Arvutimaailma toimetus

Tegelen parajasti uudistekülgede koostamisega. Üks kuu jooksul laekunud teadetest pajatab Veebivennast, mis peaks lapsi õpetama interneti ohtudega toime tulema. Tänuväärse projekti üks osa põhjustas aga eelmisel nädalal alljärgneva jutuajamise.

Jan Willemson: täna netti ilmunud jussi multikat oled juba näinud?
Merlis Nõgene: ei ole näinud
Jan Willemson: vaata. see on masendav
Jan Willemson: ma saan aru, kui jäätisevabrik ostab ühe jussi multika ära ja reklaamib jäätist, aga et microsoft ostab ühe multika selleks, et intellektuaalomandi kaitset kuulutada ...
Merlis Nõgene: Seekord aitab Veebivend Jussil ja Riinal aru saada sellest, kelle omad on pildid fotoka sees. see?
Jan Willemson: just
Jan Willemson: mul oli algusest peale karvane tunne, et see veebivenna kampaania ei ole ainult laste kaitseks mõeldud ...
Jan Willemson: ega microsoft muidugi üksi jussi-filmides üle ei pinguta ... alguses olid need filmid tõesti toredad ja lastepärased ... juss suusatab ja teeb tõruloomi ... aga nüüd on ainult üks lausreklaam ... kahju
Merlis Nõgene: eino lastest laseb see lugu täiega üle. ma ei kujuta ette kui vanalt nad võiks sellest üldse aru saama hakata. küll aga näitab MSi meeleheitlikust, kui arvatakse et sel moel saab paguneid teenida
Jan Willemson: noh, riiklikus õppekavas on intellektuaalomandi asju mainitud põhikooli lõpus. ehk umbes sealmaal tekib noorele inimesele tõesti niipalju arusaamist, et üldse omandiasju lahti mõtestada
Merlis Nõgene: põhikooli mimmud käivad valedokumentidega ööklubi peldikus ***** tegemas mitte ei vahi jussikesi
Jan Willemson: :D
Merlis Nõgene: "Kui eelmise aasta Veebivenna kampaania oli suunatud kuni seitsmeaastastele lastele, siis seekord harib Veebivend kõiki alg- ja põhikooli õpilasi." Samas "14. Täiskasvanud. www.lastekas.ee on lastele mõeldud keskkond. Selles keskkonnas loetakse täiskasvanuks üle 15 aastaseid."
Jan Willemson: ma jään ootama kui tuleb jussi multikas kus räägitakse legaalse tarkvara kasutamise tähtsusest :)

***
Kuigi seaduste õpetamine on tore asi, siis antud juhul tüütatakse mu meelest lapsi küll täiesti ebavajaliku teemaga. Ma juba kujutan ette, et kui mõni laps sellest tõesti aru saab, mida klipp öelda tahab, siis läheb koolis kakelungideks teemal kelle pilt ikka miski on ja kas seda tohib reitti panna või mitte. Kui sõbrad muidu tülli lähevad, siis hakatakse nõudma enda tehtud pilte teiselt tagasi jne.

Eluks vajalikke teadmisi peaks andma ikka siis, kui selleks õige aeg on. Aga jah, muidugi on maast madalast "minu oma!" nõudma õpetatud inimesele hiljem lihtsam selgeks teha, et kellegi tarkvaratoode on tolle teise oma ja seda ei tohi luba saamata/ostmata kasutada.

Olen unustanud märkimisväärsete pressiteadete levitamise. (http://pressiteated.blogspot.com/ siin vist seda pole ka, kuigi üks Samsungi oma on ja digimaailmast leiab neid pärle ikka sageli.)

Allpool siis üks nädal vana Starmani teade. Ma pole küll ise praegu peale EPLi sõpradega kohtumist kõige sirgem mees, aga järgnevat annab välja pitsitada isegi umbjoobes:

