Veebikriitiku ametikoht saadaval
00:50 | 
Postitaja:
Nõgene |
Ehk et kui on keskit, kes soovib Kotka mantli ja lehekülje endale saada, siis andku aga mulle märku. Töö konti ei murra, raha saab kah, kui soovi, siis ka näopildi žurnaali. Ette peavad olema näidata teadmised ja kogemused, mis lubaksid teiste töö kohta midagi ütleda.
Siinkohal üks Kotka varasem kaastöö:
Faux pas a la metropolitana
Aksel Kotkas
Mõnikord teevad inimesed erinevaid asju. Huvi korras, äraelamise kindlustamiseks, õhtupoolikute täitmiseks ja nõnda edasi. On ka hulk tõsimeelseid teadlasi, kellele mingi töö tegemine tähendab kõiki eelmainit elementisid.
Osa inimesi nimetab end hobinikerdajaks, teised professionaalideks. Üks ei sega teist ja kolmandate osapoolte oskamatu haukumine ei tohiks professionaalidele ju suuremat korda minna. Sestap annavad need professionaalid, kes on valmis saanud Tallinna linna uue veebiga (www.tallinn.ee), Kotkale kui hobinikerdajale kindlasti andeks, kui ta võtab enda kanda kolmanda osapoole oskamatu klähvimise ja haugub siinkohal otse välja, et Tallinna linna uus veeb on raskekujuline saast.
Foorumites ja blogides veebruarikuu viimastel päevadel lahtiläinud ärevail kahinail on põhjust. Asjasse puutuvaid inimesi võrdselt võhikutega afektiseisundisse viinud uut kodulehte ei suuda ka Kotkas, kes linna vana veebi sagedasti kiikas ja seda igati funktsionaalseks kiitis, mitte mingil moel õnnestunuks pidada. Õnneks jäeti lollidele kodanikele – vähemalt mõneks ajaks – paralleelseks kasutamiseks ka vana veebiversioon (www2.tallinn.ee), mistap saate nüüd juuresolevailt ekraanilaskudelt võrrelda seniolnut ja uut. Ja kibedasti peab nentima, et seekord ei ole uus teps mitte hästi äraunustatud vana.
Tallinna uus veeb sülitab kõigile kirjutatud ja kirjutamata reeglitele, mida ühele avaliku sektori institutsiooni veebile esitatakse. Kui kodulehe fopaa-arsenal annab võimsa kogupaugu juba totaalse HTMLi valideerumatusega, siis hämmeldus muutub seda suuremaks, mida põhjalikumalt lehte nuhkida. Hiirega täppistööd nõudva menüüsüsteemiga tutvumiseks kulub tubli hulk aega ja päris selgeks seda keskmine kasutaja endale teha ei suudagi – ennemini loobub ja suundub otsima mõnd kergemat infohankemoodust. Pixel.ee foorumites küsitakse kõnealuse õnnetusehunniku kohta käiva teema juures mitmel korral, mis on saanud reeglist, et navigatsioon peab olema intuitiivne, mitte õpitav? Mnjah, Tallinna uue veebikoduga tundukse läbi viidavat miskit veidrat inimkatsetust.
Kotkas proovis ka ja küsis oma kaasa käest, et mida too tahaks, et Kotkas talle Tallinna veebist otsiks. Paluti otsida bussi nr 34A sõiduplaan. Kotkas võtnud selle peale esmalt ette vana veebi ja lugenud kokku mitu sekundit ja klikki selleks tööks kulunud. 3 klikki ja 6 sekundit. Uues veebis sama info leidmine võttis aega pealt minuti ja peatäie hämmingut. Ujuvmenüü, kellegi arvates kõige parem lahendus ühe riigi pealinna esindusveebi tarvis, on täiesti ausameelselt jabur ega proovi seda isegi hästidisainitud kesta sisse peita. Ahjaa, bussiplaani üritati kuvada hüpikaknas – iseenesest pole selles midagi halba, ent fakt, et Mozilla Firefox selle hüpikakna peale kurjaks saab ja seda avaneda ei taha lubada, viitaks jällegi justkui teatud vajakajäämistele koodis.
Kui leheküljele satub mõni inimene, kel brauseri sätungites Javascript miskil põhjusel maha on keeratud, võib tema sama hästi telekapuldiga proovida otse linnapeale helistada – veebist info otsingud sellisel juhul tulemust ei anna, sest menüü lihtsalt ei toimi. Ja kogu moos.
“Mida?” küsib ujuvmenüü kõige ülemine valik. Jah, tõepoolest, mida? Või mis? Mil moel peaks kodulehele infojahti pidama tulnud linnakodanik mõistma, et selle lakooniliselt käratava hüüdsõna alla mahub tegelikult suur osa sisulisest infost, mida ühe linna veebileht pakkuda saab, alates neistsamadest bussisõiduplaanidest ja lõpetades juhtimise lähtekohtade ja Tallinna põhimäärusega. Miks otsingut ei kasuta, küsite? Sellesinase intuitiivse navigatsiooniga harjumuse pärast, vastan. Enamik inimesi otsib esmalt soovitud infot loogika põhjal eeldatavatest kohtadest ja alles seda sealt leidmata pöördub otsingu poole.
Uue veebi otsing ja otsingukast on omaette imetlusväärsused. Juhtud hiirekursoriga kogemata otsingukastist üle libisema, kargab too teenistusvalmilt lahti ega suvatse hiirkursori lahkudes sulguda, vaid nõuab eraldi ristnupukesele klõpsamist. Sisuliselt on suur enamik kodulehest üles ehitatud ühe hiigelsuure otsinguna. Lapsevanemana ujuvmenüüst laste huvitegevuse linki klikates satun leheküljele, mis kuvaks mulle justkui mingi sooritatud otsingu tulemusi, kusjuures mainitakse: “Sinu otsingule “huvitegevus olen lapsevanem” leiti umbes 4 vastust.” Üks neist vastustest tähendab linki veelgi segasema ja nüansirikkama otsingu juurde ning…
Brr. Kogu poliitikute killuvaramu tahaks korraga käiku lasta. Aga mis oleks see kõige õigem hüüatus pärast millegi sellisega kokkupuutumist? Tehtud!? Tule taevas appi!? Sellist jama on väga raske kommenteerida!? Tegelikult kõik need kolm. Piltlikult öeldes on tallinlase garaažist tasahilju S-klassi Mercedes välja aetud, Dacia asemele lükatud ja selle eest veel suts pealt pooleteise miljoni tugriku sisse kasseeritud. Kui tahad Daciast uuesti Mersut teha, siis…
Masendav. Ilma ühegi hüperlingita, ilma igasuguse poliitikalise tagamõtteta, ilma igasuguse parteilise nüansita – masendav. Istuge, “kaks”.
Sildid:
Eesti Loto panustab internetile. Kindel või?
Palun panustage nüüd nagu ikka tõsiselt internetile, mitte ainult jutus. Alustada võiks kasvõi sellest kammist, et mänguvälju vaadates oleks võimalik aru saada millised olid võidunumbrid ja millised mitte. Eriti kirjud on Bingo loto mänguväljad, kus nurkade- ja teistele mängudele on ette nähtud erinevad värvitoonid. Saa sa nüüd aru mida ja millal siin loositud on.
*
Kui seda postitust peaks lugema keegi matemaatikahuviline, äkki viitsib arvutada: kui tõenäoline on sama piletiga (st samade numbritega) saada Vikingis kaks nädalat järjest kolm tabamust. Mul juhtus nii :)
Eesti Loto internetimüügi tulemused annavad silmad ette paljude teiste riikide lotofirmadele. Samas leiab ettevõtte juhatuse esimees Aivar Lepp, et asju oleks võimalik veelgi paremini korraldada. Kuni aga pole uut hasartmänguseadust, ei tihka Eesti Loto väga aktiivselt tegutseda.
Eesti Lotol on läinud viimastel aastatel järjest paremini. Aivar Lepp lööb lauale kahe viimase aasta majandusnäitajad, mis seda kinnitavad: kui 2006. aastal teeniti 284 miljoni kroonise käibe juures 40,9 miljonit krooni kasumit, olid eelmise aasta numbrid juba sootuks teisest suurusjärgust – 405 miljoni kroonise käibe juures suudeti kasumit teenida 78 miljonit krooni. Kuigi need arvud on veel esialgsed ja auditeerimata, on kasv märgatav.
Lepp põhjendab märgatavat käibe- ja kasumikasvu ühelt poolt majanduse üldise arengu ning inimeste sissetuleku suurenemisega. Teisest küljest aitas ettevõttel selliste numbriteni jõuda Bingo Loto mänguvälja hinnatõus eelmise aasta alguses. See tähendas, et kui inimesed ostsid pileteid samas koguses kui varem, kogunes võidufondi oluliselt suurem summa raha.
“See pani lumepalli veerema ning suurem jackpot ahvatles ostma suurema hulga pileteid. Meie majandustulemustele mõjus päris hästi ka asjaolu, et Bingo Loto jackpot’i ei loositud päris pika perioodi vältel välja. Lõpuks ületas see kolmekordselt senist rekordtulemust, küündides üle kuue miljoni krooni,” selgitab ta.
Et Eesti Loto käive kerkis mullu umbes 40 protsenti, on tegu tulemusega, millesarnast pole ettevõtte lähiajaloos ette näidata.
Tehnoloogia muutis ärimudelit
Eesti Loto tulubaas koosneb arv- ja kiirloteriide müügist. Just arvloteriid on oma olemuselt sellised, mis võimaldavad klientidel kaasa mängida ka interneti vahendusel, ilma kioskisse või poodi lotopiletit ostma minemata.
“15 aasta eest meil sellisel kujul arvloteriisid polnud, kuna puudus ka vastav tehnoloogia. Peale seda, kui Eesti Loto hakkas arvloteriisid välja andma, on nende osakaal pidevalt kasvanud ja viimastel aastatel on need olnud tunduvalt edukamad kui kiirloteriid,” räägib Lepp, kelle kinnitusel moodustavad kiirloteriid täna firma müügitulust 25 protsenti ning arvloteriid 75 protsenti.
Lotofirma statistika näitab, et internet kui müügikanal on ettevõtte kõige kiiremini kasvav teenuseliik. Ja nii on see olnud juba viimased kolm aastat. Kui veel kolme aasta eest moodustas arvloteriide müük internetis 14 protsenti nende kogumüügist, on see täna juba 22 protsenti. Aivar Lepa hinnangul ei müügi ühegi teise riigi riiklik lotofirma nii suurel hulgal arvloteriisid interneti vahendusel. Isegi mitte soomlaste oma, kuigi tegu on maailma ühe edukama ja uuendusmeelsema ettevõttega omas valdkonnas.
Eesti Loto kliendid on samas nõudlikud ning internetis on korduvalt puhkenud ägedad kriitikatormid, kui lotofirma kodulehekülg korralikult või üldse ei funktsioneeri. Lisaks on kurdetud veebilahenduse sisulise nõrkuse ja väsinud ilme üle. Aivar Lepp ning Eesti Loto operatsioonisüsteemide juht Erkki Raid on sellise tagasisidega kursis ning kinnitavad, et ettevõte liigub ja areneb pidevalt selles suunas, et pakkuda klientidele võimalikult head teenust.
Lepp ei häbene tunnistada, et ega temagi tea täpselt, kuidas internetiversioonis kõiki toiminguid teha. “Ühel hommikul saatis mulle e-meili üks lotomängija, kes on juhuslikult ka minu tuttav. Tal olid mõned küsimused seoses meie kodulehega ning uuris, kuidas saab seal oma salasõna muuta. Mis seal salata – ma ei osanud talle kohe vastata,” räägib Lepp.
Aegunud seadusandlus takistuseks
Kuhu on aga kavas Eesti lotol oma internetiteenustega üldse areneda? Ajab ju enamik eestlasi juba aastaid oma pangaasju võimalusel internetipankade kaudu. Seepärast huvitabki, kas näiteks aasta viie pärast oleks tõenäoline, et üle poolte eestlastest mängiksid näiteks Bingo Lotot ja Viking Lottot internetis.
Eesti Loto juhatuse esimees tunnistab, et nii pikki ja täpselt fikseeritud plaane pole lotofirma paika pannud. Selleks on ka mõjuv põhjus – hasartmänguseadus, mis kehtib alates 1994. aastast. Seda on küll vahepeal täiendatud, kuid mitte oluliselt. Fakt on aga see, et seaduse vastuvõtmise ajal 14 aasta eest ei mänginud internet kui hasartmängude müügikanal Eestis mingit rolli.
“Uue hasartmänguseaduse eelnõu heakskiitmine on korduvalt edasi lükatud, mis on ka mõistetav, kuna see puudutab suurt hulka inimesi ja väga suuri rahasid,” tõdeb Lepp. Kuni asi pole selge, pole tema sõnul mõtet ka internetikeskkonna arendamises väga suuri plaane teha.
“Me ei saa seda teha olukorras, kus ei tea, milliseks turg kujuneb. Me ei tea, mida võime teha ning mida mitte. Samuti ei tea me, milline saab olema konkurents. Seepärast oleme olnud internetis toimetamise suhtes viimastel aastatel üsna ettevaatlikud. Seda eriti uute asjade puhul.”
Loomulikult ei tähenda see, et riiklik lotofirma üldse oma internetiteenustele tähelepanu ei pööra. Lepp kinnitab, et rahalised investeeringud sellesse valdkonda on olnud üsnagi hoomatavad. Ainult et alati ei pruugi investeeritud summad olla lotomängijatele nähtavad.
“Sest lisaks sellele, mis arvutiekraanilt välja paistab, on kõige selle taga veel väga palju asju,” nendib Lepp.
Nurinad, mis puudutavad Eesti Loto kodulehekülge, pole Aivar Lepale samuti võõrad. Ettevõte reageeris asjale käesoleva aasta alguses sellega, et andis oma veebikeskkonnale uue näo.
