Arvutimaailma toimetus

Tavapäraselt on ajakirja ilmumise järel siin kõige tihedam postituste tegemise aeg, kuid sel korral on läinud teisiti. Meil on Kaidoga mõlemal olnud raskusi Eestis püsimisega. Homme laekub vist tema ka.

Täna sain ühe toreda telefonikõne, mille abil saab täidetud üks värskes ajakirjas kõhklevas vormis antud lubadus. Tore, et inimesed loevad, mõtlevad ja kaasa aitavad.

Esmaspäeval hakkab jälle järjekordse numbri kokkupanek. Aeg lendab...

Head nädalavahetust! Ärge libedaga endale haiget tehke. (Aasta tagasi murtud käsi on alles nüüd jälle peagu nagu uus. Ei ole see asi midagi nii lihtne, et 3 nädalat kipsi ja elu jälle hernes.)

Minul oli hommikul värske Arvutimaailm postkastis. Ju siis on mujal ka ja žurnaaliriiulites.

Homme hakkan heaks ja vahetan siin paremal veerus ka pildi ära.

Panen ühe viite Kaido osakonnast ise üles (ta vist sõitis jälle välismaale). Uue Arvutimaailma laboris on suur WiFi ruuterite test. Teist sellist eesti keeles polevat seni olnudki. Maketti tuli lausa ringi teha ja muude lugude arvelt ruumi juurde saada. Kindlasti aitab see lugu ruuteriostjatel seda õiget leida. Ise kasutan siiani ühte muldvana WiFi ruuterit, mis esialgu passis Eesti Telefoni ISDN ühenduse otsa. Kuus aastat on ta kindlasti vana, kui mitte rohkem. Mina igatahes leidsin Kaido loost endale uue ruuteri kandidaadid.
*
"Alustame suurt WiFi-ruuterite testi WiFi.ee toimetaja Veljo Haameriga mööda hulgimüügifirmasid kolistades. Tema sukeldub lattu ja mina ootan ukse taga. Terve päev läheb. Ja saak on aukartustäratav.

Kõigepealt väljub Veljo GNT laost kastitäie ruuteritega, hetk hiljem oleme linna teises otsas, Mikromaailma poe ees. Sealt saame veel kotitäie seadmeid. Ukse taga aga ootab meid Asuse esindaja, kes laob meie virna otsa autosse ka oma seadmed. Viime need kõik laboriruumi järgmiseks päevaks valmis. Kuid siis selgub, et mõned olulised ruuterid on veel puudu."

/Pikemalt novembri Arvutimaailmas/

Arvutikaitse kirjutab: Sotsiaalsed võrgustikud ja privaatsus. See on teema, mida tasub inimestele korrutada.

Käisin hiljuti oma vanas koolis keskkoolikutele esinemas ja rõhusin muuhulgas ka sellele. Tõin näiteid ja küsisin, kuidas meeldiks, kui näiteks nende õpetajate noorusest selliseid asju netist vaadata võiks.

Interneti arhiveerumine oli uudiseks ja nõudlikult paluti korrata aadressi, kus seda imet näha saaks. Esimesed netirõõme nautinud inimesed on juba vastutustundetust east väljas ja mõjutatavad...

Aga mis, isegi juba täiskasvanud inimesed lehvitavad internetis ja teevad ennast ise haavatavaks. Kasvõi see värske näide alkopudelitega Tartu linnaametnikust Rate.ee's, kes tahtis Tähismaasid minna inspekteerima.

"The Economist Intelligence Uniti 2007. aasta suvel ilmunud uuring maailma riikide IT tööstusharu konkurentsivõimest paigutab Eesti alles 25. kohale. Jättes kõrvale suurriigid, leiame edetabeli esiotsast Aasia IT-tiigri – Singapuri. Riik, mille elanike arv on vaid kolm korda suurem kui Eestil, kõigest 4,5 miljonit. Kuidas on väikeriik Singapur suutnud maailma IT-maastikul nii edukalt toime tulla ja mis eristab Eesti IT-tööstust Singapuri omast?
Juhuste kokkulangemisena õnnestus mul paar nädalat tagasi külastada Singapuri ja tutvuda nädala jooksul Aasia IT-tiigri tegemistega – võtangi siis julguse, et jagada oma kogemusi ja tähelepanekuid ning kõrvutada Eesti ja Singapuri IT-maastikku."

