31 august 2007

Kuidas maailm Arvutimaailmas kokku saab

Septembri Arvutimaailm, mis täna trükikotta läheb, on kummaliselt põimunud materjalidega.

Näiteks on reportaaž Koreast, kus toimus IT-tudengite võistlus Imagine Cup 2007. "Ehkki Eesti meeste töö ei tulnud tippu, hindasid Microsofti eesti poolne kuraator Andres Sirel ja tiimi mentor Enn Õunapuu ürituse äärmiselt kasulikuks," kirjutab Veiko Tamm.

OK, võtame nüüd ette Jan Willemsoni kolumni ja loeme: "Microsofti kahepalgelisus tuli hästi välja läinud kevadel, kui korporatsiooni Eesti esinduse töötaja Andres Sirel käis TÜ arvutiteaduse instituudis propageerimas tudengite tehnoloogiavõistlust Imagine Cup. "

Väike maailm, mis? :)

IT Kolledži rektor Kalle Tammemäe kirjutab loos "Skype ja kaos": "Kaost on kogenud elektrivõrgud üle maailma, olgu selle näiteks massiline arvatavasti tühisest välgust ja ühest väljalülitunud alajaamast käivitunud üleriiklik elektrivõrgu seiskumine USA-s ja Kanadas 2003 aastal."

Lappame ajakirja veidi edasi, kus kirjeldatakse Eesti Energia moodsat juhtimiskeskust ja USA pimedusse paisanud vea tarkvaralist põhjust: "Analoogilise tarkvarasüsteemi vahetas Põhivõrgu juhtimiskeskus välja. “Meie praeguse süsteemi puhul oleks Ameerika sarnane juhtum välistatud,” kinnitab Aivar Sarv."

Ja kolmas näide.

Lugu vababara kasutamise võimalikkusest riigisektoris: "Haridussfäärile tehakse läbi Academic Alliance’i jt sarnaste programmide allahindlusi – tulemuseks on massiline sedalaadi kasutajate tootmine, kes peale Microsofti tarkvara midagi kasutada ei oska."

Ja jõudes uuesti Jan Willemsoni kolumnini, leiame sealt lõigu: "Nõnda sündiski 18. detsembril 2003 üks Eesti hariduse lähiajaloo inetumaid sobinguid. Uhke nime "Partnerid õppimises" all sõlmiti haridus- ja teadusministeeriumi ning Microsofti koostööleping, mis esmapilgul on riigile väga soodne."
***
Midagi oli vist veel, aga praegu postitust kirjutades ei tule kohe meelde. Ikkagi 84 lk lugemist.

Aga üks tähelepanek, mis nendest lõikudest servapidi välja paistab. Arvutimaailm ei ole tööriist ainult ühe maailmavaate kuulutamiseks. Seal leiavad tribüüni kõik ja hoidku alt, kui keegi seda monopoliseerida üritab.

Jah, vahel juhitakse tähelepanu suurfirmade probleemidele, kuid samas on ka neil võimalus ennast näidata. Kuid see, et nad (tegelikult enda asja edu nimel) koostöövalmid on, ei anna neile õigust nonde suud sulgeda, kellel pole juristide armee ja rahakoti seljatuge.

Või kui praktikud vannuvad oma elektrisüsteemide 100%list töökindlust, siis pole mingit probleemi, kui teoreetik räägib samas mõni lehekülg eemal taolise asja võimatusest.
30 august 2007

Eestil on maailma moodsaim energiajuhtimiskeskus

Uskumatu, aga nii tuleb välja. Raigo Neudorf käis ükspäev vaatamas, kuidas meie kodust elektrivoolu timmitakse - esimesed tormid on olnud ja terve sügis on veel ees. Ma pole küll kaua Eestis olnud ja pole kõigi kohalike uudistega kursis, aga kas suvel oli juttu taolise juhtimiseskuse valmimisest nagu allpool kirjeldatud? Mulle oli see üllatuseks:

