Arvutimaailma toimetus

Ekspressis ilmus kaks nädalat tagasi lugu "Hävitav hinnang kaitseväe IT-võimele". Viimases numbris on vastukajana üks vähemalt sama huvitav lugejakiri. Veebist seda ei leidnud, panen siis pildina. (Hiljem: Imeloom teatas, et lugejakiri on pärit EE loo kommentaaridest.)




Tõttöelda on meil kaitseväe IT-temaatika päevakorral olnud, aga pole olnud veel head konksu, mille külge seda riputada. Seega, ilmunud AMis veel midagi pole.

Küll aga kõlbab siia lisada kaks asjakohast lõigukest intervjuust Juhan Partsiga (augusti Arvutimaailmast):

Mis takistab kõige rohkem? IT ametnikud, kes igaüks oma kuningriiki kaitsevad?
„Klassikud” ütlevad, et pole inimest, pole probleemi. Loomulikult on mõtteviisid ja hoiakud nii mõnelgi korral takistuseks saanud, kuna need, kes kuskil ministeeriumis või ametis vastutavad IT eest, on kindlasti harjunud teatud tööviiside ja töökultuuridega. Samas on palju positiivseid kogemusi ja ma usun, et koostöö saab ainult paremini sujuma hakata.
Seda enam, et nüüd on meil valitsuses ka eraldi minister Vallo Reimaa, kes peaks siduma kohalikud omavalitsused ja riigi ühte ning kaardistama erinevad avalikud teenused, mida infotehnoloogiliste lahendustega ümber korraldada. Eesmärk on, et kodaniku jaoks läheks elu lihtsamaks.
/.../
Kelle asi see kõige rohkem on, et ka omavalitsused hakkasid pakkuma standardiseeritud lahendusi ja igaüks ei leiutaks oma jalgratast?
Ma olen ise selle asja sees olnud alates 1991. aastast, kui Eestis veel internettigi ei olnud. Kogu aeg on olnud jutt, kuidas seda koordineerida, kui palju tsentraliseerida ja kui palju detsentraliseerida. See on üks lõputu vaidlus. Vastates küsimusele, siis kuldvõtmeke ei ole tohutus tsentraliseerimises. Kui omavaheline koostöö toimib, siis ei olegi standardiseeritud lahendusi vaja, kuna siis kulub raamide jälgimiseks lisaressurssi ja resultaat võib tulla kesisem.
Siin on vaja tarkust ennekõike riigil ja mina vaatan selles osas ka minister Reinmaa otsa, et leida kohti, kuhu nö nõel sisse torgata. Tuleks liikuda nõelravi meetodil ja mitte kõike tsentraliseerida.

Lõppenud nädal oli blogis vaikne, sest nii Kaido kui mina olime Eestist ära. Seoses sellega taas üks reisiteemaline postitus nagu mõne aja eest Marokost. Sel korral tähelepanekuid Tallinki laevadega reisimisest.
***
Istun praegu veel kuskil Soome ranniku ligidal ja roheline Star alles sõidab Tallinna poole. WiFi levi näitab kahte sorti, aga "Star" ainult connectib kuid ei liiguta ühtki bitti ning "Tallink" on parooli all. Fantoomlevialad olid ka Superfast VII ja Superfast VIII peal. Väidetavalt on Superfast IX peal töötav WiFi olemas. Seega tööd saab merel teha ainult offline'is ja paaritunnise Tallinna-Helsingi otsa puhul on see täitsa meeldiv vaheldus. Tegelikult - ega ka 24h kestva Rostocki sõidu ajal karjuvat netinälga ei tekkinud.

Postituse ajendiks oli tegelikult kaks asjaolu. WiFi-info ja muu on ainult kaasprodukt. Nimelt olid Superfastidega sõidud ootamatult nauditavad, kuna:
1. meeskond on puha eestlasetest, ei ühtki soome mammit.
2. vaatamata punktile 1. oli teenindus väga meeldiv