“Internetikeskkonna tausta poolt oleme rohkem arendanud. Siis kui internetikeskkonna projekti tehti, oli üheks probleemiks see, et keegi ei osanud ennustada nii suuri käibeid ja külastuste arvu. Selleks ajaks, kui esimene versioon valmis sai, oli elu edasi läinud ning kui me selle versiooni tööle panime, tekkis vajadus uue järele. Interneti võimsust oleme pidevalt kasvatanud.”
Aasta algas uue kodulehega
Lotofirma juht tunnistab, et eks firmani jõuagi tavaliselt just klientide negatiivne tagasiside. On ka positiivset vastukaja, kuid oluliselt vähem. “Näiteks tuleb mõni lotovõtja kommikarbiga,” muigab Lepp.
Samas tõdeb ta, et kui kliendid ka probleemidega kokku puutuvad ja sellest lotofirmat teavitavad, on paljuski olnud lotomängijatel põhjust seda teha.
“Mis seal salata – aeg läheb edasi ning inimeste ootused ja nõudmised kasvavad. Selge on see, et kui firma tahab internetis oma teenust pakkuda, peab ta seda tegema ajakohasel tasemel. Positiivne uudis selle juures on see, et täna on meil uus kodulehekülg üleval ning seal on muutunud nii sisu kui vorm.”
Eesti Loto operatsioonisüsteemide juht Erkki Raid lisab, et hetkel on firmal registreeritud internetiversiooni kasutajaid ligi 100 000, mis pole sugugi halb näitaja. “Regulaarselt ehk vähemalt kord kuus kasutavad meie internetiteenuseid umbes 20 protsenti neist,” lisab ta.
Aivar Lepa sõnul on lootust, et varsti võetakse vastu ka uus hasartmänguseadus, mis annaks Eesti Lotole senisest vabamad käed tegutsemaks internetiteenustega. Samas on osapooli, keda uus seadus mõjutab, päris palju. See on ka uue seaduse vastuvõtmist pidurdanud. Soovid ja nägemused asjast on sedavõrd erinevad, et kõike seda seadusesse kokku panna pole õnnestunud.
“Kui praegu on loterii- ja hasartmänguseadus eraldi, siis uus seadus saab olema üks,” selgitab Lepp. See tähendab, et ühe seaduse alla hakkavad käima nii lotomängude korraldajad kui ka kasiinod.
Seda, kellele loob uus seadus lisavõimalusi ning kelle võimalusi see piirab, on Eesti Loto juhatuse esimehe sõnul hetkel väga raske hinnata. “Samas, lugedes uue seaduseelnõu viimast versiooni, jäi mulje, et meie tegevus vähemalt internetis võib saada üsnagi piiratud.” Seega on kõik veel lahtine.
Samas pole Eesti Loto oma internetikasutajate suhtarvudelt sugugi kehvem kui näiteks arenenud Skandinaavia “lotoriigid”, kus see valdkond on hästi reguleeritud. Näiteks Soomes, Rootsis ja Taanis müüvad riiklikud lotofirmad internetis lotopileteid ning korraldavad ka erinevaid internetimänge. Samas jäävat nende riikide internetimüügi protsentuaalne osa Eesti Loto omale alla.
“Eks see interneti osakaal tõuseb pidevalt igal pool, aga mitte nii kiiresti, kui see on kasvanud meil,” hindab Lepp. Samas lisab ta, et mida suurem ja vabam on riigi kasiinoturg ning mida edukamad on kasiinoettevõtted, seda väiksemaks jääb loteriifirma tulemus. “Kui Soomes on riikliku kasiino- ja loteriiettevõtte käibed sisuliselt võrdsed, siis Eestis on see suhe 1 : 10 kasiinode kasuks.”
Tulevik ikkagi internetis
Kui paluda Aivar Lepal rääkida veidi Eesti Loto tulevikuplaanidest, kinnitab mees, et just internet on valdkond, kuhu ettevõte peab rohkem panustama. “Oleme saanud tagasisidet lotomängijatelt ning üks meie eesmärke on muuta oma kodulehekülg selliseks, kus oleks meeldiv viibida. Inimestel ei tohiks olla probleeme piletite ostmise ja kodulehekülje kasutamisega ka sellistes olukordades, kus mängijate arv kasvab,” vihjab ta plaanidele.
Lisaks tuleb tema sõnul investeerida ka lotofirma füüsilisse võrku ehk lototerminalidesse. Tegelikult tuleb sellesse investeerida pidevalt, kuna süsteem on suur ja käibed kasvavad. Loomulikult tuleb pidevalt tööd teha turvalisuse nimel, sest “mõte liigub ka nendel inimestel, kes teiste vastu töötavad,” nagu ütleb Lepp.
Eesti Loto üks arendusprojekte on seotud ka näiteks mobiililoterii valdkonnaga. Lepp teab rääkida, et kunagi oli Eesti Loto isegi nn loteriimaailmas esimeste seas, kes võttis kasutusele mobiiltelefoni kaudu loterii müümise. Ilmselt olid ootused tol ajal vähe suuremad ning tänaseks on tegu peamiselt siiski nišitootega. Samas ei ole lotofirma siiski käega löönud, kuna mobiiltelefonid muutuvad pidevalt paremaks ning nende ekraanid järjest suuremaks.
“Eelmisel aastal tõime mobiili kaudu müüki Bingo Loto. Enne seda olid saadaval vaid Keno Loto ja Viking Lotto. Samas on mobiilimängude arendamine vähemalt kolm korda keerulisem kui selle internetis tegemine, sest mobiilioperaatorid on erinevad ja nad kasutavad erinevaid süsteeme,” rehkendab Lepp.
Põhiinvesteering tehtud
Kuigi tema sõnul tuleb Eesti lotol tehnikasse ja IT-sse igal aastal investeerida miljoneid kroone, on tema sõnul siiski suuremad investeeringud ses osas tehtud. Nimelt võttis riiklik lotofirma nelja aasta eest vastu julge otsuse, mis kujunes ettevõtte läbi aegade üheks suuremaks investeeringuks. Jutt käib 50 miljonist kroonist, mis otsustati toona investeerida firma kesksüsteemi, mis hoiab üleval kõiki ettevõtte lototerminale, IT-d jne.
“Kesksüsteem sai selle rahaga üles ehitatud ning terminalid ostetud. Praegused aastased investeeringud on suurusjärgu võrra väiksemad, jäädes mõne miljoni krooni piiresse.”
Et lotomüügi käive näiteks eelmisel aastal tuntavalt kerkis, andis omakorda suurema koormuse ettevõtte lototerminalidele. “Eks terminalides tuleb pidevalt juppe välja vahetada,” tõdeb Lepp. Samas pole olemasolev tehnika seni väga suuri apse sisse lasknud.
“Küll on juhtunud mõnel korral, et süsteemi koormus on liiga suureks läinud, mistõttu on raskendatud lotopiletite ostmine,” lisab Erkki Raid.
Sellist ohtu, et mõni tehniline viga kaotaks näiteks juba ostetud lotopiletite info, Lepa ja Raidi kinnitusel pole, kuna info salvestamise süsteemid on dubleeritud ning kõik andmed kaitstud.
Summad, mida näiteks Põhjamaade riiklikud lotofirmad saavad oma lotomängude ning -võimaluste arendamiseks kulutada, on võrreldamatult suuremad Eesti Loto võimalustega. Kui aga Eestit võrrelda näiteks Läti, Leedu või Islandi lotofirmadega, kinnitab Lepp, et siinse ettevõtte näol on tegu igati tubli tegijaga.
“Näiteks Soomes on kasutusel maailma parim tehnoloogia, mida üks lotofirma omada võib. Meie võimalused pole sellised. Kõike, mis on juba maailmas olemas, ei saa me oma mängijaile pakkuda, kuna meie klientuur on piisavalt väike ja peame oma tasuvust silmas pidama.”
Hillar Aarelaid ja arvutimaailm
Kübersõja “kindral” Hillar Aarelaid töötab Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse infoturbeintsidentide käsitlemise osakonna (CERT Eesti) juhatajana ja vastas Arvutimaailma ankeedile nii:
Milline oli esimene kokkupuude arvutiga?
1989. aastal kodukolhoosi kontoris valge (mitte kollane!) AT-ga, mis maksis vist mitme kombaini jagu. Kontoritädide päevatöö lõppedes sai seal trellitatud arvutitoas istutud hommikuni...
Millal said endale esimese oma arvuti?
Koju tassisin esimese arvuti 1991. aastal. Enamasti kasutasin seda oma konstaablitöös menetluse vormistamiseks. Oli vist suuremat sorti vaidlus toonase uurimise juhiga, et kas ikka tohib olla arvutiga tehtud, kuna ettenähtud oli ju kirjutusmasinaga! Clipper oli noil päevil kuum sõna ja sellega sai siis pusitud, näiteks sugupuude võrdlemisel, kas harud kokku jooksevad.
Milline oli esimene mobiiltelefon?
Olin esimesi Q-GSM-i ostjaid, EMT oli toona ikka väga kallis ühe politseiniku jaoks. Telefoniks Motorola miskine, aga see Motorola on mõistnud päris vastupidavaid asju ehitada! Raadiojaamaks oli mul enne juba Motorola ja see kannatas kõik välja – mahakukkumised ja autoga ülesõitmised... Pea sama hea oli see Q esimene telefon.
Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Algas see ikka sissehelistamisega. Kuid eredalt on meeles kokkupuude esimese tulemüüriga (Barrikaad), kui Arne ja Viljari selja tagant sai piilutud, kuidas poisid bash’iga trikke teevad.
Milline on sinu praegune tehniline varustatus?
MacBook, Motorola, Nikon. Eks ma sõltun ikka kõige rohkem telefonist, nagu iga teinegi.
Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
1. Kevad 2007. 2. Teenuste tarkvara põhisus mitte üldtunnustatud standarditele (xhtml, css...) vastamine. 3. Need veebitreialid pole vist algkoolist kaugemale jõudnud. Ja kõik UID-tegijad (user interface engineer) on vist väljamaale üles ostetud.
Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
IRC, e-post, reader.google.com.
Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Enamik päevast (12 h) ikka tööasjad, meelelahutust arvutist ei otsi.
Kui sageli arvutiviirused murravad?
Mis need veel on? Tegelikult on vastupidi, murran ise neid pagana viiruseid, et sotti saada, mida nad teevad ja kuidas nende vastu saada.
Ausalt – kas oled või oled kunagi olnud tarkvarapiraat?
Ikka, kui arvuti- ja tarkvarapoode meil ei olnud ning netipoode polnud vist veel leiutatudki. SuperCalc 5.0, Delphi, VisualC meenuvad esimestena, hiljem peale vabavarale juurdepääsu tekkimist pole enam vajadust olnud.
Aivar Ruukel ja arvutimaailm
Milline oli sinu esimene kokkupuude arvutiga?
Naasesin 1987. aasta sügisel sõjaväest ja läksin õppima põllumajandusülikooli. Ühe ainena oli meil ka miskit raalidega seotut, Riia mäe majas oli paar tuba arvutit täis, mida täpselt tulevased agronoomid seal tegid, ei ole enam meeles. Ma ei ole kunagi vaevanud end küsimusega, et mis seal arvuti sees toimub. Kasutamine on see, mis on huvitav.
Millal said esimese oma arvuti?
1992. aastal, olin siis vabakutseline giid ja tõlk. Tõlkisin õppematerjali piimakarja kasvatuse kohta rootsi keelest eesti keelde. Arvuti, mida kasutasin, oli XT protsessoriga ja kuulus talupidajate liidule, kelle tellimusel tõlketööd tegin. Windowsit sellel masinal polnud, aga “Tetrist” sai mängida. Flopikettad olid sellised suured, õhukesed ja pehmed. Kui piimandusasja valmis sain, toodi mulle ka veidi parem masin märksa kiirema protsessoriga ja see oli Windowsiga. Kuvar muidugi oli mustvalge, mängudest on meelde jäänud üks selline, kus kass mööda pesunööre hiiri taga ajas.
Milline oli esimene mobiiltelefon?
Kui 1993. aastal loodi mu kodurabadesse rahvuspark ja hakkasin kanuumatku korraldama, tekkis ju kohe vajadus turundustegevuste ja kommunikatsioonivahendite järele. Enne moblat oli mul peiler. Täitsa toimis, kaua seda siiski ei kasutanud. Nokia kännuka ostsin pruugituna. Eks ta oli suhteliselt kallis, aga ilma ei olnud ka võimalik klientidega suhelda. Taskus teda ei kandnud, see oli portfellis koos märkmiku ja pastakaga. Kasutasin NMT võrku päris kaua, enne kui Soomaale jõudis GSM.
Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Üks minu töödest aastatel 1994–1996 oli Eesti ökoturismialase info kogumine, ka koostöövõrgustiku loomine. Info panime värskest peast kohe internetti. Seda aitas teha Toomas Möldes, kes lõi sel ajal muuhulgas ka sellist keskkonda nagu www.ee.
Kodutallu Saarisoosse sain internetiühenduse 1997. aastal, enne seda käisin e-kirju mujal lugemas. 1996. aastast toimetan ka oma kodulehte Soomaa matkade kohta, mille aadress www.soomaa.com.
Milline on sinu praegune tehniline varustatus?
Üle paljude aastate on hetkel põhiline töövahend lauaarvuti, sülearvuti on lihtsalt pidevalt rikkis. Muidu olen kümmekond aastat kasutanud eelkõige sülearvutit, lauaarvuti on küll ka alati olemas olnud. Poole aasta eest soetasin ka pihuarvuti, loodan seda enam kasutama hakata. Mobiiltelefoni kõrval kasutan päris palju ka Skype’i. Fotokas on mul Olympus E 500, elu esimene peegeldigikaamera. Olen viimasel aastal hakanud palju pildistama.
Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Kõige kehvem kogemus on läpakaga, mis mul õnnetuseks praegu on. Otsin uut, ei soovita kellelegi sülearvutit, mille nimi algab O-tähega. Natuke peavalu on ka olnud lauarvutiga, sõbra soovitusel sai soetatud 64-bitine ja ta pani ka vastava Windowsi peale. Kahjuks ei taha HP printer 64-bitist arvutit tunnistada. Ei olegi draivereid seni leidnud ja kui printida tahan, lükkan Windowsi maha ja Ubuntu käima. Linux on muidu igati sümpaatne, aga siiski veel harjumatu.
Internetis ei häiri mind otseselt miski. Kunagi häiris kiirus, vahel WiFi-võrgus ka praegu. Samas on WiFi suurepärane! Ja internet on veel suurepärasem, kirglikult jälgin ja elan kõige selle rütmis, mis mahub Veeb 2.0 mõiste alla. Hetkel ootan näiteks kannatamatult uudiseid Open Sociali aplikatsioonide arenduse kohta.
Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Ma ei saaks Google’ita hakkama. Samas hakkasin just hiljuti taas Yahood enam tarbima ja taasavastasin oma Yahoo kontoga seotud häid võimalusi. E-post on muidugi üks olulisemaid internetirakendusi. Ka listid on minu jaoks väga tähtsad.
Uudiseportaale iga päev ei loe, küll aga RSS feed’e. Jälgin, mis Eesti internetiturunduse asjatundjad teevad ja kirjutavad, ökoturismialast infot loen laiast ilmast. Blogijatest loen ka Marek Strandbergi. Paaril korral nädalas käin foorumites.
Nagu mainisin, fännan kasutajatekkelise veebi arengut ja olen sellega seoses ka väga paljudes võrgustikes ise sees.
Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Õnneks on päevi, kui olen enamiku ajast õues ja heal juhul vaid pool tunnikest arvuti taga. Tahaks, et neid päevi oleks enam. Meelelahutajana on täitsa hea YouTube, seal leidub ikka imeasju näiteks 1980ndate alguse popmuusikast. Eks ka see sotsiaalne võrgustumine lahutab meelt.
Kui sageli sind arvutiviirused murravad?
Ammu pole suuremat probleemi olnud.
Kasutan Firefoxi ja Thunderbirdi ning hoolitsen, et arvutitehnikust sõber hoolitseks mu masinas mõne pädeva viirustõrjesüsteemi olemasolu eest.
Ausalt – kas oled või oled kunagi olnud tarkvarapiraat?
Vastan ausalt, ISE ei ole. Kasutan ise vaid programme, mis on vabavarana netist saadavad, pole elu sees mingeid koode kräkkinud ega oskaks seda ka teha.
Kuidas ITL Haapsalus käis
Eelmises Arvutimaailmas ilmunud lugu ITL-i reklaamrännakust Haapsalu Gümnaasiumisse läks nüüd üles StartIT kodukale. Koopia ka siia blogisse.
Abituriendid, ärgake!
Tamm-tamm-tamm kajavad jooksusammud mööda hilispärastlõunaselt vaikset koolimaja. Väljas kisub pimedaks. Viimase piirini viidud rohelises T-särgis koristaja viskab harjavarre demonstratiivselt maha, andes sellega sõnatult, kuid ühemõtteliselt märku, et mida ma siin vuntsin, kui see loomaaed oma tormamist ei lõpeta!
Päev algas rutakalt. Pakk banaanimahla kaasa, jope selga ja õues ootab [digi] peatoimetaja Henrik Roonemaa, et sõita koos Haapsalu Gümnaasiumisse. Täna on seal Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) roadshow järjekordne peatuspaik. Varem on käidud Võrus, Pärnus ja Kohtla-Järvel, talve jooksul ootab ees veel rida koole. Ülesanne on abiturientidele näidata, et IT ei ole pikad patsid poiste peas, kustunud pilgud elututel koodiridadel, soodumus ülekaalulisuseks ja puuduv eraelu. IT on hoopis lõbus, huvitav, lihtne, tasuv ning kui mitte kõikjal, siis vähemalt igal pool. Nii peaksid vist noored IT-d tajuma.
Keskpäeva paiku kooli aula ukse taha jõudes kostab seest lapsi kamandav õpetaja. Sellise tooniga pedagoog poleks kindlasti lapsepõlves mu lemmik olnud. “Päkapikula on üks imepõnev maa, kuid ärge reeglit rikkuge, see maa on päkapikkude...” laulavad mudilased. Vara veel IT-d teile promoda!Kõne ITL-i projektijuhile tõestab, et oleme siiski õige ukse taga ning lisaks rütmikatunnile on saalis ka roadshow korraldusmeeskond. Suur ekraan on lavale üles tõmmatud ning aulaklaveri kõverale kaanele on laotud rida sülearvuteid. Projektijuht Alvar Nõuakas timmib kaugjuhitavat mudelautot, mille katusele on kinnitatud veebikaamera. Seda, mida auto oma “silmaga” näeb, saab näidata otseülekandena suurel ekraanil.
Ettevalmistused käivad
Õige pea saab Henrik saali tagaotsas mudilastega müttavalt õpetajalt noomituse. Ta on haaranud projektori oma võimusesse ja kuvab lõbusaid animatsioone YouTube’ist. Lapsed ei huvitu enam päkapikutantsu õppimisest, vaid vahivad, kuidas mingi roheline käte ja jalgadeta multikategelane laulab (“Silly Songs with Elves”). Märkus võetakse arvesse ja multikavaatamise lõbu rütmikatunnis jääb üürikeseks. Järgnevad katkendid Ühendriikide valitsuskanalist C-SPAN ei köida mudilasi karvavõrdki.
Ürituse alguseni on veel aega. Muidu nutuses materiaal-tehnilises seisus olevas koolimajas on saalis traadita internet. Kontrollin kooli kodulehte – tänase propagandaürituse kohta pole ridagi. No saab siis imet näha, kas keegi üldse tuleb, sest vastupidiselt mu ootustele on koosviibimise algus seatud tundidevälisele ajale, mis peaks osavõtuaktiivsusele automaatselt oma negatiivse märgi jätma.
Tund enne ürituse algust saabub moodsa Canoni kaameraga õpetaja, kes teeb koolile videot. Ei ole veel midagi jäädvustamisväärset.
“Organiseerimine on olnud väga hea, koolipere on olnud innukas ja meeskondi rohkem kui auhindu,” kostab orgkomitee ridadest. Hiljem selgub, et mingeid meeskondi pole olemaski, aga hetkel seda veel ei teata.
Kaua see kestab?
20 minutit noorte eeldatava saabumiseni. Veel mõned harjutustiirud kaugjuhitava autoga.4 minutit enne täistundi saabub esimene salk. Ei pane imestama, et kohe heidetakse saali etteotsa ka esimene ja kõige olulisem küsimus: “Kaua see kestab?” Kuuldes oletatavat lõpukellaaega, kostub kohe ka eneseõigustus: “Ma ei pea siin niikaua istuma, mul on tund ette tehtud.” Diip. Kui sulle endale su tulevik korda ei lähe, miks peaks siis teistelegi minema. Mine kogu parem reidis feimi.
Pika hambaga kohale ilmunud noorte hirmud saavad tõeks ning roadshow algus ei ole just ülearu ligitõmbav. Ilma igasuguse teresõnata käivituvad katkendid mingist pooltuntud näitlejatega filmist, kus Microsofti tooteid näidatakse moodsa äritegevuse lahutamatute osadena. Lisaks veel kimbuke muid IT-promovideosid.
Loen kokku 70 noort ja mõned õpetajad, kes selle veerandtunni vapralt vastu peavad. Siis näeb sõiduplaan ette Henriku kõne. Ta räägib, et varsti tuleb otsustada, mida oma tulevikuga peale hakata ja et ITL käib 18-s koolis ja hetkel ollakse neljandas. Kusjuures nimekirja kuuluvad ainult kõige lootustandvamad koolid.
“Tean, et te kardate IT-d õppida, kardate matemaatikat, programmeerimist ja et IT-s on imelikud inimesed. Tõestame, et me ei ole igavad inimesed ja seal võib täiesti huvitav olla ja hästi ka teenida,” lubab Henrik.
“Käsi püsti, kellel on reidi konto?” alustab Henrik koomasse langeva publiku reanimeerimist. Käed venivad püsti.
“Võrus oli paar korda rohkem inimesi, aga keegi ei tõstnud kätt püsti,” tähendab Henrik. “Käsi püsti, kes teab, et läheb IT-d õppima?” Mitte üks käsi ei tõuse. Või siis et lootustandev kool. “Käsi püsti, kes plaanib vähemalt reaalala minna õppima,” proovib Henrik valimit laiendada. Kerkib üks käsi. Kas tõesti on siit tulemas kaks klassitäit müügimehi, kassapidajaid, baaridaame, haldusjuhte ja rahvusvahelisi ärikorraldajaid? Innovatiivse ja teadmistepõhise tulevikumajanduse seisukohalt suht mõttetuid uduheeringaid, kes võivad küll ajada ilusat juttu ja määrida pabereid, kuid reaalselt midagi valmis teha ei suuda? Kus on inseneride, teadlaste ja novaatorite taimelava? “Kas siin on keegi, kellele üldse meeldib matemaatika, füüsika, keemia?” teeb Henrik viimase meeleheitliku katse. Ehk umbes 7–8 kätt vilksatab üle saali siin-seal hetkeks üles.
Lendavad T-särgid aitavad
OK, kümnendik. Kas või nende nimel ja kuna juba tuldud on, siis minnakse päevakorraga edasi ning esinema asub Ivo Suursoo Columbus IT-st. Ülesanne pole lihtne – saalis on kustunud pilgud ja tardunud kehad, käed põsakil. Kas tõesti on reidi konto ainus asi, mis neid IT-maailmas sütitada suudab? Või on koolipäev olnud liiga kurnav?Ivo proovib neid äratada. “IT ei ole ainult programmeerimine, läheneda võib nii tehnoloogia- kui rollipõhiselt. IT-s töötamiseks ei pea olema IT-mees,” proovib ta kohe alguses eelarvamuste lõhkumisega tähelepanu saavutada. Veidi aja pärast lendab saali paar T-särki neile, kes tõestavad kontrollküsimusele vastates, et nad on eelnevat juttu ikka kuulanud. See töötab.
“Valige valdkond, otsige, pakkuge ennast ise välja, õppige, teile tulevad ise võimalused kätte,” proovib Ivo publikut veenda. “Reaalsus on see, et kohtadele pole konkurss, vaid inimesi otsitakse.
”See tekitab mõningast elevust. Ohoo, keegi ajab mind ise palka pakkudes taga! OK, aga pole veel ikka kindel, kas maksab ennast selle nimel liigutada, võib-olla on see mööduv puudujääk. Noor tahab ikka teada, kas maksab rabelema hakata. Palju siis neid IT-mehi, või IT-sektoris töötavaid inimesi vaja on?“Erinevatel hinnangutel on Eestist 500–2300 inimest puudu. Ütleme, et umbes 2000 Eestis. Lisaks 20 000–40 000 Skandinaavias,” ütleb Ivo. “Need inimesed võiks kohe täna tööle saada. Mitukümmend koolitäit...”
Koolikell teatab tunni lõppemisest ja kuna linnuke on kirjas, siis kümmekond noort laseb jalga. “Kas peale kooli saab ikka erialast tööd? Või oled kõrgharidusega koristaja?” kostab järgmine küsimus, mis näitab, et umbusk pole veel kadunud.
“90% inimestest saab kindlasti tööd,” lubab Ivo. Esireast sekkuvad oma esinemisjärge ootavad TTÜ IT-tudengid: “Meie kursustelt ei tööta ainult üks inimene IT-alal. Kooli ei jõua veel lõpetadagi, pakkumisi sajab uksest ja aknast.” Siis tuleb standardküsimus: “Palju IT tüdrukuid huvitab?” Ivo: “On valdkondi, kus naised on eelistatumad. Naised on kannatlikumad ja edukamad seal, kus on vaja teadmisi edasi anda teistele inimestele.” Küsimus: “Kui kähku IT-ga Eestis miljonäriks saab?” Ivo: “Sõltub, kui palju sa oled valmis aega pühendama. Kui mõtled midagi uut välja, siis juhtub see päris ruttu.”
Nüüd on tudengite kord noorte silmi avada. Jaak Jurtom ja Margit Turro käivad Tallinna Tehnikaülikoolis. Margit õpib viimast aastat arvuti- ja süsteemitehnikat. “Eelnev kokkupuude arvutitega oli null,” tunnistab ta julgelt. “Olin näinud Wordi ja Excelit.” Nüüd aga ei lasta rahulikult õppida, sest näiteks sel aastal on ta saanud tööpakkumisi viiest firmast. On siis uskmatust nii raske murda või on põhjus muus, aga kobinal lahkub veel kümmekond noort.
Jaak on ise sellesama Haapsalu Gümnaasiumi vilistlane ja õpib viimast aastat telekommunikatsiooni. “Õpetaja Tuisk ütles küll, et Jaak, ära sina endale patsi kasvata,” meenutab ta kooliaega. Läks aga teisiti, nüüd on ta ikkagi patsiga poiste parteis, kuigi soeng on endiselt akuraat. “Haapsalu Gümnaasiumi matemaatikaeksamite tasemega ei pea sisseastumist kartma,” julgustab ta veel.
Jutt jätta ja jooksma!
Sellega on ametlik osa läbi ning esile palutakse astuda meeskondadel, kes hakkavad osa võtma seikluslikukst SMS-mängust. Mida aga pole, on meeskonnad. Õnneks moodustuvad need saali alles jäänud noortest ilma suurema vaevata.
Edasist on väga raske jälgida ja kirjeldada, sest peale instruktsioone tormavad võistkonnad mööda koolimaja laiali. Saali jääb helendama projektor, mis kuvab linale võistluse hetkeseisu.
Mängu sisu on lühidalt järgmine: igal meeskonnal on mobiiltelefon ja lünklik küsimustik paberilehel. Kui ühe ülesande lahendus õigesti SMS-iga ära saadetud, tuleb telefoni uus lühisõnum, mis täidab järgmise küsimuse lünga ja teeb võimalikuks sellele vastuse otsimise. Ülesannete lahendamiseks on siin-seal abivahendid peidus, mis tuleb üles leida.