Kui kümne aasta eest koosnes Eesti alajaamade võrgustikku kujutav infosein juhtimiskeskuses kümnetest lampidest ja pirnidest, on see nüüdseks välja vahetatud infotehnoloogia tipptaseme vastu. Kogu Eesti elektrisüsteemis toimuv on jälgitav suurel infoseinal ning kõik protsessid on juhitavad ülimoodsate arvutite abil. Juhtimiskeskuse dispetšerruumi üks sein meenutab hiiglaslikku arvutiekraani, kus on vaadeldavad kõik Eesti elektrisüsteemi 330-110kV alajaamad, elektrijaamad ning 330-110kV elektriülekandeliinid.
/.../
Juhtimiskeskuse praegune väljanägemine sai tegelikult viimase lihvi üsna hiljuti – selle aasta juulis. Ruumis ringi vaadates tundub kõik äärmiselt ultramodernne. On ka põhjust, kuna isegi arenenud Skandinaaviamaade energiafirmadel pole niisugust IT tehnikat ette näidata.
“See on tehnika viimane sõna. Saime sellisel kujul süsteemi püsti juulikuus,” ütleb juhtimiskeskuse andmehõive sektori juhataja Aivar Sarv.
Midagi sellist pole veel ei soomlastel, rootslastel ega inglastel. Tegu on maailmas kõige moodsama tehnikaga,” tõdeb ka Peterson.
/Pikemalt septembrikuu Arvutimaailmas/

Pronksöö kurjad häkkerid

Siit tuleb nüüd öösel eelmises postituses lubatud artikkel. Selgituseks: see lugu saabus mõni aeg tagasi, kirjutaja nimi ja isik on mulle teada. Lugedes tuleb ka ruttu põhjus välja, milleks ta palus seda avaldada ainult anonüümselt. Kahjuks ei sobi anonüümne kolumn Arvutimaailma trükiversiooni eriti hästi. Kaalusin selle avaldamist Fookuse rubriigis, kuid seal oli konkurents nendegi lugude vahel, kus autorit varjama ei pea.

Ühest küljest jääb pronksöö üha kaugemale ja lugu võiks aeguda, teisest küljest näitavad tänased uudised, et teema muutub hoopis aktuaalsemaks ja seega tuleb see arvamusavaldus kiiresti teistelegi loetavaks teha. Tehtud! Küll aga tuleb Suure Venna teemat ka edaspidi Arvutimaailmas käsitleda ja seda siis juba mitteanonüümselt.

Pronksöö kurjad häkkerid

Esimese pronksöö järgsel päeval pidin ma Tallinnas grupi inimestega kokku saama. Kohtumine oli juba ammu kokku lepitud ja varahommikul aeg-ajalt kättesaadavaid Eesti uudisteveebe sirvides tundus olukord kontrolli all olevat. Igaks juhuks pakkisin seljakotti vähem ja odavamat tehnikat kui tavaliselt. Kaasas oli 35mm fotokaamera ja suurt mitte midagi muud.

Bussiga Tõnismäelt läbi sõites olid kõik kohad täis neoonvestides politseinikke. Võtsin julguse kokku, astusin bussist välja ja klõpsisin pilte Endla tänava purunenud akendest ja inimestest, kes tänavalt klaasikilde koristasid. Hästi jäi meelde aknasse visatud telliskivi, mis otsapidi keset mõranenud klaasi välja turritas.

Neid purustusi kohapeal ja hiljem telekast vaadates kadusid mul, nagu ka paljudel teistel, kõik illusioonid mingitest "vabastajatest". Kui selliseid inimesi protesteerijate hulgas ka leidus, siis oli tegu vaid käputäie kergeusklikega, kes esimese vägivallalaine varjus koju jooksid. Tallinna tänavatel märatsesid pätid ja oportunistid. Pronkssõdur oli vaid ettekääne enda välja elamiseks.

Ajakirjanduses on korduvalt avaldatud tõendeid, mis näitavad, et Vene Föderatsiooni valitsus tegeleb Eestis suhteliselt avalikult "mainekujundusega" -- Vene saatkonna palgal olevad inimesed müüvad turul natsisümboolikat ja kutsuvad inimesi liituma protestiaktsioonidega. Kuid neid inimesi on liiga vähe, et põhjustada sääraseid purustusi. Märatsejate näol oli tegu lihtsalt kohalike pättidega.

Küberrünnakuid Eesti vastu korraldas Vene Föderatsiooni valitsus. Eesti valitsusel on selle kohta ümberlükkamatuid tõendeid. Venemaa valitsuse ja küberrünnakute seoseid on kinnitanud Urmas Paet, Silver Meikar ja paljud teised poliitikud. Kuid erinevalt Venemaa tehastes loodud natsisümboolika müüjatest ei ole kõik nii selge nagu paistab.