Nii kirjutab Microlinki juht Enn Saar novembri Arvutimaailmas. Kolumn "Eesti IT areng Singapurist vaadatuna" on tükkis muu ajakirjaga varsti saadaval.
*
Ise olen üritanud sel nädalal jõuga end arvutist eemale suruda, kuid mitte just eriti edukalt. Pluss on see, et hea jupp detsembri numbri tööd on juba tehtud. Kaido rändab ringi, Münchenis on juba käidud, nagu MSN näitab. Välismaalt tuleb lugusid päris mitu, kolm kindlasti.

Täna sai viimistletud, kaanele pildikesedki peale pandud, palju paberit määritud... ja kui kõik häste läheb, on järgmise nädala lõpus järjekordne Arvutimaailm poes ja postkastides.

Ekspress kirjutas Eesti majandusvetes sõitnud Vene allveelaevadest. Nagu peaminister eile seletas, siis oli kõik OK.

Täna/reede õhtul trükikotta minevas ajakirjas on kätt elu pulsil hoidev Arvutimaailm (no juba 19. septembril kruiisinud allveelaevad ei olnud ju siiani mingi riigisaladus, eksole:) teinud ülevaate sellest, kuidas piirivalve Eesti veepiiri vähemalt pealtpoolt kaitseb.

Lõiguke siinkohal:

Moodsale mereseiresüsteemile pandi alus 1999. aastal, kui allkirjastati esimesed vajalikud lepingud. Esimene uus radar pandi püsti 2002. aasta suvel. Nüüdseks hoiab Eesti merevetel “silma peal” 20 radarit.
IT-süsteemide grupi nooremleitnanti Kaido Sauli arvates on see piisav hulk. “See katab nii meie sisemere kui ka territoriaalmere kenasti ära,” lisab ta.
Eesti kasutab hetkel kahte tüüpi radareid: lühimaaradarid (short range radar) ja kaugmaaradarid (long range radar). Kõige suurem erinevus nende kahe tüübi vahel on see, et kaugmaaradarid suudavad tuvastada ka õhumärke, mis lendavad kuni kilomeetri kõrguselt. . Sellega, mis toimub kilomeetrist kõrgemal, tegeleb õhuseiresüsteem.
/.../
Saul usub, et tehnoloogilise poolt pealt kuulub Eestis kasutatav integreeritud mereseiresüsteem omas valdkonnas maailma tippude hulka. “Kas ta nüüd praegusel hetkel täitsa tipp on, kuid kui seda 2002. aastal ehitama hakati, võis see nii küll olla,” hindab Saul. Näiteks toimub pidevalt mereseire arvutisüsteemide tarkvara arendamine ja uuendamine, mida viivad läbi sakslased.

/Pikemalt ja piltidega novembri Arvutimaailmas umbestäpselt järgmise nädala lõpus/

Kelle oma on pilt? küsib Pets ja kirjeldab probleemi keerukust "...alustades sellest, et kodanikust kodus tehtud foto avaldamine ajalehes peaks käima isikuandmete kaitse seaduse alla ja lõpetades tõsiasjaga, et autoriõiguse seadusest lähtuvalt ei ole üldse kindel kas riides jänkud tohivad teineteise pilte netis avaldada ilma selle eest rõivadisainerile katust maksmata."

Kirjutasin tema postituse alla: "Jumal tänatud, et sa siin oled! :) Kenasti sõnastasid selle probleemide sasipuntrsa ära, mis autoriõigusi ümbritseb ning mis täiskasvanutelgi ajud keema ajab. Asja siis veel lastel... "

Eile õhtul tehtud postitus, mis puudutas ühte Veebivenna kampaania videot, mis Lastekas.ee's lastele intellektuaalse omandi põhitõdesid valgustab, oli lisaks agarale kommenteerimisele ajendiks ka täna toimunud alljärgnevale kirjavahetusele.

tere kallis Merlis,
lugedes http://arvutimaailm.blogspot.com/ tulid mulle sellised mõtted, mis allpool loetletud on. nende mõtete eesmärk ei ole nüüd kedagi solvata, vaid läbi provokatiivsuse aidata juhtida tähelepanu asjaolule, et maailm ei ole nii lihtsalt must-valge, kui mulle endalegi mõnikord meeldiks seda tajuda. näidake mulle inimest, kes ütleks, et kui tal oleks valikuvõimalus, siis käiks ta tööl edasi, selle asemel, et oma laste ja mõne hea hobiga rohkem tegeleda. maailm on keeruline süsteem, nii globaaltasandil (World Systems), kui ka lihtinimese elus, sestap vajadus teha igapäevaseid valikuid ning leppida mõningate vältimatute pahedega (näiteks tasuline tarkvara või reklaam teles, raadios, internetis).

