09 juuni 2008
Joon alla
15:46 | 
Postitaja:
Nõgene |
Täpselt kaks aastat. Üle 7600 faili, ligi 400 kausta, kogumahuga 10,6 GB. 20 ajakirja, 1680 erinevat lehekülge. Kui kõik tiraažid üksteise otsa laduda, siis tuleks ligi 400 meetri kõrgune virn. Teletornist kõrgem. Kui kõik ajakirjad lahti rebida ja leheküljed üksteise kõrvale laduda, siis jõuaks ligi 1800 km kaugusele. Palju puid on tapetud :)Samas on hea kolts paberit riiulil, mis näitab, et midagi on ikka tehtud kah.
See blogi siin läheb arvatavasti hingusele. Vb tõmmatakse kirjastuse aadressil http://www.am.ee/ midagi käima, aga eks nad ise seletavad. Ma ei ole näinud kuskil, et järgmise peatoimetaja nimi oleks välja kuulutatud, olen siis kah vait. Lugejatele igatahes tuttav inimene, minul temaga ühist tööstaaži neli aastat.
Eelmisel kuul pani kirjastus oma lehele välja uudise "IT-ajakirjade turg selgines", mida keegi ilmselt tähele pannud pole. Palju seda kodukat ikka vaadatakse. Seal siis kirjas TNS EMori uuring:
- DIGI 32 000 lugejat,
- ARVUTIMAAILM 25 000 lugejat,
- MAATRIKS 5000 lugejat.
Selline seis. Tänan tähelepanu eest!
Sildid:
Arvutimaailma esikas
Selline ta siis sai. Nädalavahetusel või hiljemalt järgmise nädala alguses läheb levisse.Teemad:
Riigi e-lahenduste autoriõigused - segadus, mis pole kasulik kellelegi
Välistööjõud IT-ettevõtetes - paar näidet inimestest, kes on Eestisse tulnud. Mida nad siin teevad ja mida kohalikust elust arvavad.
Veebikriitika piletimüügi aadressil.
Sten Tamkivi kolumn - mida on vaja teha praeguses majandussituatsioonis.
Arvutimaailm Las Vegases - EMC 2008
Intervjuu Agnes Roosiga, kes on Hansapanga IT-arenduse osakonna juht.
Firmalugu Moderast - Eesti ettevõte, kellel maakaart harukontoreid tähistavatest nõeltest kirju.
M-interneti võrdlustest
Laboris rida riist- ja tarkvara
Tõnu Samuel näitab kuidas udustamine ei salasta infot, mis udu taha jääb.
Hinnavaatlus.
Ankeedi "mina ja arvutimaailm" täitis Jaak Ennuste.
05 juuni 2008
E-riik kogub kapis tolmu
Tänaste uudiste valguses maksab ära öelda, et homme trükikotta mineva Arvutimaailma peateema on just seesama: riigi tellitud e-lahenduste intellektuaalomandi tulutult seismine ametkondade riiulitel.
Ehk et e-lahendused on naha ja karvadega saanud riigi omaks ning neid teinud ettevõtted ei tohi sama asja ekspordiks kasutada. Aga millest meil just parajasti puudus on? Ekspordist! Ja kust seda oodatakse? IT-sektorist! Aga kas ametnikud/poliitikud on midagi ette võtnud, et ettevõtjatel oleks võimalik meie e-maksuameteid, e-PRIAsid, kaardisüsteeme ja kõike muud välismaale müüa? Ei ole!
Kuidas see vindumine on aastaid käinud ja tulemus on siiani null, saab lugeda järgmise nädala lõpus ilmuvast Arvutimaailmast. Loo tegemise käigus viimase 3-4 nädala jooksul sai torgitud ka e-asjadega tegelevat regionaalministrit Kiislerit ning temaltki on kommentaar ilmumas.
Täna kasutas ta aga võimalust ja esines Microsofti innovatsioonikeskuse esitluse üritusel samateemaliste väljaütlemistega:
Microsofti pressiteatest:
„Olukorra muutmiseks on vaja koondada riigi intellektuaalse omandi haldamine ühte asutusse, toetada ettevõtteid uutele turgudele sisenemisel ning aidata IT-lahenduste tootestamisel ja turundamisel,“ ütles Kiisler. Tema sõnul on Eestil riigina hea maina, kuid seda pole siiani majanduslikult ära kasutatud. „Me peame intellektuaalset omandit senisest rohkem väärtustama ja arendama head müügistruktuuri,“ ütles Kiisler, kelle sõnul on regionaalministri meeskond valmis looma struktuuri, mis aitaks Eesti IT-tiigril hüpata ka Eestist välja.
Ministri pressiteatest:
Kiisleri sõnul tuleb Eesti e-riigi edendamiseks ja IT-ekspordi kasvatamiseks lõdvendama seni väga jäika intellektuaalse omandi poliitikat. „Peame avama oma e-riigi potentsiaali. Praegu on meie kuulsad lahendused kapis luku taga ja teiste riikide soovid neid kasutusele võtta jooksevad tavaliselt meie inertsuse ja huvipuuduse tõttu liiva,“ tõdes minister. „Kui praegu on Eesti aastane IT-eksport alla miljardi krooni, siis riigi poolt omandiõiguse vabaks laskmise ja ettevõtete omavahelise hea koostöö tulemusel võiks see summa paari aastaga kahekordistuda. Fakt, et Microsoft teatas täna oma innovatsioonikeskuse avamisest, on tugev märk, et Eestil on IT-vallas suur potentsiaal,“ sõnas Kiisler.
Eks neid pressiteateid on kopitud-peistitud kuhugi online'idesse kah. Saab siis imet näha, kas hakkab midagi liikuma ka, või soikub jälle kõik sinna kuhu alati.
Ehk et e-lahendused on naha ja karvadega saanud riigi omaks ning neid teinud ettevõtted ei tohi sama asja ekspordiks kasutada. Aga millest meil just parajasti puudus on? Ekspordist! Ja kust seda oodatakse? IT-sektorist! Aga kas ametnikud/poliitikud on midagi ette võtnud, et ettevõtjatel oleks võimalik meie e-maksuameteid, e-PRIAsid, kaardisüsteeme ja kõike muud välismaale müüa? Ei ole!
Kuidas see vindumine on aastaid käinud ja tulemus on siiani null, saab lugeda järgmise nädala lõpus ilmuvast Arvutimaailmast. Loo tegemise käigus viimase 3-4 nädala jooksul sai torgitud ka e-asjadega tegelevat regionaalministrit Kiislerit ning temaltki on kommentaar ilmumas.
Täna kasutas ta aga võimalust ja esines Microsofti innovatsioonikeskuse esitluse üritusel samateemaliste väljaütlemistega:
Microsofti pressiteatest:
„Olukorra muutmiseks on vaja koondada riigi intellektuaalse omandi haldamine ühte asutusse, toetada ettevõtteid uutele turgudele sisenemisel ning aidata IT-lahenduste tootestamisel ja turundamisel,“ ütles Kiisler. Tema sõnul on Eestil riigina hea maina, kuid seda pole siiani majanduslikult ära kasutatud. „Me peame intellektuaalset omandit senisest rohkem väärtustama ja arendama head müügistruktuuri,“ ütles Kiisler, kelle sõnul on regionaalministri meeskond valmis looma struktuuri, mis aitaks Eesti IT-tiigril hüpata ka Eestist välja.
Ministri pressiteatest:
Kiisleri sõnul tuleb Eesti e-riigi edendamiseks ja IT-ekspordi kasvatamiseks lõdvendama seni väga jäika intellektuaalse omandi poliitikat. „Peame avama oma e-riigi potentsiaali. Praegu on meie kuulsad lahendused kapis luku taga ja teiste riikide soovid neid kasutusele võtta jooksevad tavaliselt meie inertsuse ja huvipuuduse tõttu liiva,“ tõdes minister. „Kui praegu on Eesti aastane IT-eksport alla miljardi krooni, siis riigi poolt omandiõiguse vabaks laskmise ja ettevõtete omavahelise hea koostöö tulemusel võiks see summa paari aastaga kahekordistuda. Fakt, et Microsoft teatas täna oma innovatsioonikeskuse avamisest, on tugev märk, et Eestil on IT-vallas suur potentsiaal,“ sõnas Kiisler.
Eks neid pressiteateid on kopitud-peistitud kuhugi online'idesse kah. Saab siis imet näha, kas hakkab midagi liikuma ka, või soikub jälle kõik sinna kuhu alati.
25 mai 2008
Miljonimängu kala teisel katsel tabatud
Eelmisel nädalal sai kirjutatud: Miljonimängu netiversiooni kaladÜks ekraanipilt jäi kahjuks puudu, aga tegin selle ära nüüd, sest kala kordus. Peale reklaamipausi andis mäng ette ainult 100 krooni küsimuse ja pärast seda hakkas tiksuma aeg 4 minutit millegagi - stuudios läks mäng muidugi edasi. Hetkel küsitakse seal marabuude ja Daisy Järva ja Marlon Brando muude kohta ning stuudiomängijal on juba 16 000...
Nii nüüd hakkas neli minutit täis saama ja lootsin, et saab mängu jätkata, aga viskas uue ooteaja ette :S
Litsusin Refreshi hoolimata hoiatavast aknast ja nüüd sain järgmise (hetkel veel vastuseta) küsimuse (Pärnu Rannahoone) ette ning ka "vastamata jäänud" Marlon Brando küsimuse.
Varem kogutud punktid haihtusid.
NB! Jälgi punktisummat kahel ekraanipildil! See väheneb hoolimata sellest, et küsimusi ei ole rohkem ette tulnud ja vastuseid antud. Kusjuures minu teada isegi valede vastuste eest punkte maha võtma ei peaks :S
HILJEM: Ahjaa - EPL Online võttis eelmisel nädalal ühendust, et kas tohivad teemat torkida ja blogile viidata, ma ei tea kas nad seda lõpuks tegid. Mu poolest võivad huvi korral ka teised TV3-lt aru pärida, et äkki teeks sellise mängu mis töötaks?
VEEL HETK HILJEM: Ma kasutan digialkirja maailmarekordiks sobimatut Firefoxi brauserit, Explorer ei võta mängu aadressile minnes aga üldse pilti ette :D
PEALE MÄNGU LÕPPU: Mäda ei ole ainult minu arvuti, eriti täna. Mängijaid on muidu olnud ikka tuhande kandis, arhiiv näitab ka suuremaid numbreid kui 2000, aga sel korral ainult 296. Mina hoolimata kõigist kaladest lausa 28. positsioonil. Jabur.
Ühtlasi sain teada, et:
- omadega diilimine on täditütre-poliitika,
- Aabel võis küll olla Aadama poeg, kuid oli siiski esimene inimene,
- hümni sõnad treis valmis keegi oma jope Johann Voldemar.
21 mai 2008
Vastu pükse ehk 9 korda mõõda...
Ostsin Indiana Jonesi filmi esikale pileteid ja hävisin 45 krooniga iga pileti kohta. Vist. Tundub nii. Miks? Sest mul polnud aimugi, et ma olen keegi clubmember. Vist.Ostmise ajal pakkus programm valikut, kas osta tavapiletid või clubmemberi piletid. Mulle tundus, et olen täiesti tavaline vaataja. Varasemast oli meeles, et kinol on/oli mingi mõttetult kalli liikmemaksuga kliendiklubi ja kliendikaart, mille liikmeks ma kunagi ei ole astunud. Ju need siis need peene nimega clubmemberid on. Ei riskinud selliseid pileteid osta - äkki pole piletikontrollis mul mingit plastiktükki ette näidata ja sooduspiletiga sisse ei saagi.
Peale piletite ostmist hakkasin uurima, et kuidas see clubmemberiks saamine siis käib. Kodukas räägib hoopis kenasti eesti keeles uuest kinoklubist, mis sellest aastast käivitus ning tasuta liitumisest. No kui tasuta, siis liitume. Vajutan linki kinoklubi ankeedi täitmiseks ja satun hoopis oma profiili andmete lehele. Nagu mida!?
Klõpsisin nende saidil ringi ja praeguseks tekkinud on mulje, et registreeritud kasutajana (mis on eelduseks netist kinopiletite ostmisel) olen ühtlasi ka ise see clubmember. Vist. Profiili andmetes sellele küll midagi ei viita. Mis kõige näotum - piletite ostmise ajal ei olnud ühtegi märget, et osta-osta clubmemberi piletid, miks sa 60% kallimaid pileteid tahad, sul on ju õigus odavamate saamiseks.
Kontrollisin postkasti - ei leidnud aastavahetuse ajast (uue klubi algus) ka ühtegi kino e-kirja, et "lgp netiklient, olete apgreiditud nüüd klaabmemberiks ja vaadake et te ikka õige hinnaga biljeti ostate, sest meie programm ei oska teile õigel ajal parima hinnaga pileteid maha müüa." Aga firmale on muidugi loll klient kasulik, kes 75 krooni asemel 120 välja käib.
P.S. Vb ma olen millestki valesti aru saanud, sest ma pole suurem asi kinospets, aga koduka uurimisest targemaks kah ei saanud.
HILJEM:
Forum Cinemase reageering (vt kommentaaridesse) on kiire ja rõõmustav. Mõistagi ei osanud midagi sellist oodata. Natuke piinlik isegi, sest häid märkusi kuidas paremaks teha ma õieti ei andnudki. Oli veits kiire. Suurema häda saab parandatud ainult tekste parandades. Kui on võimalik rohkem süsteemi süveneda, siis muuta algoritme nii, et süsteem tõeliselt lollikindlaks saaks.
20 mai 2008
Raadio 2 kukkus eurokoorma raskusest ümber
Mida oligi arvata.
Esialgu läks netiülekanne Juure ja Kivirähu saatest aina hullemaks, lõpuks katkes sootuks ning ka R2 kodukas kadus kättesaamatuks. Kas kunagi on kellelgi vähegi suurema auditooriumiga netiülekanne õnnestunud kah?
Stuudio veebikaamera oli ilmselt targu algusest saati kinni pandud.
Muidu oleks suht suva, aga kodune raadio uriseb koledal kombel, midagi vist puruks läinud.
Esialgu läks netiülekanne Juure ja Kivirähu saatest aina hullemaks, lõpuks katkes sootuks ning ka R2 kodukas kadus kättesaamatuks. Kas kunagi on kellelgi vähegi suurema auditooriumiga netiülekanne õnnestunud kah?
Stuudio veebikaamera oli ilmselt targu algusest saati kinni pandud.
Muidu oleks suht suva, aga kodune raadio uriseb koledal kombel, midagi vist puruks läinud.
18 mai 2008
Miljonimängu netiversiooni kalad
Proovisin täna TV3 miljonimängu internetis kaasa mängida. Üks "kala" on näha ekraanipaugul - peale 125 000 krooni/punkti küsimust oli järgmiseks 250 punkti.Teisest "kalast" ei jõudnud pilti teha, sest niipea kui saade lõpeb, viskab ekraanile edetabeli ja enda vastused kaovad ära. Probleem seisnes selles, et saates jooksid küsimused-vastused edasi, aga arvutis mitte ning millalgi hiljem viskas "vastamata jäänud" küsimused takkajärgi. Nii jäi kahele küsimusele vastamata ja punktid saamata.
Kohati ei ole ka saade ja netimäng sünkroonis - kas küsimus jõuab arvutisse liiga hilja või on võimalik vastuseid valida arvutis ka siis kui saates on vastus lukus.
Kui kõikvõimalikud "kalad" roogitud saaks, siis on nii päris põnev saadet vaadata/mängida. Eriti tore on järgmise küsimuse alguseni tagurpidi tiksuv kell. Hea vaadata kaua veel reklaamipaus kestab :)
15 mai 2008
Estonian Air on blogima hakanud
Estonian Air on blogima hakanud.
Esimene postitus on tehtud eelmisel kuul.
Tundub esmapilgul hästi ametkondlik, pressiteatemaiguline. Asi seegi, üritavad. Veits vabamat tooni ei teeks paha.
Esimene postitus on tehtud eelmisel kuul.
Tundub esmapilgul hästi ametkondlik, pressiteatemaiguline. Asi seegi, üritavad. Veits vabamat tooni ei teeks paha.
12 mai 2008
Värske Arvutimaailma lühitutvustus
Mai Arvutimaailm peaks juba liikvel olema, minu postkastis küll veel hommikul ei olnud. Siin on mõned teemad:
Fookuses on digitaalne terviselugu, mis peab suve jooksul valmis saama ja septembris tööle hakkama. Valdo Praust seletab kuidas nad digilugu turvavad, HP kirjeldab tööde hetkeseisu jne.
Kolumn on majandusministeeriumist Marek-Andres Kautsilt, kes kirjutab, et Eesti IKT-ettevõtted peavad saama piisavalt tugevaks, et hakata osalema peatöövõtjatena suurtes rahvusvahelistes hangetes.
Reps: Arvutimaailm käis ja vaatas, kuidas heategevuskampaaniaga Uus Algus kogutud arvutid Green IT kontorisüle kontrolliti ja tööle seati, et needseejärel neile saata, kes ise endale arvutitosta ei jaksa.
Inimene: Alates detsembrist töötab Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi professorina Hansapanga abil Austraalias tEestisse meelitatud Marlon Dumas. Kerli tegi temaga intervjuu.
Firmalugu: Linxtelecomi kaudu käib umbes pool Eesti andmeside välisliiklusest, sest praktiliselt kõik suuremad Eesti telekomiettevõtted on Linxi kliendid. Kapangad ja vabariigi valitsus ei saa Linxtelecomita hakkama.
Labor: Tark teejuht tuuleklaasil. Võrdlustestis neli navigaatorit. Proovisime Sony, Prestigio, Tomtomi ning Garmini juhatavaid seadmeid. Lisaks EOMAPi ja Regio kaartide võrdlustest ning ports uut riistvara.
Turva: Kontoritehnika luurab su järele. Tõnu Samuel kirjutab valerahategijateraskest elust.
Mina ja Arvutimaailm: Webmedia direktor Taavi Kotka täitis Arvutimaailma ankeedi.
Fookuses on digitaalne terviselugu, mis peab suve jooksul valmis saama ja septembris tööle hakkama. Valdo Praust seletab kuidas nad digilugu turvavad, HP kirjeldab tööde hetkeseisu jne.
Kolumn on majandusministeeriumist Marek-Andres Kautsilt, kes kirjutab, et Eesti IKT-ettevõtted peavad saama piisavalt tugevaks, et hakata osalema peatöövõtjatena suurtes rahvusvahelistes hangetes.
Reps: Arvutimaailm käis ja vaatas, kuidas heategevuskampaaniaga Uus Algus kogutud arvutid Green IT kontorisüle kontrolliti ja tööle seati, et needseejärel neile saata, kes ise endale arvutitosta ei jaksa.
Inimene: Alates detsembrist töötab Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi professorina Hansapanga abil Austraalias tEestisse meelitatud Marlon Dumas. Kerli tegi temaga intervjuu.
Firmalugu: Linxtelecomi kaudu käib umbes pool Eesti andmeside välisliiklusest, sest praktiliselt kõik suuremad Eesti telekomiettevõtted on Linxi kliendid. Kapangad ja vabariigi valitsus ei saa Linxtelecomita hakkama.
Labor: Tark teejuht tuuleklaasil. Võrdlustestis neli navigaatorit. Proovisime Sony, Prestigio, Tomtomi ning Garmini juhatavaid seadmeid. Lisaks EOMAPi ja Regio kaartide võrdlustest ning ports uut riistvara.
Turva: Kontoritehnika luurab su järele. Tõnu Samuel kirjutab valerahategijateraskest elust.
Mina ja Arvutimaailm: Webmedia direktor Taavi Kotka täitis Arvutimaailma ankeedi.
Sel aastal tuleb suvi teisti
Alustan uut nädalat teatega, et pärast juuninumbri ilmumist mina enam Arvutimaailma ei tee.
Möödunud neljapäeval sai vastu võetud aastavahetusest saati veninud otsus, millest vihjamisi siin ka märku olen andnud. Kuus kuud kestma pidanud lööktööst kujunes märkamatult kaheaastane periood. Kui see nii tore poleks olnud, poleks seda muidugi juhtunud.
AMi ilmutamine, nii nagu me seda siiani teinud oleme, on tõesti meeldivalt mitmekülgne tegevus. Olen saanud kasutada kõiki varem omandatud kogemusi ja õppinud juurde uusi asju. Niivõrd väikese meeskonnaga töötades tuleb ju ise igal pool käsipidi juures olla: planeerida lugusid, leida kirjutajaid, utsitada neid tegudele, toimetada artikleid, kirjutada ise, anda kujundusele viimast lihvi, otsida pildimaterjale, tellida fotograafe jne. Tiitel “peatoimetaja” on lihtsalt sõna visiitkaardil, mitte võimalus istuda mugavas nahktoolis, jalad laual, ja vaadata, kuidas teised töötavad.
See kõik on olnud ootamatult huvitav ning kolleegid uskumatult vastutulelikud. Just see viimane omadus on mind alati üllatanud ning olen seda väga oluliseks pidanud. Miks? Sest mina ei ole kedagi neist tööle võtnud ja ma ei tea nende tingimusi. Tööjõu palkamine on kirjastuse rida ning inimlikust vaatepunktist on keeruline vajadusel kelleltki midagi nõuda, kui ei tea, kas sa teda millegagi liigselt ei ekspluateeri. Igatahes sai kokku lepitud, et kui oleme online, siis võib tööjuttu rääkida ning kunagi ei hakanud keegi jonnima, kui kell oli rohkem kui 17 või nädal kaugemal kui reede.
Tänud endisele kujundajale Mirjamile, kes oli oluliseks sidemeks varasema Arvutimaailmaga ja aitas kiirelt sisse elada. Tänud kujundajale Mari-Liisile, kellesse ma alguses väga skeptiliselt suhtusin, kuid kes suutis paari kuuga peamised trikid ära õppida.
