Arvutimaailma toimetus

Jaano Martin Ots
Klikivabrik.ee

Metsiku lääne moodi reeglivabas veebis võis samaväärse reklaampinna hind veel hiljuti kõikuda tuhandeid kordi. See oli ontlikule turustajale arusaamatu. Nüüd on seni kõheldes oodanud mainstream-reklaamitööstus on otsustanud rahavoo internetti suunata.

- Kas kliente saaks?
- Kuidas palun?
- Noh, mul on siin üks äri. Sain just Hiinast konteineritäie rulluisurattaid ja ostjaid oleks vaja. Aga ma niisama ei viitsi telesse ja ajalehte reklaamiraha tampida, kui ei tea, kas see ikka tulu toob. Tahaks kliendiga otse kontakti. Konkreetsete inimestega, kellel just eelmised rattad läbi kuluma hakkavad.
- Noh, seda peab natuke mõtlema, tehniliselt on võimalik…
- Mis siin mõelda! Andke mulle nende inimeste e-meilide aadressid, kes rulluisku sõidavad ja küll ma juba ise nendega majandan. Kannavad internetipangas raha üle ja kuller viib paki kohale.
- Vaat sellist andmebaasi nüüd küll kohe kellelgi olemas ei ole. Aga saab teha. Kõigepealt veebi väike infoleht ja tellimisvorm sinna juurde. Siis viited vastavatesse spordi- ja noortesaitidesse ning foorumitesse, väike bännerikampaania, ja neile, kes endale rohkem infot lubavad saata, e-meilile otsene pakkumine. Võib ka rulluisuteemalise blogi käima panna või mõne olemasoleva rulluisutajast blogijaga kokku leppida, et see infot levitaks.
- A-aga mis see kokku maksab? Reklaamibüroo küsis tele- ja trükikampaania eest pool milli. Kas internetis tuleb odavam?
- Odavam ikka, oluliselt.
- No siis teeme ära.

* * *

- Kas raha saaks?
- Kuidas palun?
- Noh, mul on siin üks veebisait. Ma olen ise jalgratta ja rula ja muidu ekstreemifänn ja tegin sellise ekstreemspordisaidi. Päris palju rahvast käib, mõtlesin, et äkki keegi tahaks sellisel saidil ennast reklaamida.
- Kui palju külastajaid saidil päevas käib?
- No, ma ei tea täpselt, aga palju. Ükspäev jooksis server kaks korda kinni, nii palju käis. Siis kui ma video üles panin, kuidas Raiks käeluu katki kukkus. See päev oleks võind ikka kõvasti reklaami näidata. Oleks muidu mõni selline variant või? Et keegi telliks reklaami mu leheküljele ja maksaks? Mul sait nagunii olemas, rahvas käib. Saaks kas või mõne soti nädalas, oleks abiks ikka.
- Noh, ikka saab. Kõigepealt peaks muidugi installima tõsiseltvõetava statistikasüsteemi, näiteks Google Analytics. Et teada, palju tegelikult külastajaid käib. Ja muidugi peaks veidi külastajate profiili uurima. Aga see on tehnikaküsimus. Mida täpsemalt teame, kes saidil käivad, seda suurem on tõenäosus leida reklaamitellija, keda just see sihtgrupp huvitab.
- Davai, teeme ära. Pange mu saidile reklaamitsoon üles ja pakkuge firmadele, äkki keegi tahab. Ja ma installin selle Analyticsi kohe ära.