Ma ei saanud aru, kui Siljaline'i ostu käsitleti kui midagi rahvuslikku eneseuhkust tõstvat vms. luulelist. Siiski on ütlemata mõnus, kui ka Helsingist väljuval laeval (isegi kail laadimist korraldas eestlane!) räägivad töötajad eesti keeles. Nagu oleks Eesti Soome okupeerinud. Kui veel Rostocki sissesõidul istud vööris baaris, vahid aknast välja ja laulma hakkab (tõsi küll CD pealt) Pearu Paulus (järgnesid Vanilla Ninja, Koit Toome jms) siis on ikka täiesti sürr olemine. Ei ühtki tangot. Ma olen viimase 15 aasta jooksul ikka väga palju Soome ja Rootsi ja Soome-Rootsi vahet laevadega sõitnud, aga see oli hoopis teine maailm. Tõttöelda - hetkel siin Staris istudes on see maailm veel täiesti alles, kuigi leebemal kujul.

Teine asjaolu, mis samuti Superfastile koduse meeleolu lõi, oli reisijate vähesus. Hooaeg hakkab mööda saama, kuid samas ongi nendes laevades reisijatele vähe ruumi, kuna enamus korruseid on autode päralt. Praktiliselt kogu reisijate tegevusväli mahub 7. korrusele.

Aga nüüd kõige hämmastavamast. Superfasti personal oli ülimalt ebaeestlaslikult abivalmis ja sõbralik. Ma tõesti ei kujuta ette kuidas see nii juhtunud või saavutatud on. Eriti käib see Superfast VIII laevapere kohta.

Näiteid.

* Infolaua preiliga suheldes on mulje nagu oleks läinud maale täditütrele külla, samas ei muutu ta labaselt familiaarseks. Nime mäletab veel järgmiselgi päeval.
* Kui koristajad WC-sse sisenevad, huiguvad nad juba ukselt, vabandavad ja uurivad kas tohivad tegutseda, kihistavad natuke piinlikkusest, aga jällegi väga soojalt ja omainimeselikult ning teevad ruumi, et üks kraanikauss kätepesuks jääks. (Koristada seal suurt polnudki, nii puhast transpordivahendi WC-d pole näinudki.)
* Kuigi hooaeg on läbi ja ekskursioone ametlikult ei korraldata, on infolaua tüdrukud valmis oma vabast ajast peale vahetuse lõppu viima soovijaid kaptenisillale.
* Sillalgi on mehed muhedad ja räägivad-näitavad kõike mille kohta oskad küsida.
* Massaaž on laeva saunas parem ja samas odavam kui Tallinnas kuival maal.
* Restoranis jäetakse näod meelde, pakutakse lemmiklauda terve reisi tarvis, et poleks iga kord ise lauas istumist. Kui üks magustoit väga maitseb, tuuakse köögist see koos karbiga lagedale ja lubatakse seda uurida kuni tarvis, et oskaks poest samasugust osta.
* Kajut anti kätte juba Tallinn-Helsingi otsal, kuigi ametlikult tohib sinna minna alles peale Helsingist väljumist. Seni peab see eiteamiks tühjalt seisma, kusjuures Tallinna check-in'is väljastatud piletile on juba kajuti nr peale trükitud.

Kiidulaulu kõrvale ka tähelepanekuid ebameeldivustest, millega tuleb arvestada.
* Tallinnast Rostcoki sõites tuleb Helsingis autoga maha sõita, "väike tiir" teha ja uuesti laeva sõita. Küsimus on Schengeni reeglites. Kahjuks tähendab "väike tiir" väikest tiiru mis võtab ca kaks tundi. Sinna sõites on see õhtul kella 19-21 paiku. Tagasiteel äratus kell 5 ja kella 6-8 head autos kügelemist. Ka sadamates pole WiFit, et aega netis tappa.
* Vähene integreeritus. Väga ilmsekas oli check-in Tallinnas, kust naiivselt lootsin saada kogu reisi esimese poole pardakaardid ning toidudkorrad ette maksta. Preili teatas otsekohe, et:1. Tallinn-Helisingi on ainult jätkureis, seega kajutit ei saa ta kätte anda (kuigi, nagu ülal mainitud, oli pardakaartidel nr kirjas ja laevas siiski lubati kajutisse)2. Toidukordi ei saa ta ka ette müüa, sest (ja nüüd tuleb hea koht!) sest toidud on ette nähtud alates Helsingist, aga see sealt on juba üldse Silja reis. Silja. Kusjuures laev jääb samaks.
* Helsingi check-in'i preili tunnistas, et töö on raktiteadus, kuid peale 15 minutilist pusimist olid toidukaardid käes. Kusjuures nii hästi, et isegi ka tagasitee tarvis. Selleks tuli tal lugeda arvutist mingit .doc-formaadis juhendit, helistada paar korda kuhugi ja kirjutada ekraanilt pastakaga paberile hulk koode ja siis neid jälle uuesti arvutisse toksida. Vähemalt ei ütlenud ta, et pilet on Tallinkist ostetud ja Siljal pole sellega midagi teha.