Tänud korrektuuri-preilidele Jolanale ja Anule, kes töötasid ulmelistel aegadel. Nad korraldasid oma elu Arvutimaailma pärast ringi ka siis, kui ma seda ei palunud, ning parandatud failid ilmusid serverisse kibekähku.
Tänud Veikole, kes tegi kasulikke tutvustavaid ringkäike mööda IT-firmasid ning pärast kellega koos töötamist tunduvad kõik edaspidised deadline’id sanatooriumina :) Tänud Kaidole, kes pole kunagi kurtnud, et peab pool ajakirja ise valmis kirjutama, ning on alati olnud valmis komandeeringusse lendama.
Tänud fotograafidele, kellest ise olen objektil kokku puutunud vaid Helini, Egerti ja Kaleviga, aga ka Stas, Aldo ja teised on andnud olulise panuse.
Tänud kõigile kaasautoritele: kõik need numbrid “minu kõrval” püsinud Tõnule, alati esimesena oma lugusid esitanud Kerlile, Elverile, Janekile, Marekile, Jaano-Martinile, Raigole, Norbertile ja kõigile teistele!
Suur aitäh ka kõigile allikatele, kes on meisse hästi suhtunud ning infot jaganud.
Arvutimaailma tegemine on olnud vahva ka selle poolest, et puhkus on kaks korda aastas – detsembris ja juunis, kuna jaanuaris ja juulis ajakiri ei ilmu. Täiesti superluks boonus ju!
Aga et miks ma siis ära lähen? Nagu alguses ütlesin, sai algselt kirjastusega kokku lepitud, et teen AMi kuus kuud. Hiljem oleme poole aasta takka otsustanud, et olgu, teeme siis veel kuus kuud. Möödunud aastavahetusel saatsin kirja, et senisel viisil jätkamine pole enam minu jaoks majanduslikult mõttekas. 2006. aasta suvel ei osanud ju arvata, milliseks see töö aja jooksul kujuneb. Isiklikul elul ja ajal on siiski hind ning seda aega saab kellegi teise jaoks ära kulutada motiveeriva kompensatsiooni eest. Nüüd siis sai lõpuks selgeks, et uutes tingimustes me kirjastusega kokkuleppele ei jõua.
Mida ma kahjuks ei oska lugejatele öelda, on see, mis saab Arvutimaailmast edasi. Mulle on igatahes väidetud, et AM jätkab ka edaspidi eraldiseisva ajakirjana ja samas formaadis. Kuna kirjastus palkab peatoimetaja ainult sisu tootma ega kaasa teda ärilistesse protsessidesse, ei tea ma, kas AMil läheb majanduslikus mõttes hästi või halvasti, on see tegevus jätkusuutlik või mitte. Kergeid aegu ei ole muidugi meediaturul oodata.
Aga et mida ma siis ise teen? Sügiseni loodetavasti mitte midagi. Mul on võimalus lisaks juunile puhata nüüd ka juulis ja augustis ning see on ahvatlev perspektiiv. Samas ootab vormistamist ports IT(-äri)-lugusid, milleks siiani pole aega olnud – need teen ilmselt lähiajal ära. Ei oska veel öelda, millise väljaande jaoks. Kui kellelgi on huvi, võib märku anda. Ma ei taha allikaid alt vedada ja kirjutamata jätta.
Arvutasin eile, et kaheteistkümnest meedias töötatud aastast olen nüüdseks üle viie aasta peatoimetaja ametit pidanud. Ebaõiglaselt palju. Praeguse tsükli lõpus ei tõtta küll ütlema, et “enam eikunagi”, kuid järjest vähem oskan välja mõelda, mis võiks veel meelitada selliseid kohustusi enda peale võtma. Aga mine tea – kui tervist peaks jaguma, ehk kohtume lisaks eraviisilistele kanalitele kunagi veel ka suure meedia vahendusel.
Polüfunktsionaalne MeediaNeeger,
M.N.
Möödunud neljapäeval sai vastu võetud aastavahetusest saati veninud otsus, millest vihjamisi siin ka märku olen andnud. Kuus kuud kestma pidanud lööktööst kujunes märkamatult kaheaastane periood. Kui see nii tore poleks olnud, poleks seda muidugi juhtunud.
AMi ilmutamine, nii nagu me seda siiani teinud oleme, on tõesti meeldivalt mitmekülgne tegevus. Olen saanud kasutada kõiki varem omandatud kogemusi ja õppinud juurde uusi asju. Niivõrd väikese meeskonnaga töötades tuleb ju ise igal pool käsipidi juures olla: planeerida lugusid, leida kirjutajaid, utsitada neid tegudele, toimetada artikleid, kirjutada ise, anda kujundusele viimast lihvi, otsida pildimaterjale, tellida fotograafe jne. Tiitel “peatoimetaja” on lihtsalt sõna visiitkaardil, mitte võimalus istuda mugavas nahktoolis, jalad laual, ja vaadata, kuidas teised töötavad.
See kõik on olnud ootamatult huvitav ning kolleegid uskumatult vastutulelikud. Just see viimane omadus on mind alati üllatanud ning olen seda väga oluliseks pidanud. Miks? Sest mina ei ole kedagi neist tööle võtnud ja ma ei tea nende tingimusi. Tööjõu palkamine on kirjastuse rida ning inimlikust vaatepunktist on keeruline vajadusel kelleltki midagi nõuda, kui ei tea, kas sa teda millegagi liigselt ei ekspluateeri. Igatahes sai kokku lepitud, et kui oleme online, siis võib tööjuttu rääkida ning kunagi ei hakanud keegi jonnima, kui kell oli rohkem kui 17 või nädal kaugemal kui reede.
Tänud endisele kujundajale Mirjamile, kes oli oluliseks sidemeks varasema Arvutimaailmaga ja aitas kiirelt sisse elada. Tänud kujundajale Mari-Liisile, kellesse ma alguses väga skeptiliselt suhtusin, kuid kes suutis paari kuuga peamised trikid ära õppida.
Tänud korrektuuri-preilidele Jolanale ja Anule, kes töötasid ulmelistel aegadel. Nad korraldasid oma elu Arvutimaailma pärast ringi ka siis, kui ma seda ei palunud, ning parandatud failid ilmusid serverisse kibekähku.
Tänud Veikole, kes tegi kasulikke tutvustavaid ringkäike mööda IT-firmasid ning pärast kellega koos töötamist tunduvad kõik edaspidised deadline’id sanatooriumina :) Tänud Kaidole, kes pole kunagi kurtnud, et peab pool ajakirja ise valmis kirjutama, ning on alati olnud valmis komandeeringusse lendama.
Tänud fotograafidele, kellest ise olen objektil kokku puutunud vaid Helini, Egerti ja Kaleviga, aga ka Stas, Aldo ja teised on andnud olulise panuse.
Tänud kõigile kaasautoritele: kõik need numbrid “minu kõrval” püsinud Tõnule, alati esimesena oma lugusid esitanud Kerlile, Elverile, Janekile, Marekile, Jaano-Martinile, Raigole, Norbertile ja kõigile teistele!
Suur aitäh ka kõigile allikatele, kes on meisse hästi suhtunud ning infot jaganud.
Arvutimaailma tegemine on olnud vahva ka selle poolest, et puhkus on kaks korda aastas – detsembris ja juunis, kuna jaanuaris ja juulis ajakiri ei ilmu. Täiesti superluks boonus ju!
Aga et miks ma siis ära lähen? Nagu alguses ütlesin, sai algselt kirjastusega kokku lepitud, et teen AMi kuus kuud. Hiljem oleme poole aasta takka otsustanud, et olgu, teeme siis veel kuus kuud. Möödunud aastavahetusel saatsin kirja, et senisel viisil jätkamine pole enam minu jaoks majanduslikult mõttekas. 2006. aasta suvel ei osanud ju arvata, milliseks see töö aja jooksul kujuneb. Isiklikul elul ja ajal on siiski hind ning seda aega saab kellegi teise jaoks ära kulutada motiveeriva kompensatsiooni eest. Nüüd siis sai lõpuks selgeks, et uutes tingimustes me kirjastusega kokkuleppele ei jõua.
Mida ma kahjuks ei oska lugejatele öelda, on see, mis saab Arvutimaailmast edasi. Mulle on igatahes väidetud, et AM jätkab ka edaspidi eraldiseisva ajakirjana ja samas formaadis. Kuna kirjastus palkab peatoimetaja ainult sisu tootma ega kaasa teda ärilistesse protsessidesse, ei tea ma, kas AMil läheb majanduslikus mõttes hästi või halvasti, on see tegevus jätkusuutlik või mitte. Kergeid aegu ei ole muidugi meediaturul oodata.
Aga et mida ma siis ise teen? Sügiseni loodetavasti mitte midagi. Mul on võimalus lisaks juunile puhata nüüd ka juulis ja augustis ning see on ahvatlev perspektiiv. Samas ootab vormistamist ports IT(-äri)-lugusid, milleks siiani pole aega olnud – need teen ilmselt lähiajal ära. Ei oska veel öelda, millise väljaande jaoks. Kui kellelgi on huvi, võib märku anda. Ma ei taha allikaid alt vedada ja kirjutamata jätta.
Arvutasin eile, et kaheteistkümnest meedias töötatud aastast olen nüüdseks üle viie aasta peatoimetaja ametit pidanud. Ebaõiglaselt palju. Praeguse tsükli lõpus ei tõtta küll ütlema, et “enam eikunagi”, kuid järjest vähem oskan välja mõelda, mis võiks veel meelitada selliseid kohustusi enda peale võtma. Aga mine tea – kui tervist peaks jaguma, ehk kohtume lisaks eraviisilistele kanalitele kunagi veel ka suure meedia vahendusel.
Polüfunktsionaalne MeediaNeeger,
M.N.
06 mai 2008
12 tolli arvutit
Praegu veel viimaseid päevi müügil olevast aprilli Arvutimaailmas oli 12tolliste sülearvutite võrdlustest. Alljärgnev on Kaido Einama ja Mehis Pärnametsa sissejuhatus ja kokkuvõte. Iga arvuti kohta eraldi saab lugeda ajakirjast.
Sülearvuti on selleks, et temaga saaks igal pool tööd teha. Igale poole kaasa aga 17- või isegi 15tollist rüperaali ei vea. 12tollised arvutid on need, mis sobivad kõige liikuvamatele inimestele, kes tahavad pisiarvutist siiski saada maksimaalset ehk peaaegu sedasama, mida koju jäänud lauaarvuti oskab.
Arvuti ei tohiks ka päev otsa õlal kandes ennast lihaste kaudu valusalt tunda anda. Ehk siis vaja on kerget, väikest ja võimast sülearvutit. Lisaks võiks see olla ka hea hinnaga. Kuid kas sellistele vastandlikele tingimustele vastavaid arvuteid on üldse olemas? Arvutimaailm uuris järele, seekord laiahaardelisemalt: Mehis testis Tartus Lenovo, Ordi ja ML-i arvuteid, Kaido Tallinnas ülejäänuid: Fujitsu-Siemensit, HP-d ja Delli. Et hinnang väga subjektiivne ei tuleks, panime hinded lõpuks kokku iga sülearvuti kogutud plusside järgi. Ühe plussi sai mõne tehnilise parameetri kõige parema tulemuse eest. Parim tulemus võis olla ka mitmel arvutil.
12tolliseid Eestis kokkupandud sülearvuteid välismaiste brändidega võrreldes selgus üks üldisem omadus: Eesti arvutitootjad on valinud endiselt veidi nõrgema korpusega mudelid ehk esmamulje põhjal ei pruugi Ordi ja ML-i arvutid nii hästi vastu pidada kui näiteks Dell või Lenovo, kuid sisu on siin tehtud mudelitel kaasaegsem ja võimsam. Ülemaailmsetel brändiarvutitel jõuavad kõige uuemad komponendid Eestisse veidi hiljem kui kohalike tootjate kaudu. Seega on valikut igasugusele ostjale: kiiresti värskeimate komponentidega saab kodumaiselt tootjalt, veidi vanema sisuga, kuid vastupidavaid ja viimse detailini läbikaalutud konstruktsiooniga sülearvuti aga mõnelt rahvusvahelise brändi all tootjalt. Kuid eks ole alati ka erandeid.
Testisime peaaegu samamoodi nagu aasta tagasi. Kõigepealt väike “iludusvõistlus” ja tüüpilised katsed korpuse tugevusega: kas klaviatuur vetrub läbi, kas ekraani hinged hoiavad asendit jäigalt, kas pistikud-lülitid on paigutatud nii, et midagi nende taha ei haakuks ja miskit ära ei murraks. Siis lasime Windows Vistal arvutit hinnata, siis PCMark05 koormustestidega kontorijõudlust testida, seejärel vaatasime ka üle tehnilised parameetrid. Ning saigi tulemuseks tabel, mis on näha testi lõpuosas. Mõned vähem olulised ja subjektiivsed read on sealt eraldatud, kuid võrdlusmoment peaks säilima.
/.../
Kokkuvõte
Kui Tartu lemmikuks sai Lenovo, siis Tallinnas testitud kolmikust eristus selgelt Fujitsu-Siemens. Plusside süsteemis sai Esprimo Mobile U9200 kokku üheksa plussi, talle järgnesid Lenovo ja Ordi kumbki viie plussiga. Lõplik järjestus tuli meeldivalt läbisegi. See näitab, et pole enam suurt vahet erinevate arvutitootjate vahel, on vaid tugevamad ja nõrgemad küljed. Kodumaiste käte vahel kokku pandud arvuti on endiselt veidi vähem vastupidav, kuid võimsa sisuga. Vastupidavusteste lubada saavad suured korporatsioonid lihvivad oma konstruktsioone ja teevad põhjalikke katseid kuni pakendidisainini välja, et kaugelt saabuv kaup teel vigastada ei saaks ning kasutaja käe all ei laguneks.
12tollistest arvutitest valikut juba on. Aastaid tagasi polnud pilt sugugi nii mitmekesine. Nii väikese ekraaniga arvutid pole enam küll ilmselt põhiarvutiks, kuid milleks vedada kaasas suurt sülearvutit, mis juba mõne tunni jooksul õlga hakkab soonima? Just sellised pisikesed sülearvutid võiksid olla argumendiks, miks koju osta endiselt mõni võimas lauaarvuti. Kaasaskandmiseks pole ju lisakilosid vaja. Aga nagu näitas 12tolliste arvutite test, ei jää ka kerge reisikaaslane hätta ning suudab tegutseda küll, olles vaid veidi taga oma võimsatest ja suurematest sugulastest.
Sülearvuti on selleks, et temaga saaks igal pool tööd teha. Igale poole kaasa aga 17- või isegi 15tollist rüperaali ei vea. 12tollised arvutid on need, mis sobivad kõige liikuvamatele inimestele, kes tahavad pisiarvutist siiski saada maksimaalset ehk peaaegu sedasama, mida koju jäänud lauaarvuti oskab.
Arvuti ei tohiks ka päev otsa õlal kandes ennast lihaste kaudu valusalt tunda anda. Ehk siis vaja on kerget, väikest ja võimast sülearvutit. Lisaks võiks see olla ka hea hinnaga. Kuid kas sellistele vastandlikele tingimustele vastavaid arvuteid on üldse olemas? Arvutimaailm uuris järele, seekord laiahaardelisemalt: Mehis testis Tartus Lenovo, Ordi ja ML-i arvuteid, Kaido Tallinnas ülejäänuid: Fujitsu-Siemensit, HP-d ja Delli. Et hinnang väga subjektiivne ei tuleks, panime hinded lõpuks kokku iga sülearvuti kogutud plusside järgi. Ühe plussi sai mõne tehnilise parameetri kõige parema tulemuse eest. Parim tulemus võis olla ka mitmel arvutil.
12tolliseid Eestis kokkupandud sülearvuteid välismaiste brändidega võrreldes selgus üks üldisem omadus: Eesti arvutitootjad on valinud endiselt veidi nõrgema korpusega mudelid ehk esmamulje põhjal ei pruugi Ordi ja ML-i arvutid nii hästi vastu pidada kui näiteks Dell või Lenovo, kuid sisu on siin tehtud mudelitel kaasaegsem ja võimsam. Ülemaailmsetel brändiarvutitel jõuavad kõige uuemad komponendid Eestisse veidi hiljem kui kohalike tootjate kaudu. Seega on valikut igasugusele ostjale: kiiresti värskeimate komponentidega saab kodumaiselt tootjalt, veidi vanema sisuga, kuid vastupidavaid ja viimse detailini läbikaalutud konstruktsiooniga sülearvuti aga mõnelt rahvusvahelise brändi all tootjalt. Kuid eks ole alati ka erandeid.
Testisime peaaegu samamoodi nagu aasta tagasi. Kõigepealt väike “iludusvõistlus” ja tüüpilised katsed korpuse tugevusega: kas klaviatuur vetrub läbi, kas ekraani hinged hoiavad asendit jäigalt, kas pistikud-lülitid on paigutatud nii, et midagi nende taha ei haakuks ja miskit ära ei murraks. Siis lasime Windows Vistal arvutit hinnata, siis PCMark05 koormustestidega kontorijõudlust testida, seejärel vaatasime ka üle tehnilised parameetrid. Ning saigi tulemuseks tabel, mis on näha testi lõpuosas. Mõned vähem olulised ja subjektiivsed read on sealt eraldatud, kuid võrdlusmoment peaks säilima.
/.../
Kokkuvõte
Kui Tartu lemmikuks sai Lenovo, siis Tallinnas testitud kolmikust eristus selgelt Fujitsu-Siemens. Plusside süsteemis sai Esprimo Mobile U9200 kokku üheksa plussi, talle järgnesid Lenovo ja Ordi kumbki viie plussiga. Lõplik järjestus tuli meeldivalt läbisegi. See näitab, et pole enam suurt vahet erinevate arvutitootjate vahel, on vaid tugevamad ja nõrgemad küljed. Kodumaiste käte vahel kokku pandud arvuti on endiselt veidi vähem vastupidav, kuid võimsa sisuga. Vastupidavusteste lubada saavad suured korporatsioonid lihvivad oma konstruktsioone ja teevad põhjalikke katseid kuni pakendidisainini välja, et kaugelt saabuv kaup teel vigastada ei saaks ning kasutaja käe all ei laguneks.
12tollistest arvutitest valikut juba on. Aastaid tagasi polnud pilt sugugi nii mitmekesine. Nii väikese ekraaniga arvutid pole enam küll ilmselt põhiarvutiks, kuid milleks vedada kaasas suurt sülearvutit, mis juba mõne tunni jooksul õlga hakkab soonima? Just sellised pisikesed sülearvutid võiksid olla argumendiks, miks koju osta endiselt mõni võimas lauaarvuti. Kaasaskandmiseks pole ju lisakilosid vaja. Aga nagu näitas 12tolliste arvutite test, ei jää ka kerge reisikaaslane hätta ning suudab tegutseda küll, olles vaid veidi taga oma võimsatest ja suurematest sugulastest.
Microsoft otsib partnertudengid
Viimastel päevadel on mitmes kohas räägitud MSP-st, sest tähtaeg hakkab kätte jõudma:
Endine MSP
Praegune MSP
Jaan Microsoftist
Hetkel kuskil trükikojas vormi võtvas AMis on samuti sel teemal lugu sees. Kuna ajakiri jõuab kiiremate lugejateni napilt enne kui avalduste ootamise aeg lukku läheb, siis jupp AMis ilmuvast praeguste MSPde intervjuust siia:
Programmis Microsoft Student Partners (MSP) osaleb üle tuhande tehnoloogiahuvilise noore kõikjalt maailmast, viis neist Eestis. Sel kevadel kuulutati välja konkurss uute partnertudengite leidmiseks. Oma kogemustest rääkisid Arvutimaailmale praegused osajelad.
Miks te Microsofti üliõpilaspartneriks kandideerisite?
Jaana Metsamaa: Mulle tundus, et MSP programm oleks mulle kui informaatikatudengile hea väljund. Pealegi olin olnud aasta aktiivne MUG.ee liige ja tundsin juba eelmise aasta MSPsid, kes tundusid hästi lahedad.
Siim Karus: Minule oli Microsoft jätnud hea mulje peamiselt tänu Visual Studiole ning ajapikku kujunes nii välja, et minu poole pöörduti tihti sooviga saada abi Microsofti tarkvara ja teenuste kasutamisel. Siis sain teada, et Microsoftil on üliõpilaspartnerite programm, mis võimaldab Microsofti lahendusi veelgi paremini tundma õppida ja hindamatuid kogemusi saada. Kuna programm oli veel noor, siis ootasin aasta ning uurisin 2006. aasta partnerite kogemusi.
Ahto Pärisalu: Astusin MUG.ee’sse kus Andres Sirel Microsoftist tutvustas MSP programmi. Siis hakkas nagu lugulauluke peas mängima, et just see ongi sinu jaoks. Kandideerisin ning seoses MSPks saamisega hakkasin vedama ka MUG.ee organisatsiooni.
Mida MSP staatus annab?
Ilja Šmorgun: MSP programm annab konkreetseid võimalusi, kuidas ennast proovile panna. Näiteks teha ettekanne mingisuguse ürituse jaoks.
Siim: Me saame ka tasuta eLearningu kursusi, raamatuid ja sertifikaadieksameid teha. Partnerite koolitused on Microsoftil palju lahedamad ja kasulikumad kui avalikud koolitused.
Ahto: MSP aeg on andnud organisatsiooni juhtimise kogemust. Samuti on MSP andnud häid kontakte nii tudengite seast kui kõrgemalt. Teadmistest ei saa samuti mööda vaadata, sest kokkusaamistel toimub märkimisväärselt atraktiivne ja tõhus infovahetus.