Hakkas midagi koitma? Kuskil oleks nagu mingi ärivõimalus õhus? Tegelikult on need dialoogid peaaegu päris elust. Ja ärivõimalus kasutatud. Osaledes internetireklaami agentuuri Klikivabrik käivitamises, olen mõlemat suhtumist kohanud. Internetiäri eldoraado – reklaami – poole on püüeldud juba aastaid, dollarimärgid keerlevad silme ees enamikul, kes mõne saidi püsti panevad. Siiski on vaid üksikud alustanutest suutnud oma saidil reklaaminäitamisega rohkem raha teenida kui saidi püsikulud välja viivad. Peamiselt kõige suuremad, keda siinkohal nimetama ei hakka. Ja mõnel neist läheb päris hästi.
Ometi tundub, et on olemas kaks erinevat internetti, vähemalt Eestis. On esimene internet, mis pürgib ülespoole numbrist veeb 2.0. Ja on teine internet, kus nii saidipidajad kui reklaamitellijad veel kõrgusel 1.0 puhtalt lati alt läbi hüppavad. Kui veeb 2.0 pioneerid arutlevad, kas külastaja poolt lehel veedetud aeg ikka ongi enam väärtus ja kuidas oleks võimalik muuta kasulikuks liikluseks erinevad feed’id, on teise interneti probleemid pigem sedalaadi kui alustuseks toodud dialoogides. Et tänaseks on veebikasutajate põhimass kusagil kahe kirjeldatud äärmuse vahel ning mainstream reklaamiraha järgneb ettevaatlike sammudega põhimassile, jätan veeb 2.0 teemalised arutelud visionääridele.

Traditsioonilise reklaami tööriistad ei toimi
Reklaamitööstus on internetiga võrreldes vana majandusharu. Välja kujunenud, traditsioonidega ja konservatiivne. Loomulikult leidub loojaid ja katsetajaid, kuid põhimass reklaamirahast püüab klienti siiski vanade äraproovitud vahenditega ning kui internet mõnele kampaaniale lisataksegi, tehakse veebikampaania tarbeks lihtsalt teleklipi või välireklaami mugandus. Miks see ei toimi ja kuidas oleks kaval internetireklaami jaoks oma reklaammaterjale valmistada, sellest on ka eesti keeles palju kirjutatud. Kasutage Google’i otsingut ja leiate sel teemal päris palju pädevaid käsitlusi.
Lähtudes lihtsast eeldusest, et reklaamitellija tahab enamasti osta konkreetse tehinguni viivat kontakti, satub internetis reklaamija tõelisele imedemaale. Või lollidemaale, kuidas soovite. Tänasel Eesti internetireklaamiturul on võimalik osta igasuguseid müstilisi asju. Kontakti. Kontakti unikaalse külastajaga. Kontakti mingi spetsiifilise sihtgrupiga. Reklaamipäeva. Reklaaminädalat. Lihtsalt reklaami. Mida iganes, pane ainult raha auku ja looda, et sellest on kasu.
Kuna põhimõisted on veel pisut segased nii ostjale kui müüjale, toimub üks suur hämamine ja möödarääkimine. Kavalamad reklaamijad on suutnud teha saitidega lepingud, mille järgi nad ostavadki sedasama kontakti – ehk klikki. Ning agressiivsema müügipoliitikaga saidiomanikud on suutnud segadusseaetud reklaamiostja ära lollitada jutuga, et ühekordne reklaami näitamine nende saidil, kus käib erakordselt suure ostujõuga külastaja, ongi see soovitud kontakt. Tean tehinguid, kus reklaamitellija on suutnud osta saitidelt pideva reklaaminäitamise hinnaga 0,8 kr/klikk. Ning teisalt, tean saiti, kes on suutnud müüa reklaaminäitamiskordi hinnaga 2 kr/impression. Arvestades, et keskmiselt on ühe kliki saamiseks vaja reklaami näidata tuhat korda, on vahe 2500-kordne!
Kesktee ehk õiglase hinnani jõudmiseks läheb seega veel päris palju aega. Sogases vees saavad ilmselt veel nii mõnedki lihtsameelsed kõvasti pügada ning küllap tõmbab mõni kavalpea ka suurema kala välja. Aga mõisted selginevad, standardid ühtlustuvad ja asjad lähevad varsti paika. Elu lõputult ilusamaks muutumist takistab vaid see väike nüanss, et ka veeb areneb. Tulevad versioonid 2.5 ja 3.0 ja milliste tingimustega siis tuleb kohaneda, on täna raske prognoosida.