Starman hakkab Google iga koostööd tegema
Starman sõlmis maailma ühe juhtiva interneti sisuteenuste tootja Google iga koostööleppe, mille kohaselt hakkab Starman alates 8. novembrist pakkuma oma klientidele internetipõhist e-maili teenust Google`i palju populaarsust võinud Gmaili platvormil.
Starmani ja Google i ühine meiliteenus hakkab kandma nime "Smail" ja see muutub Starmani lepingulistele klientidele kättesaadavaks alates 8. novembrist. "Smail" hakkab põhinema Google'i üle maailma palju populaarsust kogunud "Gmaili" keskkonnal, mida paljud internetikasutajad peavad üheks parimaks internetipõhiseks e-posti teenuseks.
Starmani kommunikatsioonijuhi Timo Hartikaineni sõnul tähendab muudatus Starmani klientide jaoks senisest olulisemalt mugavamat teenust - suuremat kirjakasti mahtu (mõnekümne megabaidi asemel ligi 5 gigabaiti ja see suureneb pidevalt), dokumendihaldust, võimalust mobiiltelefonilt mailboksile ligi pääseda, vestlust (chat), mitmekeelset kasutajaliidest (s.h. eesti ja vene keel). ""Smaili" aluseks olev Google i "Gmail" on võitnud maailmas väga paljude kasutajate poolehoiu tänu oma kasutajasõbralikule ning intuitiivsele keskkonnale," märkis Hartikainen.
Uus "Smaili" keskkond toetab ka oluliselt paremini POP3 serveri abil kirjade allalaadimist ning SMTP serveri abil saatmist. "Smail" on kättesaadav aadressilt www.smail.ee.
Starmani senist webmaili kasutab ca 6500 inimest, kelle meilikontod viiakse üle "Smaili". Starmani e-postiteenuse kasutajate meiliaadressi lõpp hakkab senise "starman.ee" asemel olema "smail.ee". Kehtima jäävad siiski ka senised "starman.ee" lõpuga aadressid, mis suunatakse edasi uuele aadressile. Starmani praeguses webmaili keskonnas olevad sissetulnud ja saadetud kirjad kantakse edasi Smaili keskkonda.
Starmani senine webmail on käigus alates 2001 aastast ja oli tänaseks nii mahtude kui tehnilise lahenduse poolest ajale jalgu jäänud.
AS Starman on Eesti suurim kaabellevivõrgu baasil televisiooni-, interneti- ja telefoniteenust pakkuv ettevõte, millel on kokku üle 130 000 digi- ja analoogtelevisiooni kliendi. Lisaks kaablivõrgule edastab Starman telepilti ka maapealse leviga digitaaltelevisiooni ZUUMtv vahendusel. AS Starmani aktsiad on kaubeldavad Tallinna Börsi põhinimekirjas.

-----------------------------------------------

Raigo käis möödunud nädalal Starmanis külas. Hommikul saan ehk loo kätte, siis näeb, kuidas neil muidu ka läheb. Pressiteadete kirjutamist tuleb veel küll lihvida.

Kuna algses tekstis oli ka palju küsimusi Helmese kohta, siis osa neist ei mahu sisse ja panen osa neist juba praegu siia välja. Lugu ise ilmub järgmisel nädala lõpul novembri Arvutimaailmas.

Kümme päeva on läinud märkamatult. Suur osa ajakirjast on koos. Siit-sealt mõned lood veel puudu. Reedeks peaks kõik valmis olema. Traditsiooniline tihe lõpunädal.

Suur wifi-ruuterite võrdlustest jõudis esialgsel kujul toimetuse serverisse alles kümmekond minutit tagasi ja hommikul hakkab kujundaja sellega vaeva nägema.
*
Ühe töötemaatikaga servapidi seotud isikliku otsuse tegin möödunud nädalal. Vahetan mobiilioperaatorit. Lugu sai alguse telefonikõnest, kus Tele2 palus luba firmale pakkumine teha. Lubasin. Saadeti. Lugesin.

Juhuslikult sattusid nad õigesti ajastama, sest olin just käinud EMTis mõni päev varem, sest SIM-kaart oli ära väsinud. Käisin läbi lausa EMTi peamajast Lasnamäel. Kolm oli vist neid klienditeenindaja laudu, inimesed sebisid seal, jutustasid omavahel, ühel oli klient ka.

Võtsin numbri ja ootasin. Vaatasin kõik stendile laotud telefonid üle, igavlesin. Lõpuks küsisin, kas see numbrisüsteem on ikka kasutusel ja töötab - äkki passin niisama lollit samal ajal kui klienditeenindajad omavahel lobisedes aega parajaks teevad. Eesti teeninduskultuur ei luba ju hõigata ka, et astuge lähemale (va. McDonaldsi "vaba kassa, vaba kassa!":). Ei, vastuseks sain, et süsteem töötab.