Jaana: Kõige imelikum on see, et ei pane tähelegi, kust sa neid uusi teadmisi ammutad – mingil hetkel lihtsalt avastad, et oo, ma nüüd tean ju selle kohta ka.
Ahto: Statistiliselt on enamus MSPsid oma aastase MSP-aja lõpuks saanud väga hea töökoha ja paremad elutingimused.
Jaana: Erinevatel Microsofti üritustel, kuhu ka MSPsid kutsutakse, on mulle hulganisti tööpakkumisi tulnud.
Millised on kohustused? Palju MSP aega nõuab?
Ilja: Eriti palju ei nõua. Kohustustest võib nimetada informatsiooni levitamist. Kui mõni üritus tuleb, on vaja promoda seda oma koolis.
Jaana: Kohustusi on MSP programmi raames nii palju, kui palju sa neid võtad. Tegelikult on teatud miinimumhulk tegevusi ette määratud, mida võiks aasta jooksul teha, aga see miinimum on ikka suhteliselt väike. Aja jooksul lihtsalt tekib endal tahtmine rohkem teha, õppida ja areneda. Minu arust ongi MSP ainus kohustus ennast erinevatel viisidel harida, kas siis läbida tasuta saadud e-kursused, teha sertifitseerimiseksam, esineda vms.
Ahto: Kuna olen MSPna võtnud oma ülesandeks vedada MUG.ee organisatsiooni ehk Microsoft User Groupi, on keskeltläbi iga päev vaja pühendada sellele minimaalselt tund aega. Ürituste korraldamiste eel muutub investeeritud tundide aeg muidugi kordades.
Siim: Aega kulub omajagu, kuid enamus tegevusi sobivad ilusasti kokku õppimise, töötamise või muude vaba aja tegevustega, millega nagunii tegeleksid.
Miks on MSPsid nii vähe?
Ahto: Ideaalne MSPde arv oleks minu arvates kümne kandis. Tegu on eksklusiivse tunnustusprogrammiga – välja valitakse vaid säravamad tehnoloogiatudengid. Seega on väikesele Eestile näppude peal üles loetav MSP-tiitli omanike arv just sobiv.
Jaana: Aga hetkel ei ole meil näiteks ühtegi disainitudengit, kuigi MSP programm on disaini- ja IT-tudengitele.
Ahto: Disainivaldkond on, jah, sellepärast sees, et disain tänapäeval tähendab paljuski arvutikasutamisoskust ja Microsoft on arendanud päris tõsiseltvõetavad tööriistad disainimiseks.
Kas konkurents MSPks saamiseks on tihe?
Ahto: See pole vist avalik info. Igatahes tean seda, et paljud andekad inimesed on programmist eemale jäänud.
/Pikemalt mai Arvutimaailmas/
Endine MSP
Praegune MSP
Jaan Microsoftist
Hetkel kuskil trükikojas vormi võtvas AMis on samuti sel teemal lugu sees. Kuna ajakiri jõuab kiiremate lugejateni napilt enne kui avalduste ootamise aeg lukku läheb, siis jupp AMis ilmuvast praeguste MSPde intervjuust siia:
Programmis Microsoft Student Partners (MSP) osaleb üle tuhande tehnoloogiahuvilise noore kõikjalt maailmast, viis neist Eestis. Sel kevadel kuulutati välja konkurss uute partnertudengite leidmiseks. Oma kogemustest rääkisid Arvutimaailmale praegused osajelad.
Miks te Microsofti üliõpilaspartneriks kandideerisite?
Jaana Metsamaa: Mulle tundus, et MSP programm oleks mulle kui informaatikatudengile hea väljund. Pealegi olin olnud aasta aktiivne MUG.ee liige ja tundsin juba eelmise aasta MSPsid, kes tundusid hästi lahedad.
Siim Karus: Minule oli Microsoft jätnud hea mulje peamiselt tänu Visual Studiole ning ajapikku kujunes nii välja, et minu poole pöörduti tihti sooviga saada abi Microsofti tarkvara ja teenuste kasutamisel. Siis sain teada, et Microsoftil on üliõpilaspartnerite programm, mis võimaldab Microsofti lahendusi veelgi paremini tundma õppida ja hindamatuid kogemusi saada. Kuna programm oli veel noor, siis ootasin aasta ning uurisin 2006. aasta partnerite kogemusi.
Ahto Pärisalu: Astusin MUG.ee’sse kus Andres Sirel Microsoftist tutvustas MSP programmi. Siis hakkas nagu lugulauluke peas mängima, et just see ongi sinu jaoks. Kandideerisin ning seoses MSPks saamisega hakkasin vedama ka MUG.ee organisatsiooni.
Mida MSP staatus annab?
Ilja Šmorgun: MSP programm annab konkreetseid võimalusi, kuidas ennast proovile panna. Näiteks teha ettekanne mingisuguse ürituse jaoks.
Siim: Me saame ka tasuta eLearningu kursusi, raamatuid ja sertifikaadieksameid teha. Partnerite koolitused on Microsoftil palju lahedamad ja kasulikumad kui avalikud koolitused.
Ahto: MSP aeg on andnud organisatsiooni juhtimise kogemust. Samuti on MSP andnud häid kontakte nii tudengite seast kui kõrgemalt. Teadmistest ei saa samuti mööda vaadata, sest kokkusaamistel toimub märkimisväärselt atraktiivne ja tõhus infovahetus.
Jaana: Kõige imelikum on see, et ei pane tähelegi, kust sa neid uusi teadmisi ammutad – mingil hetkel lihtsalt avastad, et oo, ma nüüd tean ju selle kohta ka.
Ahto: Statistiliselt on enamus MSPsid oma aastase MSP-aja lõpuks saanud väga hea töökoha ja paremad elutingimused.
Jaana: Erinevatel Microsofti üritustel, kuhu ka MSPsid kutsutakse, on mulle hulganisti tööpakkumisi tulnud.
Millised on kohustused? Palju MSP aega nõuab?
Ilja: Eriti palju ei nõua. Kohustustest võib nimetada informatsiooni levitamist. Kui mõni üritus tuleb, on vaja promoda seda oma koolis.
Jaana: Kohustusi on MSP programmi raames nii palju, kui palju sa neid võtad. Tegelikult on teatud miinimumhulk tegevusi ette määratud, mida võiks aasta jooksul teha, aga see miinimum on ikka suhteliselt väike. Aja jooksul lihtsalt tekib endal tahtmine rohkem teha, õppida ja areneda. Minu arust ongi MSP ainus kohustus ennast erinevatel viisidel harida, kas siis läbida tasuta saadud e-kursused, teha sertifitseerimiseksam, esineda vms.
Ahto: Kuna olen MSPna võtnud oma ülesandeks vedada MUG.ee organisatsiooni ehk Microsoft User Groupi, on keskeltläbi iga päev vaja pühendada sellele minimaalselt tund aega. Ürituste korraldamiste eel muutub investeeritud tundide aeg muidugi kordades.
Siim: Aega kulub omajagu, kuid enamus tegevusi sobivad ilusasti kokku õppimise, töötamise või muude vaba aja tegevustega, millega nagunii tegeleksid.
Miks on MSPsid nii vähe?
Ahto: Ideaalne MSPde arv oleks minu arvates kümne kandis. Tegu on eksklusiivse tunnustusprogrammiga – välja valitakse vaid säravamad tehnoloogiatudengid. Seega on väikesele Eestile näppude peal üles loetav MSP-tiitli omanike arv just sobiv.
Jaana: Aga hetkel ei ole meil näiteks ühtegi disainitudengit, kuigi MSP programm on disaini- ja IT-tudengitele.
Ahto: Disainivaldkond on, jah, sellepärast sees, et disain tänapäeval tähendab paljuski arvutikasutamisoskust ja Microsoft on arendanud päris tõsiseltvõetavad tööriistad disainimiseks.
Kas konkurents MSPks saamiseks on tihe?
Ahto: See pole vist avalik info. Igatahes tean seda, et paljud andekad inimesed on programmist eemale jäänud.
/Pikemalt mai Arvutimaailmas/
Sten kirjutab lapsele nime panemisest
Loe lapsekingades e-riigist:
Surnult sündinud laps?
"Võin kinnitada, et värske lapsevanema rõõmu ja elevust ei kahanda miski võrreldavalt bürokraadiga, kes paneb sind juurdlema erinevate surnult ja mittesurnult sündimise viiside üle, mida rippmenüüst valida. Ja milline õel värdjas pakub kõigile värsketele noortele Eesti emadele seni sündinud lastest ellujäänute vaikimisi väärtuseks null?"
Surnult sündinud laps?
"Võin kinnitada, et värske lapsevanema rõõmu ja elevust ei kahanda miski võrreldavalt bürokraadiga, kes paneb sind juurdlema erinevate surnult ja mittesurnult sündimise viiside üle, mida rippmenüüst valida. Ja milline õel värdjas pakub kõigile värsketele noortele Eesti emadele seni sündinud lastest ellujäänute vaikimisi väärtuseks null?"
05 mai 2008
Kes juhib e-riiki?
EPLis lugu: Reformierakond kahtleb minister Kiisleri võimes arendada e-riiki
Njah, Kiisler on muidugi suht vähe saanud ennast näidata. Ei tea mis taustahoovused võivad selle idee taga olla.
Aga põhimõtteliselt oleks muidugi kena, kui oleks keegi konkreetne tegelane või ametkond, mis tõesti tegeleb selle valdkonnaga, ilma et oleks võimalik vingerdada stiilis "aga vat see osa e-riigindusest ei kuulu meie ministeeriumi haldusalasse". Praegu on ikka paras segadus.
HILJEM: TV3: Reform väidab rahulolu Kiisleri tööga
Njah, Kiisler on muidugi suht vähe saanud ennast näidata. Ei tea mis taustahoovused võivad selle idee taga olla.
Aga põhimõtteliselt oleks muidugi kena, kui oleks keegi konkreetne tegelane või ametkond, mis tõesti tegeleb selle valdkonnaga, ilma et oleks võimalik vingerdada stiilis "aga vat see osa e-riigindusest ei kuulu meie ministeeriumi haldusalasse". Praegu on ikka paras segadus.
HILJEM: TV3: Reform väidab rahulolu Kiisleri tööga
04 mai 2008
"Kaugtöö kojutulek" valmis
Käisin kirjastusest läbi. Arvutimaailma postkastis oli üks suur ümbrik, raamat sees. Ere oli mind meeles pidanud ja saatnud MTÜ Arhipelaag värske raamatu "Kaugtöö kojutulek".Sellesama, millest oli abi aprilli Arvutimaailma tegemisel, kus juttu samuti kaugtööst. Nüüd on siis raamat trükist väljas, aga ma ei oska selle saamiseks muud soovitust anda, kui et tuleb hiidlaste käest ise ilusti küsida. Poodides seda pole ja kui õigesti aru sain, siis ka ei tule.
Sisukorra panen siia alla, et oleks selge pilt millega tegu:
Saateks
Katrin Saks (Euroopa Parlament)
Kaugtöö kojutulek
Erkki Sivonen (Eesti Ekspress)
Kaugtöö roll kaasaegses majanduses
Andres Arrak (Mainori Kõrgkool)
Kaugtöö ja paindlik töökorraldus
Kadri Seeder (Eesti Tööandjate Keskliit)
Ühe juhi lugu
Klaas-Jan Reincke (OÜ CyclePlan)
Organisatsioonikultuuri mõju kaugtöö rakendamisele
Sander Põllumäe (Sisekaitseakadeemia)
Kes on valmis kaugtööks?
Tiit Laja (OÜ Hermes Projektijuhtimine)
Kaugtöö – võimalik ja vältimatu
Hannes Astok (Riigikogu)
Kui kaugelt algab kaugtöö?
Aavo Kokk (Eesti Päevaleht)
Kaugtöö kui lahendus vanemale tööjõule
René Arvola (Tallinna Tehnikaülikool)
Kaugel on lähemal
Urve Kivilo (vabakutseline tõlkija)
Kaugtöö ja regionaalpoliitika
Toomas Kokovkin (MTÜ Arhipelaag)
Globaalne töö Euroopa serval
Donnie Morrison (Global Connections)
Kaugtöö praktika Emmaste vallas
Tiit Veersalu (Emmaste vald)
Kaugtöö potentsiaalist Muhus
Aado Keskpaik (Muhu vald)
Üksinda metsas
Vestlus helilooja Erkki-Sven Tüüriga
Kaugtöö, mu kaaslane
Kati Kukk (OÜ Navigare)
AS Ühisröövimised kella ei tunne
Pets on Tehnokrati blogis korduvalt kirjeldanud (m-)parkimise kummalisi eripärasid, millest ühtegi ei kannata kuidagi kliendisõbralikuks nimetada.
Täna sattusin ise olema ühe röövelliku süsteemi tunnistajaks. Teadupoolest on pühapäeviti kesklinnas parkimine tasuta, kuid automaat võtab sellegipoolest raha lahkesti vastu ning müüb parkimisaega. Ma olen seisukohal, et parkija võib olla loll, aga süsteem peab olema lollikindel. Inimene ei pea ilmtingimata teadma mis päev parajasti on. Inimene (turist) ei pruugi isegi aru saada parkimisreeglitest, mis masinale kirjutatud on. Selleks on masin, mis peab olema ausalt seadistatud.
Välismaal olen kohanud kahte lähenemist.
A) Kui parajasti on periood, mil parkimine on tasuta, sülgab aparaat pakutud raha välja. Lihte ja loogiline, kuid mitte ideaalne lahendus, kui soovid auto juurest eemale jääda kauemaks ning vahepeal saabub tasulise parkimise periood.
B) Aparaat võtab raha vastu, kuid müüb parkimisaja alates sellest hetkest, kui parkimine muutub tasuliseks. Eriti viisakates kohtades juhitakse veel sellele eraldi tähelepanu, et kas sa tõesti jääd siia nii kauaks - praegu võiks ka üldse tasuta parkida ja äkki sa lased enne jalga?
AS Ühisteenused sellise ausameelse teenindusega ennast ei koorma ning "hooliv" linnavalitsus laseb sellel muidugi rahumeeles sündida. Kas kuskil on üllatus või?
03 mai 2008
Blond tibi ja peenikesed jalad AMi kaanel
No kui kajakat taheti, siis kajakat saadakse. Järgmise nädala lõpus maksab siis sellise väljanägemisega žurnaali otsima hakata. Sisututvustust ei hakka veel tegema. Kesse nädalavahetusel ikka arvuti taga istub ja loeb.02 mai 2008
Mis nii viga tööd teha
Mul on ikka hirmsasti vedanud, et on sellised töökaaslased, kes teevad asju siis kui vaja, mitte siis kui väike seier on 9 ja 17 vahel.
Anu says (1:19):
kas ma panen need uudised sinna kujunduse kausta
või saadan sulle ja sa paned järjekorda ja tõstad ise kujundusse?
M: says (1:19):
jah, pane sinna
Anu says (1:20):
tehtud!
head ööd
M: says (1:20):
ööd
Mõned näited on sellised, et ei kannata isegi kõva häälega öelda, aga kitsamas ringis ütlen ikka, sest tegemist on siiski tunnustusega, mida ei saa vaka all hoida.
*
Kaido käis nädala alguses fotograafiga kaanepilti tegemas ja kujunes kummaline stseen. Kõhklen siin kas seda kasutada või mitte.
See lendpeletis tahtis testivõitjat pihta panna. Teksti on ainult paha paigutada sinna pildile. Ootamatu oleks selline foto IT-ajakirja kaanel kindalsti. Ega see selle kuu mamsel oma kassigagi mingi klassikaline lähenemine polnud. Kahjuks pole müügistatsi võimalik nii kiiresti näha.
Mida nüüs siis teha... lasta kajakas kaanele? Või teha kindlapeale tavaline, ootuspärane, steriilne nii-nagu-iga-teinegi arvutiajakirja kaas. Mh?
01 mai 2008
Meediaarvustus Postimehes
Avastasin Postimehest hoopis muud otsides kaks nädalat vana meediaarvustuse. Aitäh hea sõna eest, Esme!
Märgid ära pea kaheaastase staaži... jah, tõsilugu. Isegi imestan. Korraks, täpselmalt kuueks kuuks appi minekust saab juunis kaks aastat täis. Ametlik teade tuli küll hiljem välja.
Eks vaatab, võibolla teen veel kuus kuud. Tuli just sel nädalal paar kavalat mõtet mida võiks proovida.
Märgid ära pea kaheaastase staaži... jah, tõsilugu. Isegi imestan. Korraks, täpselmalt kuueks kuuks appi minekust saab juunis kaks aastat täis. Ametlik teade tuli küll hiljem välja.
Eks vaatab, võibolla teen veel kuus kuud. Tuli just sel nädalal paar kavalat mõtet mida võiks proovida.
Noh, käib kah - 59/84
Veel valmimata 25 leheküljest on kümne lehekülje materjalid olemas, kümne omi tuleb alles tegijatelt välja peksta. Ülejäänud viis on selline pudi, mille saame ise kokku.
Tehtav. Aga selle hinnaga, et jätsin ühe sõidu ära ja sitsin praegu ainult arvutite taga. Aga noh, tuld teha jõuab veel kuivema mättaga küll ja rohkem ning nõida panna pole mulle kunagi meeldinud.
*
Teadvustasin täna, et trükitud telekavad võivad mu poolest olemata olla. Viimati sai sellist asja pruugitud ilmselt 2006. aasta septembris. www.kava.ee on kõik mida vaja.
Tehtav. Aga selle hinnaga, et jätsin ühe sõidu ära ja sitsin praegu ainult arvutite taga. Aga noh, tuld teha jõuab veel kuivema mättaga küll ja rohkem ning nõida panna pole mulle kunagi meeldinud.
*
Teadvustasin täna, et trükitud telekavad võivad mu poolest olemata olla. Viimati sai sellist asja pruugitud ilmselt 2006. aasta septembris. www.kava.ee on kõik mida vaja.
29 aprill 2008
Eesti Loto kodukas jälle maas
Kui Rahajumal loendab oma blogis järjekindlalt kuidas tal mobiilne internet ei tööta, siis mul oleks vist peale viimase kuu jooksul tehtud postitusi kohutus öelda, et Eesti Loto sait on jälle maas...
Milleks mulle diktofon?
Sel kuul on kaks Arvutimaailma lugu poolpanges olnud, sest ühel hetkel (tegelt siiski kahel erineval hetkel) teatasid autorid: intervjuu salvestus läks pekki, midagi ei kuule mida me rääkisime.
Njaaa.... meenuvad õudsad hetked, kui raadios sai kasutatud sellist jäledalt ebastabiilset helikandjat nagu MiniDisc. Meenuvad ka kolleegid ajalehest, kes suuremaid või väiksemaid kassette kasutavaid diktofone lauatelefonide külge ühendasid ja pärast üritasid midagigi aru saada mis lindile jäi. Salvestuskvaliteet oli umbes selline, millega CSI tüübid tegelevad, kui lint on käinud läbi hakklihamasinast, elanud üle maavärina ja lennukatastroofi.
Mul pole kunagi diktofoni olnud, välja arvatud mobiiltelefonis sisalduv, mida mõnel harval juhul olen isegi kasutanud. Näiteks kui kuulen autos mõnda uut laulu ja on vaja jupp "meelde jätta", et hiljem sõnade järgi laul üles otsida.
Ah et kuidas ma siis intervjuusid salvestan? Sülearvuti ja Audacityga. Mul on ühest vanast sõbrapäevakampaaniast veel Skype'i "peakomplekte", mis tegelikult on juhe koos kahe jubinaga, ühes mikrofon, teises kõrvaklapp ning üks paarikümnekroonine mikrofon, mis on lihtsalt juhe koos näpuotsa suuruse mikriga. Mõne sellise mikri kasutamine kõrvaldab läpaka müra ja salvestuskvaliteet on suurepärane.
Lisaks näen jutu ajal, kas kõik "kellad" löövad, st indikaatorid näitavad signaali ja kas ekraanile joonistub juttu iseloomustav graafik. Hilisema navigeerimise huvides löön vahepeal sõrmega nipsu, tekitades nii kergesti märgatava markeri, kust pärast vajalik mõte üles leida.
Kui on pikem intervjuu ja istun laua taga, siis on teises aknas lahti mõni tekstitöötlusprogramm, kuhu kirjutan kellaajad millal millestki juttu oli - jällegi, pärast lihtsam navigeerida.
Mis kõige imelikum - kui kuskil sellise lahendusega salvestama hakkan, tehakse suuri silmi. Tavaliselt järgneb ka küsimus, et kas ekraanile ilmub kohe tekst ja hiljem polegi vaja käsitsi räägitut ringi kirjutada. :) Eks ikka on. Isegi kui tarkvara suudaks heli ise tekstiks pöörata, siis sellise kõnekeele toimetamine oleks hirmus piin. Küll on aga arvutis mugavam korraga teksti sisestada ja helifaili käitada. Ei pea käsi klaviatuurilt tõstma. Play/Stop on mul näiteks Shift+Space.
Aga milleks kaasas tassida diktofoni, mille salvestusmaht on kindlasti piiratum kui sülarvutil, mille jaoks tuleb eraldi muretseda patareisid, võibolla isegi kassette ning hilisem kasutamine on ebamugavam? Ei tea. Nii võiks ju ka taskukalkulaatorit kaasas kanda :)
Njaaa.... meenuvad õudsad hetked, kui raadios sai kasutatud sellist jäledalt ebastabiilset helikandjat nagu MiniDisc. Meenuvad ka kolleegid ajalehest, kes suuremaid või väiksemaid kassette kasutavaid diktofone lauatelefonide külge ühendasid ja pärast üritasid midagigi aru saada mis lindile jäi. Salvestuskvaliteet oli umbes selline, millega CSI tüübid tegelevad, kui lint on käinud läbi hakklihamasinast, elanud üle maavärina ja lennukatastroofi.
