pikem intervjuu ja istun laua taga, siis on teises aknas lahti mõni tekstitöötlusprogramm, kuhu kirjutan kellaajad millal millestki juttu oli - jällegi, pärast lihtsam navigeerida.

Mis kõige imelikum - kui kuskil sellise lahendusega salvestama hakkan, tehakse suuri silmi. Tavaliselt järgneb ka küsimus, et kas ekraanile ilmub kohe tekst ja hiljem polegi vaja käsitsi räägitut ringi kirjutada. :) Eks ikka on. Isegi kui tarkvara suudaks heli ise tekstiks pöörata, siis sellise kõnekeele toimetamine oleks hirmus piin. Küll on aga arvutis mugavam korraga teksti sisestada ja helifaili käitada. Ei pea käsi klaviatuurilt tõstma. Play/Stop on mul näiteks Shift+Space.

Aga milleks kaasas tassida diktofoni, mille salvestusmaht on kindlasti piiratum kui sülarvutil, mille jaoks tuleb eraldi muretseda patareisid, võibolla isegi kassette ning hilisem kasutamine on ebamugavam? Ei tea. Nii võiks ju ka taskukalkulaatorit kaasas kanda :)

Tavaliselt on deadline'i nädala alguses ikka tugevalt üle poole ajakirjast koos. Aga praegu ei ole veel paanikaks põhjust. Peaks valmis jõudma küll.

Osalt on põhjus ka selles, et olen viimasel ajal ise rohkem kirjutanud ja see võtab aega. No mis teha, meeldib vahel kirjutada ka, mitte ainult organiseerida ja kontrollida. Siiski pean seda meeldivat vaheldust piirama.

Kuna veebikriitika kirjutamine oli paljudele atraktiivseks pakkumiseks ja sooviavaldajaid tuli küllaga, siis teen lähtudes eelpool kirjutatust teisegi üleskutse. See võib küll saada vähem tagasisidet, sest sel korral proovin leida kogemustega leheneegrit, kes tahaks IT-teemadel kirjutada. Karta pole vaja, tuumateadust ei ole. Iseasi palju ajakirjanikke seda blogi loeb, see oli veel suht aimatav, et veebikriitiku kandidaate nii leiab.

Tavaliselt ma selliseid avalikke otsinguid ei tee, sest kisa tuleb palju ja villa vähe. Meenutades vanu raadioaegu - töökuulutuse peale sadas sisse nii näärivanasid kui surnumatjaid, kõik arvasid, et on valmis raadiokunnid :) Aga mine tea, äkki võtab nüüd kasvõi mõni tuttav ühendust, kellele muidu ei oskaks ise haltuurat pakkuda.

Uut infi seoses eelmise postitusega, kus kuulutasin veebikriitiku ametikoha vabanenuks. Kotkal läks meel härdaks, sest kirjutamise töö talle ikka armas on.

Kotkas jätkab, nii kuis jaksab ja kui ei jaksa (lisaks tulevad suved ja puhkused jne.), siis oleks hea kohustust jagada. Ehk et põhimõtteliselt jääb üleskutse kehtima, kuid lugejatele teadmiseks - Kotkas ja tema julged seisukohad ei kao Arvutimailmast siiski ära. Ja see teeb meele rõõmsaks.

Sain eile teate Arvutimaailma veebikriitikult, kes põhitöö kasvanud koormuse tõttu ei saa enam oma mahlakaid arvamusi uute või muidu oluliste netilehekülgede või -teenuste kohta kirjasõnasse panna.

Ehk et kui on keskit, kes soovib Kotka mantli ja lehekülje endale saada, siis andku aga mulle märku. Töö konti ei murra, raha saab kah, kui soovi, siis ka näopildi žurnaali. Ette peavad olema näidata teadmised ja kogemused, mis lubaksid teiste töö kohta midagi ütleda.

Siinkohal üks Kotka varasem kaastöö:

Faux pas a la metropolitana
Aksel Kotkas
Mõnikord teevad inimesed erinevaid asju. Huvi korras, äraelamise kindlustamiseks, õhtupoolikute täitmiseks ja nõnda edasi. On ka hulk tõsimeelseid teadlasi, kellele mingi töö tegemine tähendab kõiki eelmainit elementisid.