Ainukesed reaalsed ja avalikustatud tõendid Vene valitsuse seotusest küberrünnakutega on Paeti poolt pressikonverentsil jagatud paberid ning Nashi liikme ülestunnistus ajakirjanduses, kus viimane väitis, et jah, tema korraldas omaalgatuslikult mõned küberrünnakud.

Paeti paberites leidus väidetavalt rida IP-aadresse, kust rünnati Eesti Vabariigi Presidendi veebiserverit. Minus äratas kahtlust see, et ükski ajaleht, mida pressikonverentsile järgnenud päevadel sirvisin, nimekirja ei avaldanud. Kui teabenõude abil paberite digitaalse koopia oma valdusse sain selgus, et nimekirja ei eksisteerigi. Paberil on kirjas üks logiteade presidendi veebiserverist ning selle logiteatega seotud IP-aadressi kohta käivad WHOIS-kirjed.

Logiteade ise näeb välja selline:

Aeg: 28.04.2007 11:19
Server: 192.168.10.4
Klient: 194.226.94.34
Sisu: Anonüümne kasutaja aadressilt: 194.226.94.34 tegi VP postkasti uue sissekande
Kasutaja: «süsteem»
Dokument: Pealkiri puudub!
Kategooria: Dokumendi loomine
Kategooria kirjeldus: Dokumentidega seotud tegevused
Olemus: informatsioon

Esimene asi mida logiteate juures märkasin oli see, et logiteateid oli vaid üks ja puudus igasugune info, mis oleks vihjanud korduvatele rünnakutele. Tegu oli vaid üheainsa päringuga. Üritasin kontakti saada presidendi veebiserverit haldavate isikutega, et nad mulle päringu sisu selgitaks, kuid tulutult. Seega asusin ise uurima presidendi veebilehte ning üritasin välja mõelda millega võiks tegu olla.

Silma jäi logiteates olnud rida, mis viitas "VP postkastile". Aadressil president.ee/et/postkast on tõesti olemas Eesti Vabariigi Presidendi külalisteraamat, kuhu inimesed saavad jätta tervitusi või sõimu -- olenevalt tujust. Seega tundub, et kesiganes see Vene Föderatsiooni presidendikantselei IP-aadressilt selle logiteate põhjustas üritas meie presidendile tema veebilehel oleva vormi abil kirja saata.

Logiteate sõnul vastloodud dokumendil ehk külalisteraamatu sissekandel pealkiri puudus. Täiesti võimalik, et külalisteraamatu veebilehele sattus eesti keelt mittekõnelev isik ning üritades sealt lahkuda klikkis kogemata "saada" nuppu.

Paeti poolt avaldatud logiteade ei tõenda mitte mingil viisil seda, et Vene Föderatsiooni valitsus oleks osalenud Eesti vastastes küberrünnakutes. Tõenäolisemalt on tegu lihtsalt mõne eesti keelt mitte oskava ametniku katsega meie presidendi veebilehte külastada.

Kurbnaljakas oli vaadata kuidas reageerisid Paeti paberitele Eesti ajakirjanikud. WHOIS-kirjetest otsiti välja kõik nimed ning väideti nagu oleks need inimesed korraldanud Eesti vastaseid küberründeid. Tegu oli vaid Venemaal erinevaid võrguressursse haldavate inimestega.

Kui aadressil Kastanipapi 15 elav inimene varastab kellegi käekoti, siis me ei süüdista selles varguses seda Eesti Posti töötajat, kes talle kirju toob; või Elioni kaablikutti, kes talle netiühenduse paigaldas. Ometigi Eesti meedia, tänu suutmatusele suhelda toimetuses asuvate patsiga poistega, tegi seda. Müüt Vene Föderatsiooni poolt korraldatud küberrünnakutest sai loodud.

Ma tahaks rääkida paari sõnaga küberründajate motivatsioonist ja see on ka põhjus miks ma palusin artikli avaldada anonüümselt. Kui ma olin kõvasti noorem, nii umbes 13-14 aastane, tegelesin ajaviiteks ja suuresti lihtsalt lõbu pärast häkerdamisega. Ma ei olnud üksi. Eestis leidusid mõned kaasmõtlejad, kes sarnaselt minuga on tänapäeval kõik korralikeks inimesteks hakanud. Mõni teeb isegi riigitööd.