Meeskond “EMT” tormab, laenuks saadud GPS käes, õue mingit telefoninumbrit otsima. GPS vehib noolega siia-sinna ja püüab esmalt aru saada, kus ta asub. Asjaosalised ei malda aga oodata ja leiavad kohe välisukse kõrval asuvalt klassiaknalt Falcki kleepsu numbriga 1911. SMS vastusega teele ja tuppa tagasi! Ootamatult saabub teade – “Vale vastus”! Tagasi õue! Nüüd võetakse orienteerumine tõsisemalt ette. Lühikeste sööstudega jõutakse lõpuks paarsada meetrit eemale tänava äärde, kus kõrgub hiigelplakat Ekspress Hotline’i reklaamiga. “1182” annab lõpuks järgmise küsimuse lünka vajalikud sõnad.
Samal ajal sebivad koolimajas ühes kinnises klassiruumis mingi teise meeskonna liikmed. Üks neist juhib meile juba tuttavat kaugjuhitavat mänguautot. Otseülekanne auto katuselt on ekraanil, auto ise kuskil koolimaja koridoris. Tahvlile joonistatud kaardi järgi tuleb autoga üles leida paberitükk, millel selle ülesande õige vastus. Hoogsa kihutamise käigus sõidetakse autoga raadiosaatja levialast välja...
Muutus siiski toimub
Koristajatel, keda on koridorides ootamatult palju, on raske pärastlõuna. “Ei no mina küll ei taha, et siin praegu jooksma hakatakse!” deklareeris üks neist, kui meeskonnad mõne aja eest saalist laiali joostes SMS-mängu alustasid. Nüüd on nad kõik alistunud, kuid täis sisemist rahulolematust.
Üks ülesanne toob meeskondi järjest aulasse, kus otsitakse meeleheitlikult klaviatuurinuppe. Kui nupud koos, saadakse kätte järgmine küsimus. Küsimus käib Cisco Eesti juhi Endo Viirese kohta ja vastuse sellele leiaks ka muide ühest eelmise aasta Arvutimaailmast. Noorte jaoks on vastus peidetud ühte arvutisse.
Kell 16.30 näitab projektoripilt, et võistkond “Datel” on lahendanud viimase ülesande ja saavutanud võidu. Saali laekuvad võistlejad on hoopis teisest puust, kui veel mõne aja eest elutute pilkudega saalitoolidel tiksunud tuimad tükid. Päev on päästetud.
Microsoft, Yahoo! ja 2008
(Selle aasta esimeses Arvutimaailmas, mis peagi trükki läheb, avalikustavad oma prognoosid järgnevaks aastaks Eesti suuremate infotehnoloogia- ja kommunikatsiooniettevõtete juhid.)
Aasta 2008 koputab uksele
Kui Bill Gates siin ja praegu teie asemel aasta viimast Arvutimaailma lehitseks, otsiks ta ilmselt esimese asjana tuttavat brändikujundit. Ja võimalik, et leiakski. Ent kuidas ka Gates ei püüaks, ei õnnestuks tal suure tõenäosusega eesti keele tõttu dešifreerimatu kattevarju rohkem tuttavlikku tuvastada.
Või siiski? Ilmselt hakkaks talle silma ka üks tuttav arv. See on 2008. Sellega meenuks ainuüksi põhitegevuse eest lõppeval aastal enam kui 5% Eesti tänavusest SKP-st teenivale IT-kuningale, et aeg on võõrkeelne paber käest panna ning pidada plaani, mis hakkab juhtuma järgmise kaheteist kuu jooksul. Loodetavasti on lugejal eesti keelega paremad lood ja enne plaanide tegemist võimalus väljaannet pikemalt lehitseda.
Pole ka võimatu, et kõik, mis uuel aastal teoksile tulemas, on juba ammu-ammu valmis mõeldud ning plaanid ja nägemused paberile, kõvakettale või ajju talletatud. Tõenäoliselt see nii iga vähimatki planeerimist nõudva protsessi, töö või tegevuse puhul ongi. Kuid usutavasti on aastanumbri vahetumisega aktuaalsust kogumas ka paljud uued mõttearendused ning küsimärgid. Üheks põhiliseks nende hulgas on kindlasti see, kas ja mil määral jätkuvad eilsed ja tänased protsessid ka homme, milline on tänaste kiirete arengute dünaamika lähitulevikus ning mille üle on aasta pärast samal ajal kõige rohkem põhjust rõõmu tunda.
Elu on tormakas ja nii mõnigi oluline sündmus mattub tihti küllalt kiirelt uue infolaviini alla. Eriti kehtib see jõudsalt edasi kappavas IT- ja tehnoloogiamaailmas. Kas mäletate näiteks, et vaevalt 12 kuud tagasi oli arvutitootjate juhtiv edetabelipositsioon Delli omanduses? Kas mäletate, et vaevalt aasta tagasi kaotas Apple oma korporatiivnimest sõna computer? Kas mäletate, et veel hiljuti ei olnud keegi kuulnud nimest YouTube, mille omandas pisut enam kui aasta tagasi otsingugigant Google? Või on teil meeles, et vaevalt kolm kuud tagasi teatas suuruselt neljas arvutitootja Acer, et ostab konkurendi Gateway eesmärgiga ohustada kolmandal positsioonil paiknevat Lenovot?
Ühinemiste-ülevõtmiste buum jahtumas
Või on kellelgi meeles, et 2007. aasta paistis silma kui viimaste aegade suurim ühinemiste–ülevõtmistega aasta? Nii oli erakordselt tihe rebimine näiteks tarkvarafirmade pärast, nimetagem siin IBM-i ostetud Cognost, Microsofti ostetud Aquantive'i, Oracle'i jätkuvaid pakkumisi BEA Systemsi ostuks ning SAP AG pakkumist Businesss Objectsile. Loomulikult olid viimased vaid suuremad ja tuntumad, tehinguid väiksemal tasandil oli oluliselt enam. Kuid mis siis ikkagi on sellisele ostupalavikule ühiseks nimetajaks olnud? Kokkusattumusest siin vaevalt et märkimisväärse tõenäosusega rääkida saab.
Ühinemiste-ülevõtmiste teema ja seda mitte ainult IT- ja tehnoloogiasektoris, on ühest küljest paljudele suurtele ettevõtetele ainsaks väljundiks kasvu kiirendada, kuna oma tegutsemisharu(de)s on arenguvõimalused jäänud kitsaks. Kuid nn arengupiirid ei ole päris kindlasti olnud põhiliseks ühinemiste-ülevõtmiste laine käivitajaks. Selleks on olnud pigem väga odavad tehingute rahastamise võimalused. Et tänaseks on olukord globaalsel krediiditurul märgatavalt halvenenud, ei ole tõenäoline, et sarnane ülevõtmistelaine püsiks. Tehingute tempo on praeguseks hetkes juba märgatavalt aeglustunud ning aasta 2008 on sellel rindel kindlasti rahulikum.
Kuid ehk mitte igavam – nii on näiteks liikunud mitmeid sahinaid Microsofti agressiivsematest plaanidest laiendada senist otsinguteenuste turuosa. Ilmselgelt on siin vaid kaks võimalust: 1) kas võtta agressiivselt turgu vaieldamatu liidri Google’i ning seni püsiva teise positsiooni omaniku Yahoo! käest või ... osta Yahoo!. Microsofti head finantsseisu ning Yahoo!-ga võrreldes pea kümme korda suuremat turuväärtust silmas pidades ei tohiks Yahoo! olla liiga suur tükk. Kuid tehingu korral võiks Microsofti suu lõhki ajada hoopis Yahoo! poolt tõenäoliselt küsitav väga krõbe hind ning teisalt Yahoo kesised efektiivsusnäitajad. Microsofti turuosa küll kasvaks võimaliku Yahoo! neelamise korral, kuid ülevõetava viimaste aegade keerukat finantsminevikku silmas pidades oleks tegemist vägagi riskantse sammuga.
Google'i kasvul lage ette ei tule
Mis on ühe õnnetus, on tihti teise õnn. Ka otsingute turul on lõppev aasta kulgenud Google'i üha muljetavaldavama domineerimise tähe all. Väljendub see loomulikult eelkõige turuosa püsivas kasvus teiste põhikonkurentide arvelt. Kui näiteks veel aasta tagasi oli Google'i turuosa USA-s ligi 44%, siis tänaseks on see kasvanud 55%-le. Veelgi suurem on võim Euroopas, kus Google’it kasutab otsingumootorina 70–75% inimestest. Samas tempos jätkates peaksime nägema, et algaval aastal on USA turuosa vähemalt 60% ning Euroopas jätkuvalt veelgi enam. Mis puutub teistesse olulistesse piirkondadesse, siis nõrgem on positsioon Hiinas, Venemaal ning Jaapanis.
Kas Google'i pöörane pealetung konkurentidele kunagi ka läbi saab, on kahtlemata huvitav küsimus, millele on rohkem kui üks vastus. Kui vaadelda peamisi märksõnu, mis on eeldatavasti kogu edu taga, võiks praeguse kursi jätkumise osas üpriski optimistlik olla. Näiteks on Google'i R&D eelarve olnud jätkuvalt oluliselt kõrgem kui konkurentidel, samuti on väga oluline, iseäranis otsingumootori kasutajale, olnud püsiv eelis täpsemate otsingutulemuste kuvamisel. Lisaks veel jätkuvalt head võimalused põhitegevuse efektiivsemaks muutmiseks. Kogu see loetelu, kuigi mitte lõplik, on usutavasti 2008. aastal Google’i senist edu veelgi suurendamas. Investorite jaoks on kindlasti küsimärgiks, kas uuel aastal suudab seni mitte ühtegi splitti läbi teinud aktsia jõuda neljakohalise hinnani. Ilmselt 2008. aastal see siiski ei juhtu.
E-kommertsi käekäik
Kuidas aga peaks ülejäänud e-kommerts ennast uuel aastal tundma? Küsimus on huvitav eriti selles valguses, et USA kui põhilise turu majanduskasv on sattunud küllaltki haavatavasse olukorda. Seda peamiselt üha globaalsemaid mõõtmeid omava krediidikriisiga seonduvalt. Piltlikult öeldes on olemas võimalus, et praegune noateral kõndimine võib 2008. aastaks viia USA majanduse ka langusesse. Sellise arengu korral oleks tänane ettevaatlik tarbimine kindlasti päris korralikult veel enam jahenemas.
Siiski ei pruugi võimalik keskmisest lühema aja vältav majanduslanguse periood šoppamisest hoida e-kommertslahenduste kasutajaid. Hiljaaegu nn küberesmaspäeval (esimene tänupühadele järgnev esmaspäev USA-s) oli näha hoopis märkimisväärset veebipoodlemise aktiivsust. Seda kinnitasid sellel päeva e-kommertstehingute mahtude kasv 20% võrreldes aasta aega tagasi sama perioodiga. Teisisõnu on teatav tarbimise jahenemine ilmselt suunamas inimesi senisest enam ka veebi kaudu sisseoste tegema.
IT globaalne nõudlus 2008
Milliseks kujuneb aga kogu IT-sektori globaalne nõudlus aastal 2008, on suuresti kinni just USA arengus. Kui maailma suurimal majandusel peaks minema oodatust halvemini, on loomulik, et nõudluse vähenemise mõjud puudutavad üpris suurt ringi. Novembri alguses soovitas juhtiv rahvusvaheline tehnoloogiaala turu-uurimisfirma Gartner ettevõtetel uueks aastaks koostada kaks IT-eelarvet. Üks neist tavapärane ning juba algavaks aastaks tehtud plaanidele kohane. Teine aga peaks olema n-ö plaan B, mis sisaldaks kulude kärpimist äritegevuse võimaliku aeglustumise puhul.
Ei ole uudis, et 2008. aastal on ka Eestis majanduse üheks peamiseks märksõnaks kasvutempo jahtumine. Kas jahtumisest saab külm dušš või mitte, jäägu muude arutelude arutada. Usutavasti läheb meie e-riik edasi mõõdukalt, ilma suuremate vingerdusteta ning algav aasta toob kaasa palju põnevat nii meil kui raja taga.
Skype ja kaos
IT Kolledži rektor
IT ruulib. Kõik on digitaalne (numbriline), hõlpsalt juhitav ning kontrollitav. Aga kas ikka on? Skype'i kahepäevane "blackout" 16.-17. augustil ehmatas paljusid.
Ühtlasi tuletas see jälle meelde, et ükski asi pole ei pidevas ega numbrilises maailmas lõputult stabiilne ega kestev. Kõiki teadmisi, oskusi ning meetmeid kombineerides võime kätte saada vägagi müstilise 99,999% töökindluse, mis tähendab aastas vaid mõneminutilist tõrkevõimalust, veel enama jaoks tuleb juba suurriigi ressursid taha panna. Absoluutselt tõrkevabu süsteeme ei ole.
Siin tasub meelde tuletada möödunud sajandi 1960ndatel eluõiguse saanud kaose teooriat, mis kirjeldab mittelineaarsete süsteemide käitumist. Teatud lähtetingimustel võivad sellised süsteemid omandada vägagi ebaharilikud käitumisjooned. Matemaatikud ja tehnokunstnikud on mittelineaarsete süsteemide visualiseerimisel saanud imetlusväärseid pilte (rakkautomaatide vaipmustrid, nn fraktaalid – Julia/Mandelbroti hulgad), aga kaose tekkimine igapäevaelus on enamasti ja vähemalt frustreeriv. Iseäralik on veel see, et kaoskäitumissuutlikud süsteemid võivad olla üles ehitatud ülilihtsatel printsiipidel.