Osa inimesi nimetab end hobinikerdajaks, teised professionaalideks. Üks ei sega teist ja kolmandate osapoolte oskamatu haukumine ei tohiks professionaalidele ju suuremat korda minna. Sestap annavad need professionaalid, kes on valmis saanud Tallinna linna uue veebiga (www.tallinn.ee), Kotkale kui hobinikerdajale kindlasti andeks, kui ta võtab enda kanda kolmanda osapoole oskamatu klähvimise ja haugub siinkohal otse välja, et Tallinna linna uus veeb on raskekujuline saast.
Foorumites ja blogides veebruarikuu viimastel päevadel lahtiläinud ärevail kahinail on põhjust. Asjasse puutuvaid inimesi võrdselt võhikutega afektiseisundisse viinud uut kodulehte ei suuda ka Kotkas, kes linna vana veebi sagedasti kiikas ja seda igati funktsionaalseks kiitis, mitte mingil moel õnnestunuks pidada. Õnneks jäeti lollidele kodanikele – vähemalt mõneks ajaks – paralleelseks kasutamiseks ka vana veebiversioon (www2.tallinn.ee), mistap saate nüüd juuresolevailt ekraanilaskudelt võrrelda seniolnut ja uut. Ja kibedasti peab nentima, et seekord ei ole uus teps mitte hästi äraunustatud vana.

Tallinna uus veeb sülitab kõigile kirjutatud ja kirjutamata reeglitele, mida ühele avaliku sektori institutsiooni veebile esitatakse. Kui kodulehe fopaa-arsenal annab võimsa kogupaugu juba totaalse HTMLi valideerumatusega, siis hämmeldus muutub seda suuremaks, mida põhjalikumalt lehte nuhkida. Hiirega täppistööd nõudva menüüsüsteemiga tutvumiseks kulub tubli hulk aega ja päris selgeks seda keskmine kasutaja endale teha ei suudagi – ennemini loobub ja suundub otsima mõnd kergemat infohankemoodust. Pixel.ee foorumites küsitakse kõnealuse õnnetusehunniku kohta käiva teema juures mitmel korral, mis on saanud reeglist, et navigatsioon peab olema intuitiivne, mitte õpitav? Mnjah, Tallinna uue veebikoduga tundukse läbi viidavat miskit veidrat inimkatsetust.
Kotkas proovis ka ja küsis oma kaasa käest, et mida too tahaks, et Kotkas talle Tallinna veebist otsiks. Paluti otsida bussi nr 34A sõiduplaan. Kotkas võtnud selle peale esmalt ette vana veebi ja lugenud kokku mitu sekundit ja klikki selleks tööks kulunud. 3 klikki ja 6 sekundit. Uues veebis sama info leidmine võttis aega pealt minuti ja peatäie hämmingut. Ujuvmenüü, kellegi arvates kõige parem lahendus ühe riigi pealinna esindusveebi tarvis, on täiesti ausameelselt jabur ega proovi seda isegi hästidisainitud kesta sisse peita. Ahjaa, bussiplaani üritati kuvada hüpikaknas – iseenesest pole selles midagi halba, ent fakt, et Mozilla Firefox selle hüpikakna peale kurjaks saab ja seda avaneda ei taha lubada, viitaks jällegi justkui teatud vajakajäämistele koodis.

Kui leheküljele satub mõni inimene, kel brauseri sätungites Javascript miskil põhjusel maha on keeratud, võib tema sama hästi telekapuldiga proovida otse linnapeale helistada – veebist info otsingud sellisel juhul tulemust ei anna, sest menüü lihtsalt ei toimi. Ja kogu moos.
“Mida?” küsib ujuvmenüü kõige ülemine valik. Jah, tõepoolest, mida? Või mis? Mil moel peaks kodulehele infojahti pidama tulnud linnakodanik mõistma, et selle lakooniliselt käratava hüüdsõna alla mahub tegelikult suur osa sisulisest infost, mida ühe linna veebileht pakkuda saab, alates neistsamadest bussisõiduplaanidest ja lõpetades juhtimise lähtekohtade ja Tallinna põhimäärusega. Miks otsingut ei kasuta, küsite? Sellesinase intuitiivse navigatsiooniga harjumuse pärast, vastan. Enamik inimesi otsib esmalt soovitud infot loogika põhjal eeldatavatest kohtadest ja alles seda sealt leidmata pöördub otsingu poole.