Veel üks ettepanek.
Arvestades Eesti reisilaevanduse kurba ajalugu võiks kuskil firma ajakirjas või laeva voldikus olla ka muud infot, kui et laev on nii pikk, nii lai ja võtab nii mitu meetrit autosid peale ja on ehitatud sel aastal. Lennufirmade ajakirjades seletavad piloodid tihtipeale mis on turbulents, mis kolinaid reisi ajal võib kuulda ja mida miski tähendab jms reisinärvi vähendavat.

Ma loeks hea meelega kuidas laev püsti püsib, miks väikesed lained suudavad suurt laeva kõigutada või kui keeruline on laeva laadimine. Võtaks inimeste rahutust maha, kui nad peavad passima kaua aega kail ja laeva ei lubata.
***
Eks Kaido kirjutab midagi enda värsketest reisikogemustest ka. Mis aga Arvutimaailma puutub, siis nüüd on kaks nädalat deadline'ini ja töö võtab tuurid üles.

Oi poisid-plikad tore on see elu. :)

Ekspress: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks
EPL: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks
PM: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks
Delfi: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks

Olen esmaspäeva hommikust saati offline olnud ning merereisi eripäradest hiljem, kuid postkastist leitud Kaido kiri lingiga Ekspressi artiklile pani pooltteist tundi Tallinna sadamas maalepääsemise ootamist hetkega unustama. Nii lõbusat uudist poleks küll julgenud loota. Pluss veel seda, et kõik online väljaanded usinalt kõike sõna-sõnalt kopeerisid. No mida paremat võib veel tahta!

Meenub möödunud nädalavahetusel Soso juures söömas käimine. Kohe öeldi, et ahhaa, uued näod, kuidas oskasite tulla! Ütlesin, et EPL kirjutas. Soso(?) võttis leti alt ajalehe ja rääkis, et kõige esimesena saabus Rakverest keegi, leht näppus, ja nii ta enda söögikoha kohta kirjutatud loo avastas. Sõbrad olla küsinud - palju sa selle loo eest maksid? Aga tema ei teadnudki, et keegi lugu tegemas käis.
*
Kaks täpsustust - millal enne ajakirjandus millegagi 100% täppi on saanud, eksole (AM pole erand):
1. ma ei olnud Indreku lahkumise pärast sugugi kurb nagu Askur kirjutas. See oli sama lustlik koht saates kui ülejäänugi
2. lehekeeles kärbitud fraas "meesterahvaga oli tegu", oli saate konktestis mõeldud täpsustuseks, et AMi reklaamimüüja ei läinud selle kuulutuse õnge, kus palja pee eest ülemaailmset kuulsust lubatakse.

Siiski, kolmas täpsustus veel. Lugesin EE nupu uuesti üle. Askur, saates sai viidatud ka sellele, et Presshousi kirjastuse žurnaalidest on vähemalt Saldo samasugune füüsilise toimetuseta ajakiri, mida tehakse üle neti. Margo Kokerov tegi seda juba enne meid.

Kokkuvõtteks tundub, et tuleb netti rohkem lugusid üles riputada, et need, kes AMi osta ei viitsi või ei raatsi, saaksid valgustatud. Aga mõni jääbki arvama, et Arvutimaailm on firma :)

YXLxzzoeWQ

Käisin täna Tehnokratt Peeter Marvetil eetris külas. Juttu oli mitmetest teemadest, enamus rohkem või vähem ka AMiga libamisi seotud.

