04 august 2007

Teemast mööda: Hispaaniast Marokosse ja tagasi

Olin kolmapäevast reedeni Marokos. Jah, pole Arvutimaailma rida. Internetti sattusin seal ühe korra ja sedagi kogemata ning sülearvuti tiksus tagaistmel ainult teekonna salvestamiseks. Samas, tegu on toimetuse blogiga, mitte ajakirja 1:1 võrgupeegliga. Teiseks - võibolla on kellelegi sellest infost kasu ja mul pole lihtsalt muud kohta kus seda avaldada. Ise enne teele asumist netist kõigile küsimustele vastust ei leidnud. Ehk et ei maksa karta, et siia hakkaks edaspidi kogunema isiklikke südamepuistamisi, kasulikku infot aga võibolla küll.

Eesmärk oli Hispaaniast laevaga Marokos ära käia. Tegelikult olin valmis isegi vähesemaks - peaasi, et Aafrikas käidud saaks. Seletan.

Julgen arvata, et pole just väga levinud teadmine, et Euroopa Liit ulatub kahes kohas ka Aafrika põhjarannikule. Hispaania tükikesed Ceuta ja Melilla asuvad just nimelt seal. Seega oleks olnud üle pika aja jälle Aafrikas käidud ka siis, kui oleksin sõitnud üle Gibraltari väina Ceutasse ja tagasi. Tihe laevaliiklus käib üle väina nelja linna vahel - surfajate lemmik Tarifa ning inetult tööstuse ja sadamate vahele surutud Algeciras Euroopa poolel, Aafrikas Hispaania Ceuta ja Maroko Tangier.

Valisin geograafiliselt kõige lühema trajektoori ehk Algeciras-Ceuta. Lisaks jäi Ceuta puhvriks, et kui piiriületus Marokosse ei peaks sujuma, siis saab siiski rahulikult ringi vaadata, ilma et peaks kohe järgmise laevaga tagasi tulema.

Laevapiletite kohta olen kuulnud-märganud nagu maksaks midagi 18 eurot. Ei leia praegu viidet. Konkreetselt piletit ostma hakates selgus, et edasi-tagasi tekipilet maksab 60 euro ringis. Ei tea, kas talvel oli sooduspakkumisi - praegu ju siin turismihooaeg - või sõidavad lisaks kiirlaevadele ka mõned aeglasemad ja odavamad. Piletite hankimise pärast muret tundma ei pea. Kiirtee ääres Malagast Algecirase on spetsiaalsed putkad ning nende esinemissagedus kasvab sadama lähenedes geomeetrilises progressioonis. Lisaks vehivad Algecirases tänava ääres meeleheitlikult tüübid, kes üritavad pileteid müüa. (Etteruttavalt võib öelda, et kõik sama kordub ka Maroko poolt sadamatele lähenedes.) Lõppeks on sadamaterminalis piletikassad ning ma ei märganud mingit hinnaerinevust sealsetes hindades sellega, mida 100 km varem pakutakse.

Sõidugraafiku järgi peaks laevu väljuma iga poole tunni järel. Piletimüüja selgituse kohaselt ei ole vahet milline laev kai ääres on. Kolme-nelja suurema firma laevad pidid olema ikkagi "üks" ja võtad esimese ettejuhtuva. Minnes nii ka oli, või juhtus olema ees just see "õige" laev. Ei osanud tähelepanu pöörata. Igatahes sai asutada esimesele laevale, mis parajasti just sildus.

Umbes veerandtunnise hilinemisega laev ka väljus, kuid hoolimata ilge tinnaga läbi tiheda udu kimamisest, reklaamides antud ja laeva küljele kirjutatud lubadust - 35 minutiga üle väina - ei suudetud täita. Koos sadamates manööverdamistega kulus tubli tund. Seega vastas tõele enne (vist) Trip.ee'st märgatud hoiatus, et laevad graafikust kinni ei pea. Seda kinnitas ka tagasitee. Sõidetakse nii nagu jõutakse ning vabalt võib olla nii, et kõik laevad on parajasti ühel pool, sina koos 200 higise ootajaga lämbes sadamakoridoris teisel pool.