Mul pole kunagi diktofoni olnud, välja arvatud mobiiltelefonis sisalduv, mida mõnel harval juhul olen isegi kasutanud. Näiteks kui kuulen autos mõnda uut laulu ja on vaja jupp "meelde jätta", et hiljem sõnade järgi laul üles otsida.
Ah et kuidas ma siis intervjuusid salvestan? Sülearvuti ja Audacityga. Mul on ühest vanast sõbrapäevakampaaniast veel Skype'i "peakomplekte", mis tegelikult on juhe koos kahe jubinaga, ühes mikrofon, teises kõrvaklapp ning üks paarikümnekroonine mikrofon, mis on lihtsalt juhe koos näpuotsa suuruse mikriga. Mõne sellise mikri kasutamine kõrvaldab läpaka müra ja salvestuskvaliteet on suurepärane.
Lisaks näen jutu ajal, kas kõik "kellad" löövad, st indikaatorid näitavad signaali ja kas ekraanile joonistub juttu iseloomustav graafik. Hilisema navigeerimise huvides löön vahepeal sõrmega nipsu, tekitades nii kergesti märgatava markeri, kust pärast vajalik mõte üles leida.
Kui on pikem intervjuu ja istun laua taga, siis on teises aknas lahti mõni tekstitöötlusprogramm, kuhu kirjutan kellaajad millal millestki juttu oli - jällegi, pärast lihtsam navigeerida.
Mis kõige imelikum - kui kuskil sellise lahendusega salvestama hakkan, tehakse suuri silmi. Tavaliselt järgneb ka küsimus, et kas ekraanile ilmub kohe tekst ja hiljem polegi vaja käsitsi räägitut ringi kirjutada. :) Eks ikka on. Isegi kui tarkvara suudaks heli ise tekstiks pöörata, siis sellise kõnekeele toimetamine oleks hirmus piin. Küll on aga arvutis mugavam korraga teksti sisestada ja helifaili käitada. Ei pea käsi klaviatuurilt tõstma. Play/Stop on mul näiteks Shift+Space.
Aga milleks kaasas tassida diktofoni, mille salvestusmaht on kindlasti piiratum kui sülarvutil, mille jaoks tuleb eraldi muretseda patareisid, võibolla isegi kassette ning hilisem kasutamine on ebamugavam? Ei tea. Nii võiks ju ka taskukalkulaatorit kaasas kanda :)
Täpsustus Äripäeva artiklile
Äripäev on noppinud Arvutimaailmast ühe jutuotsa üles. Rõõm. Täpsustaks siiski selle loo sissejuhatust, kus on kirjas et: "Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler tunnistas hiljuti ajakirjale Arvutimaailm, et Eestis tegeleb e-riigi arendusega üks inimene ja temalgi pole IT-haridust."
Kiisler rääkis siiski mitte Eestist vaid oma ametkonnast. Arvutimaailma kaanelgi oli viide, et "Minister Kiisleril ajab e-riigi asju vaid üks töötaja". Muidugi on meil muidu RIA ja RISO ja nüüd ka SMIT jms kohad, kus e-riigi asja aetakse. Kuid esimesed neist on majandusministeeriumi valitsemisalas ja viimane siseminni leiutis. E-Tervist aga käivitatakse sotsminni eestvedamisel. Ministrite vahel on aga tööd jaotatud nii, et e-riigi eest vastutab regionaalminister...
Kiisler rääkis siiski mitte Eestist vaid oma ametkonnast. Arvutimaailma kaanelgi oli viide, et "Minister Kiisleril ajab e-riigi asju vaid üks töötaja". Muidugi on meil muidu RIA ja RISO ja nüüd ka SMIT jms kohad, kus e-riigi asja aetakse. Kuid esimesed neist on majandusministeeriumi valitsemisalas ja viimane siseminni leiutis. E-Tervist aga käivitatakse sotsminni eestvedamisel. Ministrite vahel on aga tööd jaotatud nii, et e-riigi eest vastutab regionaalminister...
28 aprill 2008
Nats niru seis - 37/84
Tavaliselt on deadline'i nädala alguses ikka tugevalt üle poole ajakirjast koos. Aga praegu ei ole veel paanikaks põhjust. Peaks valmis jõudma küll.
Osalt on põhjus ka selles, et olen viimasel ajal ise rohkem kirjutanud ja see võtab aega. No mis teha, meeldib vahel kirjutada ka, mitte ainult organiseerida ja kontrollida. Siiski pean seda meeldivat vaheldust piirama.
Kuna veebikriitika kirjutamine oli paljudele atraktiivseks pakkumiseks ja sooviavaldajaid tuli küllaga, siis teen lähtudes eelpool kirjutatust teisegi üleskutse. See võib küll saada vähem tagasisidet, sest sel korral proovin leida kogemustega leheneegrit, kes tahaks IT-teemadel kirjutada. Karta pole vaja, tuumateadust ei ole. Iseasi palju ajakirjanikke seda blogi loeb, see oli veel suht aimatav, et veebikriitiku kandidaate nii leiab.
Tavaliselt ma selliseid avalikke otsinguid ei tee, sest kisa tuleb palju ja villa vähe. Meenutades vanu raadioaegu - töökuulutuse peale sadas sisse nii näärivanasid kui surnumatjaid, kõik arvasid, et on valmis raadiokunnid :) Aga mine tea, äkki võtab nüüd kasvõi mõni tuttav ühendust, kellele muidu ei oskaks ise haltuurat pakkuda.
Osalt on põhjus ka selles, et olen viimasel ajal ise rohkem kirjutanud ja see võtab aega. No mis teha, meeldib vahel kirjutada ka, mitte ainult organiseerida ja kontrollida. Siiski pean seda meeldivat vaheldust piirama.
Kuna veebikriitika kirjutamine oli paljudele atraktiivseks pakkumiseks ja sooviavaldajaid tuli küllaga, siis teen lähtudes eelpool kirjutatust teisegi üleskutse. See võib küll saada vähem tagasisidet, sest sel korral proovin leida kogemustega leheneegrit, kes tahaks IT-teemadel kirjutada. Karta pole vaja, tuumateadust ei ole. Iseasi palju ajakirjanikke seda blogi loeb, see oli veel suht aimatav, et veebikriitiku kandidaate nii leiab.
Tavaliselt ma selliseid avalikke otsinguid ei tee, sest kisa tuleb palju ja villa vähe. Meenutades vanu raadioaegu - töökuulutuse peale sadas sisse nii näärivanasid kui surnumatjaid, kõik arvasid, et on valmis raadiokunnid :) Aga mine tea, äkki võtab nüüd kasvõi mõni tuttav ühendust, kellele muidu ei oskaks ise haltuurat pakkuda.
18 aprill 2008
Ülevaade aprilli Arvutimaailmast
Fookuses on kaugtöö. Kogemusi väljaspool kontorit (või ka kontorite vahelisest) tööst jagavad Skype, Microlink, Klikivabrik, Äripäev ja Emmaste kaugtöökeskus.
Kolumn on samal teemal Aavo Kokalt.
Veebikriitik Aksel Kotkas rapib X-tee ajast ja arust väljanägemist.
Reportaaž on IT Kolledži uuest majast .Kool nii kena, et õpi või ise.
Intervjuu on Webmedia arendusüksuse juhi Jevgeni Kabanoviga.
Firmalugu on Levirast, mille uusim teenus on televisiooni mobiiltelefoni toomine - ja seda mitte 3G teenusena.
Labori suures võrdlustestis olid 12tollised sülearvutid. Lisaks katsetati näiteks ka selliseid asju: Logitech Alto, Sanyo lainurk projektor, HP tahvelarvuti, Asus P750, HTC Touch Cruise, LG Viewty...
Lahenduste rubriigis on juttu Windows Server 2008; varuvõrgu vajalikkusest, kui tavaline netiühendus katkeb; Google'i ja Outlooki sünkroniseerimisest; sõidupäeviku pidamisest GPSi abil jpm.
Tõnu Samuel kirjutab info info sisse peitmisest ja katstab steganograafiaprogramme.
Pisemat pudi-padi tuleb ajakirja lapates ise üles otsida ;)
Mai Arvutimaailma tegemine on juba käimas, naljakas avastus ripub mu MSNi tujuteates: "Kevin Spacey töötab Tartu ülikoolis." Mida see tähendab, saab lugeda umbes kuu aja pärast.
Kolumn on samal teemal Aavo Kokalt.
Veebikriitik Aksel Kotkas rapib X-tee ajast ja arust väljanägemist.
Reportaaž on IT Kolledži uuest majast .Kool nii kena, et õpi või ise.
Intervjuu on Webmedia arendusüksuse juhi Jevgeni Kabanoviga.
Firmalugu on Levirast, mille uusim teenus on televisiooni mobiiltelefoni toomine - ja seda mitte 3G teenusena.
Labori suures võrdlustestis olid 12tollised sülearvutid. Lisaks katsetati näiteks ka selliseid asju: Logitech Alto, Sanyo lainurk projektor, HP tahvelarvuti, Asus P750, HTC Touch Cruise, LG Viewty...
Lahenduste rubriigis on juttu Windows Server 2008; varuvõrgu vajalikkusest, kui tavaline netiühendus katkeb; Google'i ja Outlooki sünkroniseerimisest; sõidupäeviku pidamisest GPSi abil jpm.
Tõnu Samuel kirjutab info info sisse peitmisest ja katstab steganograafiaprogramme.
Pisemat pudi-padi tuleb ajakirja lapates ise üles otsida ;)
Mai Arvutimaailma tegemine on juba käimas, naljakas avastus ripub mu MSNi tujuteates: "Kevin Spacey töötab Tartu ülikoolis." Mida see tähendab, saab lugeda umbes kuu aja pärast.
16 aprill 2008
Kotkas jääb, abikäe võtame ikka vastu
Uut infi seoses eelmise postitusega, kus kuulutasin veebikriitiku ametikoha vabanenuks. Kotkal läks meel härdaks, sest kirjutamise töö talle ikka armas on.
Kotkas jätkab, nii kuis jaksab ja kui ei jaksa (lisaks tulevad suved ja puhkused jne.), siis oleks hea kohustust jagada. Ehk et põhimõtteliselt jääb üleskutse kehtima, kuid lugejatele teadmiseks - Kotkas ja tema julged seisukohad ei kao Arvutimailmast siiski ära. Ja see teeb meele rõõmsaks.
Kotkas jätkab, nii kuis jaksab ja kui ei jaksa (lisaks tulevad suved ja puhkused jne.), siis oleks hea kohustust jagada. Ehk et põhimõtteliselt jääb üleskutse kehtima, kuid lugejatele teadmiseks - Kotkas ja tema julged seisukohad ei kao Arvutimailmast siiski ära. Ja see teeb meele rõõmsaks.
Veebikriitiku ametikoht saadaval
Sain eile teate Arvutimaailma veebikriitikult, kes põhitöö kasvanud koormuse tõttu ei saa enam oma mahlakaid arvamusi uute või muidu oluliste netilehekülgede või -teenuste kohta kirjasõnasse panna.
Ehk et kui on keskit, kes soovib Kotka mantli ja lehekülje endale saada, siis andku aga mulle märku. Töö konti ei murra, raha saab kah, kui soovi, siis ka näopildi žurnaali. Ette peavad olema näidata teadmised ja kogemused, mis lubaksid teiste töö kohta midagi ütleda.
Siinkohal üks Kotka varasem kaastöö:
Faux pas a la metropolitana
Aksel Kotkas
Mõnikord teevad inimesed erinevaid asju. Huvi korras, äraelamise kindlustamiseks, õhtupoolikute täitmiseks ja nõnda edasi. On ka hulk tõsimeelseid teadlasi, kellele mingi töö tegemine tähendab kõiki eelmainit elementisid.
Osa inimesi nimetab end hobinikerdajaks, teised professionaalideks. Üks ei sega teist ja kolmandate osapoolte oskamatu haukumine ei tohiks professionaalidele ju suuremat korda minna. Sestap annavad need professionaalid, kes on valmis saanud Tallinna linna uue veebiga (www.tallinn.ee), Kotkale kui hobinikerdajale kindlasti andeks, kui ta võtab enda kanda kolmanda osapoole oskamatu klähvimise ja haugub siinkohal otse välja, et Tallinna linna uus veeb on raskekujuline saast.
Foorumites ja blogides veebruarikuu viimastel päevadel lahtiläinud ärevail kahinail on põhjust. Asjasse puutuvaid inimesi võrdselt võhikutega afektiseisundisse viinud uut kodulehte ei suuda ka Kotkas, kes linna vana veebi sagedasti kiikas ja seda igati funktsionaalseks kiitis, mitte mingil moel õnnestunuks pidada. Õnneks jäeti lollidele kodanikele – vähemalt mõneks ajaks – paralleelseks kasutamiseks ka vana veebiversioon (www2.tallinn.ee), mistap saate nüüd juuresolevailt ekraanilaskudelt võrrelda seniolnut ja uut. Ja kibedasti peab nentima, et seekord ei ole uus teps mitte hästi äraunustatud vana.
Tallinna uus veeb sülitab kõigile kirjutatud ja kirjutamata reeglitele, mida ühele avaliku sektori institutsiooni veebile esitatakse. Kui kodulehe fopaa-arsenal annab võimsa kogupaugu juba totaalse HTMLi valideerumatusega, siis hämmeldus muutub seda suuremaks, mida põhjalikumalt lehte nuhkida. Hiirega täppistööd nõudva menüüsüsteemiga tutvumiseks kulub tubli hulk aega ja päris selgeks seda keskmine kasutaja endale teha ei suudagi – ennemini loobub ja suundub otsima mõnd kergemat infohankemoodust. Pixel.ee foorumites küsitakse kõnealuse õnnetusehunniku kohta käiva teema juures mitmel korral, mis on saanud reeglist, et navigatsioon peab olema intuitiivne, mitte õpitav? Mnjah, Tallinna uue veebikoduga tundukse läbi viidavat miskit veidrat inimkatsetust.
Kotkas proovis ka ja küsis oma kaasa käest, et mida too tahaks, et Kotkas talle Tallinna veebist otsiks. Paluti otsida bussi nr 34A sõiduplaan. Kotkas võtnud selle peale esmalt ette vana veebi ja lugenud kokku mitu sekundit ja klikki selleks tööks kulunud. 3 klikki ja 6 sekundit. Uues veebis sama info leidmine võttis aega pealt minuti ja peatäie hämmingut. Ujuvmenüü, kellegi arvates kõige parem lahendus ühe riigi pealinna esindusveebi tarvis, on täiesti ausameelselt jabur ega proovi seda isegi hästidisainitud kesta sisse peita. Ahjaa, bussiplaani üritati kuvada hüpikaknas – iseenesest pole selles midagi halba, ent fakt, et Mozilla Firefox selle hüpikakna peale kurjaks saab ja seda avaneda ei taha lubada, viitaks jällegi justkui teatud vajakajäämistele koodis.
Kui leheküljele satub mõni inimene, kel brauseri sätungites Javascript miskil põhjusel maha on keeratud, võib tema sama hästi telekapuldiga proovida otse linnapeale helistada – veebist info otsingud sellisel juhul tulemust ei anna, sest menüü lihtsalt ei toimi. Ja kogu moos.
“Mida?” küsib ujuvmenüü kõige ülemine valik. Jah, tõepoolest, mida? Või mis? Mil moel peaks kodulehele infojahti pidama tulnud linnakodanik mõistma, et selle lakooniliselt käratava hüüdsõna alla mahub tegelikult suur osa sisulisest infost, mida ühe linna veebileht pakkuda saab, alates neistsamadest bussisõiduplaanidest ja lõpetades juhtimise lähtekohtade ja Tallinna põhimäärusega. Miks otsingut ei kasuta, küsite? Sellesinase intuitiivse navigatsiooniga harjumuse pärast, vastan. Enamik inimesi otsib esmalt soovitud infot loogika põhjal eeldatavatest kohtadest ja alles seda sealt leidmata pöördub otsingu poole.
Uue veebi otsing ja otsingukast on omaette imetlusväärsused. Juhtud hiirekursoriga kogemata otsingukastist üle libisema, kargab too teenistusvalmilt lahti ega suvatse hiirkursori lahkudes sulguda, vaid nõuab eraldi ristnupukesele klõpsamist. Sisuliselt on suur enamik kodulehest üles ehitatud ühe hiigelsuure otsinguna. Lapsevanemana ujuvmenüüst laste huvitegevuse linki klikates satun leheküljele, mis kuvaks mulle justkui mingi sooritatud otsingu tulemusi, kusjuures mainitakse: “Sinu otsingule “huvitegevus olen lapsevanem” leiti umbes 4 vastust.” Üks neist vastustest tähendab linki veelgi segasema ja nüansirikkama otsingu juurde ning…
Brr. Kogu poliitikute killuvaramu tahaks korraga käiku lasta. Aga mis oleks see kõige õigem hüüatus pärast millegi sellisega kokkupuutumist? Tehtud!? Tule taevas appi!? Sellist jama on väga raske kommenteerida!? Tegelikult kõik need kolm. Piltlikult öeldes on tallinlase garaažist tasahilju S-klassi Mercedes välja aetud, Dacia asemele lükatud ja selle eest veel suts pealt pooleteise miljoni tugriku sisse kasseeritud. Kui tahad Daciast uuesti Mersut teha, siis…
Masendav. Ilma ühegi hüperlingita, ilma igasuguse poliitikalise tagamõtteta, ilma igasuguse parteilise nüansita – masendav. Istuge, “kaks”.
Ehk et kui on keskit, kes soovib Kotka mantli ja lehekülje endale saada, siis andku aga mulle märku. Töö konti ei murra, raha saab kah, kui soovi, siis ka näopildi žurnaali. Ette peavad olema näidata teadmised ja kogemused, mis lubaksid teiste töö kohta midagi ütleda.
Siinkohal üks Kotka varasem kaastöö:
Faux pas a la metropolitana
Aksel Kotkas
Mõnikord teevad inimesed erinevaid asju. Huvi korras, äraelamise kindlustamiseks, õhtupoolikute täitmiseks ja nõnda edasi. On ka hulk tõsimeelseid teadlasi, kellele mingi töö tegemine tähendab kõiki eelmainit elementisid.
Osa inimesi nimetab end hobinikerdajaks, teised professionaalideks. Üks ei sega teist ja kolmandate osapoolte oskamatu haukumine ei tohiks professionaalidele ju suuremat korda minna. Sestap annavad need professionaalid, kes on valmis saanud Tallinna linna uue veebiga (www.tallinn.ee), Kotkale kui hobinikerdajale kindlasti andeks, kui ta võtab enda kanda kolmanda osapoole oskamatu klähvimise ja haugub siinkohal otse välja, et Tallinna linna uus veeb on raskekujuline saast.
Foorumites ja blogides veebruarikuu viimastel päevadel lahtiläinud ärevail kahinail on põhjust. Asjasse puutuvaid inimesi võrdselt võhikutega afektiseisundisse viinud uut kodulehte ei suuda ka Kotkas, kes linna vana veebi sagedasti kiikas ja seda igati funktsionaalseks kiitis, mitte mingil moel õnnestunuks pidada. Õnneks jäeti lollidele kodanikele – vähemalt mõneks ajaks – paralleelseks kasutamiseks ka vana veebiversioon (www2.tallinn.ee), mistap saate nüüd juuresolevailt ekraanilaskudelt võrrelda seniolnut ja uut. Ja kibedasti peab nentima, et seekord ei ole uus teps mitte hästi äraunustatud vana.
Tallinna uus veeb sülitab kõigile kirjutatud ja kirjutamata reeglitele, mida ühele avaliku sektori institutsiooni veebile esitatakse. Kui kodulehe fopaa-arsenal annab võimsa kogupaugu juba totaalse HTMLi valideerumatusega, siis hämmeldus muutub seda suuremaks, mida põhjalikumalt lehte nuhkida. Hiirega täppistööd nõudva menüüsüsteemiga tutvumiseks kulub tubli hulk aega ja päris selgeks seda keskmine kasutaja endale teha ei suudagi – ennemini loobub ja suundub otsima mõnd kergemat infohankemoodust. Pixel.ee foorumites küsitakse kõnealuse õnnetusehunniku kohta käiva teema juures mitmel korral, mis on saanud reeglist, et navigatsioon peab olema intuitiivne, mitte õpitav? Mnjah, Tallinna uue veebikoduga tundukse läbi viidavat miskit veidrat inimkatsetust.
Kotkas proovis ka ja küsis oma kaasa käest, et mida too tahaks, et Kotkas talle Tallinna veebist otsiks. Paluti otsida bussi nr 34A sõiduplaan. Kotkas võtnud selle peale esmalt ette vana veebi ja lugenud kokku mitu sekundit ja klikki selleks tööks kulunud. 3 klikki ja 6 sekundit. Uues veebis sama info leidmine võttis aega pealt minuti ja peatäie hämmingut. Ujuvmenüü, kellegi arvates kõige parem lahendus ühe riigi pealinna esindusveebi tarvis, on täiesti ausameelselt jabur ega proovi seda isegi hästidisainitud kesta sisse peita. Ahjaa, bussiplaani üritati kuvada hüpikaknas – iseenesest pole selles midagi halba, ent fakt, et Mozilla Firefox selle hüpikakna peale kurjaks saab ja seda avaneda ei taha lubada, viitaks jällegi justkui teatud vajakajäämistele koodis.
Kui leheküljele satub mõni inimene, kel brauseri sätungites Javascript miskil põhjusel maha on keeratud, võib tema sama hästi telekapuldiga proovida otse linnapeale helistada – veebist info otsingud sellisel juhul tulemust ei anna, sest menüü lihtsalt ei toimi. Ja kogu moos.