Lühikese perioodi jooksul sai häkerdatud natuke alla saja veebiserveri. Me saime ise ka aru, et lihtsalt lõbu pärast seda teha oleks kuidagi kohatu, seega kasutasime ettekäändena igasuguseid päevapoliitilisi sündmusi ja jätsime murtud serveritesse teateid ühe või teise idee toetuseks või laitmiseks. Loomulikult me ei mõistnud hästi ideid, mille eest näiliselt võitlesime. Meile, nagu ka pronksööl märatsenud vandaalidele olid need ideed vaid heaks ettekäändeks, et teha seda, mis tol hetkel jõle lahe tundus.

Venemaal on riigipropaganda juba pikka aega kujundanud Eesti kohta negatiivset arvamust ja pronksööde kajastus sealses meedias oli väga ühekülgne. Kõigil Venemaa teismelistel häkerdajatel tekkis järsku ühine ettekääne. Ettekääne enda välja elamiseks, nagu ka kohalikel rüüstajatel, kes aknaid sisse peksid ja autosid katusele keerasid.

Venemaa valitsusel puudus vajadus ja ka motivatsioon korraldada keerulisi küberründeid. Märksa lihtsam ja loogilisem seletus on see, et motiveerituna Vene meedia sündmustekajastusest asusid ründele usinad häkerdised, kel lihtsalt liiga palju vaba aega ja soov ennast välja elada. Täpselt samamoodi nagu käputäis Eesti häkerdisi hakkas pronksööde ajal ründama Venemaa veebiservereid. Poliitilis-patriootlikud ettekäänded vägivallaks on mõjuvad ja jõulised.

Tänaseks on müüt Venemaa valitsuse küberrünnakutest loodud. Ajakirjanduses ilmusid lood sellest, kui jubedad ja jultunud need ründed olid. Ilmusid arvamuslood inimestelt, kes nõudsid suuremat valitsuse kontrolli interneti üle. Ja tuletamaks meile meelde, et me oleme endiselt hädaohus räägiti ka paranoilist juttu võimalikest uutest ja veel hullematest rünnakutest.

Levivad ulmelised plaanid nagu internetis kommenteerimise tasuliseks muutmine ja internetiliikluse salvestamine. Käivad ka jutud kogu Eesti internetti kaitsva ühtse "tulemüüri" loomisest.

Tulemüüridega on aga selline lugu, et need töötavad mõlemat pidi. Hiina on tuntud oma tohutult kalli tulemüüri poolest, millega piiratakse kodanike juurdepääsu Hiinast negatiivselt rääkivatele veebilehtedele. Mõned kuud tagasi keelas Türgi kõigile Türgi kodanikele juurdepääsu YouTube’ile. Rootsis oli mõned nädalad tagasi politseil plaan keelata kohalikel internetiteenuse pakkujatel oma klientidele The Pirate Bay veebilehe näitamine. Plaan õnneks luhtus viimasel hetkel. Nagu ka Rootsi luureteenistuste plaan suruda läbi seaduseelnõu, mis oleks lubanud neil ilma kohtuotsuseta pealt kuulata kogu internetiliiklust, mis Rootsi riigipiiri ületab.

Eesti vastastest küberrünnakutest, mis võisid või võisid ka mitte olla korraldatud Vene Föderatsiooni valitsuse poolt -- siiani avalikustatud tõendid pole kaugeltki veenvad -- on saanud ettekääne loomaks vahendeid ja võimalusi, mis valedes kätes tooksid kaasa tsensuuri. Tegu ei ole vandenõuga, vaid lihtsalt grupi oportunistidest poliitikutega.

Päevapoliitilised sündmused ja ideed olid meie ettekääne rüüstamaks veebiservereid. Pronkssõdur oli kohalike pättide ettekääne rüüstamiseks ja vargil käimiseks. Küberrünnetest on saamas poliitikute ettekääne kontrollimaks seda mida Sina internetis näed ja mida seal teha saad.

Ära anna neile seda võimu.

On öö ja on kole

Kell on 3:26. Lõpetasin praegu AMi treimise, et hommikuni pausi pidada ja vaatasin värskeid lehti. Kole hakkas.

Riik tahab firmade kulul saada Suureks Vennaks
Juhtkiri: Suur Vend vajab päitseid

Ei hakka praegu pikka juttu puhuma, kuid pendel liigub juba teises suunas. Jah, agarusest ogarad poliitikud üritavad seda veel venitada suunas, mis tähendab 24/7 inimeste võrgutamist ja loe-oma-posti-ja-uudiseid-ükskõik-kus-sa-oled suhtumist. Muidugi, kunagi oli see väga äge. Inimesele, kes oli harjunud sidejaoskonnas kaugekõnesid tegema, et helistada 50 km kaugusele naaberraajooni vanaemale, oli mobiiltelefon Suur Asi.