Lisaks selgus tagasi tulles, et pole sugugi ükskõik millise laevafirma pilet sul on. Aeti tabelist näpuga järge ning pilet vahetati pardakaardi vastu pooleteist tunni pärast toimuvale väljumisele. Niipalju siis iga poole tunni tagant väljumisest. Tõsi, selle pooleteise tunni sees polnudki Aafrika poolel ühtegi laeva sadamas, aga kui tuli, siis kaks tükki korraga ja valida tuli just see õige.

Chek-in ja turvasüsteem on mõlemal poolel sarnane lennujaamadele. Jah, ka laevale minnes valgustatakse pagas läbi, kuid turvakontroll on siiski suhteliselt pealiskaudne. Chek-in'i eripära oli selles, et Algecirasest lahkudes on chek-in vältimatult tee peal ees, kui "lahkuvate reiside" silte järgida. Ühel hetkel vahetatakse pilet pardakaardi vastu.

Ceutast väljudes oli küll kuskil postil sedel, et "vaata, et sa ikka pardakaardi endale vahetad", kuid siis oli lupsti juba turvakontroll läbi ja väravad lahkuvatele laevadele rivis. Tagurpidi tagasi ja chek-in'i otsima! Igal laevafirmal oli oma chek-in ja leida tuli loomulikult see õige. Uuesti turvakontrolli läbides ei huvitanud enam kedagi minu "puhtus". Tuttav nägu lasti joonelt läbi.

Auto ülevedu on mõistlik siis, kui on plaan kauemaks Aafrikasse minna. Edasi-tagasi piletid on autodele kuskil 150-180 euro ringis ning selle eest saab teiselpool kõvasti taksoga sõita või mõneks päevaks autot rentida. Lisaks on Hispaaniast renditud autodel reeglina piirang peal - Marokosse nendega minna ei tohi. Hispaania poolele saab auto jätta otse sadamaterminali ette tasulisse parklasse 20 euri ööpäev. Kuna sadamakompleks ulatub linnast kaugele merre, siis auto linna jätmine ja sealt jala minemine pole just ülearu lihtne plaan. Bensiin on Ceutas umbes 20 eurosenti odavam kui Euroopa poolel.

Auto rent Tangeris on kindlasti lihtsam kui Ceutas, kuigi tipphooajal pidi olema tiba defitsiitne kraam. Ceutas oli aga teisiti. Sadama fujee reisibüroost saaks auto küll, aga ainult Ceutas kasutamiseks. Linna pindala on Wikipedias kirjas, vist 28 km2, ülearu palju sellest autost seal rõõmu tunda ei saaks. Marokosse lubab oma autosid ainult üks rentija, kes asub sadamahoonest väljudes kaks korda paremale pöörates sama hoone teises küljes, trepi all.

Kahjuks oli autorentija Javieril määramata lõpuga siesta käsil ning kohale saabus ta alles siis, kui sadama manager talle helistas ja palus kliente teenindama saabuda. Seni oli möödunud kaks arvatavat siesta lõpuaega ja ajaliselt üle kahe tunni. Lõpuks rollerdas ta ennast kohale ja tegi oma ainukesele saadaolevale Ford Fiestale võta-või-jäta pakkumise. Võtsin. Tingimusel, et ei sõida kolme päevaga rohkem kui 1050 km ja et kui ise tema auto vigastamises süüdi olen, maksan kõik kinni. Kui keegi teine rammib, siis pääsen niisama. Selline standardkindlustus. Järjekorras järgmine mees, kellele autot ei jagunud, ei olnudki enam väga kurb. Võin numbri anda, kui keegi tahab autot reserveerida. Muide, Javier ja tema vend Luis räägivad muidugi kenasti hispaania keelt, kuid ei sõnagi inglist.

Kokkuvõtteks - kui eesmärk on kindlasti Marokosse minna, siis on Tanger ilmselt mõistlikum maabumispaik, kuigi juttude järgi valitseb seal kaos jm kohalikule kultuurile omane. Tangerist paar päeva hiljem mööda sõites ei tundunud sealne keskkond sugugi hirmuäratav. Hoopis kõige tuttavlikum nende päevade jooksul. Minu trajektoor viis läbi linna umbes nii nagu Tallinnast läbi sõites kasutada Peterburi teed ja Järvevana teed kuni Rocca al Mare kaudu linnast välja. Samamoodi olid tee ääres autokauplused, kaubalaod, läbida tuli mõned ringteed ja fooridega reguleeritud ristmikud, suunaviidad tegid oma tööd pareminigi kui Tallinnas. Kuid Tallinnast ses' osas parem olla pole muidugi mingi kunst.