“Mida?” küsib ujuvmenüü kõige ülemine valik. Jah, tõepoolest, mida? Või mis? Mil moel peaks kodulehele infojahti pidama tulnud linnakodanik mõistma, et selle lakooniliselt käratava hüüdsõna alla mahub tegelikult suur osa sisulisest infost, mida ühe linna veebileht pakkuda saab, alates neistsamadest bussisõiduplaanidest ja lõpetades juhtimise lähtekohtade ja Tallinna põhimäärusega. Miks otsingut ei kasuta, küsite? Sellesinase intuitiivse navigatsiooniga harjumuse pärast, vastan. Enamik inimesi otsib esmalt soovitud infot loogika põhjal eeldatavatest kohtadest ja alles seda sealt leidmata pöördub otsingu poole.
Uue veebi otsing ja otsingukast on omaette imetlusväärsused. Juhtud hiirekursoriga kogemata otsingukastist üle libisema, kargab too teenistusvalmilt lahti ega suvatse hiirkursori lahkudes sulguda, vaid nõuab eraldi ristnupukesele klõpsamist. Sisuliselt on suur enamik kodulehest üles ehitatud ühe hiigelsuure otsinguna. Lapsevanemana ujuvmenüüst laste huvitegevuse linki klikates satun leheküljele, mis kuvaks mulle justkui mingi sooritatud otsingu tulemusi, kusjuures mainitakse: “Sinu otsingule “huvitegevus olen lapsevanem” leiti umbes 4 vastust.” Üks neist vastustest tähendab linki veelgi segasema ja nüansirikkama otsingu juurde ning…
Brr. Kogu poliitikute killuvaramu tahaks korraga käiku lasta. Aga mis oleks see kõige õigem hüüatus pärast millegi sellisega kokkupuutumist? Tehtud!? Tule taevas appi!? Sellist jama on väga raske kommenteerida!? Tegelikult kõik need kolm. Piltlikult öeldes on tallinlase garaažist tasahilju S-klassi Mercedes välja aetud, Dacia asemele lükatud ja selle eest veel suts pealt pooleteise miljoni tugriku sisse kasseeritud. Kui tahad Daciast uuesti Mersut teha, siis…
Masendav. Ilma ühegi hüperlingita, ilma igasuguse poliitikalise tagamõtteta, ilma igasuguse parteilise nüansita – masendav. Istuge, “kaks”.
Aprilli AM peaks liikvel olema
Pole siia veel esikat riputanud, kuigi žurnaali trükki saatmisest on nädal möödas, mis tähendab, et see peaks nüüd olema juba levis.
Viimati oli siin Eesti Lotost juttu. Üks ekraanipilt huvitavast meetodist, kuidas Eesti Loto saidil loosimisi järjestatakse.
Viimati oli siin Eesti Lotost juttu. Üks ekraanipilt huvitavast meetodist, kuidas Eesti Loto saidil loosimisi järjestatakse.10 aprill 2008
Eesti Loto panustab internetile. Kindel või?
All on lugeda veebruari Arvutimaailmas ilmunud lugu Eesti Lotost. Postituse ajendiks see, et täna õhtul oli Eesti Loto kodukas järjekordselt pikalt maas. Umbes viis tundi, laias laastus kella 18 ja 23 vahel.
Palun panustage nüüd nagu ikka tõsiselt internetile, mitte ainult jutus. Alustada võiks kasvõi sellest kammist, et mänguvälju vaadates oleks võimalik aru saada millised olid võidunumbrid ja millised mitte. Eriti kirjud on Bingo loto mänguväljad, kus nurkade- ja teistele mängudele on ette nähtud erinevad värvitoonid. Saa sa nüüd aru mida ja millal siin loositud on.
*
Kui seda postitust peaks lugema keegi matemaatikahuviline, äkki viitsib arvutada: kui tõenäoline on sama piletiga (st samade numbritega) saada Vikingis kaks nädalat järjest kolm tabamust. Mul juhtus nii :)
Eesti Loto internetimüügi tulemused annavad silmad ette paljude teiste riikide lotofirmadele. Samas leiab ettevõtte juhatuse esimees Aivar Lepp, et asju oleks võimalik veelgi paremini korraldada. Kuni aga pole uut hasartmänguseadust, ei tihka Eesti Loto väga aktiivselt tegutseda.
Eesti Lotol on läinud viimastel aastatel järjest paremini. Aivar Lepp lööb lauale kahe viimase aasta majandusnäitajad, mis seda kinnitavad: kui 2006. aastal teeniti 284 miljoni kroonise käibe juures 40,9 miljonit krooni kasumit, olid eelmise aasta numbrid juba sootuks teisest suurusjärgust – 405 miljoni kroonise käibe juures suudeti kasumit teenida 78 miljonit krooni. Kuigi need arvud on veel esialgsed ja auditeerimata, on kasv märgatav.
Lepp põhjendab märgatavat käibe- ja kasumikasvu ühelt poolt majanduse üldise arengu ning inimeste sissetuleku suurenemisega. Teisest küljest aitas ettevõttel selliste numbriteni jõuda Bingo Loto mänguvälja hinnatõus eelmise aasta alguses. See tähendas, et kui inimesed ostsid pileteid samas koguses kui varem, kogunes võidufondi oluliselt suurem summa raha.
“See pani lumepalli veerema ning suurem jackpot ahvatles ostma suurema hulga pileteid. Meie majandustulemustele mõjus päris hästi ka asjaolu, et Bingo Loto jackpot’i ei loositud päris pika perioodi vältel välja. Lõpuks ületas see kolmekordselt senist rekordtulemust, küündides üle kuue miljoni krooni,” selgitab ta.
Et Eesti Loto käive kerkis mullu umbes 40 protsenti, on tegu tulemusega, millesarnast pole ettevõtte lähiajaloos ette näidata.
Tehnoloogia muutis ärimudelit
Eesti Loto tulubaas koosneb arv- ja kiirloteriide müügist. Just arvloteriid on oma olemuselt sellised, mis võimaldavad klientidel kaasa mängida ka interneti vahendusel, ilma kioskisse või poodi lotopiletit ostma minemata.
“15 aasta eest meil sellisel kujul arvloteriisid polnud, kuna puudus ka vastav tehnoloogia. Peale seda, kui Eesti Loto hakkas arvloteriisid välja andma, on nende osakaal pidevalt kasvanud ja viimastel aastatel on need olnud tunduvalt edukamad kui kiirloteriid,” räägib Lepp, kelle kinnitusel moodustavad kiirloteriid täna firma müügitulust 25 protsenti ning arvloteriid 75 protsenti.
Lotofirma statistika näitab, et internet kui müügikanal on ettevõtte kõige kiiremini kasvav teenuseliik. Ja nii on see olnud juba viimased kolm aastat. Kui veel kolme aasta eest moodustas arvloteriide müük internetis 14 protsenti nende kogumüügist, on see täna juba 22 protsenti. Aivar Lepa hinnangul ei müügi ühegi teise riigi riiklik lotofirma nii suurel hulgal arvloteriisid interneti vahendusel. Isegi mitte soomlaste oma, kuigi tegu on maailma ühe edukama ja uuendusmeelsema ettevõttega omas valdkonnas.
Eesti Loto kliendid on samas nõudlikud ning internetis on korduvalt puhkenud ägedad kriitikatormid, kui lotofirma kodulehekülg korralikult või üldse ei funktsioneeri. Lisaks on kurdetud veebilahenduse sisulise nõrkuse ja väsinud ilme üle. Aivar Lepp ning Eesti Loto operatsioonisüsteemide juht Erkki Raid on sellise tagasisidega kursis ning kinnitavad, et ettevõte liigub ja areneb pidevalt selles suunas, et pakkuda klientidele võimalikult head teenust.
Lepp ei häbene tunnistada, et ega temagi tea täpselt, kuidas internetiversioonis kõiki toiminguid teha. “Ühel hommikul saatis mulle e-meili üks lotomängija, kes on juhuslikult ka minu tuttav. Tal olid mõned küsimused seoses meie kodulehega ning uuris, kuidas saab seal oma salasõna muuta. Mis seal salata – ma ei osanud talle kohe vastata,” räägib Lepp.
Aegunud seadusandlus takistuseks
Kuhu on aga kavas Eesti lotol oma internetiteenustega üldse areneda? Ajab ju enamik eestlasi juba aastaid oma pangaasju võimalusel internetipankade kaudu. Seepärast huvitabki, kas näiteks aasta viie pärast oleks tõenäoline, et üle poolte eestlastest mängiksid näiteks Bingo Lotot ja Viking Lottot internetis.
Eesti Loto juhatuse esimees tunnistab, et nii pikki ja täpselt fikseeritud plaane pole lotofirma paika pannud. Selleks on ka mõjuv põhjus – hasartmänguseadus, mis kehtib alates 1994. aastast. Seda on küll vahepeal täiendatud, kuid mitte oluliselt. Fakt on aga see, et seaduse vastuvõtmise ajal 14 aasta eest ei mänginud internet kui hasartmängude müügikanal Eestis mingit rolli.
“Uue hasartmänguseaduse eelnõu heakskiitmine on korduvalt edasi lükatud, mis on ka mõistetav, kuna see puudutab suurt hulka inimesi ja väga suuri rahasid,” tõdeb Lepp. Kuni asi pole selge, pole tema sõnul mõtet ka internetikeskkonna arendamises väga suuri plaane teha.
“Me ei saa seda teha olukorras, kus ei tea, milliseks turg kujuneb. Me ei tea, mida võime teha ning mida mitte. Samuti ei tea me, milline saab olema konkurents. Seepärast oleme olnud internetis toimetamise suhtes viimastel aastatel üsna ettevaatlikud. Seda eriti uute asjade puhul.”
Loomulikult ei tähenda see, et riiklik lotofirma üldse oma internetiteenustele tähelepanu ei pööra. Lepp kinnitab, et rahalised investeeringud sellesse valdkonda on olnud üsnagi hoomatavad. Ainult et alati ei pruugi investeeritud summad olla lotomängijatele nähtavad.
“Sest lisaks sellele, mis arvutiekraanilt välja paistab, on kõige selle taga veel väga palju asju,” nendib Lepp.
Nurinad, mis puudutavad Eesti Loto kodulehekülge, pole Aivar Lepale samuti võõrad. Ettevõte reageeris asjale käesoleva aasta alguses sellega, et andis oma veebikeskkonnale uue näo.
“Internetikeskkonna tausta poolt oleme rohkem arendanud. Siis kui internetikeskkonna projekti tehti, oli üheks probleemiks see, et keegi ei osanud ennustada nii suuri käibeid ja külastuste arvu. Selleks ajaks, kui esimene versioon valmis sai, oli elu edasi läinud ning kui me selle versiooni tööle panime, tekkis vajadus uue järele. Interneti võimsust oleme pidevalt kasvatanud.”
Aasta algas uue kodulehega
Lotofirma juht tunnistab, et eks firmani jõuagi tavaliselt just klientide negatiivne tagasiside. On ka positiivset vastukaja, kuid oluliselt vähem. “Näiteks tuleb mõni lotovõtja kommikarbiga,” muigab Lepp.
Samas tõdeb ta, et kui kliendid ka probleemidega kokku puutuvad ja sellest lotofirmat teavitavad, on paljuski olnud lotomängijatel põhjust seda teha.
“Mis seal salata – aeg läheb edasi ning inimeste ootused ja nõudmised kasvavad. Selge on see, et kui firma tahab internetis oma teenust pakkuda, peab ta seda tegema ajakohasel tasemel. Positiivne uudis selle juures on see, et täna on meil uus kodulehekülg üleval ning seal on muutunud nii sisu kui vorm.”
Eesti Loto operatsioonisüsteemide juht Erkki Raid lisab, et hetkel on firmal registreeritud internetiversiooni kasutajaid ligi 100 000, mis pole sugugi halb näitaja. “Regulaarselt ehk vähemalt kord kuus kasutavad meie internetiteenuseid umbes 20 protsenti neist,” lisab ta.
Aivar Lepa sõnul on lootust, et varsti võetakse vastu ka uus hasartmänguseadus, mis annaks Eesti Lotole senisest vabamad käed tegutsemaks internetiteenustega. Samas on osapooli, keda uus seadus mõjutab, päris palju. See on ka uue seaduse vastuvõtmist pidurdanud. Soovid ja nägemused asjast on sedavõrd erinevad, et kõike seda seadusesse kokku panna pole õnnestunud.
“Kui praegu on loterii- ja hasartmänguseadus eraldi, siis uus seadus saab olema üks,” selgitab Lepp. See tähendab, et ühe seaduse alla hakkavad käima nii lotomängude korraldajad kui ka kasiinod.
Seda, kellele loob uus seadus lisavõimalusi ning kelle võimalusi see piirab, on Eesti Loto juhatuse esimehe sõnul hetkel väga raske hinnata. “Samas, lugedes uue seaduseelnõu viimast versiooni, jäi mulje, et meie tegevus vähemalt internetis võib saada üsnagi piiratud.” Seega on kõik veel lahtine.
Samas pole Eesti Loto oma internetikasutajate suhtarvudelt sugugi kehvem kui näiteks arenenud Skandinaavia “lotoriigid”, kus see valdkond on hästi reguleeritud. Näiteks Soomes, Rootsis ja Taanis müüvad riiklikud lotofirmad internetis lotopileteid ning korraldavad ka erinevaid internetimänge. Samas jäävat nende riikide internetimüügi protsentuaalne osa Eesti Loto omale alla.
“Eks see interneti osakaal tõuseb pidevalt igal pool, aga mitte nii kiiresti, kui see on kasvanud meil,” hindab Lepp. Samas lisab ta, et mida suurem ja vabam on riigi kasiinoturg ning mida edukamad on kasiinoettevõtted, seda väiksemaks jääb loteriifirma tulemus. “Kui Soomes on riikliku kasiino- ja loteriiettevõtte käibed sisuliselt võrdsed, siis Eestis on see suhe 1 : 10 kasiinode kasuks.”
Tulevik ikkagi internetis
Kui paluda Aivar Lepal rääkida veidi Eesti Loto tulevikuplaanidest, kinnitab mees, et just internet on valdkond, kuhu ettevõte peab rohkem panustama. “Oleme saanud tagasisidet lotomängijatelt ning üks meie eesmärke on muuta oma kodulehekülg selliseks, kus oleks meeldiv viibida. Inimestel ei tohiks olla probleeme piletite ostmise ja kodulehekülje kasutamisega ka sellistes olukordades, kus mängijate arv kasvab,” vihjab ta plaanidele.
Lisaks tuleb tema sõnul investeerida ka lotofirma füüsilisse võrku ehk lototerminalidesse. Tegelikult tuleb sellesse investeerida pidevalt, kuna süsteem on suur ja käibed kasvavad. Loomulikult tuleb pidevalt tööd teha turvalisuse nimel, sest “mõte liigub ka nendel inimestel, kes teiste vastu töötavad,” nagu ütleb Lepp.
Eesti Loto üks arendusprojekte on seotud ka näiteks mobiililoterii valdkonnaga. Lepp teab rääkida, et kunagi oli Eesti Loto isegi nn loteriimaailmas esimeste seas, kes võttis kasutusele mobiiltelefoni kaudu loterii müümise. Ilmselt olid ootused tol ajal vähe suuremad ning tänaseks on tegu peamiselt siiski nišitootega. Samas ei ole lotofirma siiski käega löönud, kuna mobiiltelefonid muutuvad pidevalt paremaks ning nende ekraanid järjest suuremaks.
“Eelmisel aastal tõime mobiili kaudu müüki Bingo Loto. Enne seda olid saadaval vaid Keno Loto ja Viking Lotto. Samas on mobiilimängude arendamine vähemalt kolm korda keerulisem kui selle internetis tegemine, sest mobiilioperaatorid on erinevad ja nad kasutavad erinevaid süsteeme,” rehkendab Lepp.
Põhiinvesteering tehtud
Kuigi tema sõnul tuleb Eesti lotol tehnikasse ja IT-sse igal aastal investeerida miljoneid kroone, on tema sõnul siiski suuremad investeeringud ses osas tehtud. Nimelt võttis riiklik lotofirma nelja aasta eest vastu julge otsuse, mis kujunes ettevõtte läbi aegade üheks suuremaks investeeringuks. Jutt käib 50 miljonist kroonist, mis otsustati toona investeerida firma kesksüsteemi, mis hoiab üleval kõiki ettevõtte lototerminale, IT-d jne.
“Kesksüsteem sai selle rahaga üles ehitatud ning terminalid ostetud. Praegused aastased investeeringud on suurusjärgu võrra väiksemad, jäädes mõne miljoni krooni piiresse.”
Et lotomüügi käive näiteks eelmisel aastal tuntavalt kerkis, andis omakorda suurema koormuse ettevõtte lototerminalidele. “Eks terminalides tuleb pidevalt juppe välja vahetada,” tõdeb Lepp. Samas pole olemasolev tehnika seni väga suuri apse sisse lasknud.
“Küll on juhtunud mõnel korral, et süsteemi koormus on liiga suureks läinud, mistõttu on raskendatud lotopiletite ostmine,” lisab Erkki Raid.
Sellist ohtu, et mõni tehniline viga kaotaks näiteks juba ostetud lotopiletite info, Lepa ja Raidi kinnitusel pole, kuna info salvestamise süsteemid on dubleeritud ning kõik andmed kaitstud.
Summad, mida näiteks Põhjamaade riiklikud lotofirmad saavad oma lotomängude ning -võimaluste arendamiseks kulutada, on võrreldamatult suuremad Eesti Loto võimalustega. Kui aga Eestit võrrelda näiteks Läti, Leedu või Islandi lotofirmadega, kinnitab Lepp, et siinse ettevõtte näol on tegu igati tubli tegijaga.
“Näiteks Soomes on kasutusel maailma parim tehnoloogia, mida üks lotofirma omada võib. Meie võimalused pole sellised. Kõike, mis on juba maailmas olemas, ei saa me oma mängijaile pakkuda, kuna meie klientuur on piisavalt väike ja peame oma tasuvust silmas pidama.”
Palun panustage nüüd nagu ikka tõsiselt internetile, mitte ainult jutus. Alustada võiks kasvõi sellest kammist, et mänguvälju vaadates oleks võimalik aru saada millised olid võidunumbrid ja millised mitte. Eriti kirjud on Bingo loto mänguväljad, kus nurkade- ja teistele mängudele on ette nähtud erinevad värvitoonid. Saa sa nüüd aru mida ja millal siin loositud on.
Selgitusi peab alati surfama mööda saiti ja isegi siis on raske aru saada, mis värvi see number nüüd on. Ma kujutan lihtsa lahendusena ette palle, millel on numbrid, sest siis on ikka pinda mida värvida, nii et silm ka aru saab mis värvi pall on. Veel vingem oleks kiire animatsiooniga näha kuidas loositud numbrid mänguväljale pihta saavad või mitte. On näiteks 10 sekundiga selge, kas skoorisid nurkade mängus või mitte jne.
*
Kui seda postitust peaks lugema keegi matemaatikahuviline, äkki viitsib arvutada: kui tõenäoline on sama piletiga (st samade numbritega) saada Vikingis kaks nädalat järjest kolm tabamust. Mul juhtus nii :)
Eesti Loto panustab internetile
Raigo Neudorf
Eesti Loto internetimüügi tulemused annavad silmad ette paljude teiste riikide lotofirmadele. Samas leiab ettevõtte juhatuse esimees Aivar Lepp, et asju oleks võimalik veelgi paremini korraldada. Kuni aga pole uut hasartmänguseadust, ei tihka Eesti Loto väga aktiivselt tegutseda.
Eesti Lotol on läinud viimastel aastatel järjest paremini. Aivar Lepp lööb lauale kahe viimase aasta majandusnäitajad, mis seda kinnitavad: kui 2006. aastal teeniti 284 miljoni kroonise käibe juures 40,9 miljonit krooni kasumit, olid eelmise aasta numbrid juba sootuks teisest suurusjärgust – 405 miljoni kroonise käibe juures suudeti kasumit teenida 78 miljonit krooni. Kuigi need arvud on veel esialgsed ja auditeerimata, on kasv märgatav.
Lepp põhjendab märgatavat käibe- ja kasumikasvu ühelt poolt majanduse üldise arengu ning inimeste sissetuleku suurenemisega. Teisest küljest aitas ettevõttel selliste numbriteni jõuda Bingo Loto mänguvälja hinnatõus eelmise aasta alguses. See tähendas, et kui inimesed ostsid pileteid samas koguses kui varem, kogunes võidufondi oluliselt suurem summa raha.
“See pani lumepalli veerema ning suurem jackpot ahvatles ostma suurema hulga pileteid. Meie majandustulemustele mõjus päris hästi ka asjaolu, et Bingo Loto jackpot’i ei loositud päris pika perioodi vältel välja. Lõpuks ületas see kolmekordselt senist rekordtulemust, küündides üle kuue miljoni krooni,” selgitab ta.
Et Eesti Loto käive kerkis mullu umbes 40 protsenti, on tegu tulemusega, millesarnast pole ettevõtte lähiajaloos ette näidata.
Tehnoloogia muutis ärimudelit
Eesti Loto tulubaas koosneb arv- ja kiirloteriide müügist. Just arvloteriid on oma olemuselt sellised, mis võimaldavad klientidel kaasa mängida ka interneti vahendusel, ilma kioskisse või poodi lotopiletit ostma minemata.
“15 aasta eest meil sellisel kujul arvloteriisid polnud, kuna puudus ka vastav tehnoloogia. Peale seda, kui Eesti Loto hakkas arvloteriisid välja andma, on nende osakaal pidevalt kasvanud ja viimastel aastatel on need olnud tunduvalt edukamad kui kiirloteriid,” räägib Lepp, kelle kinnitusel moodustavad kiirloteriid täna firma müügitulust 25 protsenti ning arvloteriid 75 protsenti.