Uue veebi otsing ja otsingukast on omaette imetlusväärsused. Juhtud hiirekursoriga kogemata otsingukastist üle libisema, kargab too teenistusvalmilt lahti ega suvatse hiirkursori lahkudes sulguda, vaid nõuab eraldi ristnupukesele klõpsamist. Sisuliselt on suur enamik kodulehest üles ehitatud ühe hiigelsuure otsinguna. Lapsevanemana ujuvmenüüst laste huvitegevuse linki klikates satun leheküljele, mis kuvaks mulle justkui mingi sooritatud otsingu tulemusi, kusjuures mainitakse: “Sinu otsingule “huvitegevus olen lapsevanem” leiti umbes 4 vastust.” Üks neist vastustest tähendab linki veelgi segasema ja nüansirikkama otsingu juurde ning…
Brr. Kogu poliitikute killuvaramu tahaks korraga käiku lasta. Aga mis oleks see kõige õigem hüüatus pärast millegi sellisega kokkupuutumist? Tehtud!? Tule taevas appi!? Sellist jama on väga raske kommenteerida!? Tegelikult kõik need kolm. Piltlikult öeldes on tallinlase garaažist tasahilju S-klassi Mercedes välja aetud, Dacia asemele lükatud ja selle eest veel suts pealt pooleteise miljoni tugriku sisse kasseeritud. Kui tahad Daciast uuesti Mersut teha, siis…
Masendav. Ilma ühegi hüperlingita, ilma igasuguse poliitikalise tagamõtteta, ilma igasuguse parteilise nüansita – masendav. Istuge, “kaks”.

Pole siia veel esikat riputanud, kuigi žurnaali trükki saatmisest on nädal möödas, mis tähendab, et see peaks nüüd olema juba levis.

Viimati oli siin Eesti Lotost juttu. Üks ekraanipilt huvitavast meetodist, kuidas Eesti Loto saidil loosimisi järjestatakse.

Aprilli Arvutimaailm on põhimõtteliselt valmis. Failid on laadinud/laadimas trükikoja serverisse.

Tuli raskelt, aga lõppkokkuvõttes ei ole põhjust nuriseda. Ja nagu üks tark mees kunagi ütles - kui millegagi hakkama saad, siis KOHE ei tohi kritiseerima hakata. Praegu on eneseimetlemise faas.
*
Kuna päev oli kiire, siis ei jõudnud RSSi voogu jälgida ja avastasin alles nüüd Leheneegri postituse. Nagu selgub, on siis Tarmo Kruusimäe mind tsiteerinud esitades linnapeale küsimusi seoses Tallinna uue koduleheküljega. (Vt punkt 3) Ja nagu edasi lugedes selgub, siis on ka linnapeal mu kohta üht-teist öelda.

Tausta selgitamiseks: Proomet Torga kirjutas mulle peale seda, kui olin blogis hakanud Tallinna uue koduka kohta provokatiivseid küsimusi esitama ja inimestevahelisi seoseid kirjeldama. Kiri oli üllatavalt tagasihoidlik, ei mingit solvumist ega isegi eneseõigustust, vihastamisest rääkimata. (Ma ei saa seda siinkohal avaldada, sest pole luba küsinud.)

Minu vastus oli täismahus alljärgnev:

"Tere,
Tore on ka see, et te kriitika alla sattunud tööd kaitstes nii tagasihoidlikuks jäite. Tihti kipuvad inimesed sellises situatsioonis meelemõistust kaotama ja igasuguseid asju ütlema.
Eks ma olin natuke provotseeriv kah eile blogis, et päevameedia tähelepanu võita. 10x aastas ilmuv žurnaal ei saa kõigele ja liiga kiiresti reageerida, siis tuleb teiste kanalite huvi äratada.
Kas peale Spin Teki ja eProjekti oli veel mõni firma selle koduka loomisse kaasatud?
M.N."

Millele järgnes veel üks Torga selgitav kiri.

Igatahes kohe 10x kuulsam.

Naljakas detail - telefonis räägib parajasti inimene, kes ütleb - see Torga on mu klassivend.

18. veebruar sai kirjutatud kuidas mu ID-kaart kaotas digisüütuse.