Ääremärkusena olgu öeldud, et saate alguses Petsile esitatud küsimus "Kuulasid Ansipit või, et pead ka kuulajaid kretiinideks?" tulenes enne Tehnokratti eetris kõlanud saatest "Ministri vastuvõtt". Kes tahab kuulda tarkuseteri nagu "Eestis on täidesaatev ja kohtuvõim eraldatud" või "Gaasitoru ohtlikkus ei sõltu sellest kas see on ehitatud risti või piki Soome lahte" jms, siis otsib faili ise üles. Minu käsi ei tõuse.

Kirjastusest öeldi, et paar tundi tagasi olid nad trükikojast paki värskeid Arvutimaailmasid kätte saanud. See peaks tähendama, et ka AMi lugejad peaksid oma eksemplari varsti postkastist või müügiletilt kätte saama.

Septembri numbri reportaaž tuleb Lõuna-Koreast:

Söuli sisse sõites tundub linn paksu vatti mattununa, künklikule mägisele alale Hani jõe kallastele ehitatud linna kõrgeimad tipud peidavad end pilvedes. Ja sajab, vahelduva eduga kord tihedamalt, kord veel tihedamalt. /.../
Kuid mitte ilmavaatlus ei olnud põhjus, mille pärast meie neljaliikmeline eestimaalaste delegatsioon end metall-linnu kõhus Koreamaa pealinna vedas. 5.–10. augustini toimus Lõuna-Korea pealinnas Söulis Imagine Cup 2007 – suurima üliõpilaste tehnoloogia- ja innovaatikavõistluse maailmafinaal. Tänavu tähistas üritus oma esimest minijuubelit – toimus ta juba viiendat korda. /.../
Eestil oli kahjuks alagrupis vastas hulk väga tugevaid vastaseid ning nii tuligi leppida 13.–55. koha peale positsioneerumisega. Ent kui me arvestame, et sama saatust jagasid meie naabrid soomlased ja sellised suurriigid, nagu USA, Saksamaa jpt, siis olla maailmas 13.–55., pole paha.
/pikemalt spetembri Arvutimaailmas/

Arvutimaailma septembrinumbri suures testis oli seekord vähem testida. Vaid kaks tindiprinterit, mis töögruppidele sobisid. Huvitav, et see nišš veel nii tühi on. Oma eelmistest töökohtadest tean, et värvilist printerit läks aeg-ajalt ikka vaja. Samas ei pidanud just värvilaserit muretsema, tindiprinter ajas asja ära küll.
Kaks julget olid HP ja Canon. Esimene rõhub laserkvaliteedis värvidokumentide trükkimisele, teine aga on lisaks dokumentidele hea ka grupiti fotode printimiseks.

Tegelikult oleks mõlemale ühepalju punkte andnud, kui poleks enne testi eesmärgiks võtnud just dokumentide parima väljatrükkija selgitamise. Selles osas võib nentida, et HP-l on väike eelis.

Järgneb testi kokkuvõte, mis ilmub kohe-kohe trükikojast levisse jõudvas septembri Arvutimaailmas:

Valikut töögrupiprinterite juures just väga palju polegi. Canon ja HP aga näivad väiksema meeskonna vajadused ära rahuldavat, kuid siin on oluline, mille jaoks ikkagi grupitööprinterit vajatakse. Kui rohkem on vaja rõhku panna fotode väljatrükkimisele, siis pole kahtlust – Canon on parem. Kui aga tuleb palju ja kiirelt trükkida kvaliteetseid dokumente, mis oleksid värvilised, siis sobib paremini HP printer, mis on arvestatud ka suuremale koormusele. Parima töögrupi-tindiprinteri kategoorias edestas üsna napilt Canonit HP.

Canon PIXMA iP5300
Canoni hea disainiga tindiprinter on pigem pildistavale kui kirjutavale töögrupile.Vajadusel saab ta ka Powerpointi värvislaididega üsna hästi hakkama. Selged plusspunktid hea ja lihtsa disaini eest, ehkki koristaja seda valikut ilmselt ei kiida läikivalt pinnalt hästi näha olevate sõrmejälgede pärast, mida peab iga päev ära pühkima. Canoni printer võib ilutseda ka firma esindusruumis, näiteks sekretäri laual. Tindivahetusega saab hakkama isegi väga arvutikauge inimene – seal lihtsalt on võimatu eksida.

