16 aprill 2008

Veebikriitiku ametikoht saadaval

Sain eile teate Arvutimaailma veebikriitikult, kes põhitöö kasvanud koormuse tõttu ei saa enam oma mahlakaid arvamusi uute või muidu oluliste netilehekülgede või -teenuste kohta kirjasõnasse panna.

Ehk et kui on keskit, kes soovib Kotka mantli ja lehekülje endale saada, siis andku aga mulle märku. Töö konti ei murra, raha saab kah, kui soovi, siis ka näopildi žurnaali. Ette peavad olema näidata teadmised ja kogemused, mis lubaksid teiste töö kohta midagi ütleda.

Siinkohal üks Kotka varasem kaastöö:

Faux pas a la metropolitana
Aksel Kotkas
Mõnikord teevad inimesed erinevaid asju. Huvi korras, äraelamise kindlustamiseks, õhtupoolikute täitmiseks ja nõnda edasi. On ka hulk tõsimeelseid teadlasi, kellele mingi töö tegemine tähendab kõiki eelmainit elementisid.

Osa inimesi nimetab end hobinikerdajaks, teised professionaalideks. Üks ei sega teist ja kolmandate osapoolte oskamatu haukumine ei tohiks professionaalidele ju suuremat korda minna. Sestap annavad need professionaalid, kes on valmis saanud Tallinna linna uue veebiga (www.tallinn.ee), Kotkale kui hobinikerdajale kindlasti andeks, kui ta võtab enda kanda kolmanda osapoole oskamatu klähvimise ja haugub siinkohal otse välja, et Tallinna linna uus veeb on raskekujuline saast.
Foorumites ja blogides veebruarikuu viimastel päevadel lahtiläinud ärevail kahinail on põhjust. Asjasse puutuvaid inimesi võrdselt võhikutega afektiseisundisse viinud uut kodulehte ei suuda ka Kotkas, kes linna vana veebi sagedasti kiikas ja seda igati funktsionaalseks kiitis, mitte mingil moel õnnestunuks pidada. Õnneks jäeti lollidele kodanikele – vähemalt mõneks ajaks – paralleelseks kasutamiseks ka vana veebiversioon (www2.tallinn.ee), mistap saate nüüd juuresolevailt ekraanilaskudelt võrrelda seniolnut ja uut. Ja kibedasti peab nentima, et seekord ei ole uus teps mitte hästi äraunustatud vana.

Tallinna uus veeb sülitab kõigile kirjutatud ja kirjutamata reeglitele, mida ühele avaliku sektori institutsiooni veebile esitatakse. Kui kodulehe fopaa-arsenal annab võimsa kogupaugu juba totaalse HTMLi valideerumatusega, siis hämmeldus muutub seda suuremaks, mida põhjalikumalt lehte nuhkida. Hiirega täppistööd nõudva menüüsüsteemiga tutvumiseks kulub tubli hulk aega ja päris selgeks seda keskmine kasutaja endale teha ei suudagi – ennemini loobub ja suundub otsima mõnd kergemat infohankemoodust. Pixel.ee foorumites küsitakse kõnealuse õnnetusehunniku kohta käiva teema juures mitmel korral, mis on saanud reeglist, et navigatsioon peab olema intuitiivne, mitte õpitav? Mnjah, Tallinna uue veebikoduga tundukse läbi viidavat miskit veidrat inimkatsetust.
Kotkas proovis ka ja küsis oma kaasa käest, et mida too tahaks, et Kotkas talle Tallinna veebist otsiks. Paluti otsida bussi nr 34A sõiduplaan. Kotkas võtnud selle peale esmalt ette vana veebi ja lugenud kokku mitu sekundit ja klikki selleks tööks kulunud. 3 klikki ja 6 sekundit. Uues veebis sama info leidmine võttis aega pealt minuti ja peatäie hämmingut. Ujuvmenüü, kellegi arvates kõige parem lahendus ühe riigi pealinna esindusveebi tarvis, on täiesti ausameelselt jabur ega proovi seda isegi hästidisainitud kesta sisse peita. Ahjaa, bussiplaani üritati kuvada hüpikaknas – iseenesest pole selles midagi halba, ent fakt, et Mozilla Firefox selle hüpikakna peale kurjaks saab ja seda avaneda ei taha lubada, viitaks jällegi justkui teatud vajakajäämistele koodis.

Kui leheküljele satub mõni inimene, kel brauseri sätungites Javascript miskil põhjusel maha on keeratud, võib tema sama hästi telekapuldiga proovida otse linnapeale helistada – veebist info otsingud sellisel juhul tulemust ei anna, sest menüü lihtsalt ei toimi. Ja kogu moos.
“Mida?” küsib ujuvmenüü kõige ülemine valik. Jah, tõepoolest, mida? Või mis? Mil moel peaks kodulehele infojahti pidama tulnud linnakodanik mõistma, et selle lakooniliselt käratava hüüdsõna alla mahub tegelikult suur osa sisulisest infost, mida ühe linna veebileht pakkuda saab, alates neistsamadest bussisõiduplaanidest ja lõpetades juhtimise lähtekohtade ja Tallinna põhimäärusega. Miks otsingut ei kasuta, küsite? Sellesinase intuitiivse navigatsiooniga harjumuse pärast, vastan. Enamik inimesi otsib esmalt soovitud infot loogika põhjal eeldatavatest kohtadest ja alles seda sealt leidmata pöördub otsingu poole.

Uue veebi otsing ja otsingukast on omaette imetlusväärsused. Juhtud hiirekursoriga kogemata otsingukastist üle libisema, kargab too teenistusvalmilt lahti ega suvatse hiirkursori lahkudes sulguda, vaid nõuab eraldi ristnupukesele klõpsamist. Sisuliselt on suur enamik kodulehest üles ehitatud ühe hiigelsuure otsinguna. Lapsevanemana ujuvmenüüst laste huvitegevuse linki klikates satun leheküljele, mis kuvaks mulle justkui mingi sooritatud otsingu tulemusi, kusjuures mainitakse: “Sinu otsingule “huvitegevus olen lapsevanem” leiti umbes 4 vastust.” Üks neist vastustest tähendab linki veelgi segasema ja nüansirikkama otsingu juurde ning…
Brr. Kogu poliitikute killuvaramu tahaks korraga käiku lasta. Aga mis oleks see kõige õigem hüüatus pärast millegi sellisega kokkupuutumist? Tehtud!? Tule taevas appi!? Sellist jama on väga raske kommenteerida!? Tegelikult kõik need kolm. Piltlikult öeldes on tallinlase garaažist tasahilju S-klassi Mercedes välja aetud, Dacia asemele lükatud ja selle eest veel suts pealt pooleteise miljoni tugriku sisse kasseeritud. Kui tahad Daciast uuesti Mersut teha, siis…
Masendav. Ilma ühegi hüperlingita, ilma igasuguse poliitikalise tagamõtteta, ilma igasuguse parteilise nüansita – masendav. Istuge, “kaks”.

0 kommentaari:

Kontakt:

merlis (ät) am.ee
kaido (ät) am.ee

Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.

Juuni Arvutimaailm

Juuni Arvutimaailm

About Me