Lotofirma statistika näitab, et internet kui müügikanal on ettevõtte kõige kiiremini kasvav teenuseliik. Ja nii on see olnud juba viimased kolm aastat. Kui veel kolme aasta eest moodustas arvloteriide müük internetis 14 protsenti nende kogumüügist, on see täna juba 22 protsenti. Aivar Lepa hinnangul ei müügi ühegi teise riigi riiklik lotofirma nii suurel hulgal arvloteriisid interneti vahendusel. Isegi mitte soomlaste oma, kuigi tegu on maailma ühe edukama ja uuendusmeelsema ettevõttega omas valdkonnas.
Eesti Loto kliendid on samas nõudlikud ning internetis on korduvalt puhkenud ägedad kriitikatormid, kui lotofirma kodulehekülg korralikult või üldse ei funktsioneeri. Lisaks on kurdetud veebilahenduse sisulise nõrkuse ja väsinud ilme üle. Aivar Lepp ning Eesti Loto operatsioonisüsteemide juht Erkki Raid on sellise tagasisidega kursis ning kinnitavad, et ettevõte liigub ja areneb pidevalt selles suunas, et pakkuda klientidele võimalikult head teenust.
Lepp ei häbene tunnistada, et ega temagi tea täpselt, kuidas internetiversioonis kõiki toiminguid teha. “Ühel hommikul saatis mulle e-meili üks lotomängija, kes on juhuslikult ka minu tuttav. Tal olid mõned küsimused seoses meie kodulehega ning uuris, kuidas saab seal oma salasõna muuta. Mis seal salata – ma ei osanud talle kohe vastata,” räägib Lepp.
Aegunud seadusandlus takistuseks
Kuhu on aga kavas Eesti lotol oma internetiteenustega üldse areneda? Ajab ju enamik eestlasi juba aastaid oma pangaasju võimalusel internetipankade kaudu. Seepärast huvitabki, kas näiteks aasta viie pärast oleks tõenäoline, et üle poolte eestlastest mängiksid näiteks Bingo Lotot ja Viking Lottot internetis.
Eesti Loto juhatuse esimees tunnistab, et nii pikki ja täpselt fikseeritud plaane pole lotofirma paika pannud. Selleks on ka mõjuv põhjus – hasartmänguseadus, mis kehtib alates 1994. aastast. Seda on küll vahepeal täiendatud, kuid mitte oluliselt. Fakt on aga see, et seaduse vastuvõtmise ajal 14 aasta eest ei mänginud internet kui hasartmängude müügikanal Eestis mingit rolli.
“Uue hasartmänguseaduse eelnõu heakskiitmine on korduvalt edasi lükatud, mis on ka mõistetav, kuna see puudutab suurt hulka inimesi ja väga suuri rahasid,” tõdeb Lepp. Kuni asi pole selge, pole tema sõnul mõtet ka internetikeskkonna arendamises väga suuri plaane teha.
“Me ei saa seda teha olukorras, kus ei tea, milliseks turg kujuneb. Me ei tea, mida võime teha ning mida mitte. Samuti ei tea me, milline saab olema konkurents. Seepärast oleme olnud internetis toimetamise suhtes viimastel aastatel üsna ettevaatlikud. Seda eriti uute asjade puhul.”
Loomulikult ei tähenda see, et riiklik lotofirma üldse oma internetiteenustele tähelepanu ei pööra. Lepp kinnitab, et rahalised investeeringud sellesse valdkonda on olnud üsnagi hoomatavad. Ainult et alati ei pruugi investeeritud summad olla lotomängijatele nähtavad.
“Sest lisaks sellele, mis arvutiekraanilt välja paistab, on kõige selle taga veel väga palju asju,” nendib Lepp.
Nurinad, mis puudutavad Eesti Loto kodulehekülge, pole Aivar Lepale samuti võõrad. Ettevõte reageeris asjale käesoleva aasta alguses sellega, et andis oma veebikeskkonnale uue näo.
“Internetikeskkonna tausta poolt oleme rohkem arendanud. Siis kui internetikeskkonna projekti tehti, oli üheks probleemiks see, et keegi ei osanud ennustada nii suuri käibeid ja külastuste arvu. Selleks ajaks, kui esimene versioon valmis sai, oli elu edasi läinud ning kui me selle versiooni tööle panime, tekkis vajadus uue järele. Interneti võimsust oleme pidevalt kasvatanud.”
Aasta algas uue kodulehega
Lotofirma juht tunnistab, et eks firmani jõuagi tavaliselt just klientide negatiivne tagasiside. On ka positiivset vastukaja, kuid oluliselt vähem. “Näiteks tuleb mõni lotovõtja kommikarbiga,” muigab Lepp.
Samas tõdeb ta, et kui kliendid ka probleemidega kokku puutuvad ja sellest lotofirmat teavitavad, on paljuski olnud lotomängijatel põhjust seda teha.
“Mis seal salata – aeg läheb edasi ning inimeste ootused ja nõudmised kasvavad. Selge on see, et kui firma tahab internetis oma teenust pakkuda, peab ta seda tegema ajakohasel tasemel. Positiivne uudis selle juures on see, et täna on meil uus kodulehekülg üleval ning seal on muutunud nii sisu kui vorm.”
Eesti Loto operatsioonisüsteemide juht Erkki Raid lisab, et hetkel on firmal registreeritud internetiversiooni kasutajaid ligi 100 000, mis pole sugugi halb näitaja. “Regulaarselt ehk vähemalt kord kuus kasutavad meie internetiteenuseid umbes 20 protsenti neist,” lisab ta.
Aivar Lepa sõnul on lootust, et varsti võetakse vastu ka uus hasartmänguseadus, mis annaks Eesti Lotole senisest vabamad käed tegutsemaks internetiteenustega. Samas on osapooli, keda uus seadus mõjutab, päris palju. See on ka uue seaduse vastuvõtmist pidurdanud. Soovid ja nägemused asjast on sedavõrd erinevad, et kõike seda seadusesse kokku panna pole õnnestunud.
“Kui praegu on loterii- ja hasartmänguseadus eraldi, siis uus seadus saab olema üks,” selgitab Lepp. See tähendab, et ühe seaduse alla hakkavad käima nii lotomängude korraldajad kui ka kasiinod.
Seda, kellele loob uus seadus lisavõimalusi ning kelle võimalusi see piirab, on Eesti Loto juhatuse esimehe sõnul hetkel väga raske hinnata. “Samas, lugedes uue seaduseelnõu viimast versiooni, jäi mulje, et meie tegevus vähemalt internetis võib saada üsnagi piiratud.” Seega on kõik veel lahtine.
Samas pole Eesti Loto oma internetikasutajate suhtarvudelt sugugi kehvem kui näiteks arenenud Skandinaavia “lotoriigid”, kus see valdkond on hästi reguleeritud. Näiteks Soomes, Rootsis ja Taanis müüvad riiklikud lotofirmad internetis lotopileteid ning korraldavad ka erinevaid internetimänge. Samas jäävat nende riikide internetimüügi protsentuaalne osa Eesti Loto omale alla.
“Eks see interneti osakaal tõuseb pidevalt igal pool, aga mitte nii kiiresti, kui see on kasvanud meil,” hindab Lepp. Samas lisab ta, et mida suurem ja vabam on riigi kasiinoturg ning mida edukamad on kasiinoettevõtted, seda väiksemaks jääb loteriifirma tulemus. “Kui Soomes on riikliku kasiino- ja loteriiettevõtte käibed sisuliselt võrdsed, siis Eestis on see suhe 1 : 10 kasiinode kasuks.”
Tulevik ikkagi internetis
Kui paluda Aivar Lepal rääkida veidi Eesti Loto tulevikuplaanidest, kinnitab mees, et just internet on valdkond, kuhu ettevõte peab rohkem panustama. “Oleme saanud tagasisidet lotomängijatelt ning üks meie eesmärke on muuta oma kodulehekülg selliseks, kus oleks meeldiv viibida. Inimestel ei tohiks olla probleeme piletite ostmise ja kodulehekülje kasutamisega ka sellistes olukordades, kus mängijate arv kasvab,” vihjab ta plaanidele.
Lisaks tuleb tema sõnul investeerida ka lotofirma füüsilisse võrku ehk lototerminalidesse. Tegelikult tuleb sellesse investeerida pidevalt, kuna süsteem on suur ja käibed kasvavad. Loomulikult tuleb pidevalt tööd teha turvalisuse nimel, sest “mõte liigub ka nendel inimestel, kes teiste vastu töötavad,” nagu ütleb Lepp.
Eesti Loto üks arendusprojekte on seotud ka näiteks mobiililoterii valdkonnaga. Lepp teab rääkida, et kunagi oli Eesti Loto isegi nn loteriimaailmas esimeste seas, kes võttis kasutusele mobiiltelefoni kaudu loterii müümise. Ilmselt olid ootused tol ajal vähe suuremad ning tänaseks on tegu peamiselt siiski nišitootega. Samas ei ole lotofirma siiski käega löönud, kuna mobiiltelefonid muutuvad pidevalt paremaks ning nende ekraanid järjest suuremaks.
“Eelmisel aastal tõime mobiili kaudu müüki Bingo Loto. Enne seda olid saadaval vaid Keno Loto ja Viking Lotto. Samas on mobiilimängude arendamine vähemalt kolm korda keerulisem kui selle internetis tegemine, sest mobiilioperaatorid on erinevad ja nad kasutavad erinevaid süsteeme,” rehkendab Lepp.
Põhiinvesteering tehtud
Kuigi tema sõnul tuleb Eesti lotol tehnikasse ja IT-sse igal aastal investeerida miljoneid kroone, on tema sõnul siiski suuremad investeeringud ses osas tehtud. Nimelt võttis riiklik lotofirma nelja aasta eest vastu julge otsuse, mis kujunes ettevõtte läbi aegade üheks suuremaks investeeringuks. Jutt käib 50 miljonist kroonist, mis otsustati toona investeerida firma kesksüsteemi, mis hoiab üleval kõiki ettevõtte lototerminale, IT-d jne.
“Kesksüsteem sai selle rahaga üles ehitatud ning terminalid ostetud. Praegused aastased investeeringud on suurusjärgu võrra väiksemad, jäädes mõne miljoni krooni piiresse.”
Et lotomüügi käive näiteks eelmisel aastal tuntavalt kerkis, andis omakorda suurema koormuse ettevõtte lototerminalidele. “Eks terminalides tuleb pidevalt juppe välja vahetada,” tõdeb Lepp. Samas pole olemasolev tehnika seni väga suuri apse sisse lasknud.
“Küll on juhtunud mõnel korral, et süsteemi koormus on liiga suureks läinud, mistõttu on raskendatud lotopiletite ostmine,” lisab Erkki Raid.
Sellist ohtu, et mõni tehniline viga kaotaks näiteks juba ostetud lotopiletite info, Lepa ja Raidi kinnitusel pole, kuna info salvestamise süsteemid on dubleeritud ning kõik andmed kaitstud.
Summad, mida näiteks Põhjamaade riiklikud lotofirmad saavad oma lotomängude ning -võimaluste arendamiseks kulutada, on võrreldamatult suuremad Eesti Loto võimalustega. Kui aga Eestit võrrelda näiteks Läti, Leedu või Islandi lotofirmadega, kinnitab Lepp, et siinse ettevõtte näol on tegu igati tubli tegijaga.
“Näiteks Soomes on kasutusel maailma parim tehnoloogia, mida üks lotofirma omada võib. Meie võimalused pole sellised. Kõike, mis on juba maailmas olemas, ei saa me oma mängijaile pakkuda, kuna meie klientuur on piisavalt väike ja peame oma tasuvust silmas pidama.”
04 aprill 2008
Appi, Savisaar loeb mu e-kirju :D
Aprilli Arvutimaailm on põhimõtteliselt valmis. Failid on laadinud/laadimas trükikoja serverisse.
Tuli raskelt, aga lõppkokkuvõttes ei ole põhjust nuriseda. Ja nagu üks tark mees kunagi ütles - kui millegagi hakkama saad, siis KOHE ei tohi kritiseerima hakata. Praegu on eneseimetlemise faas.
*
Kuna päev oli kiire, siis ei jõudnud RSSi voogu jälgida ja avastasin alles nüüd Leheneegri postituse. Nagu selgub, on siis Tarmo Kruusimäe mind tsiteerinud esitades linnapeale küsimusi seoses Tallinna uue koduleheküljega. (Vt punkt 3) Ja nagu edasi lugedes selgub, siis on ka linnapeal mu kohta üht-teist öelda.
Tausta selgitamiseks: Proomet Torga kirjutas mulle peale seda, kui olin blogis hakanud Tallinna uue koduka kohta provokatiivseid küsimusi esitama ja inimestevahelisi seoseid kirjeldama. Kiri oli üllatavalt tagasihoidlik, ei mingit solvumist ega isegi eneseõigustust, vihastamisest rääkimata. (Ma ei saa seda siinkohal avaldada, sest pole luba küsinud.)
Minu vastus oli täismahus alljärgnev:
"Tere,
Tore on ka see, et te kriitika alla sattunud tööd kaitstes nii tagasihoidlikuks jäite. Tihti kipuvad inimesed sellises situatsioonis meelemõistust kaotama ja igasuguseid asju ütlema.
Eks ma olin natuke provotseeriv kah eile blogis, et päevameedia tähelepanu võita. 10x aastas ilmuv žurnaal ei saa kõigele ja liiga kiiresti reageerida, siis tuleb teiste kanalite huvi äratada.
Kas peale Spin Teki ja eProjekti oli veel mõni firma selle koduka loomisse kaasatud?
M.N."
Millele järgnes veel üks Torga selgitav kiri.
Igatahes kohe 10x kuulsam.
Naljakas detail - telefonis räägib parajasti inimene, kes ütleb - see Torga on mu klassivend.
Tuli raskelt, aga lõppkokkuvõttes ei ole põhjust nuriseda. Ja nagu üks tark mees kunagi ütles - kui millegagi hakkama saad, siis KOHE ei tohi kritiseerima hakata. Praegu on eneseimetlemise faas.
*
Kuna päev oli kiire, siis ei jõudnud RSSi voogu jälgida ja avastasin alles nüüd Leheneegri postituse. Nagu selgub, on siis Tarmo Kruusimäe mind tsiteerinud esitades linnapeale küsimusi seoses Tallinna uue koduleheküljega. (Vt punkt 3) Ja nagu edasi lugedes selgub, siis on ka linnapeal mu kohta üht-teist öelda.
Tausta selgitamiseks: Proomet Torga kirjutas mulle peale seda, kui olin blogis hakanud Tallinna uue koduka kohta provokatiivseid küsimusi esitama ja inimestevahelisi seoseid kirjeldama. Kiri oli üllatavalt tagasihoidlik, ei mingit solvumist ega isegi eneseõigustust, vihastamisest rääkimata. (Ma ei saa seda siinkohal avaldada, sest pole luba küsinud.)
Minu vastus oli täismahus alljärgnev:
"Tere,
Tore on ka see, et te kriitika alla sattunud tööd kaitstes nii tagasihoidlikuks jäite. Tihti kipuvad inimesed sellises situatsioonis meelemõistust kaotama ja igasuguseid asju ütlema.
Eks ma olin natuke provotseeriv kah eile blogis, et päevameedia tähelepanu võita. 10x aastas ilmuv žurnaal ei saa kõigele ja liiga kiiresti reageerida, siis tuleb teiste kanalite huvi äratada.
Kas peale Spin Teki ja eProjekti oli veel mõni firma selle koduka loomisse kaasatud?
M.N."
Millele järgnes veel üks Torga selgitav kiri.
Igatahes kohe 10x kuulsam.
Naljakas detail - telefonis räägib parajasti inimene, kes ütleb - see Torga on mu klassivend.
03 aprill 2008
Esimene digiallkiri läks tühja + natuke porri kah
18. veebruar sai kirjutatud kuidas mu ID-kaart kaotas digisüütuse.
Vist pole maininud, et mis siis sai. Mida oligi arvata - midagi ei saanud. Mitte mingisugust vastust statistikaametist ei tulnud. Rääkimata siis kasutajanime ja parooli saamisest.
*
Aprilli Arvutimaailmast ka üks detail:
Avastasin, et ühele leheküljenurgale on sattunud üks heledahäälne ja väga lahtise suuga laululind, keda tuntakse kui porri. Foto on tehtud teletornis Levira ruumides :)
"Äge" arvutiklass mingis Londoni ülikoolis
Selles postituses on ainult veike õrritus rubriigist "mina ja arvutimaailm", kus sel korral vastab meediakunstnik Mare Tralla. Mare vastused tulevad siia täies mahus kunagi siis, kui aprilli Arvutimaailm müügis on. Aga kuna ta vastas põhjalikult, siis kõik ei mahu žurnaali. Näiteks see jutt:
Kõige halvem ITga seotud kogemus?
Enamasti on see olnud seotud IT-spetsialistidega, kes vaatavad teistele ülevalt alla. Kõige illustreerivam näide: pidin õpetama ühes tunnustatud Londoni ülikoolis kunstitudengitele digitaalmeedia kursust. Seal oli täiesti normaalselt varustatud Maci-põhine arvutiklass. Kohale jõudes selgus aga, et kümnest arvutist vaid kaks töötavad, nn IT-spetsialist ei teadnud aga isegi seda, kuidas kõige lihtsamaid probleeme likvideerida. Minu viga oli see, et tahtsin tudengeid efektiivselt õpetada, ja nii asusingi neid arvuteid arstima. Enamusel ei olnudki mingit suurt viga.
Hiljem selgus veel ka see, et ükski arvutitest ei olnud internetti ühendatud, vaatamata võrgukaablite olemasolule, sest IT-spetsialistile ei meeldinud, et üliõpilased netis surfaksid. Kõik programmid olid aga nii installeeritud, et abi saamiseks tuli vastavaid internetikeskkondi kasutada. Paljud üliõpilased pidid lihtsate probleemidega pidevalt nn spetsialisti tülitama, sest ise nad vastuseid otsida ei saanud. Nii sai spetsialist end ülivajalikuna tunda.
Kuivõrd selgus, et ma tean Macidest enam kui tema, paluti mul selles klassis mitte õpetada. Enamik tudengitest ja õppejõududest hoiab end sellest spetsialistist eemale, aga nii ei saa nad ka koolis arvuteid kasutada. Kahjuks ei ole see näide erandlik.
Internetis ärritavad mind mõttetud uuendused, mis nii mõnigi kord teevad varem hästi toiminud keskkonna halvasti toimivaks. Ja see, et ei hoita alles arhiive.
*
Hoolimata vaikusest blogis - aprilli AM läheb homme trükki sellegipoolest. Vaikus on olnud keskendunud töötegemisest, mitte sellest et me ära kadunud oleksime. Keskendumisvajadus on aga tingitud tööülesannete kuhjumisest.
30 märts 2008
Priit Perens ja arvutimaailm
Hansapank Eesti peadirektori Priit Perens vastused viimases Arvutimaailmas:
Milline oli teie esimene kokkupuude arvutiga?
Esimene kokkupuude oli ülikooli teisel kursusel arvutiga CM 4. Tegu oli suurte siniste kastidega, millega suhtlemine oli omaette kunst. Arvestuseks pidime suutma mingi lihtsama C+ programmi kirjutada. Üldiselt tundus selline suur riistapuu väga ebaisikupärasena ja erinevalt personaalarvutitest endaga suhtlema ei kutsunud. Järgmine oli juba veidi lõbusam. See oli vist Eesti esimene personaalarvuti Juku, millel pidime suutma mingi pildikese liikuma panna.
Millal saite endale esimese oma arvuti?
Oma arvuti tööl tekkis mulle 1988. aastal hotellis Viru, kus ma poole kohaga programmeerijana töötasin. See oli personaalarvuti Olivetti. Kui ma õigesti mäletan, oli sellel riistapuul mingisugune üle andmebaasi liitmise probleem, mida ma lahendada ei suutnud. Kõik nagu töötas, aga aeg-ajalt muutusid summad valeks. Kui arvuti vahetus, hakkasid ka programmid tööle. Kõigi arvutikasutajate peamine lõbu oli sellel ajal mäng “Digger”. Õnneks sai seda nii palju mängitud, et pärast ei ole mänguhimu tekkinud.
Milline oli teie esimene mobiiltelefon?
Ei mäletagi. Mingi suur Nokia NMT-telefon oli. Tegu oli töötelefoniga, seega hinda ei mäleta. Põhiline mälestus on punnis põuetasku!
Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Internet töötas meil Eesti Investeerimispangas juba 1990ndate alguses. Ainuke, mida mäletan, oli, et välispangad ei tahtnud meiega alguses kuidagi interneti teel suhelda. Peeti ebaturvaliseks.
Milline on teie praegune tehniline varustatus?
Tööarvutiks kasutan suhteliselt keskmise võimsusega sülearvutit, telefoniks on keskmine Nokia. Fotomees ma ei ole. Asendamatud on nii sülearvuti kui telefon, igapäevatöös väga vajalikud.
Kõige halvem ITga seotud kogemus?
Kõige enam segab lõputu vajadus turvalisust tõsta. See on arvuti kasutamise juba üsna keerukaks muutnud. Arvutiviirused (õigemini nende tegijad) on saavutanud samasuguse tulemuse nagu rahvusvaheline terrorism. Lennukitega lendavad inimesed endiselt, aga see on turvakaalutlustel väga ebameeldivaks ja inimväärikust alandavaks tehtud.
Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Loomulikult ei saa meist keegi enam ilma e-postita hakkama. Sellel põhineb nii firmasisene kui -väline informatsiooni vahetus. Tulemuseks peaks olema oluliselt efektiivsem maailm, kuid siingi on kaose tekitajad vahele sekkunud. Õnneks siiski prevalveerib veel efektiivsus.