Passisin veel natuke ja lõpuks üks preili halastas ning lõi minu numbri tablool põlema. No ei olnud meeldiv sissejuhatus. SIMi vahetus käis õnneks lihtsalt.

Ütlesin, et võtaks firmasse ühe numbri juurde ja lõpetaks ühe kõnekaardi kasutamise. Pakuti seal ühte ja teist, aga suurt vahet ei näinud. Helistan ma nüüd siis 2.75 või 2.50 minut... Rõve kallis tundis ikka, aga nagu tavaliselt, laiskuse on see, mis lubab operaatoritel koorida, sest kliendid ei viitsi paketivahetusega tegeleda. Lõin käega ja läksin minema.

Niisiis lugesin Tele2 pakkumist, mida üldjoontes juba telefonis tutvustati. Kuutasusid ei ole, miinimumarved 35 krooni telefoni kohta, firmasisesed kõned tasuta, alates 2009. aastast 25 senti minut + käibemaks. Sellistel tingimustel võin ma proovida küll, kas Tele2 kasutades tuleb veel endiselt levialadesse väljasõite korraldada. Elu esimene mobla oli Q-GSMist, üks neist Motoroladest, mis esimesena alla 1000 krooni maksid. Ehk on nüüd ka seal firmas uued ajad. Saab näha.

Epiloog neljapäeval allakirjutatud lepingule Tele2ga saabus täna, kui EMTist helistati ja küsiti miksme ära läheme. Teooria oli neil ka - kas sellepärast, et Tele2 pakkus tasuta telefone. Või et äkki nemad tegid midagi valesti.

Misma oskan öelda, eks aastate jooksul on ikka jamasid olnud. Küll saab ka Tele2ga olema. Küsimus on selles, palju sellise jama teenuse eest maksta tuleb ;) Vana sõpruse poolest võin näidata EMTile näpuga kätte koha, kus Viimsi poolsaarel on keset tiheda liiklusega Randvere teed kapitaalne leviauk. Homme hommikust peaks Tele2 SIMid tööle ärkama ja siis saab katsetada, kuidas neil seal levib.

Olympic Entertainment Groupi IT-juhi Indrek Jürgensoni sõnul võimaldab Olympicu väiksus ja paindlikkus julgelt juurutada uusi ja modernseid lahendusi, mida on suurtel kasiinoettevõtetel kaunis kulukas sisse viia.
/.../
Kui Jürgenson veidi vähem kui viie aasta eest Olympic Entertainment Groupi IT-juhi kohale asus, oli teda ümbritsev keskkond sootuks teine. “Siis oli seis umbes selline, et mänguautomaatidel olid veel vanad monitorid oma sissepõlenud pildiga. Nii et kui automaadi välja lülitasid, oli tal täpselt samasugune pilt ees kui töötades,” muigab Jürgenson.
/.../
Kogu Olympicu süsteemi kuuluvate mänguautomaatide info, ehk kui palju sinna on raha sisse pandud ning kui palju on võite välja läinud, jookseb kokku ühte peaarvutisse. “Kogu selline info jookseb krüpteeritud kujul kokku klastersüsteemi. Kõik võrguotsad on meil dubleeritud. Interneti providerid on samuti dubleeritud, nagu ka kõik teised kriitilise tähtsusega süsteemid,” loetleb Jürgenson.
/.../
“Tehnoloogia poole pealt kasutame me parimaid seadmeid: serveritest tavaliselt HP-d, võrguseadmetest tavaliselt kas HP-d või Ciscot ning storage’i seadmetest EMC-d. Seega on suhtumine selline, et väga odavaid lahendusi me ei kasuta.”
/.../
Samas on Olympic oma kasiinodes kasutatavate IT-süsteemide ja -lahendustega ajanud lati nii kõrgele, et mitmed välisriikide kasiinoketid on käinud Eestis asjaga tutvumas, et ka ise sarnased lahendused kasutusele võtta.
/.../
Indrek Jürgensoni kinnitusel mõistab Olympicu suuromanik Armin Karu ideaalselt uuenduslike lahenduste vajalikkust ning see on ka kasiinogrupi edu üks põhjusi. “Armin saab aru, et see kõik on väga oluline. Samas käib ta ka teiste tegijatega väga palju tutvumas – nii Las Vegases kui mujal.”

