31 jaanuar 2008

Üle Atlandi koos hädamaandumisega

Veebruari Arvutimaailmas ilmub lugu IBMi Lotusphere´ist, iga-aastasest suurest konverentsist Floridas, kus Eestis mitte just väga tuntud Lotuse tooteperekonna uudistest räägitakse. Enamus konverentsi aega on pühendatud muidugi üle maailma kohale sõitnud tuhandetele spetsialistidele, kellele õpetussõnu jagatakse. Aga üritus algab traditsiooniliselt Keynote´idega, kus ka pressile aasta tähtsaimad uudised välja öeldakse.

Arvutimaailm oli sellel üritusel kohal ja mida uut konverentsil nägin, eks sellest saab ka peagi kirjutatud. Aga eraldi teema on muidugi sinna- ja tagasilend. Üks orkaan teise järel, üks hilinemine teise järel. Kõik lennud hilinesid. Ja eks tänu sellele üldse jõudiski järgmistele (hilinenud) lendudele.

Algas kõik Tallinnast, kui lennuk ootas. Kõigepealt president Ilvest, kes saabus viimasena, aga ka seda suurt tormi, mis hetkel Amsterdami kohal möllas, et ta saaks ära Läänemere poole kolida.

Siis ratsutasime üle selle tormi Amsterdami. Siis jooksuga Detroidi lennukile, sest pealeminek oli juba alanud. Jälle hilinemine ja Detroidis jooksuga Orlando lennukile, mis hooajale vastavalt oli pungil täis lapsi, kes hetkekski paigal ei püsinud. Stjuuardessidel õnnestus siiski maandumiste ja õhkutõusmiste ajaks see rabelev kamp korraks vahekäigust istmete vahele suruda. Detroidi -9 kraadi (Celsiust) käest sõideti Orlando troopilistesse Disniländidesse.

Kuid Orlandos möllas hoopis troopiline orkaan. Lennuk tegi selle kohal selliseid hüppeid, et kõrvalolev tädi hakkas sihipäraselt kasutama istmetaskus olevaid paberkotte. Vahepeal oli tunda vabalangemist ja kaaluta olekut, kuni lennuk tihedamale õhupadjale prantsatas, nii et tiivaotsad vägevalt vibreerisid, kuid jäid siiski külge. Ümberringi tagus välku.

Lõpuks tulime lennukiga alla, kuid valele rajale. Istusime paduvihmas mõnikümmend minutit kuskil kõrvalteel, kui juhatati terminaali juurde. Kohal.

[Vahepeal oli Lotusphere 2008 konverents Disney Dolphini hotellis]

Ega tagasiteegi igavam polnud. Vastupidi.

Orlandost väljumine muidugi hilines tüüpiliselt USA siselendudele. Põhjuseks pardakompuutri rike. Kuna tegemist ikkagi arvuti sünnimaaga, parandati kompuuter käigupealt ära. Alla tunni hiljem väljusime.

Pikk hilinemine Detroidis Amsterdami lennukile jõudmist ei takistanud, sest see lennuk hilines ka. Rahvas lasti küll sisse, kuid tagumise tualeti rike ei lubanud vastavalt eeskirjadele üle Atlandi lennule startida. Torumehi saalis läbi salongi oma kümmekond tükki. Alguses puhtana, siis juba natuke mustematena. Lõpuks - kaks tundi peale väljumisaega lahkus viimane, kõige räpasem ja higisem torumees ja teatas võidukalt, et korda sai. Piloot lohutas, et soodsa taganttuule tõttu on planeeritud kaheksa tunni asemel võimalik Amsterdami jõuda üle Atlandi 7 tunni ja 9 minutiga, nii et on lootust, et sealt edasi lendajad veel jõuavad oma lennukitele. Osa reisijaid olid pikast ootamisest juba kaamed ja hiljem selgus, et mõni ei pidanudki vastu...

Olime umbes tund aega lennanud, kui stjuuardessid teatasid valjuhääldi kaudu, et kiiresti vajatakse 23. rea juurde arsti. Ja et elustamis- ning hapnikuballooni kasutamise oskused on abiks.

Tõusis umbes kümmekond inimest, kes moodustasid 23. rea juurde inimtropi. Nende vahelt trügisid läbi stjuuardessid arstikohvrite, hapnikuballoonide ja tilgutitega. Asi läks tõsiseks.

Kümmekond minutit hiljem teatas piloot, et ollakse sunnitud hädamaanduma. Kuna Atlandi ookean laius ees, siis viimane võimalus maad puudutada oli Newfoundlandil, Ganderi linnas. Hoiatati, et maandumine võib olla äkiline, sest tegemist on väikese lennujaamaga.

Laskusimegi täiesti tuledeta saarel, inimasustuse märgid enne maandumist aknast välja vaadates puudusid. Maandumisrada oli siiski olemas, peagi ilmusid metsavahelt vilkuritega tuletõrje-, pääste- ja politseiautod ja piirasid meid sisse. Nagu filmis. Tuiskas, paarkümmend kraadi pakast. Piloot lubas sisse lülitada mobiiltelefonid, et lähedastele helistada, kuid selgus, et sellel lennuväljal puudub igasugune mobiililevi.

Kiirabibrigaad saabus elustamisvahenditega - diagnoositi infarkt.

Kui haige oli minema toimetatud, tekkis uus probleem - tema pagasi kättesaamine. Kohalik lennuväljameeskond ei osanud rahvusvaheliste pagasikoodide järgi õigeid kotte leida. Piloot tõmbas seepeale jope selga ning sukeldus ka pagasiruumi... möödus tund, kuni õiged kotid leiti ja maha laaditi.

Kui lõpuks maast lahti saime, oli enamusel reisijatel kadunud lootus edasilendudele jõuda. Piloodi teadaanne aga julgustas, et Amsterdamis tegeletakse edasilendudega ja kui me kohal oleme, on kõik reisijad kindlasti juba ümber bookitud.

Nii oligi - operatiivselt oli Amsterdamis meie väravasse üles seatud stend, kuhu tähestiku järjekorras kõigi reisijate piletid sorteeritud. Pakuti hilinemisest tingitud ebamugavuste hüvitiseks 5-minultilist tasuta telefonikaarti, 10-15 euroseid soodustusi või 2000 lennupunkti kõigi ebamugavuste eest pluss 50 eurot soodustust järgmiste lendude broneerimisel. Kuidagi vähevõitu, arvestades Euroliidu rangeid reegleid ja suuri hüvitisi hilinemiste kompenseerimisel? Võimalik, et kogu see jama liigitati "lennufirmast mitteolenevate asjaolude" alla. Aga vähemalt sai tervelt koju. Tallinnas oli muidugi järjekordne jaanuari sügistorm.

w-Orlando19-250108-003

0 kommentaari:

Kontakt:

merlis (ät) am.ee
kaido (ät) am.ee

Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.

Juuni Arvutimaailm

Juuni Arvutimaailm

About Me