Uudiseid saangi peamiselt netist. Eesti uudiste jaoks kasutan BNSi ja Äripäeva portaali, rahvusvahelistest on väga head FT ja Bloomberg. Suur blogide lugeja ei ole, aga kui on huvitav probleem, siis võib sealt huvitavaid arvamusi leida.
Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Tööaeg möödub peamiselt kas arvuti taga, koosolekutel või tööreisidel. Hinnanguliselt kolmandiku ajast kulutan arvutiga töötades. Vabal ajal vaatan peamiselt uudiseid või otsin mingit huvitavat infot. Mänge ei mängi.
Kui sageli teid arvutiviirused murravad?
Tööarvuti turvalisusele juba eelnevalt vihjasin. Kodune arvuti on samuti kaitstud. Seega on senine kokkupuude olnud rohkem preventiivse ravi kannatamine kui haigus.
Hansapanga juhina tuleb IT-turvalisusega samuti pidevalt tegeleda. Peame seda üheks väga oluliseks prioriteediks – teeme omalt poolt kõik, et meie 500 000 aktiivset netipanga kasutajat saaksid oma rahaga turvaliselt toimetada.
Ausalt – kas olete või olete olnud kunagi tarkvarapiraat?
Arvan, et 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses sai igasugust tarkvara kasutatud. Osa sellest olid loomulikult demoprogrammid,osa programmeerimiskeskkonnad. Sai erinevaid keskkondi proovitud. Kui tööks läks, pidi nagunii ostma. Kuna olen kogu aja arvutit peamiselt tööks kasutanud, siis pole põhjust olnud ajaviiteprogramme “laenata”.
---
Kui sul on kindel soov, et Arvutimaailm selle viimase lehekülje tüüpküsimustiku kellelegi saadaks, siis pane ideed postituse kommidesse või mulle postkasti. Siiani oleme hoidnud seda joont, et vastajad on IT-ga miskitpidi seotud inimesed, kes on kas valdkonnas tuntud ja/või olulisel ametipostil.
Milline oli teie esimene kokkupuude arvutiga?
Esimene kokkupuude oli ülikooli teisel kursusel arvutiga CM 4. Tegu oli suurte siniste kastidega, millega suhtlemine oli omaette kunst. Arvestuseks pidime suutma mingi lihtsama C+ programmi kirjutada. Üldiselt tundus selline suur riistapuu väga ebaisikupärasena ja erinevalt personaalarvutitest endaga suhtlema ei kutsunud. Järgmine oli juba veidi lõbusam. See oli vist Eesti esimene personaalarvuti Juku, millel pidime suutma mingi pildikese liikuma panna.
Millal saite endale esimese oma arvuti?
Oma arvuti tööl tekkis mulle 1988. aastal hotellis Viru, kus ma poole kohaga programmeerijana töötasin. See oli personaalarvuti Olivetti. Kui ma õigesti mäletan, oli sellel riistapuul mingisugune üle andmebaasi liitmise probleem, mida ma lahendada ei suutnud. Kõik nagu töötas, aga aeg-ajalt muutusid summad valeks. Kui arvuti vahetus, hakkasid ka programmid tööle. Kõigi arvutikasutajate peamine lõbu oli sellel ajal mäng “Digger”. Õnneks sai seda nii palju mängitud, et pärast ei ole mänguhimu tekkinud.
Milline oli teie esimene mobiiltelefon?
Ei mäletagi. Mingi suur Nokia NMT-telefon oli. Tegu oli töötelefoniga, seega hinda ei mäleta. Põhiline mälestus on punnis põuetasku!
Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Internet töötas meil Eesti Investeerimispangas juba 1990ndate alguses. Ainuke, mida mäletan, oli, et välispangad ei tahtnud meiega alguses kuidagi interneti teel suhelda. Peeti ebaturvaliseks.
Milline on teie praegune tehniline varustatus?
Tööarvutiks kasutan suhteliselt keskmise võimsusega sülearvutit, telefoniks on keskmine Nokia. Fotomees ma ei ole. Asendamatud on nii sülearvuti kui telefon, igapäevatöös väga vajalikud.
Kõige halvem ITga seotud kogemus?
Kõige enam segab lõputu vajadus turvalisust tõsta. See on arvuti kasutamise juba üsna keerukaks muutnud. Arvutiviirused (õigemini nende tegijad) on saavutanud samasuguse tulemuse nagu rahvusvaheline terrorism. Lennukitega lendavad inimesed endiselt, aga see on turvakaalutlustel väga ebameeldivaks ja inimväärikust alandavaks tehtud.
Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Loomulikult ei saa meist keegi enam ilma e-postita hakkama. Sellel põhineb nii firmasisene kui -väline informatsiooni vahetus. Tulemuseks peaks olema oluliselt efektiivsem maailm, kuid siingi on kaose tekitajad vahele sekkunud. Õnneks siiski prevalveerib veel efektiivsus.
Uudiseid saangi peamiselt netist. Eesti uudiste jaoks kasutan BNSi ja Äripäeva portaali, rahvusvahelistest on väga head FT ja Bloomberg. Suur blogide lugeja ei ole, aga kui on huvitav probleem, siis võib sealt huvitavaid arvamusi leida.
Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Tööaeg möödub peamiselt kas arvuti taga, koosolekutel või tööreisidel. Hinnanguliselt kolmandiku ajast kulutan arvutiga töötades. Vabal ajal vaatan peamiselt uudiseid või otsin mingit huvitavat infot. Mänge ei mängi.
Kui sageli teid arvutiviirused murravad?
Tööarvuti turvalisusele juba eelnevalt vihjasin. Kodune arvuti on samuti kaitstud. Seega on senine kokkupuude olnud rohkem preventiivse ravi kannatamine kui haigus.
Hansapanga juhina tuleb IT-turvalisusega samuti pidevalt tegeleda. Peame seda üheks väga oluliseks prioriteediks – teeme omalt poolt kõik, et meie 500 000 aktiivset netipanga kasutajat saaksid oma rahaga turvaliselt toimetada.
Ausalt – kas olete või olete olnud kunagi tarkvarapiraat?
Arvan, et 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses sai igasugust tarkvara kasutatud. Osa sellest olid loomulikult demoprogrammid,osa programmeerimiskeskkonnad. Sai erinevaid keskkondi proovitud. Kui tööks läks, pidi nagunii ostma. Kuna olen kogu aja arvutit peamiselt tööks kasutanud, siis pole põhjust olnud ajaviiteprogramme “laenata”.
---
Kui sul on kindel soov, et Arvutimaailm selle viimase lehekülje tüüpküsimustiku kellelegi saadaks, siis pane ideed postituse kommidesse või mulle postkasti. Siiani oleme hoidnud seda joont, et vastajad on IT-ga miskitpidi seotud inimesed, kes on kas valdkonnas tuntud ja/või olulisel ametipostil.
Hillar Aarelaid ja arvutimaailm
Kübersõja “kindral” Hillar Aarelaid töötab Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse infoturbeintsidentide käsitlemise osakonna (CERT Eesti) juhatajana ja vastas Arvutimaailma ankeedile nii:
Milline oli esimene kokkupuude arvutiga?
1989. aastal kodukolhoosi kontoris valge (mitte kollane!) AT-ga, mis maksis vist mitme kombaini jagu. Kontoritädide päevatöö lõppedes sai seal trellitatud arvutitoas istutud hommikuni...
Millal said endale esimese oma arvuti?
Koju tassisin esimese arvuti 1991. aastal. Enamasti kasutasin seda oma konstaablitöös menetluse vormistamiseks. Oli vist suuremat sorti vaidlus toonase uurimise juhiga, et kas ikka tohib olla arvutiga tehtud, kuna ettenähtud oli ju kirjutusmasinaga! Clipper oli noil päevil kuum sõna ja sellega sai siis pusitud, näiteks sugupuude võrdlemisel, kas harud kokku jooksevad.
Milline oli esimene mobiiltelefon?
Olin esimesi Q-GSM-i ostjaid, EMT oli toona ikka väga kallis ühe politseiniku jaoks. Telefoniks Motorola miskine, aga see Motorola on mõistnud päris vastupidavaid asju ehitada! Raadiojaamaks oli mul enne juba Motorola ja see kannatas kõik välja – mahakukkumised ja autoga ülesõitmised... Pea sama hea oli see Q esimene telefon.
Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Algas see ikka sissehelistamisega. Kuid eredalt on meeles kokkupuude esimese tulemüüriga (Barrikaad), kui Arne ja Viljari selja tagant sai piilutud, kuidas poisid bash’iga trikke teevad.
Milline on sinu praegune tehniline varustatus?
MacBook, Motorola, Nikon. Eks ma sõltun ikka kõige rohkem telefonist, nagu iga teinegi.
Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
1. Kevad 2007. 2. Teenuste tarkvara põhisus mitte üldtunnustatud standarditele (xhtml, css...) vastamine. 3. Need veebitreialid pole vist algkoolist kaugemale jõudnud. Ja kõik UID-tegijad (user interface engineer) on vist väljamaale üles ostetud.
Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
IRC, e-post, reader.google.com.
Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Enamik päevast (12 h) ikka tööasjad, meelelahutust arvutist ei otsi.
Kui sageli arvutiviirused murravad?
Mis need veel on? Tegelikult on vastupidi, murran ise neid pagana viiruseid, et sotti saada, mida nad teevad ja kuidas nende vastu saada.
Ausalt – kas oled või oled kunagi olnud tarkvarapiraat?
Ikka, kui arvuti- ja tarkvarapoode meil ei olnud ning netipoode polnud vist veel leiutatudki. SuperCalc 5.0, Delphi, VisualC meenuvad esimestena, hiljem peale vabavarale juurdepääsu tekkimist pole enam vajadust olnud.
Aivar Ruukel ja arvutimaailm
Olen võlgu viimaste numbrite ankeedid, mis tavaliselt täies pikkuses ajakirja ei mahu. Aivar Ruukel Soomaalt vastas nii:
Milline oli sinu esimene kokkupuude arvutiga?
Naasesin 1987. aasta sügisel sõjaväest ja läksin õppima põllumajandusülikooli. Ühe ainena oli meil ka miskit raalidega seotut, Riia mäe majas oli paar tuba arvutit täis, mida täpselt tulevased agronoomid seal tegid, ei ole enam meeles. Ma ei ole kunagi vaevanud end küsimusega, et mis seal arvuti sees toimub. Kasutamine on see, mis on huvitav.
Millal said esimese oma arvuti?
1992. aastal, olin siis vabakutseline giid ja tõlk. Tõlkisin õppematerjali piimakarja kasvatuse kohta rootsi keelest eesti keelde. Arvuti, mida kasutasin, oli XT protsessoriga ja kuulus talupidajate liidule, kelle tellimusel tõlketööd tegin. Windowsit sellel masinal polnud, aga “Tetrist” sai mängida. Flopikettad olid sellised suured, õhukesed ja pehmed. Kui piimandusasja valmis sain, toodi mulle ka veidi parem masin märksa kiirema protsessoriga ja see oli Windowsiga. Kuvar muidugi oli mustvalge, mängudest on meelde jäänud üks selline, kus kass mööda pesunööre hiiri taga ajas.
Milline oli esimene mobiiltelefon?
Kui 1993. aastal loodi mu kodurabadesse rahvuspark ja hakkasin kanuumatku korraldama, tekkis ju kohe vajadus turundustegevuste ja kommunikatsioonivahendite järele. Enne moblat oli mul peiler. Täitsa toimis, kaua seda siiski ei kasutanud. Nokia kännuka ostsin pruugituna. Eks ta oli suhteliselt kallis, aga ilma ei olnud ka võimalik klientidega suhelda. Taskus teda ei kandnud, see oli portfellis koos märkmiku ja pastakaga. Kasutasin NMT võrku päris kaua, enne kui Soomaale jõudis GSM.
Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Üks minu töödest aastatel 1994–1996 oli Eesti ökoturismialase info kogumine, ka koostöövõrgustiku loomine. Info panime värskest peast kohe internetti. Seda aitas teha Toomas Möldes, kes lõi sel ajal muuhulgas ka sellist keskkonda nagu www.ee.
Kodutallu Saarisoosse sain internetiühenduse 1997. aastal, enne seda käisin e-kirju mujal lugemas. 1996. aastast toimetan ka oma kodulehte Soomaa matkade kohta, mille aadress www.soomaa.com.
Milline on sinu praegune tehniline varustatus?
Üle paljude aastate on hetkel põhiline töövahend lauaarvuti, sülearvuti on lihtsalt pidevalt rikkis. Muidu olen kümmekond aastat kasutanud eelkõige sülearvutit, lauaarvuti on küll ka alati olemas olnud. Poole aasta eest soetasin ka pihuarvuti, loodan seda enam kasutama hakata. Mobiiltelefoni kõrval kasutan päris palju ka Skype’i. Fotokas on mul Olympus E 500, elu esimene peegeldigikaamera. Olen viimasel aastal hakanud palju pildistama.
Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Kõige kehvem kogemus on läpakaga, mis mul õnnetuseks praegu on. Otsin uut, ei soovita kellelegi sülearvutit, mille nimi algab O-tähega. Natuke peavalu on ka olnud lauarvutiga, sõbra soovitusel sai soetatud 64-bitine ja ta pani ka vastava Windowsi peale. Kahjuks ei taha HP printer 64-bitist arvutit tunnistada. Ei olegi draivereid seni leidnud ja kui printida tahan, lükkan Windowsi maha ja Ubuntu käima. Linux on muidu igati sümpaatne, aga siiski veel harjumatu.
Internetis ei häiri mind otseselt miski. Kunagi häiris kiirus, vahel WiFi-võrgus ka praegu. Samas on WiFi suurepärane! Ja internet on veel suurepärasem, kirglikult jälgin ja elan kõige selle rütmis, mis mahub Veeb 2.0 mõiste alla. Hetkel ootan näiteks kannatamatult uudiseid Open Sociali aplikatsioonide arenduse kohta.
Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Ma ei saaks Google’ita hakkama. Samas hakkasin just hiljuti taas Yahood enam tarbima ja taasavastasin oma Yahoo kontoga seotud häid võimalusi. E-post on muidugi üks olulisemaid internetirakendusi. Ka listid on minu jaoks väga tähtsad.
Uudiseportaale iga päev ei loe, küll aga RSS feed’e. Jälgin, mis Eesti internetiturunduse asjatundjad teevad ja kirjutavad, ökoturismialast infot loen laiast ilmast. Blogijatest loen ka Marek Strandbergi. Paaril korral nädalas käin foorumites.
Nagu mainisin, fännan kasutajatekkelise veebi arengut ja olen sellega seoses ka väga paljudes võrgustikes ise sees.
Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Õnneks on päevi, kui olen enamiku ajast õues ja heal juhul vaid pool tunnikest arvuti taga. Tahaks, et neid päevi oleks enam. Meelelahutajana on täitsa hea YouTube, seal leidub ikka imeasju näiteks 1980ndate alguse popmuusikast. Eks ka see sotsiaalne võrgustumine lahutab meelt.
Kui sageli sind arvutiviirused murravad?
Ammu pole suuremat probleemi olnud.
Kasutan Firefoxi ja Thunderbirdi ning hoolitsen, et arvutitehnikust sõber hoolitseks mu masinas mõne pädeva viirustõrjesüsteemi olemasolu eest.
Ausalt – kas oled või oled kunagi olnud tarkvarapiraat?
Vastan ausalt, ISE ei ole. Kasutan ise vaid programme, mis on vabavarana netist saadavad, pole elu sees mingeid koode kräkkinud ega oskaks seda ka teha.
Milline oli sinu esimene kokkupuude arvutiga?
Naasesin 1987. aasta sügisel sõjaväest ja läksin õppima põllumajandusülikooli. Ühe ainena oli meil ka miskit raalidega seotut, Riia mäe majas oli paar tuba arvutit täis, mida täpselt tulevased agronoomid seal tegid, ei ole enam meeles. Ma ei ole kunagi vaevanud end küsimusega, et mis seal arvuti sees toimub. Kasutamine on see, mis on huvitav.
Millal said esimese oma arvuti?
1992. aastal, olin siis vabakutseline giid ja tõlk. Tõlkisin õppematerjali piimakarja kasvatuse kohta rootsi keelest eesti keelde. Arvuti, mida kasutasin, oli XT protsessoriga ja kuulus talupidajate liidule, kelle tellimusel tõlketööd tegin. Windowsit sellel masinal polnud, aga “Tetrist” sai mängida. Flopikettad olid sellised suured, õhukesed ja pehmed. Kui piimandusasja valmis sain, toodi mulle ka veidi parem masin märksa kiirema protsessoriga ja see oli Windowsiga. Kuvar muidugi oli mustvalge, mängudest on meelde jäänud üks selline, kus kass mööda pesunööre hiiri taga ajas.
Milline oli esimene mobiiltelefon?
Kui 1993. aastal loodi mu kodurabadesse rahvuspark ja hakkasin kanuumatku korraldama, tekkis ju kohe vajadus turundustegevuste ja kommunikatsioonivahendite järele. Enne moblat oli mul peiler. Täitsa toimis, kaua seda siiski ei kasutanud. Nokia kännuka ostsin pruugituna. Eks ta oli suhteliselt kallis, aga ilma ei olnud ka võimalik klientidega suhelda. Taskus teda ei kandnud, see oli portfellis koos märkmiku ja pastakaga. Kasutasin NMT võrku päris kaua, enne kui Soomaale jõudis GSM.
Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Üks minu töödest aastatel 1994–1996 oli Eesti ökoturismialase info kogumine, ka koostöövõrgustiku loomine. Info panime värskest peast kohe internetti. Seda aitas teha Toomas Möldes, kes lõi sel ajal muuhulgas ka sellist keskkonda nagu www.ee.
Kodutallu Saarisoosse sain internetiühenduse 1997. aastal, enne seda käisin e-kirju mujal lugemas. 1996. aastast toimetan ka oma kodulehte Soomaa matkade kohta, mille aadress www.soomaa.com.
Milline on sinu praegune tehniline varustatus?
Üle paljude aastate on hetkel põhiline töövahend lauaarvuti, sülearvuti on lihtsalt pidevalt rikkis. Muidu olen kümmekond aastat kasutanud eelkõige sülearvutit, lauaarvuti on küll ka alati olemas olnud. Poole aasta eest soetasin ka pihuarvuti, loodan seda enam kasutama hakata. Mobiiltelefoni kõrval kasutan päris palju ka Skype’i. Fotokas on mul Olympus E 500, elu esimene peegeldigikaamera. Olen viimasel aastal hakanud palju pildistama.
Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Kõige kehvem kogemus on läpakaga, mis mul õnnetuseks praegu on. Otsin uut, ei soovita kellelegi sülearvutit, mille nimi algab O-tähega. Natuke peavalu on ka olnud lauarvutiga, sõbra soovitusel sai soetatud 64-bitine ja ta pani ka vastava Windowsi peale. Kahjuks ei taha HP printer 64-bitist arvutit tunnistada. Ei olegi draivereid seni leidnud ja kui printida tahan, lükkan Windowsi maha ja Ubuntu käima. Linux on muidu igati sümpaatne, aga siiski veel harjumatu.
Internetis ei häiri mind otseselt miski. Kunagi häiris kiirus, vahel WiFi-võrgus ka praegu. Samas on WiFi suurepärane! Ja internet on veel suurepärasem, kirglikult jälgin ja elan kõige selle rütmis, mis mahub Veeb 2.0 mõiste alla. Hetkel ootan näiteks kannatamatult uudiseid Open Sociali aplikatsioonide arenduse kohta.
Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Ma ei saaks Google’ita hakkama. Samas hakkasin just hiljuti taas Yahood enam tarbima ja taasavastasin oma Yahoo kontoga seotud häid võimalusi. E-post on muidugi üks olulisemaid internetirakendusi. Ka listid on minu jaoks väga tähtsad.
Uudiseportaale iga päev ei loe, küll aga RSS feed’e. Jälgin, mis Eesti internetiturunduse asjatundjad teevad ja kirjutavad, ökoturismialast infot loen laiast ilmast. Blogijatest loen ka Marek Strandbergi. Paaril korral nädalas käin foorumites.
Nagu mainisin, fännan kasutajatekkelise veebi arengut ja olen sellega seoses ka väga paljudes võrgustikes ise sees.
Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Õnneks on päevi, kui olen enamiku ajast õues ja heal juhul vaid pool tunnikest arvuti taga. Tahaks, et neid päevi oleks enam. Meelelahutajana on täitsa hea YouTube, seal leidub ikka imeasju näiteks 1980ndate alguse popmuusikast. Eks ka see sotsiaalne võrgustumine lahutab meelt.
Kui sageli sind arvutiviirused murravad?
Ammu pole suuremat probleemi olnud.
Kasutan Firefoxi ja Thunderbirdi ning hoolitsen, et arvutitehnikust sõber hoolitseks mu masinas mõne pädeva viirustõrjesüsteemi olemasolu eest.
Ausalt – kas oled või oled kunagi olnud tarkvarapiraat?
Vastan ausalt, ISE ei ole. Kasutan ise vaid programme, mis on vabavarana netist saadavad, pole elu sees mingeid koode kräkkinud ega oskaks seda ka teha.
24 märts 2008
Levihäired ja piletimajandus
Teist kuud järjest kurdavad tuttavad, et Arvutimaailma on raske osta - pole kusagil müügil. Mingi jama on leviga. Seega palve - kui keegi üritab leida ja mõnes ajakirjariiulis AMi pole - ole hea ja anna teada kus see nii on. Ma lasen siis uurida ja leviplaaniga võrrelda.
Lisaks on tuli AM hiljem ka postkasti - alles eile või täna jõudis minu kodusele aadressile, kuigi oleks võinud jõuda umbes 9 päeva varem. Aga oleks veel fakte vaja, et saaks vigasid taga ajada.
