05 detsember 2007
Kuidas ma saatkonna avamisele hiljaks jäin
00:08 | 
Postitaja:
Kaido E |
Eile oli see päev, kui avati Eesti saatkond Second Life´is. Kolmandana riikide seas. Enne seda saadeti korrektselt ajakirjanikele pressiteated ja et nad on oodatud välisministeeriumis füüsiliselt kohale virtuaalse saatkonna avamisele. Vaja registreerida, anda isikuandmed jne. Nagu ikka. Pressika lõpus oli lühidalt öeldud, et kes tahab, võib osaleda virtuaalselt. Selleks vaja vaid teade saata.
Saatsingi teate ja jäin ootama. Tundub, et olin sellest ära hellitatud, et ükskord varem oli Linnar Viik ühe näituse kutseid jagades Second Life´is teinud külalistele asja nii mugavaks, et mõned vabad "kehad" olid isegi välja pakkuda. Hüppa vaid sisse ja vea end kohale. Ootasin pressiesindajalt mingit teadet, et kus ja kuidas. Aga kuna valitses vaikus, siis aja võitmiseks sai juba eelmisel õhtul laaditud Second Life (Windows Vistas ta ikka veel tööle ei hakanud, XP-s teatavate graafika laialivalgumistega lõpuks siiski käivitus). Esimene hilisõhtu kulus sissejuhataval saarel, kus tuli liikumise, suhtlemise, otsingu ja veel mingi trenn läbi teha. Hädas tegelased üle maailma üritasid uutele saabujatele selgeks teha, et Linden lab tahab raha, muidu edasi ei lase. See kuulujutt oli aga vale.
Hommikul pääses juba sealt edasi Help Islandile. Kui aga sai mindud järgisele, sisseelamise saarele, oligi aeg käes - saatkonna avamine. Otsides Eventsitest (ehk ürituste alt) leiduski seal üks Eesti saatkonna avamise üritus ja valides teleportimise ei juhtunud midagi - lakooniline teade nentis, et puuduvad õigused osaleda. Nojah, jäigi siis käimata. Nüüd, ca 8 tundi hiljem, saatkond siiski avanes (varem ei proovinud ka). Teleportimine viskas moodsa maja katusele, kus mõned virtuaalsed kujud ringi sagisid. Enamus vist eestlased, sest kes muu ikka paneks omale virtuaalnimeks Kuripaha või Tanel. Luusiti suhteliselt vaikselt ringi, vaadati stende. Sisseelamissaare tiheda lobisemisega ei andnud võrreldagi. Ühel hetkel õnnestus kohtuda ka Rootsi suursaadikuga - üsna ootamatult ujus ta trepi kohal ülespoole, üleni sinise peaga ja voolujoonelise liibuva halli kostüümiga. Peale paparatsoliku snapshoti vajutamist oli suursaadik juba kadunud.
Saatkond tundus siiski üsna tühi ja kõle, ruumid on tehtud hiiglaslikud, aga materjali (veel?) vähevõitu. Loodetavasti tekib sealsest esindusest kasu riigi tutvustamisele ja suudetakse ka häkkerid eemal hoida - virtuaalmaailmas on juba korraldatud küberrünnakuid ja mitmed reaalmaailma prominendid on kummaliste objektide saju all pidanud pressikonverentsilt kiiresti põgenema. Kuidas see pressikonverents üldse reaalses elus välja nägi?
Sildid:
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Juuni Arvutimaailm
4 kommentaari:
noh aga mis see tavaline inimene siis peab tegema, et sinna pääseda ja milleks see saatkond sellisena ksulik on? võiks nagu keegi kuskil ka inimkeeli asja nlihtsalt lahti seletada?
See ei olegi ju tavalisele inimesele, see on diplomaatide mänguasi.
Kaido,
Esimestel päevadel oli saatkonna traffic 6800 (mis küll ei tähenda unikaalseid külastusi), nii et tühja ja kõledat momenti oli seal küll üsna raske tabada. Aga niipalju kui ma aru sain, siis saabus Sinu palve täpselt kell 15.30? Või oli see keegi teine? Seetõttu jäi tõesti natuke hiljaks, füüsiline üritus oli juba pool tundi käinud ja oli alanud ka virtuaalne avamine.
Kuna kõigi nende üritustega me midagi õpime, siis seda kunagist kunstigaleriid avades oli meil selge, et sinna ei saa tulema väga palju rahvast ning Markuse poolt igaks juhuks üles pandud vabad avatarid oli väga hea mõte.
Nüüd saatkonna avamise juures pidime aga selgelt silmas pidama 40-50 inimeselist limiiti, mis ühele pinnale korraga ära mahub, sellest ka eelregistreerimine, (mille puhul vajadusel oleksime aidanud ka avatari tegemisega).
Eelregistreerimise mõte oli aga see, et oli tõsine võimalus, et kohale tahab tulla näiteks 600 inimest, mis oleks kogu sündmuse kokku jooksutanud. Hilisem suur külastajate arv sellele võimalusele ka viitas. Mittemahtunute pettumus oleks siis olnud oluliselt suurem.
Ilmselt tasub jälle üle rõhutada ka see, et SL on eksperimentaalne keskkond, kus tegutsemist tuleb õppida ja sealt kogemusi koguda, ürituste korraldamist saab muidugi ka pidevalt täiustada ja parandada, mida me ka teeme.
Aitäh, et juhtisid ka ise tähelepanu asjadele, mida saab paremini teha!
Minu registreerimissoov sai meiliga saadetud eelmisel päeval.