(täismahus oktoobri Arvutimaailmas)

Homme möödub kolm nädalat oktoobri Arvutimaailma trükki saatmisest. Sel korral on üle pika aja jälle viis nädalat kahe deadline vahe. Vahel juhtub nii.

Kuigi kolm nädalat on tiksunud suht rahulikult võrreldes nende kahe töise nädalaga, mis tavaliselt deadline'ile eelnevad, siis päris palju on ikka tehtud. Lihtsalt kuna tähtaeg on kaugel, siis koguneb materjal stressivabamalt.

Kaido on teinud suuuurt suuurt võrdlustesti, mis nõuab mahtu muudegi rubriikide arvelt. Ta käis ka Tõnu Samueliga kaasas wardrivingul, mida põgusalt päevameedia juba kajastas. Paar fookuse lugu on valmis, reportaaž, persoonilugu... rida labori kola testitud.

Kuid nüüd tuleb pöördeid tõsta ja hakata taas süstemaatiliselt kõike kokku panema.

Suur tänu kõigile, kes on võtnud vaevaks tasuta AMide jagamise tuules ühendust võtta ja oma ideid pakkuda, millest AM võiks lähitulevikus kirjutada.

(Reportaazh oktoobri Amist)
Tuumafüüsikutega CERNis on lõunat süüa raske. Piisab vaid prantsuspärase kala pealt jutt viia sealsele 27 km pikkusele hiigelkiirendile, kui teema kaldub müüonite, positronide ja neutriinode maailma ja võhikul jääb üle vaid suud maigutada. Siiski – Arvutimaailma reis Universumi saladuste juurde Euroopa Tuumauuringute keskuses CERNis Genfi külje all tõi selgust nii mõnelegi põhimõttelisele küsimusele.
Näiteks küsimus, kas korraga kogu Internetis liikuvat infot oleks võimalik ühest punktist laiali saata, sai jaatava vastuse. Kuid see ei lahenda muidugi universumi tekke müsteeriumi. Küll aga on elementaarosakeste katsete juures vaja enam-vähem arvutusvõimsust, mida seni planeedil Maa pole nähtud. Siit saab vastuse ka küsimus, miks me tuumauuringutest kirjutame just arvutiajakirjas.
Niisiis istuvad CERNi Galileo väljakul asuv hiiglaslik kerajas ehitises, mis muuseas on üleni puust, lõunalauas Balti riikide ajakirjanike vastas üsna juhuslikult samasse lauda sattunud kommunikatsioonisüsteemide ja võrgunduse tiimijuht David Foster ning veel üks kohalik insener, kes, nagu selgub, pole samuti mitte niiväga tuuma-, kui rohkem IT-teadlane. Aga teavad nemadki, mis seal maa all tehakse.
"Enam suuremat ringikiirendit teha pole mõtet," ütleb Foster 27 kilomeetri pikkuse tunneli kohta 100 meetri sügavusel maa all, mida nimetatakse suure kiirendi tunneliks. Kui ehitada veelgi suurem, siis mitte ükski vägi ei pea enam osakesi selles kinni. Järgmisena, kui peaks vajadus tekkima, ehitatakse lineaarkiirendi, näiteks 50 km pikkune. See on siis üks pikk ja sirge tunnel. Praegune tehnoloogia lubab sellist sirgjoonelist kiirendit juba rajada. Kuid mida seal uurima hakataks, selle peab välja selgitama praeguse hiigelkiirendiga katseid tehes.
Selgub, et sealkandis alustati kiirendi ehitamist juba 80ndatel. Ehitati, kuid veel ei teatud, kuhu 30-40 aasta pärast võib tehnoloogia välja areneda. Loodeti, et ehk on siis juba tehnika nii võimas, et hiigelkiirendi koos hiigeldetektoritega on juba võimalik. Alguses tehti ära ka tuim kopa- ja kaevamistöö, mis selle ajastu tehnoloogiale oli jõukohane. Ja nii tasapisi edasi – 90ndatel esimesed uued solenoidmagnetid, viimastel aastatel detektorid ja arvutivõrk. 2008. aastal võib elementaarosakeste kiirendi vaikselt sisse lülitada.
CERNi IT-osakonna juht Wolfgang von Rüden võtab kogu hiigelprojekti kokku sõnadega: tahame selle projektiga teada saada, mis toimus kohe peale Suurt Pauku, Universumi alguses. Selleks imiteeritakse Suurt pauku tohutult väikestes mastaapides ja pannakse kõik kirja, mis toimub. Midagi olulist ei tohi kaotsi minna. Selleks ka hiigeldetektorid, mis on viiekordse maja kõrgused ja mille küljes on sadu megabaite infot sekundis vastu võtvad superarvutivõrgud. Selle võrgulahenduse pakkujaks valiti konkursil HP ProCurve.
"Iseenesest on kõik lihtne," selgitab Rüden, "osakesi kiirendatakse väga suure kiiruseni ja siis põrgatatakse vastastiku kokku. Kokkupõrkeid juhtub üliharva, vaatamata täpsele sihtimisele kihutavad enamus osakesi siiski üksteisest mööda, sest nad on nii väikesed. Aga kui kokkupõrge toimub, tuleb kogu sündmuste ahel talletada. Ja siin asub mängu infotehnoloogia."
21. sajandil on infotehnoloogia jõudnud sinnamaale, et üks olulisi katsete õnnestumisi tagavaid vahendeid – tohutu kiirusega arvutivõrgud – on nüüd ka olemas. Aga ka kõige võimsam salvestuskeskus ei jõua ühe katse jooksul kogunevat infot alles hoida. Sellepärast on CERNis loodud võrgusõlmed, mis kiiresti koguneva infohulga veel kiiremini üle maailma erinevatesse teadusasutustesse laiali saadab. See võrk, mille nimeks on GRID (Võre), tegeleb juba petabaitide andmetega (tuhandete terabaitidega), mis tahavad kiiret liigutamist üle maailma asuvatesse arvutuskeskustesse. Võrestruktuur võimaldab kasutada arvutiressursse kaugemal, juhtides andmeid sinna, kus hetkel on vaba ressurssi nende andmete töötlemiseks.
"80ndatel mässasime siin CERNis veel sellega, et telefoniliinid töötaksid korralikult," meenutab Rüden, "siis tundus uskumatu, et kunagi jõutakse nii kaugele, et suuremahuga võrk salvestab ülikiirelt kogu katsetega kogunenud info."