Ka Skype'i sõlmede tööprintsiibid (minu oletus) on lihtsad ning küllap ükshaaval väga lollikindlad. Kuid hajussüsteemina on selles tohutul hulgal sõlmi, mis teatud algtingimustel (väidetav Windowsi värskenduste tõttu tekkinud sõlmarvutite taaskäivituste spetsiifiline akord) viisid süsteemi käitumise enneolematutele radadele, millelt see enam ei taastunud.
Kaos elektrivõrkudes
Aastakümneid rütmiliselt pumpav ja usaldusväärne süda on suuteline fataalseks fibrillatsiooniks. Kaost on kogenud elektrivõrgud üle maailma, olgu selle näiteks massiline arvatavasti tühisest välgust ja ühest väljalülitunud alajaamast käivitunud üleriiklik elektrivõrgu seiskumine USA-s ja Kanadas 2003. aastal.
Me näeme, kuidas linna sujuvast liiklusest saab paremal juhul roomamine ainult ühe esmapilgul tähtsusetu kõrvaltee sõidurea blokeerumisel. Pärast Taiwani lähedal toimunud veealust maavärinat 2006. aastal kukkus kokku Aasia digitaalandmesidevõrk ja internet. Ei midagi erilist, mõned purunenud merealused kaablid, kuid allesjäänud lihtsalt ummistusid ja polnud ümbersuunamiseks kasutatavad. Täpselt sama juhtus ka Eestit tabanud küberrünnakute korral – vähesed rünnatud sõlmed ummistusid sedavõrd, et kogu süsteemi pakettide liiklus lihtsalt seiskus.
Aega pole piisavalt palju
Võinuks olla ettenägelikum? Loomulikult, kuid küllap esineb Skype'i sarnases süsteemis tuntud testide plahvatusliku kasvu probleem. Saab öelda, et suvaline kaasajal arendatav süsteem on 100% ulatuses mittetestitav. Teoreetiliselt küll, aga meil ei ole selleks lihtsalt aega. Aeg võib tähendada siin aastakümneid, inimpõlvi või vabalt ka päikesesüsteemi allesjäänud eluiga. Vahest on siin omad eelised klassikalisel telefonivõrgul, mis on saanud alates Alexander Graham Belli leiutisest sammhaaval areneda ja on oma “kaosevitsad“ juba kätte saanud. Tõsi, praegused digitaalsidevõrgud toimivad hoopis teistsugustel ja uutel printsiipidel, mida rakendab ka Skype, ning on kindlasti haavatavad.
Niisiis, süsteem ei ole kunagi päris korras ega valmis. Piirsituatsioone on loendamatult ning ehkki me suudame paljutki sellest ennustada kas algoritmiliselt või intuitiivselt, võib alati midagi kahe silma vahele jääda ning hiljem väga kalliks maksma minna. Siiski ei saa kuidagi väita, et elu digitaalmaailmas on loterii tasemel ja kaotus on valdaval juhul juba ette sisse kirjutatud. Aitab õppimine kõikidest, soovitavalt juba teiste tehtud vigadest.
Aitab see, kui projektis nähakse testimiseks ette hea varuga aega, mis 100%-liselt ka ära kasutatakse. Aitab üldine haritus ja erialane teadmine – oma süsteemi ning selle keskkonna ehk ümbruse detailne tundmine. Aitab ka see, kui pideva lillepeo asemel kujutame ette ka ootamatuid avariiolukordi ning need lõpuni läbi mängime.
Kaosega koos tuleb elada ning eriti tark on see oma kasuks tööle panna. Seda kõike ainult meeldetuletuseks, sest Skype'i senist edukat kuigi lühikest ajalugu arvestades on siiski tegu praktiliselt tõrkekindla süsteemiga.
(Kalle Tammemäe artikkel ilmus septembri Arvutimaailmas.)
Vaenlasega kontoris
Siiani olen turvalisusest rääkides näidanud, kuidas tundmatu ning kuri inimene võib pahandust teha. Tegelikult võib oht olla ka palju lähemal ja tuttavate hulgas. Ka firma enda töötajad võivad nuuskida saladusi, mille teadmist pole neile ette nähtud.
Turvaalal nimetatakse seda “man in the middle“ ehk ründed, kus pahatahtlik tegelane pole kaugel internetis, vaid kuskil teie kõrval. Need ründed on kahjuks oluliselt lihtsamad, kui arvata võiks.
Üks tuntumaid tarkvarasid teiste paroolide püüdmiseks lokaalvõrgus on Cain & Abel, mille saab iga soovija tõmmata endale veebisaidist http://www.oxid.it/. Installi ja kõik muu sellise jätan vahele, lugeja saab sellega kindlasti ise ka hakkama. Ainult suur-suur hoiatus, et tehke neid katseid kodus. Firmas selliste asjadega mängimine võib lõppeda kurvalt. Järgnevate õpetuste järgimine võib seisata arvutivõrgu töö ja tuua kaela hulga pahandusi juriidilisel pinnal. Seega – ainult kodus või mujal, kus see ei sega ning on legaalne.
Käivitamiseks valime startmenüüst Cain ning ekraanile ilmub selline programm, nagu näha ekraanipildil nr 1.
Alustuseks tuleb meil skaneerida võrk läbi ning leida seal asetsevad arvutid üles. Selleks vajutame tööriistaribalt teise ikooni sniffer alla, valime ülemiselt tab`ide realt sniffer ja alumiselt Hosts. Ekraanil on tühi tabel. Sinna tuleb saada masinate nimekiri. Selleks vajutame tööriistaribalt suurt plussmärki.
(Vt ekraanipilt nr 2.)
(Vt ekraanipilt nr 3.)
Järgmine samm on otsustada, kelle liiklust me pealt kuulata tahame. Ahneks ei tasu minna. Liiga paljut korraga püüdes saab halvata suure tõenäosusega kogu võrgu töö. Pealt kuulamine tähendab võrgu lollitamist, mille tulemusena meid huvitav liiklus hakkab läbima meie enda masinat. Kui üritada pealt kuulata kümneid masinaid, peaks meie võrguliikluse võimalused ka olema kümnekordsed.
Mina olen selle katse tegemisel WiFi küljes ja oleks suhteliselt rumal eeldada, et võrgu liiklus mulle WiFi sisse ära mahub. Nimekirjas tundub mulle aadressiga 192.168.0.156 masin huvitav. Valik on üsna subjektiivne, kuid mälu ütleb, et see on vist mu naise läptop.
“Sniffer“-tab peab olema endiselt aktiivne, kuid alt valime APR (ARP Poison Routing). Ilmub selline kolme aknaga pilt. Vasakul on igasugu APR-algusega protokollidega nimed, üleval ja all on tühjad tabelid. Klikkame korra ülemisse tabelisse ning seepeale plussmärgiga ikooni. Ilmub aken nimekirjaga IP-aadressidest. See dialoog laseb sisestada, milliste masinate omavahelist liiklust ma soovin pealt kuulata. Mind huvitab 192.168.0.156 suhe kõigi teiste masinatega. Valin vasakult 192.168.0.156 ning paremale ilmunud nimekirjast kõik aadressid (Shift ja hiireklikk abistab selles).
(Vt ekraanipilt nr 4)
Üleval on staatus, et kuidas ARP vahemälude mürgitamine edeneb. Kui seal on idle, siis ta lihtsalt ei tee seda ja midagi on valesti. All on näha, kuidas liiklus hakkab meie kaudu käima. Full-routing viitab, et sihtmärk on lolliks aetud ning liiklus käib meie kaudu. Half-routing on tavaliselt kiirelt mööduv ning sellel ajal näeme me liikluse ühte suunda. Mida aeg edasi, seda tõhusamaks peaks rünne muutuma ning pilt täitub “full-routing“-teadetega.
Kuna kogu liiklus käib meie masina kaudu, on võimalus see liiklus läbi lugeda. Cain oskab otsida enamlevinud protokollidest kasutajanimesid ja paroole. Selleks pole mitte midagi enamat vaja teha, kui me juba tegime.
Kogutud paroole näeme, kui valime tab`i Sniffer ning siis Passwords.
(Vt ekraanipilt nr 6)
Vasakul on http taga number 1, ehk üks parool on leitud. See on http://www.mail.com/ kasutajatunnus koos parooliga. Samamoodi ilmuvad sinna paljude muude protokollide paroolid – veeb, FTP, POP3 on kõige tavalisemad. Lisaks paroolide salvestamisele lähevad kettale ka Microsoft Netmeetinguga kõneletud audiofailid.
Nüüd mõned müüdid. Ei ole päris õige arvamus, et krüptimine päästab kõige eest. Näiteks internetipankade veebisaidid kasutavad HTTPS-protokolli, kus kogu liiklus panga ja brauseri vahel on krüpteeritud. Cain küll näeb seda, aga ei mõista sisu. Cain ja muud sellised tarkvarad oskavad seda probleemi siiski kasutaja kahjuks väga nutikalt lahendada.
Oletame, et kasutaja 192.168.0.156 masinast otsustab kasutada internetipanka http://www.hanza.net/. Cain taipab, et tegemist on HTTPS-ühendusega ning loob kiirelt ise sellise veebisaidi. Tervet veebi pole tal vaja luua, kuid panga sertifikaadi teeb ta küll. Selle abil on võimalik krüpteerida liiklus kliendist Cain`ini, kiigata sinna sisse, teha vajadusel muudatusi ning krüpteerida uuesti panka saatmiseks. Kasutajale ilmub sellise tegevuse korral suur hoiatus, et midagi on panga sertifikaatidega valesti, kuid üldjuhul kasutaja ei lase ennast häirida. IT-probleemidega ollakse harjunud ning kui OK vajutamine probleemi lahendab, pole kasutajal mingit küsimust, et selle vajutamine oli õige tegu.
Linuxi kasutajatele on Ettercap
Teine tööriist on Linuxi all nimega Ettercap. Ettercap`i võimalused on väga laiad ning läheme parem kohe asja juurde. Primitiivne paroolide sniffimine:
ettercap -T -q -M arp /192.168.0.156/ //
Käsureal olevate lippude tähendused:
-T on tekstirežiim;
-q on nõue vähem rääkida;
-M arp tähendab “man in the middle rünne ARP-meetodil“.
Kaldjoonte vahele pannakse kirja, kust kuhu liiklus meid huvitab. 192.168.0.156 kõigi teiste suhtes on antud juhul eesmärgiks.
Ettercap toimib samamoodi nagu Cain – alguses läheb natuke aega, kuni suudetakse ARP-i vahemälud mürgitada. Samamoodi ei tasu Ettercap`i kohe Ctrl-C abil katkestada, muidu ei oska võrk normaalolukorda taastuda. Ettercap`ist väljumiseks tuleb kasutada Shift-Q kombinatsiooni.
Ettercap oskab ka võrguliiklust käigu pealt vahetada. Näiteks saame enamik veebilehti üsna pornograafiliseks muuta. Kirjutame faili nimega “kala.filter“ sellised neli rida:
if (ip.proto == TCP && tcp.src == 80) {
replace("src=", "src=\"http://hosto.ru/znako/ban-prost.gif\" ");
replace("SRC=", "src=\"http://hosto.ru/znako/ban-prost.gif\" ");
}
Tegemist on filtriga, mis teatud tingimustel vahetab veebilehe sisus mõningad asjad ära. Üldjuhul pannakse kõikide piltide asemele pornobänner. Kompileerime tekstifaili masinkujule käsuga “etterfilter kala.filter -o kala.ef“ ning siis käivitame Ettercap`i:
ettercap -T -q -F kala.ef -M arp /192.168.0.156/ //
Umbes minuti jooksul muutub 192.168.0.156 IP-aadressiga arvuti taga istuja pilk väga küsivaks. Seda rünnet annab kogu võrgu vastu pöörata IP-aadressi lihtsalt eemaldades ja jättes kaks korda // käsuritta.
Ettercap`i ennast saab kasutada ARP mürgitamise avastamiseks, kasutades käsurida:
ettercap -T -q -P find_ettercap
Kallimatel võrguseadmetel on üldjuhul peal ARP rünnete vastased filtrid, kuid praktikas kipuvad nad olema välja lülitatud.
Lihtsaim kaitse on ID-kaart
Teiega ühes arvutivõrgus olijad saavad tõenäoliselt pealt kuulata teie sõnumeid, e-kirju, paroole ja muudki. Vahendid on vabalt kättesaadavad ning neid osatakse kasutada. Olles ise piisavalt rumal, võib sattuda libapanga otsa ja lasta endal nahk üle kõrvade tõmmata. Kuidas vältida ohvriks sattumist? Lihtsaim retsept on kasutada ID-kaarti. Selle kasutamine annab hetkel parima reaalse kaitse. Kuni ID-kaart ja PIN-kood on korralikult kaitstud, pole mõistlike vahenditega rünnak teostatav. Vähemalt Eesti internetipankade puhul on see nii.
Reklaamiraha raske teekond internetti
Klikivabrik.ee
Metsiku lääne moodi reeglivabas veebis võis samaväärse reklaampinna hind veel hiljuti kõikuda tuhandeid kordi. See oli ontlikule turustajale arusaamatu. Nüüd on seni kõheldes oodanud mainstream-reklaamitööstus on otsustanud rahavoo internetti suunata.
- Kas kliente saaks?
- Kuidas palun?
- Noh, mul on siin üks äri. Sain just Hiinast konteineritäie rulluisurattaid ja ostjaid oleks vaja. Aga ma niisama ei viitsi telesse ja ajalehte reklaamiraha tampida, kui ei tea, kas see ikka tulu toob. Tahaks kliendiga otse kontakti. Konkreetsete inimestega, kellel just eelmised rattad läbi kuluma hakkavad.
- Noh, seda peab natuke mõtlema, tehniliselt on võimalik…
- Mis siin mõelda! Andke mulle nende inimeste e-meilide aadressid, kes rulluisku sõidavad ja küll ma juba ise nendega majandan. Kannavad internetipangas raha üle ja kuller viib paki kohale.