*
Pikaajalise Bookinghouse.ee kliendina pean nurisema, et uus süsteem on endiselt harjumatu. Lisaks kadus sisselogimise võimalusega ka isiklik varasemate lendude arhiiv, mida täna üritasin arvete alusel taastada. Veel tähelepanekuid. Kui sihtkoht pole etteantud nimekirjas, siis käsitsi sisestamine on paras peavalu. Vajalikku sihtkohta lendu üldse ei saanud, tulid ainult kriipsud. Aga noh, eks ma harjutan veel ja saan vast lõpuks süsteemi jälle käppa.
Igatahes sel korral ostsin pileti otse SASi kodukalt, mis oli samuti elamus. Lubatakse kõike valida ja otsustada, kuni reisija nime sisestamiseni. Siis tuleb veateate vormis info, et missa tahad homseks piletit või!? Netist ostes peab vähemalt viie päeva kaugusele väljumise planeerima!
Õnneks saab piletit osta telefonitsi, kuid helistada tuleb tasulisele numbrile! 15 krooni pluss tavapärased maksud. Huvitav lähenemine. Tavaliselt on sellised numbrid, millele kliendid helistavad, et raha ära anda, sootuks tasuta. Kui pilet telefonitsi ostetud, tuleb e-postiga broneeringu kinnitus, kuid e-piletit SAS veel ei tunne.
Lisaks on tuli AM hiljem ka postkasti - alles eile või täna jõudis minu kodusele aadressile, kuigi oleks võinud jõuda umbes 9 päeva varem. Aga oleks veel fakte vaja, et saaks vigasid taga ajada.
*
Pikaajalise Bookinghouse.ee kliendina pean nurisema, et uus süsteem on endiselt harjumatu. Lisaks kadus sisselogimise võimalusega ka isiklik varasemate lendude arhiiv, mida täna üritasin arvete alusel taastada. Veel tähelepanekuid. Kui sihtkoht pole etteantud nimekirjas, siis käsitsi sisestamine on paras peavalu. Vajalikku sihtkohta lendu üldse ei saanud, tulid ainult kriipsud. Aga noh, eks ma harjutan veel ja saan vast lõpuks süsteemi jälle käppa.
Igatahes sel korral ostsin pileti otse SASi kodukalt, mis oli samuti elamus. Lubatakse kõike valida ja otsustada, kuni reisija nime sisestamiseni. Siis tuleb veateate vormis info, et missa tahad homseks piletit või!? Netist ostes peab vähemalt viie päeva kaugusele väljumise planeerima!
Õnneks saab piletit osta telefonitsi, kuid helistada tuleb tasulisele numbrile! 15 krooni pluss tavapärased maksud. Huvitav lähenemine. Tavaliselt on sellised numbrid, millele kliendid helistavad, et raha ära anda, sootuks tasuta. Kui pilet telefonitsi ostetud, tuleb e-postiga broneeringu kinnitus, kuid e-piletit SAS veel ei tunne.
15 märts 2008
Minister, üks ametnik ja e-riik
Umbes kuu aega regionaalministri ametis olnud Siim-Valmar Kiisler lubas tööle asudes, et hakkab jõudliselt e-riiki edendama.
/.../
Majandusminister Parts viitas möödunud suvel Arvutimaailmale antud intekas korduvalt, et selles ja teises küsimuses vaatab ta minister Reimaa poole. Olete nüüd siin Reimaa asemel kui Partsi saadik – erakonnakaaslane ja kaasvõitleja – kui tihe suhtlemine „Harju tänavaga" (seal asub majandusministeerium – M.N.) on? Kas Parts andis memo kaasa, mida teha vaja?
Juhan Partsiga on meil aastaid hea koostöö ja ka inimlik klapp olnud. Memot ta mulle kaasa ei andnud, pigem lubas mind ikka toetada minu algatustes. Suhtlemine Harju tänavaga on tihe juba seetõttu, et minu eelmine töökoht asus just seal.
Oma esimestes ütlemistes uude ametisse asudes kuulutasite kohe üheks peamiseks tööülesandeks e-riigi arendamise. Kas see oli hea loosung – seda enam, et eelmisele ministrile selles vallas etteheiteid tehti – või on teil konkreetsem tegevusplaan või vähemalt to-do-list olemas?
Arvan lihtsalt, et see on vajalik asi, mida teha. Plaan on luua konkreetseid lahendusi konkreetsete teenuste pakkumiseks veebikeskkonnas ja seda eelkõige kohalike omavalitsuste kodulehekülgede vahendusel.
/.../
Kui suur teie meeskond praegu on?
Siseministeeriumil on kaks ministrit. On siseministri inimesed, on regionaalministri inimesed ja siis on ühised tugiteenused – rahandus, avalikud suhted jne. Regionaalministri valdkonna inimesi on 70, tavaliselt arvatakse, et neid on palju vähem. Võrdluseks – kultuuriministeeriumis olevat 65 inimest. Seega inimesi on küll. (Paus.) Aga kui nüüd küsite, et palju neist IT-ga tegeleb...
Jah, oli selline plaan küll.
Täna... noh...
Ei ole ühtegi?
On üks inimene, on üks inimene, aga tal ei ole IT-haridust. Aga ressurss on olemas. Ametikoht on olemas ja vaba! IT-inimeste leidmine ei ole kerge, aga äkki keegi paneb seda võimalust tähele. Ta peaks olema visioonilooja ja koordineerija. Lahendused tuleb ju ikka kuskilt sisse osta.
/Pikemalt värskes Arvutimaailmas./
/.../
Majandusminister Parts viitas möödunud suvel Arvutimaailmale antud intekas korduvalt, et selles ja teises küsimuses vaatab ta minister Reimaa poole. Olete nüüd siin Reimaa asemel kui Partsi saadik – erakonnakaaslane ja kaasvõitleja – kui tihe suhtlemine „Harju tänavaga" (seal asub majandusministeerium – M.N.) on? Kas Parts andis memo kaasa, mida teha vaja?
Juhan Partsiga on meil aastaid hea koostöö ja ka inimlik klapp olnud. Memot ta mulle kaasa ei andnud, pigem lubas mind ikka toetada minu algatustes. Suhtlemine Harju tänavaga on tihe juba seetõttu, et minu eelmine töökoht asus just seal.
Oma esimestes ütlemistes uude ametisse asudes kuulutasite kohe üheks peamiseks tööülesandeks e-riigi arendamise. Kas see oli hea loosung – seda enam, et eelmisele ministrile selles vallas etteheiteid tehti – või on teil konkreetsem tegevusplaan või vähemalt to-do-list olemas?
Arvan lihtsalt, et see on vajalik asi, mida teha. Plaan on luua konkreetseid lahendusi konkreetsete teenuste pakkumiseks veebikeskkonnas ja seda eelkõige kohalike omavalitsuste kodulehekülgede vahendusel.
/.../
Kui suur teie meeskond praegu on?
Siseministeeriumil on kaks ministrit. On siseministri inimesed, on regionaalministri inimesed ja siis on ühised tugiteenused – rahandus, avalikud suhted jne. Regionaalministri valdkonna inimesi on 70, tavaliselt arvatakse, et neid on palju vähem. Võrdluseks – kultuuriministeeriumis olevat 65 inimest. Seega inimesi on küll. (Paus.) Aga kui nüüd küsite, et palju neist IT-ga tegeleb...
Jah, oli selline plaan küll.
Täna... noh...
Ei ole ühtegi?
On üks inimene, on üks inimene, aga tal ei ole IT-haridust. Aga ressurss on olemas. Ametikoht on olemas ja vaba! IT-inimeste leidmine ei ole kerge, aga äkki keegi paneb seda võimalust tähele. Ta peaks olema visioonilooja ja koordineerija. Lahendused tuleb ju ikka kuskilt sisse osta.
/Pikemalt värskes Arvutimaailmas./
11 märts 2008
Kuidas ITL Haapsalus käis
Eelmises Arvutimaailmas ilmunud lugu ITL-i reklaamrännakust Haapsalu Gümnaasiumisse läks nüüd üles StartIT kodukale. Koopia ka siia blogisse.
Abituriendid, ärgake!
Tamm-tamm-tamm kajavad jooksusammud mööda hilispärastlõunaselt vaikset koolimaja. Väljas kisub pimedaks. Viimase piirini viidud rohelises T-särgis koristaja viskab harjavarre demonstratiivselt maha, andes sellega sõnatult, kuid ühemõtteliselt märku, et mida ma siin vuntsin, kui see loomaaed oma tormamist ei lõpeta!
Päev algas rutakalt. Pakk banaanimahla kaasa, jope selga ja õues ootab [digi] peatoimetaja Henrik Roonemaa, et sõita koos Haapsalu Gümnaasiumisse. Täna on seal Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) roadshow järjekordne peatuspaik. Varem on käidud Võrus, Pärnus ja Kohtla-Järvel, talve jooksul ootab ees veel rida koole. Ülesanne on abiturientidele näidata, et IT ei ole pikad patsid poiste peas, kustunud pilgud elututel koodiridadel, soodumus ülekaalulisuseks ja puuduv eraelu. IT on hoopis lõbus, huvitav, lihtne, tasuv ning kui mitte kõikjal, siis vähemalt igal pool. Nii peaksid vist noored IT-d tajuma.
Keskpäeva paiku kooli aula ukse taha jõudes kostab seest lapsi kamandav õpetaja. Sellise tooniga pedagoog poleks kindlasti lapsepõlves mu lemmik olnud. “Päkapikula on üks imepõnev maa, kuid ärge reeglit rikkuge, see maa on päkapikkude...” laulavad mudilased. Vara veel IT-d teile promoda!Kõne ITL-i projektijuhile tõestab, et oleme siiski õige ukse taga ning lisaks rütmikatunnile on saalis ka roadshow korraldusmeeskond. Suur ekraan on lavale üles tõmmatud ning aulaklaveri kõverale kaanele on laotud rida sülearvuteid. Projektijuht Alvar Nõuakas timmib kaugjuhitavat mudelautot, mille katusele on kinnitatud veebikaamera. Seda, mida auto oma “silmaga” näeb, saab näidata otseülekandena suurel ekraanil.
Ettevalmistused käivad
Õige pea saab Henrik saali tagaotsas mudilastega müttavalt õpetajalt noomituse. Ta on haaranud projektori oma võimusesse ja kuvab lõbusaid animatsioone YouTube’ist. Lapsed ei huvitu enam päkapikutantsu õppimisest, vaid vahivad, kuidas mingi roheline käte ja jalgadeta multikategelane laulab (“Silly Songs with Elves”). Märkus võetakse arvesse ja multikavaatamise lõbu rütmikatunnis jääb üürikeseks. Järgnevad katkendid Ühendriikide valitsuskanalist C-SPAN ei köida mudilasi karvavõrdki.
Ürituse alguseni on veel aega. Muidu nutuses materiaal-tehnilises seisus olevas koolimajas on saalis traadita internet. Kontrollin kooli kodulehte – tänase propagandaürituse kohta pole ridagi. No saab siis imet näha, kas keegi üldse tuleb, sest vastupidiselt mu ootustele on koosviibimise algus seatud tundidevälisele ajale, mis peaks osavõtuaktiivsusele automaatselt oma negatiivse märgi jätma.
Tund enne ürituse algust saabub moodsa Canoni kaameraga õpetaja, kes teeb koolile videot. Ei ole veel midagi jäädvustamisväärset.
“Organiseerimine on olnud väga hea, koolipere on olnud innukas ja meeskondi rohkem kui auhindu,” kostab orgkomitee ridadest. Hiljem selgub, et mingeid meeskondi pole olemaski, aga hetkel seda veel ei teata.
Kaua see kestab?
20 minutit noorte eeldatava saabumiseni. Veel mõned harjutustiirud kaugjuhitava autoga.4 minutit enne täistundi saabub esimene salk. Ei pane imestama, et kohe heidetakse saali etteotsa ka esimene ja kõige olulisem küsimus: “Kaua see kestab?” Kuuldes oletatavat lõpukellaaega, kostub kohe ka eneseõigustus: “Ma ei pea siin niikaua istuma, mul on tund ette tehtud.” Diip. Kui sulle endale su tulevik korda ei lähe, miks peaks siis teistelegi minema. Mine kogu parem reidis feimi.
Pika hambaga kohale ilmunud noorte hirmud saavad tõeks ning roadshow algus ei ole just ülearu ligitõmbav. Ilma igasuguse teresõnata käivituvad katkendid mingist pooltuntud näitlejatega filmist, kus Microsofti tooteid näidatakse moodsa äritegevuse lahutamatute osadena. Lisaks veel kimbuke muid IT-promovideosid.
Loen kokku 70 noort ja mõned õpetajad, kes selle veerandtunni vapralt vastu peavad. Siis näeb sõiduplaan ette Henriku kõne. Ta räägib, et varsti tuleb otsustada, mida oma tulevikuga peale hakata ja et ITL käib 18-s koolis ja hetkel ollakse neljandas. Kusjuures nimekirja kuuluvad ainult kõige lootustandvamad koolid.
“Tean, et te kardate IT-d õppida, kardate matemaatikat, programmeerimist ja et IT-s on imelikud inimesed. Tõestame, et me ei ole igavad inimesed ja seal võib täiesti huvitav olla ja hästi ka teenida,” lubab Henrik.
“Käsi püsti, kellel on reidi konto?” alustab Henrik koomasse langeva publiku reanimeerimist. Käed venivad püsti.
“Võrus oli paar korda rohkem inimesi, aga keegi ei tõstnud kätt püsti,” tähendab Henrik. “Käsi püsti, kes teab, et läheb IT-d õppima?” Mitte üks käsi ei tõuse. Või siis et lootustandev kool. “Käsi püsti, kes plaanib vähemalt reaalala minna õppima,” proovib Henrik valimit laiendada. Kerkib üks käsi. Kas tõesti on siit tulemas kaks klassitäit müügimehi, kassapidajaid, baaridaame, haldusjuhte ja rahvusvahelisi ärikorraldajaid? Innovatiivse ja teadmistepõhise tulevikumajanduse seisukohalt suht mõttetuid uduheeringaid, kes võivad küll ajada ilusat juttu ja määrida pabereid, kuid reaalselt midagi valmis teha ei suuda? Kus on inseneride, teadlaste ja novaatorite taimelava? “Kas siin on keegi, kellele üldse meeldib matemaatika, füüsika, keemia?” teeb Henrik viimase meeleheitliku katse. Ehk umbes 7–8 kätt vilksatab üle saali siin-seal hetkeks üles.
Lendavad T-särgid aitavad
OK, kümnendik. Kas või nende nimel ja kuna juba tuldud on, siis minnakse päevakorraga edasi ning esinema asub Ivo Suursoo Columbus IT-st. Ülesanne pole lihtne – saalis on kustunud pilgud ja tardunud kehad, käed põsakil. Kas tõesti on reidi konto ainus asi, mis neid IT-maailmas sütitada suudab? Või on koolipäev olnud liiga kurnav?Ivo proovib neid äratada. “IT ei ole ainult programmeerimine, läheneda võib nii tehnoloogia- kui rollipõhiselt. IT-s töötamiseks ei pea olema IT-mees,” proovib ta kohe alguses eelarvamuste lõhkumisega tähelepanu saavutada. Veidi aja pärast lendab saali paar T-särki neile, kes tõestavad kontrollküsimusele vastates, et nad on eelnevat juttu ikka kuulanud. See töötab.
“Valige valdkond, otsige, pakkuge ennast ise välja, õppige, teile tulevad ise võimalused kätte,” proovib Ivo publikut veenda. “Reaalsus on see, et kohtadele pole konkurss, vaid inimesi otsitakse.
”See tekitab mõningast elevust. Ohoo, keegi ajab mind ise palka pakkudes taga! OK, aga pole veel ikka kindel, kas maksab ennast selle nimel liigutada, võib-olla on see mööduv puudujääk. Noor tahab ikka teada, kas maksab rabelema hakata. Palju siis neid IT-mehi, või IT-sektoris töötavaid inimesi vaja on?“Erinevatel hinnangutel on Eestist 500–2300 inimest puudu. Ütleme, et umbes 2000 Eestis. Lisaks 20 000–40 000 Skandinaavias,” ütleb Ivo. “Need inimesed võiks kohe täna tööle saada. Mitukümmend koolitäit...”
Koolikell teatab tunni lõppemisest ja kuna linnuke on kirjas, siis kümmekond noort laseb jalga. “Kas peale kooli saab ikka erialast tööd? Või oled kõrgharidusega koristaja?” kostab järgmine küsimus, mis näitab, et umbusk pole veel kadunud.
“90% inimestest saab kindlasti tööd,” lubab Ivo. Esireast sekkuvad oma esinemisjärge ootavad TTÜ IT-tudengid: “Meie kursustelt ei tööta ainult üks inimene IT-alal. Kooli ei jõua veel lõpetadagi, pakkumisi sajab uksest ja aknast.” Siis tuleb standardküsimus: “Palju IT tüdrukuid huvitab?” Ivo: “On valdkondi, kus naised on eelistatumad. Naised on kannatlikumad ja edukamad seal, kus on vaja teadmisi edasi anda teistele inimestele.” Küsimus: “Kui kähku IT-ga Eestis miljonäriks saab?” Ivo: “Sõltub, kui palju sa oled valmis aega pühendama. Kui mõtled midagi uut välja, siis juhtub see päris ruttu.”
Nüüd on tudengite kord noorte silmi avada. Jaak Jurtom ja Margit Turro käivad Tallinna Tehnikaülikoolis. Margit õpib viimast aastat arvuti- ja süsteemitehnikat. “Eelnev kokkupuude arvutitega oli null,” tunnistab ta julgelt. “Olin näinud Wordi ja Excelit.” Nüüd aga ei lasta rahulikult õppida, sest näiteks sel aastal on ta saanud tööpakkumisi viiest firmast. On siis uskmatust nii raske murda või on põhjus muus, aga kobinal lahkub veel kümmekond noort.
Jaak on ise sellesama Haapsalu Gümnaasiumi vilistlane ja õpib viimast aastat telekommunikatsiooni. “Õpetaja Tuisk ütles küll, et Jaak, ära sina endale patsi kasvata,” meenutab ta kooliaega. Läks aga teisiti, nüüd on ta ikkagi patsiga poiste parteis, kuigi soeng on endiselt akuraat. “Haapsalu Gümnaasiumi matemaatikaeksamite tasemega ei pea sisseastumist kartma,” julgustab ta veel.
Jutt jätta ja jooksma!
Sellega on ametlik osa läbi ning esile palutakse astuda meeskondadel, kes hakkavad osa võtma seikluslikukst SMS-mängust. Mida aga pole, on meeskonnad. Õnneks moodustuvad need saali alles jäänud noortest ilma suurema vaevata.
Edasist on väga raske jälgida ja kirjeldada, sest peale instruktsioone tormavad võistkonnad mööda koolimaja laiali. Saali jääb helendama projektor, mis kuvab linale võistluse hetkeseisu.
Mängu sisu on lühidalt järgmine: igal meeskonnal on mobiiltelefon ja lünklik küsimustik paberilehel. Kui ühe ülesande lahendus õigesti SMS-iga ära saadetud, tuleb telefoni uus lühisõnum, mis täidab järgmise küsimuse lünga ja teeb võimalikuks sellele vastuse otsimise. Ülesannete lahendamiseks on siin-seal abivahendid peidus, mis tuleb üles leida.
Meeskond “EMT” tormab, laenuks saadud GPS käes, õue mingit telefoninumbrit otsima. GPS vehib noolega siia-sinna ja püüab esmalt aru saada, kus ta asub. Asjaosalised ei malda aga oodata ja leiavad kohe välisukse kõrval asuvalt klassiaknalt Falcki kleepsu numbriga 1911. SMS vastusega teele ja tuppa tagasi! Ootamatult saabub teade – “Vale vastus”! Tagasi õue! Nüüd võetakse orienteerumine tõsisemalt ette. Lühikeste sööstudega jõutakse lõpuks paarsada meetrit eemale tänava äärde, kus kõrgub hiigelplakat Ekspress Hotline’i reklaamiga. “1182” annab lõpuks järgmise küsimuse lünka vajalikud sõnad.
Samal ajal sebivad koolimajas ühes kinnises klassiruumis mingi teise meeskonna liikmed. Üks neist juhib meile juba tuttavat kaugjuhitavat mänguautot. Otseülekanne auto katuselt on ekraanil, auto ise kuskil koolimaja koridoris. Tahvlile joonistatud kaardi järgi tuleb autoga üles leida paberitükk, millel selle ülesande õige vastus. Hoogsa kihutamise käigus sõidetakse autoga raadiosaatja levialast välja...
Muutus siiski toimub
Koristajatel, keda on koridorides ootamatult palju, on raske pärastlõuna. “Ei no mina küll ei taha, et siin praegu jooksma hakatakse!” deklareeris üks neist, kui meeskonnad mõne aja eest saalist laiali joostes SMS-mängu alustasid. Nüüd on nad kõik alistunud, kuid täis sisemist rahulolematust.
Üks ülesanne toob meeskondi järjest aulasse, kus otsitakse meeleheitlikult klaviatuurinuppe. Kui nupud koos, saadakse kätte järgmine küsimus. Küsimus käib Cisco Eesti juhi Endo Viirese kohta ja vastuse sellele leiaks ka muide ühest eelmise aasta Arvutimaailmast. Noorte jaoks on vastus peidetud ühte arvutisse.
Kell 16.30 näitab projektoripilt, et võistkond “Datel” on lahendanud viimase ülesande ja saavutanud võidu. Saali laekuvad võistlejad on hoopis teisest puust, kui veel mõne aja eest elutute pilkudega saalitoolidel tiksunud tuimad tükid. Päev on päästetud.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Juuni Arvutimaailm