Maroko piirini on läbi Ceuta mõni kilomeeter sõitu. Viidad on olemas, Maroko nimekuju oli vist prantsuspärane, aga aimatav. Vaatasin Rebaseonu reisi meenutusi enne sõitma hakkamist ja neist oli tiba kasu. Kirjutan enda kogemuse pikemalt lahti.

Tee kulgeb mööda Vahemere kallast ja eksimist pole karta. Kisub järjest rahvarohkemaks ja räpasemaks. Piiripunkt on piki rannikut kaunis pikk solge. Mööda piiikka-piiikka kanapuuri seda jalakäiana ületada on ilmselt paras piin. Hispaania piirivalve ja toll ainult viipab käega - sõida edasi. Maroko võimud on seevastu teisest puust. Kulged autoga, näitad passi ning maalesisenemise lipikut (mina sain selle ingliskeelsena koos laevapiletiga, aga nagu Rebaseonu kirjutas, kuskil neid piiripunktis jagatakse ja lollikestele hangeldajad müüvad). Kuhugi maani on neist dokumentidest küllalt, siis tuleb välja, et midagi on puudu ja kehakeeles saadetakse sind kuhugi eemale seda hankima. Auto tuleb järjekorrast kõrvale parkida.

Piki piiripunkti on palju ilma igasuguse tähistuseta ehitussoojakuid, millel trellitatud aken ees ja paar tusase näoga piirivalvurit sees. Kahepeale on neil ka üks arvuti. Järjekorrad olid igal pool mõne inimese ringis, aga ei edenenud kuidagi. Sättisin ennast ühte sappa. Puuritatud piirivalvur märkas mind üle teiste ja vehkis näpuga nii, et võis aru saada "sellist värvi passiga pole sul siia asja".

Naaberputka sabas seisis üks valge pearätikuga naine, kes küsis soravas inglise keeles, et kas mul on vaja sissesõidutemplit. Vist küll, vastasin. Seisime. Selgus, et igal seisjal on peo passe täis ja läheduses perekond. Kaua tuli seista. Lõpuks oli minu kord pass trellide vahelt sisse pista. Paks pahur viskas tülpinult pilgu peale ja andis passi pikale pahurale ning saatis selle kongist välja. Haakisin sappa. Ilma minuta ei lähe mu pass kuhugi, olgu või pagunikandjaga.

Katsetasin peale mõningast vantsimist tüübiga inglise keeles suhelda ja selgus, et natuke ta tönkas. Olime teel ülemuse juurde kontrollima, kas Eesti kodanikele on Maroko viisavaba või mitte. Klaar. "90 päeva poole aasta jooksul alates 2004. aastast," targutasin. Ei veennud. Ülemus pidi kladest järgi kontrollima.

Tagasi oma kongis vahtisid paks ja pikk pahur passi veelkord läbi, paks lõi sissesõidutempli, toksis sissesõidulipikult mingid andmed ka arvutisse ning kirjutas pastakaga passi koodi. Need olid tal käsitsi ühe paberitüki peale kirjutatud ning peale iga koodi kellegi passi kandmist tõmbas vastava oma paberilehel maha. Kõva süsteem.

Templi ja koodiga varustatud pass oli piisavalt hea selleks, et mind piiripunktist välja lubati. Ahjaa, kuna öömaja kohta oli mul sissesõidulipikule kirjutatud paljutähendav "HOTEL", siis täpsustava aadressi küsimise peale ütlesin esimese lähemalasuva linna nime, mis meelde tuli. Piisas. Hiljem hotellides kanti passi kirjutatud numbri-kood ka hotelli kladesse

Tagasiteel võttis piiriületus vähem aega ja ainus teravam elamus oli mingi autodokument, millest piirivalvurid hirmsasti puudust tundsid. Jäi mulje et see peaks olema roheline. Javier oli pannud kaasa mapi autodokumente ja enamus neist olid rohelised, kuid need piirivalvureid ei huvitanud. Hetkeks jäeti mind üksi, siis saabus üks tagasi ja teatas "juu doont häv it". Kuid lisades juurde intonatsiooni ja kehakeelega kaasnenud vigurdused, siis üritas ta öelda "sul ei peagi seda olema, vabandust".