aga nüüd need mõtted, paraku-paraku suht sorteerimata kujul:

- on jumala ok teha rate.ee lehekülg, kus on Merlis Nõgese või Jan Willemsoni pildid ning nimeks märgitud: Jobu Kakk, hobideks: söön hommikul kakat ja puuksu - sest id theft on ju ok?

- on juba küllalt juhtumeid, kus lapsed teevad oma klassiõdedele, -vendadele varikontosid nende mõnitamiseks, saamata aru, et see on HALB asi;

- või on see siis tõesti hea, kui teismelised teevad endast pornopilte ja müüvad neid välismaale (ühe tuntud andmekaitseguru sõnul juba liiga levinud praktika) - keegi ei peaks lastele seda ette seletama, eks? parem on lasta neil läbi eksimuse õppida?

- täna hetkel soovitab rate.ee lastevanematele luua oma lastele kontod reiti, see on Jan Willemsonile siis OK? hoolimata tõigast, et reidis on lapsed (alates 6. a) segamini seksuaaltutvusi otsivate täiskasvanutega? ma ei süüdista kuidagi rate.ee, kuid jällegi - ettevalmistamata lastest kasvavad sellisel moel üksnes peresid lõhkuvad täiskasvanud.

- ilmselt oleks suurepärane ka see, kui Jan Willemson kirjutab valmis suurepärase raamatu ning keegi teine annaks selle oma nime alt välja? kui inimene ülikoolis kirjutab võõraid ideid oma töösse ilma autorile viitamata, on see plagiaat - siin tasemel tundub see olevat nagu aktsepteeritav; tarkvara (intellektuaalne töö!) eest raha küsimine näib nagu olevat vale?

- tõdemus on see, et ei ole enam võimalik ümber kasvatada neid, kes täna juba feik-iideedega ringi jooksevad (nagu on tundub raske olevat selgitada mõnedele inimestele, et intellektuaalsete väärtuste loomine on töö, raske töö ning ka need inimesed tahavad oma igapäevast leiba. kui see on cheap labour, siis tehke ise ja paremini (kasvõi Hollywoody filme või Microsofti Windowsit või Adobe Photoshoppi)).

- intellektuaalne omand on meie tarbimisühiskonnas kahjuks KÕIGE lihtsamini varastatav omandivorm. isegi nii lihtsalt varastatav, et paljudele täiskasvanutele näib see üldse mitte vargus olevat. põhjus kahjuks meie nõukaaja taagas, et "mõisa köis, las lohiseb" või ka selles, et lihtsalt puudus tehnoloogia intellektuaalse omandi lihtkopeerimiseks. riigivorm ühest küljest soosis kopeerimist (dissidentide mõtete kopeerimine oli tegelik auasi, raadios lasti lääne muusikat ilma autoritasu maksmata), teisalt muidugi omas kopeerimine keelatu magusat maitset. lisamata ei maksa unustada ka tõika, et tolleaegsed koopiad olid originaalist lihtsasti eristatavad, rääkimata sellest, et neid koopiaid oli tüütu teha.

- ilma finantseerimiseta ei viitsi keegi teha täiemahulist eestikeelset lastekeskkonda. küsige võrukeste käest, kui väga neid segab reklaam võrukeelsete multikate ees. paraku on tõik see, et asjade loomine tänases maailmas nõuab raha, ning see raha tuleb küsida kas asjade tarbijalt (väga halb variant) või kelleltki teiselt (parem võimalus). me oleme jätnud endale võimaluse kõrvale jätta lastele kahjulikud täiskommerts mõtted (näiteks ei tee me multikaid "Jussile meeldib limonaadi või energiajooki juua") ja ka olemasolevates "kommertsides" on keskendatud mõtetele, mis aitavad lastele aru saada mingi valdkonna olemusest või selle valdkonna reeglitest. ma loodan, et mõnedki lapsevanemad üle Eesti on loobunud kahjulikust praktikast lasta lastel muru niita ("kommerts" Jänku-Juss ja murutraktor); samuti loodan, et lapsed on hakanud rohkem piima jooma tänu Jussi multikaile (või on parem kombinatsioon Coca-Cola + D-vitamiin + kaltsiumitabletid?).