- Vaat sellist andmebaasi nüüd küll kohe kellelgi olemas ei ole. Aga saab teha. Kõigepealt veebi väike infoleht ja tellimisvorm sinna juurde. Siis viited vastavatesse spordi- ja noortesaitidesse ning foorumitesse, väike bännerikampaania, ja neile, kes endale rohkem infot lubavad saata, e-meilile otsene pakkumine. Võib ka rulluisuteemalise blogi käima panna või mõne olemasoleva rulluisutajast blogijaga kokku leppida, et see infot levitaks.
- A-aga mis see kokku maksab? Reklaamibüroo küsis tele- ja trükikampaania eest pool milli. Kas internetis tuleb odavam?
- Odavam ikka, oluliselt.
- No siis teeme ära.
* * *
- Kas raha saaks?
- Kuidas palun?
- Noh, mul on siin üks veebisait. Ma olen ise jalgratta ja rula ja muidu ekstreemifänn ja tegin sellise ekstreemspordisaidi. Päris palju rahvast käib, mõtlesin, et äkki keegi tahaks sellisel saidil ennast reklaamida.
- Kui palju külastajaid saidil päevas käib?
- No, ma ei tea täpselt, aga palju. Ükspäev jooksis server kaks korda kinni, nii palju käis. Siis kui ma video üles panin, kuidas Raiks käeluu katki kukkus. See päev oleks võind ikka kõvasti reklaami näidata. Oleks muidu mõni selline variant või? Et keegi telliks reklaami mu leheküljele ja maksaks? Mul sait nagunii olemas, rahvas käib. Saaks kas või mõne soti nädalas, oleks abiks ikka.
- Noh, ikka saab. Kõigepealt peaks muidugi installima tõsiseltvõetava statistikasüsteemi, näiteks Google Analytics. Et teada, palju tegelikult külastajaid käib. Ja muidugi peaks veidi külastajate profiili uurima. Aga see on tehnikaküsimus. Mida täpsemalt teame, kes saidil käivad, seda suurem on tõenäosus leida reklaamitellija, keda just see sihtgrupp huvitab.
- Davai, teeme ära. Pange mu saidile reklaamitsoon üles ja pakkuge firmadele, äkki keegi tahab. Ja ma installin selle Analyticsi kohe ära.
Hakkas midagi koitma? Kuskil oleks nagu mingi ärivõimalus õhus? Tegelikult on need dialoogid peaaegu päris elust. Ja ärivõimalus kasutatud. Osaledes internetireklaami agentuuri Klikivabrik käivitamises, olen mõlemat suhtumist kohanud. Internetiäri eldoraado – reklaami – poole on püüeldud juba aastaid, dollarimärgid keerlevad silme ees enamikul, kes mõne saidi püsti panevad. Siiski on vaid üksikud alustanutest suutnud oma saidil reklaaminäitamisega rohkem raha teenida kui saidi püsikulud välja viivad. Peamiselt kõige suuremad, keda siinkohal nimetama ei hakka. Ja mõnel neist läheb päris hästi.
Ometi tundub, et on olemas kaks erinevat internetti, vähemalt Eestis. On esimene internet, mis pürgib ülespoole numbrist veeb 2.0. Ja on teine internet, kus nii saidipidajad kui reklaamitellijad veel kõrgusel 1.0 puhtalt lati alt läbi hüppavad. Kui veeb 2.0 pioneerid arutlevad, kas külastaja poolt lehel veedetud aeg ikka ongi enam väärtus ja kuidas oleks võimalik muuta kasulikuks liikluseks erinevad feed’id, on teise interneti probleemid pigem sedalaadi kui alustuseks toodud dialoogides. Et tänaseks on veebikasutajate põhimass kusagil kahe kirjeldatud äärmuse vahel ning mainstream reklaamiraha järgneb ettevaatlike sammudega põhimassile, jätan veeb 2.0 teemalised arutelud visionääridele.
Traditsioonilise reklaami tööriistad ei toimi
Reklaamitööstus on internetiga võrreldes vana majandusharu. Välja kujunenud, traditsioonidega ja konservatiivne. Loomulikult leidub loojaid ja katsetajaid, kuid põhimass reklaamirahast püüab klienti siiski vanade äraproovitud vahenditega ning kui internet mõnele kampaaniale lisataksegi, tehakse veebikampaania tarbeks lihtsalt teleklipi või välireklaami mugandus. Miks see ei toimi ja kuidas oleks kaval internetireklaami jaoks oma reklaammaterjale valmistada, sellest on ka eesti keeles palju kirjutatud. Kasutage Google’i otsingut ja leiate sel teemal päris palju pädevaid käsitlusi.
Lähtudes lihtsast eeldusest, et reklaamitellija tahab enamasti osta konkreetse tehinguni viivat kontakti, satub internetis reklaamija tõelisele imedemaale. Või lollidemaale, kuidas soovite. Tänasel Eesti internetireklaamiturul on võimalik osta igasuguseid müstilisi asju. Kontakti. Kontakti unikaalse külastajaga. Kontakti mingi spetsiifilise sihtgrupiga. Reklaamipäeva. Reklaaminädalat. Lihtsalt reklaami. Mida iganes, pane ainult raha auku ja looda, et sellest on kasu.
Kuna põhimõisted on veel pisut segased nii ostjale kui müüjale, toimub üks suur hämamine ja möödarääkimine. Kavalamad reklaamijad on suutnud teha saitidega lepingud, mille järgi nad ostavadki sedasama kontakti – ehk klikki. Ning agressiivsema müügipoliitikaga saidiomanikud on suutnud segadusseaetud reklaamiostja ära lollitada jutuga, et ühekordne reklaami näitamine nende saidil, kus käib erakordselt suure ostujõuga külastaja, ongi see soovitud kontakt. Tean tehinguid, kus reklaamitellija on suutnud osta saitidelt pideva reklaaminäitamise hinnaga 0,8 kr/klikk. Ning teisalt, tean saiti, kes on suutnud müüa reklaaminäitamiskordi hinnaga 2 kr/impression. Arvestades, et keskmiselt on ühe kliki saamiseks vaja reklaami näidata tuhat korda, on vahe 2500-kordne!
Kesktee ehk õiglase hinnani jõudmiseks läheb seega veel päris palju aega. Sogases vees saavad ilmselt veel nii mõnedki lihtsameelsed kõvasti pügada ning küllap tõmbab mõni kavalpea ka suurema kala välja. Aga mõisted selginevad, standardid ühtlustuvad ja asjad lähevad varsti paika. Elu lõputult ilusamaks muutumist takistab vaid see väike nüanss, et ka veeb areneb. Tulevad versioonid 2.5 ja 3.0 ja milliste tingimustega siis tuleb kohaneda, on täna raske prognoosida.
Internet on globaalne, reklaam lokaalne
Maailmas on kõik tegelikult olemas. Näiteks Google on oma reklaamivahendusäris lahendanud ka kirjeldatud hinnaprobleemi, pannes reklaamipinnad sisuliselt oksjonile. Reklaamitellija ise ütleb, kui palju ta on nõus kontakti eest maksma ning vastavalt sellele paigutatakse tema sõnum saitidele laiali. Igati tore süsteem, kuid Eestis kahjuks raskelt kasutatav. Veebi põhiline eelis teiste meediakanalite ees – globaalsus – saab reklaamiäris takistuseks. Jättes kõrvale kõik tuntud 20 maailmabrändi, on ülejäänud tooted siiski kohalikud. Ja isegi nood suured komponeerivad iga piirkonna jaoks eraldi sõnumi.
Eesti internetireklaamiärile saab suureks takistuseks meie keeleruumi ja sellest tulenevalt ka tarbijaskonna geograafilise paiknemise piiratus. Google ei too eesti saitidele märkimisväärset reklaamiraha ega paku ka meie reklaamijale piisavalt suurt auditooriumi. Ei ole ju mõtet reklaamida eesti keeles USA kaubamaju või Austraalia autopoode. Samuti ei võida kohukesereklaam valijaid Briti või Brasiilia turgudel. Jah, reklaame saab suunata geo-location’i alusel, kuid marginaalsetel turgudel ei anna selline kampaania edukaks reklaamimiseks vajalikku märgatavust. Järelikult tuleb kohalikke kaupu reklaamida kohalikel saitidel.
Reklaamiga või reklaamita internet?
Klikivabriku käivitamise idee tuligi tegelikult selle loo alguses kirjeldatud olukordadest. Lisaks veel paar vähejulgustavat kogemust Google’i reklaamiteenusega ja kainestav arusaamine, et senisel Eesti internetireklaamiturul võtsid viis suurt tegijat põhiosa reklaamirahast ja väikestele saitidele pudenes vaid riismeid. Ja reklaamija poolt vaadates kippus nende sõnum reklaamist üleküllastunud saitidel vilkuvate piltide vahele ära kaduma.
Loomulikult, alati jäävad saidipidajaid, kes arendavad oma lehekülgi “puhta kunsti” eesmärgist lähtudes ega soovigi seal mingit reklaami näidata. Ka kasutajate hulgas leidub alati teatud protsent inimesi, kes otsivad “puhast sisu” ja kulutavad tohutu hulga energiat, et kõikvõimalikud reklaamsõnumid oma ekraanilt eemal hoida. Kuid et suur osa internetist on ikkagi utilitaarne, siis jääb alati ka internetireklaam. Täna veel tugevalt traditsioonilisest reklaamimudelist tuletatud müüja-kuulutus-ostja-kujul, edaspidi ehk rohkem peidetud sõnumina või tarbijalt tarbijale soovitusena. Võib-olla toovad veeb 2.0 võimalused kaasa ka seninägematuid lahendusi reklaamijate, saidiomanike ja veebikasutajate huvide kokkuviimiseks, aga kuni see aeg kätte jõuab, tuleb õppida olemasolevaidki võimalusi kasutama.
(Jaano Martin Otsa kolumn ilmus augusti Arvutimaailmas.)
Mitmekülgsus ja kahepalgelisus
Cybernetica vanemteadur
Haridus on ohtlik relv. Kui kujuneva isiksuse teadmisi õppeprotsessis täpselt doseerida, saab ta muuta lennukikaaperdajast suitsiiditerroristiks või poolearuliseks nolgiks, kes Toompeal rusikat viibutamas ja "fašistõ, fašistõ" karjumas käib.
Probleem ei teki siinjuures sugugi mitte sellest, mida inimene teab, vaid sellest, millest teda eemale on hoitud. Kui klassikalistes distsipliinides (kaunid kunstid, loodusteadused, keeled) koosneb meie õppekava sajanditega paika loksunud teemadest, siis uutes ainetes (nagu näiteks arvutiõpetus) tuleb settimist ilmselt veel kaua oodata. Samas peaks ka arvutiõpetust juba praegu ikka kuidagimoodi õpetama. Kuidas aga teha seda nii, et koolilõpetajatel täna omandatud teadmistega ka tööle minnes veel midagi teha oleks?
Praktika näitab, et enamiku tarkvarapakettide eluiga ei ületa oluliselt 5−10 aastat, mis on hariduse seisukohast väga lühike aeg. Seega tuleks õppeprotsessis rõhuda mitte mõne konkreetse programmiga tutvumisele, vaid üldistele põhimõtetele, mitmekesisusele ja pidevalt uueneva keskkonnaga harjumisele. Oma rikkuses pakub informaatika selleks õnneks väga palju võimalusi – juba erinevaid tekstitoimeteid võib leida sadu, lihtsamatest rakendusprogrammidest rääkimata. Kummatigi õpetab enamik koole millegipärast vaid ühe tootja ühte redaktorit – Microsoft Wordi. Miks ometi, kui olemas on nii palju vabavaralisi alternatiive?
Üks argumente, mida vabavara leviku tõkestamiseks sageli kasutatakse, on see, et vabavara pole kaugeltki tasuta ja isegi kui tema omandamiseks midagi ei maksta, tuleb arvestada ülalpidamis- ja koolituskuludega. Ülalpidamisest ei pääse me muidugi ühegi toote puhul, kuid koolitusega on lugu trikilisem. Kui nii mõtlema hakata, ei tasuks inimesi ka lugema ja kirjutama õpetada, sest õigekirja korralik omandamine nõuab aastaid investeeringuid. Kummatigi ei protesteeri me tavaliselt kirjaoskuse levitamise vastu, sest ühest küljest on inimkonna kogemus tõestanud selle kasulikkust ning teiseks on meil olemas vastav riiklik haridussüsteem.
Arvutitundmist on (minu arvates õigustatult) nimetatud teiseks kirjaoskuseks ja seetõttu on põhjendatud ka selle õpetamine üldhariduskoolis. Eestis kunagi kehtinud riiklikest õppekavadest leiame muu hulgas ka arvutiõpetuse nimelise aine. Enne käesoleva kirjatükiga edasiminemist lubatagu teha lugejatele väike viktoriin ja küsida, mis aastal Eestis viimati informaatikatunnid toimusid?
Õige vastus: 1990.−91. õppeaastal said kõik koolilapsed kohustuslikus korras 12. klassis vähemalt kaks tundi nädalas arvutiõpetust. 1991.−92. õppeaastal kehtis see veel vaid reaalharu kohta, 1992.−93. õppeaastal polnud arvutiõpetusele enam üldse tunde ette nähtud ning alates 1993.−94. õpeaastast kadus see aine niisugusel kujul kooliprogrammist. Arvutitundmine ise jäi küll sisse, kuid informaatika muutus nn läbivaks teemaks, sattudes nõnda ühele pulgale näiteks karjääriplaneerimise ning säästva arenguga. Esimese hooga ei kõlagi läbiva teema staatus väga halvasti – miks ei võiks tekstiredaktorit õpetada emakeele-, tabelarvutust matemaatika- ja presentatsioonivahendeid ajaloo- või geograafiatunnis? Veidi sügavam analüüs näitab aga kätte kitsaskohad – matemaatikaõpetajal on ka oma aine materjali rohkem kui õppekava talle tunde ette näeb, lisaks ei oma paljud õpetajad ise vastava tarkvara kasutaja oskusigi, õpetamisest rääkimata.