Internet on globaalne, reklaam lokaalne
Maailmas on kõik tegelikult olemas. Näiteks Google on oma reklaamivahendusäris lahendanud ka kirjeldatud hinnaprobleemi, pannes reklaamipinnad sisuliselt oksjonile. Reklaamitellija ise ütleb, kui palju ta on nõus kontakti eest maksma ning vastavalt sellele paigutatakse tema sõnum saitidele laiali. Igati tore süsteem, kuid Eestis kahjuks raskelt kasutatav. Veebi põhiline eelis teiste meediakanalite ees – globaalsus – saab reklaamiäris takistuseks. Jättes kõrvale kõik tuntud 20 maailmabrändi, on ülejäänud tooted siiski kohalikud. Ja isegi nood suured komponeerivad iga piirkonna jaoks eraldi sõnumi.
Eesti internetireklaamiärile saab suureks takistuseks meie keeleruumi ja sellest tulenevalt ka tarbijaskonna geograafilise paiknemise piiratus. Google ei too eesti saitidele märkimisväärset reklaamiraha ega paku ka meie reklaamijale piisavalt suurt auditooriumi. Ei ole ju mõtet reklaamida eesti keeles USA kaubamaju või Austraalia autopoode. Samuti ei võida kohukesereklaam valijaid Briti või Brasiilia turgudel. Jah, reklaame saab suunata geo-location’i alusel, kuid marginaalsetel turgudel ei anna selline kampaania edukaks reklaamimiseks vajalikku märgatavust. Järelikult tuleb kohalikke kaupu reklaamida kohalikel saitidel.

Reklaamiga või reklaamita internet?
Klikivabriku käivitamise idee tuligi tegelikult selle loo alguses kirjeldatud olukordadest. Lisaks veel paar vähejulgustavat kogemust Google’i reklaamiteenusega ja kainestav arusaamine, et senisel Eesti internetireklaamiturul võtsid viis suurt tegijat põhiosa reklaamirahast ja väikestele saitidele pudenes vaid riismeid. Ja reklaamija poolt vaadates kippus nende sõnum reklaamist üleküllastunud saitidel vilkuvate piltide vahele ära kaduma.
Loomulikult, alati jäävad saidipidajaid, kes arendavad oma lehekülgi “puhta kunsti” eesmärgist lähtudes ega soovigi seal mingit reklaami näidata. Ka kasutajate hulgas leidub alati teatud protsent inimesi, kes otsivad “puhast sisu” ja kulutavad tohutu hulga energiat, et kõikvõimalikud reklaamsõnumid oma ekraanilt eemal hoida. Kuid et suur osa internetist on ikkagi utilitaarne, siis jääb alati ka internetireklaam. Täna veel tugevalt traditsioonilisest reklaamimudelist tuletatud müüja-kuulutus-ostja-kujul, edaspidi ehk rohkem peidetud sõnumina või tarbijalt tarbijale soovitusena. Võib-olla toovad veeb 2.0 võimalused kaasa ka seninägematuid lahendusi reklaamijate, saidiomanike ja veebikasutajate huvide kokkuviimiseks, aga kuni see aeg kätte jõuab, tuleb õppida olemasolevaidki võimalusi kasutama.

(Jaano Martin Otsa kolumn ilmus augusti Arvutimaailmas.)

Priit Kallas kirjutab täna Neti.ee sitemapi seisust. Tehnokratt Pets kirjutas sel teemal paar nädalat tagasi oma blogis. Mõne päeva pärast ilmuvas Arvutimaailmas kirjutab Pets mis on sitemap ning kellele ja milleks seda vaja on:

"Kõik saab alguse sellest, et otsimootorite jaoks on suurte dünaamilise sisuga veebisaitide indekseerimine paras pähkel – tehnokratt.net sisaldab koos foorumi ja kommentaaridega hetkel üle 30 000 sõnumi, millest enamikule õnnestub ligi pääseda mitme erineva URL-i kaudu (blogipostitus esilehel, vastava päeva kodulehekülg, foorumis koos kommentaaridega jne), mis võivad ajas muutuda jne. Samas peaks veebiserver ise väga hästi teadma, kus tema sisu asub ning millal on üht või teist teksti viimati muudetud – kui see info otsimootorile kätte anda, tekib reaalne võimalus, et ka suurem veebisait on täies mahus ja ajakohaselt indekseeritud.
Sellest lähtuvalt kirjeldas Google juba aastal 2005 Google Sitemapsi protokolli ja andis selle vabakasutusse. Novembris 2006 asusid seda toetama ka Yahoo! ja Microsoft ning aprillis 2007 lepiti kokku sitemap’ide autodiscovery ehk viitamine robots.txt-faili abil, mis sisuliselt muutis need leitavaks kõigi otsimootorite jaoks (enne seda pidi saidiomanik otsimootorit teavitama sitemap’i asukohast)."

(Pikemalt oktoobri Arvutimaailmas.)

Jan Willemson
Cybernetica vanemteadur

Haridus on ohtlik relv. Kui kujuneva isiksuse teadmisi õppeprotsessis täpselt doseerida, saab ta muuta lennukikaaperdajast suitsiiditerroristiks või poolearuliseks nolgiks, kes Toompeal rusikat viibutamas ja "fašistõ, fašistõ" karjumas käib.

Probleem ei teki siinjuures sugugi mitte sellest, mida inimene teab, vaid sellest, millest teda eemale on hoitud. Kui klassikalistes distsipliinides (kaunid kunstid, loodusteadused, keeled) koosneb meie õppekava sajanditega paika loksunud teemadest, siis uutes ainetes (nagu näiteks arvutiõpetus) tuleb settimist ilmselt veel kaua oodata. Samas peaks ka arvutiõpetust juba praegu ikka kuidagimoodi õpetama. Kuidas aga teha seda nii, et koolilõpetajatel täna omandatud teadmistega ka tööle minnes veel midagi teha oleks?
Praktika näitab, et enamiku tarkvarapakettide eluiga ei ületa oluliselt 5−10 aastat, mis on hariduse seisukohast väga lühike aeg. Seega tuleks õppeprotsessis rõhuda mitte mõne konkreetse programmiga tutvumisele, vaid üldistele põhimõtetele, mitmekesisusele ja pidevalt uueneva keskkonnaga harjumisele. Oma rikkuses pakub informaatika selleks õnneks väga palju võimalusi – juba erinevaid tekstitoimeteid võib leida sadu, lihtsamatest rakendusprogrammidest rääkimata. Kummatigi õpetab enamik koole millegipärast vaid ühe tootja ühte redaktorit – Microsoft Wordi. Miks ometi, kui olemas on nii palju vabavaralisi alternatiive?
Üks argumente, mida vabavara leviku tõkestamiseks sageli kasutatakse, on see, et vabavara pole kaugeltki tasuta ja isegi kui tema omandamiseks midagi ei maksta, tuleb arvestada ülalpidamis- ja koolituskuludega. Ülalpidamisest ei pääse me muidugi ühegi toote puhul, kuid koolitusega on lugu trikilisem. Kui nii mõtlema hakata, ei tasuks inimesi ka lugema ja kirjutama õpetada, sest õigekirja korralik omandamine nõuab aastaid investeeringuid. Kummatigi ei protesteeri me tavaliselt kirjaoskuse levitamise vastu, sest ühest küljest on inimkonna kogemus tõestanud selle kasulikkust ning teiseks on meil olemas vastav riiklik haridussüsteem.
Arvutitundmist on (minu arvates õigustatult) nimetatud teiseks kirjaoskuseks ja seetõttu on põhjendatud ka selle õpetamine üldhariduskoolis. Eestis kunagi kehtinud riiklikest õppekavadest leiame muu hulgas ka arvutiõpetuse nimelise aine. Enne käesoleva kirjatükiga edasiminemist lubatagu teha lugejatele väike viktoriin ja küsida, mis aastal Eestis viimati informaatikatunnid toimusid?
Õige vastus: 1990.−91. õppeaastal said kõik koolilapsed kohustuslikus korras 12. klassis vähemalt kaks tundi nädalas arvutiõpetust. 1991.−92. õppeaastal kehtis see veel vaid reaalharu kohta, 1992.−93. õppeaastal polnud arvutiõpetusele enam üldse tunde ette nähtud ning alates 1993.−94. õpeaastast kadus see aine niisugusel kujul kooliprogrammist. Arvutitundmine ise jäi küll sisse, kuid informaatika muutus nn läbivaks teemaks, sattudes nõnda ühele pulgale näiteks karjääriplaneerimise ning säästva arenguga. Esimese hooga ei kõlagi läbiva teema staatus väga halvasti – miks ei võiks tekstiredaktorit õpetada emakeele-, tabelarvutust matemaatika- ja presentatsioonivahendeid ajaloo- või geograafiatunnis? Veidi sügavam analüüs näitab aga kätte kitsaskohad – matemaatikaõpetajal on ka oma aine materjali rohkem kui õppekava talle tunde ette näeb, lisaks ei oma paljud õpetajad ise vastava tarkvara kasutaja oskusigi, õpetamisest rääkimata.
Läbivate teemade õpetamine juhindub haridusministeeriumi kinnitatud pädevustest, mis õpilasel vastava kooliastme lõpuks peavad olema. Informaatika osas sõnastatakse nad üheteistkümne punktina üsna üldsõnaliselt ja (õnneks või kahjuks) konkreetseid tarkvarapakette ja platvorme nimetamata. Samas on selge, et mingeid programme tuleb õppetöö käigus ikka näidata ka. Kuidas saab riik suunata seda, millist tarkvara koolides kasutatakse? Õige vastus: formaalselt mitte kuidagi, sest koolid on kohalike omavalitsuste haldusalas ning õppekavast väljapoole jäävad küsimused (nagu näiteks tarkvara valik) lahendatakse detsentraliseeritult.