(Edasi loe juba Arvutimaailma oktoobrinumbrist)

Võiks arvata, et F-Secure´i kontor on samasugune igav tarkvarafirma büroo nagu enamus teisigi – tõsised tarkvaraprofid arvutite taga antiviiruseid kirjutamas ja kuskil klaaskapis varitseb nende ülemus, et majandustulemused head püsiksid. F-Secure aga on panustanud ka välisesse hiilgusse – juba fuajees tekib mulje, et maailm on üks küberkuritegevuse sõjatanner, mida jälgitakse siit, F-Secure´i kõrgtehnoloogilisest staabipunkrist.
Suur ekraan sekretäri pea kohal näitabki selle lahinguvälja ülevaadet. Samasugust pilti epideemiakolletega maakera eri paigus võib imetleda ka F-Secure´i kodulehel, kuid suurel ekraanil on ta muidugi palju efektsem. Mis sealt siis näha? Eks ikka seda, et USA läänerannikul käib aktiivne seltsielu nii uss- kui muudel viirustel ja Euroopa pole ka parem koht: punaseid täppe tekib ja kaob üsna kiiresti just läänepoolses osas. Rääkimata Aasiast, mille kõrgtehnoloogilised tiigrid arenevad üheskoos maailma moodsaimate viirustega. Nende keerukusest annab selgust kohe sekretäri kõrval seinal rippuv maal. See pole taies mõnelt tuntud Soome kunstnikult, vaid ühe keerulise ussiviiruse – Sobig.f struktuur. Kui keegi tahab teada, mismoodi viirused siis tegelikult välja näevad, siis just see vurrikujuline rägastik ongi kõige parem seletus.

[---]
Valgete kitlitega viirusetõrjujad

Kui aastaid võis Janika Leoste (36) nime kohata kodumaiste raamatupidamistarkvara firmadega seotud artiklites, siis viimase kolme aasta jooksul on osav programmeerija loonud lastele mõeldud internetiportaali lastekas.ee. Uue kursi märksõnad: lõbus, arendav ning vägivallatu. Ja tasuta!