- kui keegi üldse suudab endale meelde jätta olemuslikke reegleid nagu ära kihuta maanteel või ära varasta teiste mõtteid, siis on see ainult laps, kes on kujundamas oma maailmapilti heast ja halvast.

- Lastekas.ee's on üks selline sari nagu Mare Päästab, mis aitab päästa ka täiskasvanute elusid - selle vaatajaskond on vaid lapsed, sest täiskasvanute jaoks on see liialt ebamugav teema. ühiskonna arvamust näitab see, et seda sarja on nõus toetama olnud vaid Päästeamet ja Elke Auto (loe: ühiskonna jaoks on mugavam mitte mõelda neist igaaastaselt kasutult hukkunud ja sandistatud inimestest). how come see teema Jan Willemsoni ei intrigeeri?

- Eestis sündivus on aastaid kahanenud, kuid ometigi on sellel ajal kasvutrendis olnud vaimse puudega laste sünd (allikaks tuntud meditsiinitegelased). põhjus on lihtne: kolmanda põlvkonna alkohoolikute lapsed (genofond). ka see on teema, mida keegi ei taha puudutada, sest lihtsam on vaadata teles alkoreklaami, kui nn Maarjaküla lapsi.

kui nüüd neid mõtteid kontsentreerida loogilisemaks arenduseks, siis tuleb välja tuua, et tänane maailm on midagi hoopis teistsugust, kui seda oli meie lapsepõlve maailm. selleks, et laps suudaks selles maailmas toime tulla, tuleb talle anda alusarusaam sellest maailmast, jättes kõrvale näilise arvamuse, nagu oleks see maailm reserveeritud vaid täiskasvanuile. asjad, mis meieni tulid alles täiskasvanueas (telefon, taskutelefon, arvuti, messanger, igamehefotokas, kaubamärgid jne), on täna kombatavad ning enesestmõistetavad kõigile lastele. mitte Lastekas.ee vaid justnimelt laste vanemad ostavad lastele selga (võimalusel üksnes) kaubamärgi riideid, varustavad lapsed mobiiltelefonidega ning tõstavad teleri taha vaatama alkoholireklaami (loomulikult mitte tahtlikult, kuid see on see, mida ka lapsed näevad kasvõi Tantsud Tähtedega saate vahel), vägivalda ja rahaahnet maailmapilti. inimene on juba selline olend, et valdav enamik meist ei ole nõus maksma reklaami mitte vaatamise eest, kui tasuta saab sama toote KOOS reklaamiga. see tees on korduvalt kinnitatud nii uuringute kui ka omaenese praktika poolt.

ja veel: reklaamiteooria (tegelik praktika ka kinnitab seda), ütleb ka seda, et vaid lastel on võimalik välja kujundada immuunsus reklaami vastu. reklaam, mida täiskasvanud märkavad, jääb lastele nähtamatuks, sest nad suudavad aru saada selle (kommertsialiseerunud) maailma põhitõdedest ning MITTE NÄHES agressiivset reklaami, noppida välja vaid selle, mis neile endile tundub olevat huvitav ja vajalik.

ja lõpetuseks küsin: KAUA VÕIB jätkuda Eestis see, et OK on maanteel kihutada (minuga ei juhtu sündroom), OK on reklaamida alkoholi, energiajooki, OK on varastada teiste inimeste loomingut jne jne jne? minu arvates on viimane aeg välja hüpata sellest sureva rahva sündroomist ja astuda post-sovetlikust Eestist jätkusuutlikku ja elavasse Eestisse. (ja see viimane lause ei ole suunatud mitte Sulle ja Janile, vaid eestlasele tervikule).igaüks püüab (Eestit või inimest) päästa nii, kuidas tema oskab, võid uskuda, et meie teeme oma parima selleks, et kasvavad lapsed oleks priid mitmetest pahedest, mis meie generatsiooni tapavad.

toredat päeva jätku soovides,
jaanus leoste

***********************************************

Tere,
Ma olen selle mõtetejadaga valdavas osas täiesti nõus. Kõik loetletud probleemid on olemas ja need on tõsised. Kõigile olukorda kirjeldavatele punktidele kirjutan ka ise alla.