Ka riigist väljudes tuli täita veel samasugune lipakas nagu sisenedes, kus kirjas passiandmed ja reisi eesmärk ning oligi kõik. Lisaks ka väljumistempel - kusjuures mõlemad templid ja käsitsi kirjutatud numbrikood olid kõik erinevatel lehekülgedel - ning kui viimane piirivalvur oli passi lapates nii templid kui koodi üles leidnud ja üle vaadanud, pääses juba sõbralike ja kärmete hispaania piirivalvurite juurde.

Jah, kirjapanduna oli kõik suht lihtne ja tehtav ning veendumus, et kõik on tehtav, aitab ka piiripunkti närvipinge üle elada, aga see ei tähenda, et pärast poleks kergendavat pääsemise tunnet.
*
Praktilise reisiinfo kõrvale subjektiivset niipalju, et Maroko on Maroko - araabiamaa Aafrikas. Lõvisid ja neegreid sealt ei leia.

  • Tetouanist Oued Laousse sõit on tõesti maaliline, kui tee mere äärde jõuab. Kõrged vaated, käänuline tee. Kui pole tegu enesepiitsutajatega, siis pikemalt pole vaja rannikuäärset vast nühkidagi.
  • Ühe sõidurea laiuse asfaltribaga tee Chefchaoueni on veidi teistsugune ja huvitav jätk eelnenule.
  • Vahepealne trass, mis kaardilt näha, kuni Asilah'ni, ei ütle suht midagi uut. Kõik teed on palistatud arbuusi- ja melonimüüjate putkadega, pluss sibula ja küüslauguvanikud ning keraamika.
  • Asilah'st põhjapool on hirmus laiad ja täiesti inimtühjad rannad (va mingist hurtsikust välja hüppav papi, kes kontrollib sind eemalt, samas viibates sõbralikult, et "mine-mine", aga arvestades Maroko politseiuputust ja totaalset kontrolli, siis see papi enam ei üllata.). Mujal olid rannad niipalju kui nägin kas keskmiselt või üle mõistuse palju kohalikke täis. Pirita ja Pärnu ranna tipp-päevad on selle kõrval lapsemäng. Valgeid inimesi nägin kaks korda. Üks suur valge hiidnaine kuskil tänaval ja üks iiri pere Asilah' lähedal hotellis.
  • Põhjarannikul on eriti kena Ksar es Srhirist (kirjapilt siin-seal erinev) idapoole jääv tee. See kulgeb Euroopa poolelt kenasti näha olevast suursugusest mäestikust läbi, kusjuures on nii lai, et sinna võiks 4+4 sõidurada maha joonida. Tõsi, seda alles ehitatakse ja kopad on igal pool ametis. Pole varem mägedes nii laia ja võimast tee-ehitust näinud. Megatee rajamise põhjuseks on ilmselt sinna samma põhjarannikule parajasti rajatav uus suur sadam.

Kui kellelgi kunagi siin avaldatud infost kasu juhtub olema, võib kommentaaridesse "aitäh" kirjutada. Siis tean, et kirjatöö läks asja ette ;)

P.S. neljapäeva hommikul läks värske AM trükikojast välja. Ei tea mis seisus levi on, aga kui keegi poes või postkastis näeb, võiks operatiivselt märku anda.

1 kommentaari:

Maarja ütles ...

suuur AITÄHHH!!
olen ülejärgmine nädal Lõuna-Hispaanias ning uurin, kas oleks võimalik täita pikaajaline unistus ehk siis Marokot külastada, kasvõi korra.
sellest artiklist oli igatahes abi ettekujutuse saamiseks. see on üllatav, et üle väine sõit niiiiii kallis on :O

Maarja ;)

Kontakt:

merlis (ät) am.ee
kaido (ät) am.ee

Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.

Juuni Arvutimaailm

Juuni Arvutimaailm

About Me