Eesti hariduse inetuim sobing
Kummatigi ei tähenda see, et riik ei saaks protsesse kaudselt mõjutada, olgu siis enda algatusel või kellegi "omakasupüüdmatul" soovitusel. Nõnda sündiski 18. detsembril 2003 üks Eesti hariduse lähiajaloo inetumaid sobinguid. Uhke nime "Partnerid õppimises" all sõlmiti haridus- ja teadusministeeriumi ning Microsofti koostööleping, mis on riigile esmapilgul väga soodne. Haridusasutused saavad Microsofti põhitooteid (Windows ja Office) palju odavamalt või hoopis tasuta, vastutasuks ei taha korporatsioon peaaegu midagi; kui, siis vahest ainult seda, et koolis räägitaks legaalse tarkvara kasutamise tähtsusest.
Järsku ununesid riigiisadel eesotsas toonase minister Maimetsaga kõik "tasuta tarkvara läheb lõppkokkuvõttes kallimaks" argumendid ja muidu hirmkalli toote allahindluse saamise nimel tormati lepingut sõlmima samasuguse innuga nagu Lõuna-Ameerika indiaanlased kunagi peeglikildude vastu kulda jagasid. Keegi ei vaevunud analüüsima, miks Microsoft sellisest lepingust üldse huvitatud on ja mida see Eestile pikemas perspektiivis endaga kaasa toob. Nõnda sai riigist poolkogemata tarkvaragigandi reklaamiagent, kelle tegevusest tõusva tulu Microsoft ehk alles kümnekonna aasta pärast kokku korjab, kui praegused koolilõpetajad kunagi ise tarkvarasoetamisotsuseid langetama hakkavad.
Juba praegu võib öelda, et niisugune reklaamistrateegia töötab väga hästi. Üks mu tuttav noor daam lõpetas sel kevadel Tartu Ülikooli. Oma lõputöö kaitsmise ettekande pidas ta käsitsi kirjutatud slaidide abil, sest tema sülearvutis polnud PowerPointi. Võtsime siis hiljem arvuti üheskoos ette ja Start-menüüst ilmus välja täies koosseisus OpenOffice.org. Niisugune tööriist nagu Impress ja tema asumine kahe hiirekliki kaugusel tulid värskele kõrgharitud spetsialistile täieliku üllatusena.