Läbivate teemade õpetamine juhindub haridusministeeriumi kinnitatud pädevustest, mis õpilasel vastava kooliastme lõpuks peavad olema. Informaatika osas sõnastatakse nad üheteistkümne punktina üsna üldsõnaliselt ja (õnneks või kahjuks) konkreetseid tarkvarapakette ja platvorme nimetamata. Samas on selge, et mingeid programme tuleb õppetöö käigus ikka näidata ka. Kuidas saab riik suunata seda, millist tarkvara koolides kasutatakse? Õige vastus: formaalselt mitte kuidagi, sest koolid on kohalike omavalitsuste haldusalas ning õppekavast väljapoole jäävad küsimused (nagu näiteks tarkvara valik) lahendatakse detsentraliseeritult.
Eesti hariduse inetuim sobing
Kummatigi ei tähenda see, et riik ei saaks protsesse kaudselt mõjutada, olgu siis enda algatusel või kellegi "omakasupüüdmatul" soovitusel. Nõnda sündiski 18. detsembril 2003 üks Eesti hariduse lähiajaloo inetumaid sobinguid. Uhke nime "Partnerid õppimises" all sõlmiti haridus- ja teadusministeeriumi ning Microsofti koostööleping, mis on riigile esmapilgul väga soodne. Haridusasutused saavad Microsofti põhitooteid (Windows ja Office) palju odavamalt või hoopis tasuta, vastutasuks ei taha korporatsioon peaaegu midagi; kui, siis vahest ainult seda, et koolis räägitaks legaalse tarkvara kasutamise tähtsusest.
Järsku ununesid riigiisadel eesotsas toonase minister Maimetsaga kõik "tasuta tarkvara läheb lõppkokkuvõttes kallimaks" argumendid ja muidu hirmkalli toote allahindluse saamise nimel tormati lepingut sõlmima samasuguse innuga nagu Lõuna-Ameerika indiaanlased kunagi peeglikildude vastu kulda jagasid. Keegi ei vaevunud analüüsima, miks Microsoft sellisest lepingust üldse huvitatud on ja mida see Eestile pikemas perspektiivis endaga kaasa toob. Nõnda sai riigist poolkogemata tarkvaragigandi reklaamiagent, kelle tegevusest tõusva tulu Microsoft ehk alles kümnekonna aasta pärast kokku korjab, kui praegused koolilõpetajad kunagi ise tarkvarasoetamisotsuseid langetama hakkavad.
Juba praegu võib öelda, et niisugune reklaamistrateegia töötab väga hästi. Üks mu tuttav noor daam lõpetas sel kevadel Tartu Ülikooli. Oma lõputöö kaitsmise ettekande pidas ta käsitsi kirjutatud slaidide abil, sest tema sülearvutis polnud PowerPointi. Võtsime siis hiljem arvuti üheskoos ette ja Start-menüüst ilmus välja täies koosseisus OpenOffice.org. Niisugune tööriist nagu Impress ja tema asumine kahe hiirekliki kaugusel tulid värskele kõrgharitud spetsialistile täieliku üllatusena.
Haridusprogrammid kitsal mängumaal
Kui Microsoft oleks tõeliselt huvitatud Eesti arvutihariduse edendamisest, leiaksime tema poolt haridusele suunatud programmidest ilmutatud viiteid vajadusele laiendada õppurite silmaringi erinevate tehnoloogiate, toodete ja platvormide tutvustamise kaudu. Paraku jääb see hetkel veel unistuseks.
Microsofti kahepalgelisus tuli hästi välja läinud kevadel, kui korporatsiooni Eesti esinduse töötaja Andres Sirel käis TÜ arvutiteaduse instituudis propageerimas tudengite tehnoloogiavõistlust Imagine Cup. Suurepäraselt ameerikalikku esinemislaadi valdav noormees rääkis instituudi õppejõududele sellest, kuidas Microsoft otsib säravate silmadega üliõpilasi, kes huvituksid uuenduslikest tehnoloogiatest ning sooviksid neid võistlusel rakendada. Kui küsisin, kas kasutada tohib ka mõnda teist platvormi peale Microsofti oma, oli vastuseks lühike “ei”. Nõnda siis olgem innovaatilised täpselt Microsofti poolt ette määratud raamides.
Lõpetuseks tahan pöörata lugeja tähelepanu praeguse valitsuse koalitsioonileppele, mille majandus-, maksu- ja eelarvepoliitika peatüki punkt 18 sätestab: “[Valitsusliit] tagab vaba ja õiglase turukonkurentsi ettevõtjate vahel. Monopolide, kartellide ja turumanipulatsioonide suhtes, mis kergitavad tarbijahindu, rakendatakse riiklikku sundi”.
Arvestades, et Microsoft on Eesti turul üks monopoolsemaid ettevõtteid, näeks ma heal meelel olukorra parandamiseks riiklikku sundi ja seda eriti hariduses kui ühes kõige tundlikumas ja meie tulevikku kõige enam mõjutavas valdkonnas.
Ahjaa. Seesinane koalitsioonilepe ripub valitsuse veebis Microsoft Wordi .doc-formaadis.
(Jan Willemsoni kolumn ilmus septembri Arvutimaailmas.)
Telefoni parimate omaduste komplekt
Kui võtta kõik kõige paremad Nokia mobiiltelefonide omadused ja panna need ühte korpusesse, saabki Nokia N95. Asju, mis mulle selle telefoni juures meeldivad, on palju. Siin mõned suvalises järjekorras vastavalt sellele, mis kõigepealt meenub.3,5 mm kõrvaklapipistik muusika kuulamiseks. Sealtsamast on võimalik saata eraldi audio-videokaabliga pilt telekasse, et sõpradele filme või fotosid näidata. Samuti käib sinna pistikusse funktsionaalne handsfree. Tegu on sellise vidinaga, mis võimaldab telefonist muusikapleieris lugusid edasi-tagasi kerida, Play-Stop valida ning loomulikult kõnesid alustada ja lõpetada.
Kasutaja jaoks on mugavamaks läinud ka telefoni ja arvuti vaheline andmete ülekanne. Kiirelt kaabliga info ülekandmiseks ei ole vaja enam eraldi Nokia andmekaablit kaasas kanda, vaid nüüd saab telefoni arvutiga ühendatud kõige tavalisema mini-USB-kaabliga, mis on üldjuhul kaasas enamike digifotokate ja mp3-mängijatega.
Telefoniga ühendatavate kaablite poolest üllatas positiivselt komplektis kaasas olev väikene 220 V seinalaadija. See on täpselt nii lai, kui seinal olevad kaks stepsliauku. Nii väike laadija peaks uute seinalaadijate standardiks saama. Kuigi N95-lt oleks oodanud juba võimalust, kus telefoni saaks laadida pelgalt USB-kaabli kaudu.
Menüüde poolest on tegemist endiselt N- ja E-seeriast tuttava Symbian S60v3 kasutajaliidesega. Menüüd praktiliselt kõik samad mis teistel N- ja E-seeria Nokiatel. Positiivne üllatus oli äratuskell, mis lõpuks ometi on suudetud ka korduväratama panna, ehk enam ei pea õhtuti enne magamaminekut alati hommikuks eraldi uut äratust seadma.
Fotokas on megapikslite arvult muljetavaldav. Carl Zeissi optika taha on peidetud sensor, mis suudab salvestada kuni viiemegapiksliseid pilte. Heades valgusoludes tehtud fotod ei jää oluliselt alla lihtsama digikompakti sooritusvõimele. Õigustatult valis TIPA (Technical Image Press Association) Nokia N95 parimaks pildikvaliteeti pakkuvaks mobiiltelefon-fotoaparaadiks. Küll aga jäi häirima piltide mällu salvestamise kestvus. Aeg, mis kulus kahe järjestikuse pildi tegemiseks, oli ebameeldivalt pikk. Keerasin salvestatava foto megapiksleid vähemaks, aga ikka pidin mõttes ligi viieni lugema, et saaks järgmise pildi teha.
Kindlasti lahe lisa mobiiltelefonile, mida paljud kaua oodanud, on GPS. Tõesti – mobiiltelefonis GPS töötab, kuigi satelliitide leidmiseks kulub teinekord ilmatuma kaua aega. Telefonis GPS-i kasutamise juures peaks korra mõtlema, kas ikka tahad end nii väga GPS-satelliitidega ühenduses hoida? Eriti kui GPS-i signaali vastuvõtja toiteallikaks on sinu mobiiltelefoni aku, mis ei ole nüüd teab mis suure mahtuvusega. Kõigest 950 mAh. Telefonil on väga hea ja selge ekraan, mis kogu oma suuruse juures ka aplalt voolu tarbib. Seda enam, kui pidevalt proovid ekraanilt jälgida, kus parasjagu asud. Võib-olla seetõttu oligi karbis imepisike seinalaadija, sest oled sunnitud seda iga päev kaasas kandma, kui soovid kogu oma telefoni funktsionaalsust pidevalt kasutada. Maailmakaarte on võimalik ise arvuti abiga telefoni juurde laadida. Olin väga üllatunud, nähes Eesti kaardi detailsust. Isegi Viljandi kõige väiksemad tänavad olid kaardil olemas.
Väga lihtsalt ja mugavalt on võimalus võõras linnas oma asukohta leida ning see kaardile kuvada. Soovides telefonis olevat kaardirakendust ja GPS-i kasutada autos navigatsiooniseadmena, mis ütleb, millist teed sõita ja kuhu keerata, tuleb selle lisavõimaluse eest soovi korral natukene raha välja käia. Tasuta on vaid oma asukoha positsioneerimine kaardil.
Natukene jääb küll mõistatuslikuks nende vasakpoolsete muusikanuppude sügavam mõte, kuna telefoni ristipidi kätte võttes jäävad parema pöidla alla niikuinii muusikapleieri enimkasutatavad funktsioonid.
Tänu WiFi-võrgu olemasolule on mõnus soodsalt ja moodsalt kõik oma just võetud pildid Flickri pildibaasi saata või VOX-i blogisse postitada, kuna Nokia on just nendesse portaalidesse emotsioonide edastamise võimalikult lihtsaks ja mugavaks teinud.
Seadistasin telefoni ka VoIP-internetikõnede tegemiseks. Enne sõbrale helistamist on võimalus valida, kas kõne tegemiseks kasutatakse tavalist hääl- või videokõnet või soovin kõne tegemiseks kasutada internetikõnet ilma, et peaksin kõneminuti eest mobiilsideoperaatorile maksma.
Jah, sel mudelil ei ole küll kahjuks taskulampi ega vee- ja põrutuskindlust nagu Nokia sporditelefonil, kuid kindlasti on ta üks funktsionaalsuse poolest paremaid Nokia mobiiltelefone, mis turul kättesaadav. Isegi 3D-helinad on olemas. N95-l on ju suisa sisseehitatud stereokõlarid nende mängimiseks.
Telefoni mass 120 grammi ei olegi nii väga palju, kui oled varem mõne N-seeria telefoni omanik juba olnud. Tugevasse mehekätte passib perfektselt. Pealegi on 120 grammi kaaluva korpuse sisse paigutatud niivõrd mitu erinevat seadet, et nende kõigi eraldi kaasas kandmiseks poleks mul vist isegi piisavalt taskuid.
Nokia N95
Hind: 11 490 krooni
Operatsioonisüsteem: Symbian OS, kasutajaliides S60 ver 3
Mälu: kuni 160 MB, kuni 2 GB microSD mälukaardipesa
Võrgud ja ühendused: WCDMA, HSDPA 2100 ja EGSM 850/900/1800/1900 MHz, WLAN (802.11 b/g), Bluetooth 2.0, USB 2.0, TV-väljund
Aku: 950 mAh. Kõneaeg kuni 190 minutit (WCDMA) või kuni 390 minutit (GSM). Ooteaeg kuni 200 tundi (WCDMA) või kuni 225 tundi (GSM)
Ekraan: 2,6" QVGA (240 × 320 pikslit) TFT, kuni 16 miljonit tooni
Kaamera: kuni 5 megapikslit (2592 × 1944), VGA video 30 fps. Esiküljekaamera, CIF-sensor (352 × 288 pikselit), sisseehitatud välklamp
Raadio: FM-stereoraadio (87,5–108 MHz / 76–90 MHz), Visual Radio toetus
Navigeerimne: sisseehitatud GPS-seade kaartidega
Mass: 120 g
PLUSSID
Suur ja hästi loetav ekraan
Uskumatult palju funktsionaalsust ühes seadmes koos
Väga hea pildi ja video kvaliteet
MIINUSED
Mass ja aku kestvus
GPS-il kulub satelliitide leidmiseks kohati väga palju aega
AM-i HINNE: 8
Personaalselt silmatorkamatu sülearvuti
Kuigi HP ütleb, et arvuti on taas personaalne asi, on konkreetselt see mudel, HP Compaq 6510b, täiesti mittepersonaalne. Halli massi sulanduv 2,4-kilogrammine tööloom muutub isiklikumaks siis, kui tema kaas avada.Tegemist on konservatiivse disainiga äriarvutiga, millel sisemuses kõik raskeks kontoritööks vajalik. Peaaegu kaks ja pool kilogrammi ei pane seda masinat kergejalgselt reisil õlal tassima lennujaama ühest terminalist teise joostes, aga kodu ja töö ning vahest ka partneri või kliendi vahet liikudes kannatab selle koormuse ehk ära.
Uut arvutit avades leiab kaane vahele pakituna sõrmejäljelugeja töölesaamise juhendi. Õige ka – paljud kasutajad on Windows Vistaga hädas olnud, kuidas seda lugejat tööle saada. Õpetuse järgi on see käkitegu.
Siiski, päris keskpärane see sülearvuti pole, nagu selgub teda sisse lülitades. Kõrvaltvaataja seda ehk ei taju, kasutaja aga küll – kiita tuleb HP abinuppude disaini. Puutetundlikud dioodnupud on musta läikiva riba all ja see on aparaadidisaini peaaegu et viimane sõna. Esiteks puutetundlik riba ei kulu ja teiseks ei saa lülitite vahele kukkuda puru ega tolmu, sest vahesid lihtsalt pole. Tulevikuarvutitel arvatakse olevat kõigi nuppude asemel sellised siledad puutetundlikud pinnad.