HP Officejet Pro K5400
HP-d võib nimetada lasertrükki tegevaks tindiprinteriks. Ka luubiga vaadates on üsna raske eristada selle printeri trükikvaliteeti laserprinteri omast. Vajadusel saab ta üsna hästi hakkama fotode trükkimisega, ehkki pilt ei tule alati nii kirgas kui Canonil. Tagasihoidlik disain, kohatine pikameelsus andmete vastuvõtul ja tavainimesele keeruline tindipeade vahetus heidavad heale kvaliteedile veidi varju, kuid see ei takista nimetamast seda printerit üheks parimaks väikese töögrupi vajaduste jaoks.

Ajendatuna uudisest "Saksamaa poodides saab sõrmejälgedega maksta", panen siia augustis Arvutimaailmas ilmunud loo:

Daniel Vaarik kirjutab: So, thank you, Wired, for being supportive, but please do not take any insult if we find the coverage a little bit of a science fiction. And forgive the media-friendly Estonian politicians for being too eager with war metaphors.

Viitan meenutuseks mõne päeva tagusele postitusele "Pronksöö kurjad häkkerid": Eesti vastastest küberrünnakutest, mis võisid või võisid ka mitte olla korraldatud Vene Föderatsiooni valitsuse poolt -- siiani avalikustatud tõendid pole kaugeltki veenvad -- on saanud ettekääne loomaks vahendeid ja võimalusi, mis valedes kätes tooksid kaasa tsensuuri. /.../ Küberrünnetest on saamas poliitikute ettekääne kontrollimaks seda mida Sina internetis näed ja mida seal teha saad. Ära anna neile seda võimu.
*
Mu meelest on päevameedia veel endiselt "isamaaliselt" vait kajastamaks mis toimus ja mis mitte. Oh annaks algav telehooaeg vähemalt saatekese, mis ei tegeleks tolatseva ärapanemise või täiesti salajase näoveiderdamisega vaid kus maitsekas satiirilises vormis söendataks isakestele aktuaalsetel teemadel operatiivselt koht kätte näidata. Tööpõld on röögatu.

Septembri Arvutimaailma intervjuu on WiFi.ee Veljo Haameriga. Rääkis, et (kohati isegi mittetulundusliku) erainitsiatiiviga on võimalik palju asju ära teha küll, aga raske on võimukandjatelt mitte ainult abi saada vaid isegi seda, et nad vaevuks arutama, mida millises järjekorras teha vaja on. Esiteks pole neil suurt huvi, teiseks pole ka pädevust.

Aga kui on vaja anda hagu juurde ülesköetud e-riigi mainekujundusmullile, siis on muidugi kõik poliitkud platsis. Lõiguke intekast:

Kas on vahet, mis erakond võimul on?
Aasta tagasi, kui Keskerakond oli Tallinnas veel julgelt võimul, tehti interneti levitamise komisjon, kus ma ka liige olen. Panime kirja terve lehekülje mõtteid, mida oleks tarvis teha. Peale seda, kui toimus aprillimäss ja Keskerakond muutus õigustatult ebapopulaarseks, pole see komisjon rohkem kohtunud. Neil on muudki teha – pigem võimust kinni hoida kui tegeleda interneti levitamisega.
Kui täna räägitakse, et Tallinn on väga advanced ja internet on igal pool, siis küsiksin: mis pistmist linnal sellega on? Näiteks tutvustasin linnale ideed, et parkides võiks olla internet. Lõpuks leiti, et Elion teeb selle ära ja nüüd olen mina “süüdi”, et ühendust ikka pole ja pean helistama ning torkima Elioni, et nad siia remontima tuleks. Ise tegin endale mure.
/pikemalt septembri Arvutimaailmas/

Siia lõppu sobib kenasti ka lõiguke viimasest Ekspressist, Karin Paulus kirjutas:
"Andrus Ansip võib saada küll vaba majanduskliima õhutamise eest aasta eurooplaseks ning Mart Laar e-valitsusega välismaalt feimi ja solli, tegelikult aga on kuvand skaipivast ning orkutis istuvast tehnotiigrist ainult brändimull. Valitsuse, Riigikogu ja mitmete omavalitsuste teod ei toeta kuidagi vaimueliidi novaatorlikkust, vaid pigem vastupidi, taaskordavad tuttavlikke skeeme."