Haridusprogrammid kitsal mängumaal
Kui Microsoft oleks tõeliselt huvitatud Eesti arvutihariduse edendamisest, leiaksime tema poolt haridusele suunatud programmidest ilmutatud viiteid vajadusele laiendada õppurite silmaringi erinevate tehnoloogiate, toodete ja platvormide tutvustamise kaudu. Paraku jääb see hetkel veel unistuseks.
Microsofti kahepalgelisus tuli hästi välja läinud kevadel, kui korporatsiooni Eesti esinduse töötaja Andres Sirel käis TÜ arvutiteaduse instituudis propageerimas tudengite tehnoloogiavõistlust Imagine Cup. Suurepäraselt ameerikalikku esinemislaadi valdav noormees rääkis instituudi õppejõududele sellest, kuidas Microsoft otsib säravate silmadega üliõpilasi, kes huvituksid uuenduslikest tehnoloogiatest ning sooviksid neid võistlusel rakendada. Kui küsisin, kas kasutada tohib ka mõnda teist platvormi peale Microsofti oma, oli vastuseks lühike “ei”. Nõnda siis olgem innovaatilised täpselt Microsofti poolt ette määratud raamides.
Lõpetuseks tahan pöörata lugeja tähelepanu praeguse valitsuse koalitsioonileppele, mille majandus-, maksu- ja eelarvepoliitika peatüki punkt 18 sätestab: “[Valitsusliit] tagab vaba ja õiglase turukonkurentsi ettevõtjate vahel. Monopolide, kartellide ja turumanipulatsioonide suhtes, mis kergitavad tarbijahindu, rakendatakse riiklikku sundi”.
Arvestades, et Microsoft on Eesti turul üks monopoolsemaid ettevõtteid, näeks ma heal meelel olukorra parandamiseks riiklikku sundi ja seda eriti hariduses kui ühes kõige tundlikumas ja meie tulevikku kõige enam mõjutavas valdkonnas.
Ahjaa. Seesinane koalitsioonilepe ripub valitsuse veebis Microsoft Wordi .doc-formaadis.

(Jan Willemsoni kolumn ilmus septembri Arvutimaailmas.)

Sel nädalal jõuab lugejateni (kirjastusest öeldi viimati, et EMORi andmetel on neid AMil 27 000) Arvutimaailma oktoobri number.

Meenutuseks, millest kirjutas Arvutimaailm 10 aastat tagasi:

Tegelik kaugtöö
„Mida siis peaks praktiliselt tegema, et pääseda kesklinna kontorist, leida tööd kusagil kaugel, reisida ise kuhugi kaugele ilma töökohta vahetamata või lihtsalt hoida ära igahommikused ja –õhtused istumised liiklusummikutes?” küsis Arvi Tavast. Juba siis küsis! Ja juba siis räägiti Eestis ummikutest!?
„Kvaliteetsete ja odavate sideliinide ülekülluse all ei kannatata isegi arenenud riikides, kuid Eestil on isegi nende praegusele tasemele jõudmiseks veel pikk tee minna. Eesti Telefoni monopoolsel seisundil on peale halbade külgede kindlasti ka pikaajalisi investeeringuid soodustav toime ja laiskuses nende kaablivedajaid samuti vaevalt süüdistada saab. Fakt jääb faktiks: isegi mõnes Tallinna osas on praktiliselt võimatu oma tuppa kahte tühipaljast vasktraati saada, mis siis veel ääremaadest rääkida.”
Ja nüüd tuleb rosin.
„Tallinna piires on veel üks variant: Traadita Kommunikatsioonide OÜ on Olümpia hotelli katusele pannud antenni, millega otsenähtavuse korral saab kuni 12 km raadiuses andmeid vahetada keskmise kiirusega 400…600 kbit/s. Liitumine maksab 3400, kuumaks 2400 ja vajalik riistvara 21 621 krooni.”

(Rohkem meenutusi oktoobri Arvutimaailmas, uudiste osa lõpus, nagu ikka.)