Vist pole maininud, et mis siis sai. Mida oligi arvata - midagi ei saanud. Mitte mingisugust vastust statistikaametist ei tulnud. Rääkimata siis kasutajanime ja parooli saamisest.
*
Aprilli Arvutimaailmast ka üks detail:

Teist kuud järjest kurdavad tuttavad, et Arvutimaailma on raske osta - pole kusagil müügil. Mingi jama on leviga. Seega palve - kui keegi üritab leida ja mõnes ajakirjariiulis AMi pole - ole hea ja anna teada kus see nii on. Ma lasen siis uurida ja leviplaaniga võrrelda.

Lisaks on tuli AM hiljem ka postkasti - alles eile või täna jõudis minu kodusele aadressile, kuigi oleks võinud jõuda umbes 9 päeva varem. Aga oleks veel fakte vaja, et saaks vigasid taga ajada.
*
Pikaajalise Bookinghouse.ee kliendina pean nurisema, et uus süsteem on endiselt harjumatu. Lisaks kadus sisselogimise võimalusega ka isiklik varasemate lendude arhiiv, mida täna üritasin arvete alusel taastada. Veel tähelepanekuid. Kui sihtkoht pole etteantud nimekirjas, siis käsitsi sisestamine on paras peavalu. Vajalikku sihtkohta lendu üldse ei saanud, tulid ainult kriipsud. Aga noh, eks ma harjutan veel ja saan vast lõpuks süsteemi jälle käppa.

Igatahes sel korral ostsin pileti otse SASi kodukalt, mis oli samuti elamus. Lubatakse kõike valida ja otsustada, kuni reisija nime sisestamiseni. Siis tuleb veateate vormis info, et missa tahad homseks piletit või!? Netist ostes peab vähemalt viie päeva kaugusele väljumise planeerima!

Õnneks saab piletit osta telefonitsi, kuid helistada tuleb tasulisele numbrile! 15 krooni pluss tavapärased maksud. Huvitav lähenemine. Tavaliselt on sellised numbrid, millele kliendid helistavad, et raha ära anda, sootuks tasuta. Kui pilet telefonitsi ostetud, tuleb e-postiga broneeringu kinnitus, kuid e-piletit SAS veel ei tunne.

Sel korral siis sedamoodi. Ei hakka praegu pikemalt sisust kirjutama. Ega reede õhtul keegi niikuinii arvuti taga ei istu. Ainult tõsise arvutikallakuga inimesed, kellel eraelu ei ole ja silmade efektiivne fookuskaugus 50 cm :)

Kaido toodi ka Saksamaalt ühes tükis tagasi. Juba online ja rääkisime järgmisest numbrist. Kes ikka kiidab kui...

Tihe nädal on olnud ja iga tähelepanu kõrvalejuhtimine on pinget suurendanud. Samas on kogu aeg olnud kindel veendumus, et žurnaal saab õigel ajal trükki. Saab kah! Eks ole seda deadline'i kogemust ning võimaliku ja võimatu tunnetust piisavalt.

Kuna Arvutimaailm jaanuaris ei ilmu, siis see vahepealne paus harjutab väga kiiresti kergema koormusega ära. Eelmine number sai seetõttu märkamatult kokku, kuna pika aja jooksul lahustuvad töised tegemised kuidagi olematuks. Sellepärast nüüd tunduski olukord palju pinevam.

Avastasin täna 10 aastat vana AMi lugedes, et juba toona tehti seda ajakirja kaugtööna. Juhtkirjas oli see sõnaselgelt kirjas ja ka märkus, et toimetajaid ei maksa toimetusest otsida :)
E-riigi arendamist lubanud regionaalministriga intrevjuud tehes oli tema esimene küsimus mulle samuti - et kuidas te seda nii teete, et ei istugi iga päev üheskoos?

No näed. Kaido sehkendab endiselt CeBITil ja teised on eiteakus. Laadis sealt 150 mega pilte serverisse ja homme saadab veel teksti ning kui need neli lehekülge paika saavad, siis ongi tööpäeva lõpuks kõik purgis.

Sain just hetk tagasi kätte Hansapank Eesti uue peadirektori Priit Perensi vastused rubriiki "Mina ja arvutimaailm". Toob seal ühe huvtava võrdluse:

Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Kõige enam segab lõputu vajadus turvalisust tõsta. See on arvuti kasutamise juba üsna keerukaks muutnud. Arvutiviirused (õigemini nende tegijad) on saavutanud samasuguse tulemuse nagu rahvusvaheline terrorism. Lennukitega lendavad inimesed endiselt, aga see on turvakaalutlustel väga ebameeldivaks ja inimväärikust alandavaks tehtud.