Erandiks on ainult need esimese otsa provokatiivsed küsimused seoses Rate.ee valekontode ja raamatukirjastamisega. Loomulikult on reitti valekontode tegemine, ludvigsanderlik raamatuilmutamine või pornopiltide tegemine väär.

Antud juhul lihtsalt mõned lapsevanemad leidsid, et Veebivenna kampaania üks video on ebaõnnestunud, sest tekitab laste hulgas asjatuid konflikte ning võib samas olla ka tööriistaks ühe eraettevõtte ärihuvide kaitsmisel.

Ma üldse ei kahtle, et lastele tuleb õpetada, kuidas maailmas toimida. Samas ma ei pea õigeks, et juba maast madalast õpetatakse kõike rahasse ümber arvutama ja "minu oma!" nõudma. Antud juhul kardan ma suuremaid probleeme, mis võivad tekkida ühe primitiivse video 100% tõepähe võtmisest, sest lastel tekibki kiusatus autoritasu küsida või pilte endale nõuda, niipea kui nad on kellegi fotoaparaadi päästikule vajutanud või sõbranna salmikusse lillekese joonistanud. Maailm ei ole must-valge ka kitsalt fotograafia alal ning õigusruum selle reguleerimiseks on palju keerulisem.

Ainult üks näide. Kui tõesti näiteks Mari 3a klassist saab aru, et kõik pildid, mida ta teeb, on tema intellektuaalne omand ja suur kunst ja selle teadmisega varustatult teeb näiteks pinginaabri väikevennast pilti kui see hällis kisab või voodivõre vahelt kõrges kaares pissi laseb ning tulemused uhkelt internetti laeb? Kui pildistatud poisi vanemad peaks juhtima tähelepanu sellele, et ka neilt oleks tulnud luba küsida, siis eriti moodsalt kasvatatud Mari nähvaks neile vastu: "Vaba maa, ise tean mis teen!" Ma elan ise koolimaja lähedal ja näen neid tarkureid ridamisi, kes on seadustest selgeks õppinud ainult enda õigused ja mitte kohustused, sest need pole mugavad.

Aga kindlasti on teil plaanis teha ka õpetlikke videosid neil teemadel, mis puudutab valekontode tegemist pildiportaalidesse või koolitööde plagieerimist jne. ning see on väga õige ja tore. Kõnealune multikas tegelikult lapsele ju nendest asjadest ei räägi. Küll aga võib sealt tagant näha tõesti mõne osapoole erahuvisid, kellel oleks töövõiduna peakorterisse raske esitada videolõiku, mis räägiks konkreetselt Rate.ee valekontode kahjulikkusest või pornopiltide müümisest.

M.N.

P.S. Kas ma võin meie kirjavahetuse blogisse riputada, et teie seisukoht ka kättesaadav oleks ja diskussioon läbipaistvam?

***********************************************

tere Merlis,
lisan vaid seda, et puude taga tuleks näha metsa, ehk niikaua, kuni riik suu ammuli vahib, mis internetis toimub, ei peaks kõiki osapooli "erahuvide" omamise pärast nahutama. ükski algus ei saa sisaldada kõiki aspekte, aga parem on mingigi algus, kui osavõtmatu tegevusetus.

fotod on üks lihtne ja elementaarne teema. täna saab pea iga koolilaps oma telefoniga fotosid teha. samamoodi saab pea iga koolilaps internetist võtta teiste fotosid ja saata erinevatele fotovõistlustele oma fotode pähe. õige ja vale siin ei ole mitte see, mida laps teab seadusliku õigusena, vaid pigem see, mida ta tajub õige ja enesele lubatud/õigustatud käitumisena. aga lõppeks on see vaid üks ja väga väike osa suurest pildist, mida võib taandada lause "THOU SHALT NOT STEAL" taha. eestis on see problemaatika, et meie vanaemade põlvkond teadis selle lause tähendust ja pidas seda ka enese kohta käivaks, kuid nõuka-aeg tundub olevat kasvatanud põlvkondi, kes lisab kümnele käsule pea alati juurde "(kui keegi seda näeb)" ja ütleb: "sa ei pea mitte varastama (kui keegi seda näeb)".

ja loomulikult, diskussioon on pea alati teretulnud, seega võib kirjavahetuse võimalikult muutmata kujul üles riputada küll.

tervitades,
jaanus leoste