Nikerdasin esikale tekste ja panin rohelisega oma uduse ettekujutuse kus mis pildid võiks olla. Kujundaja lükkab homme detailid paika, mina ütlen viimasele versioonile "mhmh" ja lähebki türkifailide Uniprinti laadimiseks. Seda teeb Mari-Liis ja minu jaoks on juba pmõtteliselt finiš käes.

“Lollidemaa,” ütlen ma iga kord, kui laekub järjekordne uudis end või kedagi teist sodiks sõitnud töllmokast. Proovitakse autot, uut tsiklit, samaaegselt lakutakse ennast täis. Kui liikluses surma ei saa, pannakse ennast koos majaga põlema või hüpatakse peaga põhja ja ratastooli. “Lollidemaa,” ütlen ma mitu korda päevas ja iga päev.

Ma ei näe põhjust, miks peaks kottima autotööstureid või tsiklitootjaid või teemeistreid või viinafirmasid või tikuvabrikut või keda tahes, kui inimene on ise loll ja nõrk. Kõik need asjad, millega inimene ennast tappa suudab, on mõistlikult kasutades ju väga toredad.

Mängimine on ka tore. Koolis sai mängitud kopikate peale kaarte. Kui kunagi õnnestus Soome viisa hankida, sai laeval margastega neid kirssidega mänguautomaate keerutatud. Olen mitu korda ostnud lotopileteid nii kioskist kui Eesti Loto kodulehelt. See on meelelahutus ja ma ei saa aru, miks peaks kasiinosid valimatult kiusama ning mängude tegijaid või korraldajaid vähemalt ebamoraalseteks kui mitte massimõrvariteks pidama.

Kui inimene on loll ega oska elada, on see tema probleem ja temaga tuleb tegeleda. Saamatuid tuleb õpetada elama mõistlikult, et nad ei ohustaks ennast ega teisi. Maailma ei ole vaja polsterdada turvatoaks, milles hoida tiksumas vastutusvõimetuid tegelasi ja lõigata reaalsusest ära need, kes suudavad enda eest ise seista.

Olgu see sissejuhatuseks loole, mis kirjeldab, kuidas kasiinoaparaatidesse tarkvara luuakse. Need on professionaalsed inimesed, kes teevad head tööd ega taha kellelegi halba. Lollidemaa kodanik oskab ennast ka pudeliharjaga ära tappa.

(Tekst ilmus septembri Arvutimaailma juhtkirjana)

Oktoobri AM on nüüd praktiliselt valmis. Korrektuur loeb veel kõik kujundatud küljed üle ja teha on jäänud veel sisukord ja juhtkiri. Sellepärast meenus ka siia eelmise numbri juhtkiri panna, sest paraku uputavad lollidemaa uudised jätkuvalt iga päev...

Hetkel PM Online'i avauudis:
Noor kihutaja põhjustas raske avarii
Selle all:
Neljapromillises joobes bussijuht vedas 30 töölist

ja... Steri vastu võitlevad külaelanikud on valmis barrikaade ehitama

Oktoobri Arvutimaailma reportaaž on CERNist. Vaesed Genfi elanikud. Mõelda milliseid barrikaade on vaja neil ehitada, kui maaalune elementaarosakeste põrkur järgmisel aastal tööle pannakse, et Suurt Pauku imiteerida, mille käigus tekib must auk, kogu maakera imetakse selle sisse ja universum hävib. PAAAAANIKA!!!

Eesti.ee uuenes.

Arvutimaailma oktoobrinumbri jaoks testisime uut eestikeelset F-Secure Internet Security 2008t, mis muuhulgas teeb ka spämmitõrjet. Täitsa töötab - ühe esimese spämmikirjana märgistati ära Elioni sooduspakkumine arvutite turvalahendusele. See lahendus, muide, põhineb ka F-Secure´i turvatoodetel. Ei tehta omadelegi erandit.

Kalju Rüütli kirjutab: E-Eesti, eksole

Machine is Us via Tehnokratt!

Hiljem:
Veel üks oluline link: Comedy Central’s shows now free on iFilm