Ok, üks vastus veel siis siia:
Millal saite endale esimese oma arvuti?
Oma arvuti tööl tekkis mulle 1988. aastal hotellis Viru, kus ma poole kohaga programmeerijana töötasin. See oli personaalarvuti Olivetti. Kui ma õigesti mäletan, oli sellel riistapuul mingisugune üle andmebaasi liitmise probleem, mida ma lahendada ei suutnud. Kõik nagu töötas, aga aeg ajalt muutusid summad valeks. Kui arvuti vahetus, hakkasid ka programmid tööle. Kõigi arvutikasutajate peamine lõbu oli sellel ajal mäng „Digger”. Õnneks sai seda nii palju mängitud, et pärast ei ole mänguhimu tekkinud.

Ülejäänu juba järgmise nädala Arvutimaailmast ;)

Jah, tänan küsimast, hästi läheb. Deadline'i nädal, tegemist jagub. Kaido on CeBITil, tuleb täna-homme tagasi. Kui sealt ka loo kätte saab, siis reede õhtul žurnaal trükki. Kusda pääseb!

Huvitavaid lugusid on töös terve rida, eks pistan killukesi järgmisel nädalal ka siia välja. Mõnda asja ei raatsi veel mainida, sest äkki päevameedia hakkab liiga vara kinni. Ise sain nii mõnegi üllatava asja teada seoses e-riigi temaatikaga, mille jaoks siin vahepeal sai küsimusi kogutud.

Meie veebikriitik Aksel Kotkas jõudis Tallinn.ee kohta arvustuse kirjutada ja üks teine sait saab tänu sellele kuu aega veel kriitikavabalt vegeteerida :) Aga küll tuleb ka selle kord. Käsikirjad ei põle, nagu me teame kirjandusklassikast.

Tõnu Samueli turvalugu on sel korral seksikas. Näitab mida Google'iga teha saab, kui inimesed ise rumalad on ja andmeid ripakile jätavad. Endiselt võib guugeldada endale krediitkaardiandmeid - kui mitte endale kauba koju tellimiseks (et mitte vahele jääda), siis võib probleemid saata näiteks mõne ebasõbraliku tegelase aadressile.

Näitab ka, kuidas ta leidis veebikaamera, mis näitas kogemata internetti börsifirma juhatuse koosolekuid. Ning guugeldas veitsa Eesti tutvumis- ja seksiportaalides, et andmeid kõrvutades targemaks saada.

Suures võrdlustestis on 20-22-tollised LCD monitorid. Kaheksalt mudelit sai Kaido laborisse.

Ma nüüd siis sebin edasi. Kui miskit on - kirjutage!

Kaido says (19:29):
Muide, eile stuudios pildistades me unustasime lahkudes ühe monitori kõnniteelt autusse tõsta
M: says (19:35):
??
Kaido says (19:36):
jäi mõlemil kahe silma vahele. aga poole tunni pärast oli alles
M: says (19:41):
uskumatu
Kaido says (19:42):
mhmh
Kaido says (19:43):
Turvaline Tallinn
M: says (19:43):
hea et veekahuriga puruks polnud lastud
Kaido says (19:44):
oleks saanud vastupidavustesti
Kaido says (19:44):
või "mis on LCD kõhus" testi

Selline õnneliku lõpuga lugu juhtus eile märtsi numbri võrdlutestis osalevaid 20-22-tolliseid monitore pildistades. :)

Kas sul on küsimusi seoses e-riigiks nimetatava loomaga, millest kõik kuulnud on, aga mitte keegi näinud pole? Kui on, siis ole lahke ja saada oma küsimusid meile e-kirjaga või pane postituse alla kommentaaridesse. Siin on üks lugu tulemas, kus saaks küsimustele vastuseid leida. Kui tuleb palju häid küsimusi, võib päris kindel olla, et tuleb veel rohkemgi lugusid.

Võite ka kirjutada kus e-riigi olemasolu puudumine kõvasti tunda annab, milliseid konflikte olete kohanud praguste süsteemide töös või milliseid ohte näete ees ootamas, kui mõni avalikult juba välja käidud idee peaks teostuma.

Aega homse/reede õhtuni. Aga mis kohe tehtud, see homme hooleta.

Aitäh ette ja taha.