Portaali vaieldamatuks tõmbenumbriks on sõna otseses mõttes kümnete tuhandete lemmikuks kujunenud Jänku-Jussi animatsioon. Millest selline menu?
Oleme valinud lastega rääkida nendele arusaadavas keeles ning kujundites. Paistab, et see toimib kenasti. Jänkupere eeskujul sõbralikult ja asjalikult küsimustele vastuseid otsides jäävad kahemõttelised allapoole vööd naljad teiste multikatootjate pärusmaaks. “Kogu pere multifilmi” all toodetavad animatsioonid tähendavad ju klassikaliselt lastepärast joonistust, aga kahemõttelist teksti, mis lapsevanema itsitama võtab. Laps sageli seda ei mõista. Meie sisu on meeldida oma inimesele – lastele. Kui läheksime oma sisus liitlausetele ja arusaamatutele naljadele, oleksime kaotajad. Umbes miljon korda kuus vaadatava animatsiooni statistika annab optimismiks põhjust. Oleme õigel teel.

Aga kuidas portaali arendamise vaatevinklist töömahud paistavad?
Tegelikult käib kõik vana klassikalise mudeli järgi: pool ajast kulub toote arendamisele, ülejäänud osa turustamisele. Jälgin külastajate arvu, eelistusi, klikke, haldan sisu. Omajagu tegevusindu kulub reklaamiklientide leidmiseks. Tasakaal vaatajate ja rahastajate seas tuleb siiski leida ja väljakutse on suur. Teab ju iga turundusõpik, kui keeruline on müüa toodet kliendile, kes seda ise ei tarbi. Kui algus oli eriti keeruline, siis õnneks on Eestis mõttelaad muutumas.

Mida täpsemalt silmas peate?
Lapsed ei tähenda enam vaesust, vaid jõukust. Ettevõtteid, kes peredele oma sotsiaalsest vastutusest teada tahavad anda, tuleb aina juurde. Kui kaks aastat tagasi oli populaarne rääkida, kuidas Tartust Tallinnasse jõutakse tunniga, siis praegu selliste teemadega enam ei hoobelda. Väärtused hakkavad lõpuks paika loksuma.

(Täismahus oktoobri Arvutimaailmas, mis praegu müügil.)

Webmedia Ida-Euroopa arenduskeskuste direktor Aare Lapõnin kirjutas värskesse Arvutimaailma kolumni. Osa sellest siin:

Konkurents Eesti IT-turul on tihe, kuid ta ei pruugi alati väga terve olla. Liiga palju auru läheb väikese Eesti turu pidevale ümberjagamisele. Paljude IT-ettevõtete tarkvaraarenduse käibest moodustavad tugeva enamuse riiklikud tellimused.

Selline konkurents ei tugevda IT-sektori tootmispotentsiaali. Tegemist on pigem instinktiivse ning lühinägeliku rahaahnusega. See on mõneti mõistetav, kuid pikaajaliselt pigem ohtlik kõikidele osapooltele. Alternatiiviks oleks minna ja teenida raha välisturgudel.
/.../
Kokkuvõtteks. Näen, et IT-tööstus Eestis omab tohutut potentsiaali raha teenimiseks välisturgudel, kuid täna ei viitsita seda kasutama hakata. Praktiliseks ja lihtsustatud eesmärgiks võiks olla:

• iga seenior IT tegelane, kes otseselt suudab oma oskustega lahendused eksporditurule viia, teenigu vähemalt üks miljon krooni aastas, puhtalt kätte (pluss olgu kõik maksud ilusti riigile tasutud) ning
• iga IT-ärimees olgu ikka korralik miljonär, st eurodes.

Ka riik võiks omalt poolt mõelda, kuidas aidata kaasa Eesti IT-firmade välisturgudele edukale sisenemisele, näiteks väljatöötatud lahenduste royalty-põhiste müügiõiguste andmisega. Välisturule sisenemine on raske, kuid mitte võimatu ning paindlik koostöö Eesti IT-töösturite vahel selles valdkonnas annaks head tulemused.

(Täismahus oktoobri Arvutimaailmas, mis praegu müügil.)