Klahvid on siiski peaaegu traditsioonilised. Läbivajumine puudub, nuppudel tippimine on mugav ja klahvide pinnad on kaetud spetsiaalse, veidi kareda kulumisvastase vahendiga. See välistab tähtede kulumise ja on muidu ka mugavam – klahvid ei hakka hiljem arvuti vanadust reetes aja jooksul ebameeldivalt läikima.
Sisuks on HP äriklassi sülearvutil uusim Inteli tehnoloogia, mida on kutsutud koodnimetusega Santa Rosa. Ametlikult on tegemist Inteli Centrino Duo või ärikasutajale mõeldud Centrino Pro tehnoloogiaga, mis sisaldab Intel Core 2 Duo protsessorit, Mobile Intel 965 Expressi kiibistikku, Intel Wireless WiFi Link 4965AGN-i traadita võrgu tehnoloogiat ja Turbo Memory mälutehnoloogiat.
Kuna Windows Vista oli üsna pirtsakas vanema riistvara graafikajõudluse suhtes, pakub Centrino uus sisu ka ligi kaks korda paremat graafikajõudlust, lisaks peaks uus tehnoloogia olema kõvasti akusäästlikum ja muidugi ka kiirem arvutustes. WiFi-ühendusele lubatakse ligi kaks korda paremat levi kui vanematel mudelitel.
Pistikutest on esindatud kõik elementaarne, midagi üleliigset ega eksootilist pole ning puudu ei ole ka midagi märkimisväärset: neli USB-pistikut, VGA, Firewire, S-video, LAN ja modem. Ekraan oli sellel mudelil matt, aga läikepinnaga monitori saab ka tellida, kuidas kellelegi meeldib. Kahegigahertsine protsessor koos uue Centrino kiibistikuga peaks koormustestides andma päris hea tulemuse.
Enne testide juurde asumist proovime aga kõigepealt ära Windows Vista enda ülikarmi Experience Indexi hinnangu. Üllatus-üllatus, ka nüüd pole see sugugi leebem ja annab kokkuvõttes HP arvutile vaid kolm punkti. Hinde viib endiselt alla graafika, mis on enamiku arvutite murelaps, vähemalt Microsofti meelest. Protsessor saab korralikumad punktid (4,9). Ilmselt pole veel olemas riistvara, mis Windows Vista arvates on enam kui küll tarkvara probleemideta jooksutamiseks, välja arvatud mõned tippmudelid.
PCMark05 testis saab HP tulemuseks aga 3753 punkti, mis on juba väga hea. See on ligi kolmandiku võrra enam kui keskmised kahetuumalised eelmise põlvkonna sülearvutid. Arvutiga töötades on võimsus tunda. Näiteks jooksutades kolme videot korraga, pole protsessimeeter veel põhjas, vaid kuskil 70% juures. Vaatamata Windows Vista suurele graafikanõudlusele, saab see arvuti reaalses elus ikkagi hästi hakkama.
Sülearvuti HP Compaq 6510b
Hind: umbes 17 680 krooni
Protsessor: Intel Core 2 Duo T7300, 2 GHz
Mälu: 1x 1024 MB, DDR2, 2 SODIMM mälupesa, laiendatav 4 GB-ni
Operatsioonisüsteem: Windows Vista Business 32/64
Võrgud: WiFi 802.11a/b/g, Bluetooth, LAN, modem
Ekraan: 14,1 tolli, 1280 × 800 pikslit, WXGA
Kiibistik: Mobile™ Intel® 965GM Express Chipset
Kõvaketas: 160 GB
Optiline seade: DVD+ / –RW Double Layer
Kaardipesad: 1 Type I/II PC kaardi pesa, kuus ühes mälukaardilugeja
Muud pistikud: 4 USB 2.0 porti, VGA, stereomikrofoni pistik, stereokõrvaklappide pistik, Firewire (1394a), S-video TV väljund
Graafika: Intel Graphics Media Accelerator X3100, kuni 384 MB süsteemiga jagatavat mälu
Mass: 2,4 kg
Aku: liitiumioon, kuue elemendiga aku tööaeg viis tundi, valikuline HP Extended Life`i aku kümme tundi, HP Ultra-Capacity 14 tundi
Battery Eateri akutest: 1 h 20 m
PCMark05 test: 3753 punkti
Super PI test (2M komakohta): 1 m 2 s
PLUSSID
Võimas sisu
Mugavad nupud
Ärikasutaja lisatarkvara
MIINUSED
Raske
Suur
AM-i HINNE: 8
Kui roosa on Santa Rosa?
Inteli uus tehnoloogia koodnimetusega Santa Rosa sai selle aasta teises kvartalis omale ametliku nimetuse Centrino Duo Mobile Technology või ärikasutajale – Centrino Pro Mobile Technology. Intel lubab uuendustega päris roosat tulevikku: näiteks 2,3 korda kiiremat tegutsemist Photoshopis piltide töötlemisel, 2,4 korda kiiremat videotöötlust Windows Movie Makeriga, 2,5 korda kiiremaid ujukomatehteid ja kolmandiku jagu pikemat aku tööaega. Aga see pole veel kõik. Parema elu loetelu jätkub viis korda kiirema andmesidega WiFi-võrkudes ja ligi kaks korda suurema levialaga.
Aku tööea pikenemine saavutatakse näiteks selliste lihtsate nippidega, nagu võrgukaardi toite väljalülitamine sel ajal, kui võrku ei kasutata. Arvestades Windows Vista Aero graafilise liidese nõudmistega, on graafikajõudlust suurendatud ligi kaks korda, kohendades seda spetsiaalselt Vista vajadustele.
Centrino Pro ja Duo uus tehnoloogia sisaldab Intel Core 2 Duo protsessorit, Mobile Intel 965 Express kiibistikku, Intel Wireless WiFi Link 4965AGN-i võrgukaarti ja Intel Turbo Memory kiiret mälupuhvrit. Enamik uusi sülearvuteid, mis peale 2007. aasta teist kvartalit välja tulevad, on varustatud selle uue Inteli tehnoloogiaga.
(Kaido Einama kirjutatud lugu ilmus augusti Arvutimaailmas)
Bas*c.ee: Eesti oma blogispämmi ekperiment
Elver Loho lugu augusti Arvutimaailmast:
E-postiga tuleb ikka aeg-ajalt eestikeelseid soovimatuid kommertsteateid ehk spämmi. Vahel on tegu poliitilise reklaamiga, vahel reklaamitakse tavalisi tooteid, teenuseid, konverentse, õpinguid ja mida kõike veel.
Eestikeelne spämm ajaveebide kommentaarides on aga õnneks veel väga harv juhtum. Niivõrd harv, et ainuke suurem säärane spämmipuhang toimus 2006. aasta augustis, kui mõned Timo Tederile kuuluvad firmad hakkasid uut online-mööblipoodi Bas*c.ee reklaamima blogikommentaarides eesmärgiga tõsta pood Google’i otsingus kõrgele kohale.
Tegelikult mööblipoe enda nimes tärn puudub, kuid blogijad otsustasid kiirelt piirata poele tehtavat reklaami ning asendasid i-tähe kaupluse nimes tärniga.
Mööblipoe veebidomeen on registreetgritud MTÜ Maa- ja Merespordi Liidu nimele. Algselt oli veebilehel müüjafirmaks märgitud Andreko OÜ, varem tarkvaraarendusega tegelenud ettevõte, kuid nüüd müüb laudu ametlikult Commercial Network Solutions OÜ.
Timo Teder, Basic.ee taga olev ärimees ja Timo Tederi Nimelise Interneti Arengu Ühingu asutaja, ei soovi eriti sel teemal rääkida. "Meie kontseptsioon toimis päris hästi ja kindlasti leiaks jäljendajaid. Vaevalt, et sa tahad iga päev hakata kustutama oma blogist eestikeelseid link bait sõnumeid," hoiatab ta.
Hetkel tegeleb Teder oma magistritöö vormistamisega. Töö pealkirjaks on tema sõnul "E-meil-marketingi tasuvus uute klientide leidmisel online-mööblipoele www.basic.ee näitel."
Netipäevikute kommentaarides reklaamimist hindab Timo aga ebaefektiivseks. Seoses magistritööga viisid nad läbi kliendirahulolu uuringu ning ei tea endi sõnul ühtegi juhtumit, kus lauaostja oleks tulnud blogikommentaari peale. "See oleks ju absurd ka, kui keegi sellise lambi lingi peale ostaks," räägib Timo. "Need lingid said suhteliselt vähe inimklõpse."
Eesti blogosfääri suurust arvestades oli kampaania suhteliselt massiivne. Tederi sõnul postitati umbes 200 kommentaari pluss sada linki mujale. Blogid valiti välja aga Google Blogsearchi abiga – tähtis oli leida Google’i arvates populaarseimad blogid. Lingid ja kommentaarid postitas seejärel blogidesse kujundaja.
Katsetati taluvuse piire
"Kahtlemata selgitas Basicu eksperiment kohalikus blogimaailmas aktsepteeritava tegevuse piire," näeb Timo oma katsetuses üht-teist positiivset. "Leian siiski, et mingi lahe viirusturundus võiks kommentaarides liikuda, rõhuga sõnal "lahe", ja kanalit ei tohi kindlasti üle ekspluateerida."
Kõike seda oli Timo nõus avaldama eeldusel, et käesolevas loos tõmbame selge joone nende eksperimendi ja süstemaatiliste spämmijate vahele.
"Meie eesmärk oli hõivata kahe-kolme nädalaga interneti otsingumootorites kõigi meie jaoks oluliste tulemuste seas top 5 positsioonid," selgitab Timo kommentaarireklaami eesmärki. "Selliseid positsioone vastavatud internetikauplus iseenesest ei saavuta."
Esmaseks ülesandeks oli otsingumootoritele silma jääda. "Teatavasti armastavad otsingumootorid populaarseid kodulehti – organiseerides piisava hulga viiteid kõrge reitinguga lehtedelt, on võimalik värske koduleht tavapärasest kiiremini esile tuua," selgitab ta strateegiat. "Kuivõrd Google`i robotid hoiavad populaarsematel blogidel pidevalt silma peal ning käsitlevad blogiviiteid suhteliselt suure kaaluga, siis ongi no-follow tag’ideta blogiviited kiireim tee Google’isse. Konkreetsete linkide sihtgrupp olid otsingumootorite robotid."
Kuid sellega trikid ei lõppenud. "Parima tulemuse saavutamiseks olime Basic.ee sisu otsingumootoritele hästi loetavaks optimeerinud. Kasutasime ka selles osas mõningaid innovatiivseid võtteid," räägib Timo.
Üks säärane võte on näha, kui vaadata mööblipoe veebilehe HTML-koodi. Vaataja silma eest on ära peidetud, kuid otsingumootorile nähtavaks jäetud terve hulk H1-stiilis ehk HTML-is tähtsaimaid pealkirju. Eesmärgiks on saada nende sõnadega päringutes Google’is esimeste hulka.
*span style="display: none;">*h1>nurgadiivan, nurgadiivanid, kummutid, tumbad, kapid, toalettlaud, pehme mööbel, pehmemööbel, mööbel, komplekt, komplektid, modernne mööbel, modernmööbel*/h1>*/span>
Google on säärase tegevuse aga ära keelanud kui ebaausa ning lubab vahele jäänud veebilehed oma otsimootorist välja visata.
"Otsingumootorites positsioonide saavutamise seisukohast oli avapauk kahtlemata väga vinge," räägib Teder. "Saime otsingumootoritesse sisse umbes nädalaga. Ka müügi seisukohast saime kaupluse käima väga kiirelt."
Blogid reklaamikanalina kehvad
Mõju blogijatele hindab Teder väikeseks. "Kasutasime esmakordselt Eestis blogisid kiire reitingu saavutamiseks ja me ei osanud arvestada, et see tekitab kohalikus blogosfääris teatavat lainetust. Tegu oli küll väikese hulga inimestega, keda meie eksperiment häiris, kuid oleme sellest omad järeldused teinud," räägib ta.
"Reklaamikanalina hindan Eesti blogide kandepinda kiduraks," räägib Teder üldisemalt. "Lugejaskond on ikkagi väga piiratud ja killustunud lugematu hulga pisikeste saitide vahel. Ostes paarisaja igapäevase külastajaga blogis reklaampinna, võib väga vabalt juhtuda, et bänner ei kogu mõni päev ühtegi klõpsu. Arvestades konkreetse pinna maksumusele lisaks asjaajamiskulu (tööaja maksumust), võib väga vabalt kujuneda nii väikeste mahtudega opereerides ühe bänneriklõpsu ehk külastaja hind absurdseks."
Kuid siiski näeb Timo võimalust blogide reklaamkasutuseks: "Teisalt tugeva kontseptsiooniga viirusturundusele on blogid kahtlemata super taimelava – iseasi on muidugi selliste ideede erandlikkus."
Näited bas*c.ee blogireklaamist
Indrek ütles…
No kellelgi on ikka väga naljakas, kui sa sellise pildiga hakkama ja nüüd seda igal pool näidatakse… suht mõttetu minu arvates:)
Uskumatult head töölauda pakub www.bas*c.ee netipood!
Bas*c ütles…
Loe liikluseeskiri läbi, siis saad aru, miks jalgrattur peab sebrat ületades sadulast maha tulema;)
Korraliku töölaua leiad www.bas*c.ee kodulehelt!!!
iff ütles...
Milleks enam seda ID-kaardi teemat arutada, võiks hakata arendama sellist kaarti, millega saab kõik asjad aetud: raha automaadist välja võtta, isikut tõendada, soodustusi poodidest jne.
Korraliku töölaua leiad www.bas*c.ee kodulehelt!!!
Juuni Arvutimaailm
