Arvutimaailma toimetus

Täna avaldati aastavahetuse telekavaatamise statistika. Presidendi kõne kolme eestikeelse kanali summas muidugi kõige ees oma 563 000 vaatajaga...

31. detsembri hilisõhtul, umbes veerand tundi enne südaööd, läksime sõpradega alla tänavale. Igaüks pani käppelt riided selga. Kõik tuled jäid põlema, söögid-joogid täpselt nii ripakile, nagu jäid - niikuinii tuleme ju hiljemalt poole tunni pärast tagasi. Telekas jäi muidugi käima. Irvitasin veel, et näe, kui oleks Emori traadi otsas, siis järgmine aasta kuuleksime, kuidas me kõik usinalt Ilvese kõnet kuulasime.

Selge see, et suure teadusena müüdavat statistikat vaevavad mitmed hädad. Valesti minemise kohti on palju, aga paremat plaani kah pole. Lisaks süsteemis sees olijate äriotstarbelisele hämamisele (uurijad, telekanalid, reklaamivahendajad), teeb ka meedia olukorra keerulisemaks, ületähtsustades mingeid järeldusi/edetabeleid ja ajades segi termineid.

Erinevaid auditooriumi uurimise viise läbi aja kirjeldatakse toredasti siin. Oluliselt paremaks läheks teleuuring siis, kui võetakse kasutusele nood kaameratega mõõdikud, mis näevad kas ja kes üldse ekraani ees on. Seni, kui vaatajad ennast nupule vajutamisega teleka ette registreerima peavad... nojah... Pluss veel kõigest 275 pere vaatamisharjumuste laiendamine terve Eesti elanikkonna peale...

Selle skeptilise hala mõte on selles, et presidendi kantselei koostöös telekanalitega võiks riigipea aastalõpumonoloogi kuhugi viisakamale ajale paigutada. Praegu on see ajal, mil telekavaatamise mõõtmise süsteem teeb garanteeritult alati aasta rekordvaletamise ning kõnele omistatakse populaarsus, mida sel ei ole. Ma kujutan ette, et Ilvesel võiks piinlik olla kui väidetakse, kuidas pooled eestlased teda hardalt kuulasid, samas ta teab, et see nii ei ole. Tänavad on pead kuklas inimesi täis, telekad toas üksinda või nende üksikute seltsis, kes enam välja ei jaksa minna.

Isegi kui ma eksin ja raketid ennast ise õhku lasevad, siis on kuulajaskond südaööks piisavalt ebaadekvaatses seisundis, et presidendi tõsist juttu kuulata. Kah piinlik variant.

Miks ei võiks presidendi kõne olla eetris kell 18, 19 või 20 kui inimesed tõesti toas ja teleka ees ja silm veel selge? Niikuinii on see ette salvestatud sõnavõtt. Ühtlasi saaks president täpsemalt teada kas ja kes tema juttu kuulas.

Ühtlasi ma oleks valmis südaööl nii mõnigi kord tuppa jääma, kui mõni telekanal näitaks otsepilti kuskilt linnaväljakult ja 3,2,1... skandeerivat rahvamassi. See sobiks saavutatud meeleolusse oluliselt paremini ja poleks pärast piinlik lollitatud presidendi, televaatajate ja reklaamiklientide pärast.