Loomulikult üritavad firmad müüa ja ajupesta praegu veel niipalju kui jaksavad, et pidev online olemine ja ülikiire internetiühendus ööpäevaringselt PEABKI olema elu normiks. EI PEA!

Mu telefon vedeleb teinekord päevade kaupa sahtlis. Sageli ka väljalülitatult. Kes tahab mind kätte saada - kirjutagu! E-kirju loen siis kui tahan. Kõiksugu teavitused olen järjest välja lülitanud. RSSi aken ei pea kogu aeg midagi mulle loopima.

Pets Marvet on olnud uutes tuultes alati minust mitu sammu eespool. Ma ei tea kas ta ülalkirjeldatut enda peal tunneb, aga tema Skype konto teatas hiljuti nädalate kaupa, kuidas ta mobiili aku sai tühjaks ja laadima ta seda ei pane vms. Tõsi küll, vist seoses puhkusega.

Eesrindlik Henrik Roonemaa ja mõni teinegi kunagine esiblogija on selle kohustuse nurka visanud. Isegi kirjutan siia ainult töisel eesmärgil ja erablogi läks kinni. Marek Vorstikotkas kirjutab blogisse rohkem sellest, kuidas ta talu taastab ja päris elu elab.

Ei, mehed, see asi läheb tagasi teises suunas. Inimlikumaks. Ja noil Suurtel Vendadel pole varsti mida vahtida. Tulgu mulle hoovi peale ja vaadaku sealt, kuidas ma kardulast muldan või hekki pügan. Telefonilogi nuhkides ei saagi muidu teada mida ma teen.

P.S. Homme panen haige nuhkimisvajaduse kohta siia ühe pikema kirjatüki, mis Arvutimaailma ei mahu.
29 august 2007

Takistusrada Unipressi poole

Reede õhtuks trükikotta. Selline on eesmärk ja pole kombeks tähtaegu ületada. Veits kiire on, aga mitte kriitiline. Jõuab küll, kui midagi ootamatut ei tule. Näiteks möödunud öösel (minu lemmikaeg žurnaali tegemiseks) olid Starmani hooldustööd. Jälle. Teade tuleb nii palju varem, et jõuab juba meelest minna. Kui offline kukud, siis tuleb meelde. Hetkel on kujundaja elektrita. Kella 16st pidada vool tagasi tulema.

Kuna Arvutimaailmal ühes kohas asuvat toimetust pole, oleme muidugi riskide vastu paremini kaitstud :) Kuskil keegi ikka tööd teha saab.
  • Praegu ootan veel Eesti Energia järel, kes artiklit kontollib. Raigo käis vaatamas, kui palju seal arvuteid kasutatakse, et tormistel aastaaegadel vooluvõrgus toimuvast ülevaade oleks.
  • Reportaaž on sel korral Koreast, programmeerijate võistluselt, kus ka Eesti esindus kohal oli.
  • Kaido käis Soomes Suni merekonteinerit vaatamas, mis on servereid täis topitud. Paar kuud tagasi oli sellest AMis promopilt ka. Vist E-Tech'i loo juures, sest seal näidati seda.
  • Intervjuu on septembri numbris mehega, kes müüs kunagi meile koju esimese mõistliku arvuti. Enne seda oli mul küll Sinclaire ZX, aga see oli rohkem mänguasi. Praegu ei seostu ta enam vist kellelegi riistvaramüüjana, seda firmatki pole enam. Küll on tal aga Eesti IT-maailmas oluline roll. Päev peale minuga kohtumist oli tal intervjuu Time'i ajakirjanikuga ja üldse on välismeedia talle rohkem tähelepanu pööranud kui kodumaine. Põhjus on tegelikult lihtne - Google annab lihtsalt otsingutulemusena tema nime.
22 august 2007

Google Mapsi kaardid igasse veebi

Google´i kaartide lisamine oma blogisse või kodulehele on nüüd niisama lihtne, kui Nagi või Flickri fotode lisamine ning umbes sama keeruline kui Youtube´i videote lisamine teksti sisse.
Eile välja kuulutatud uus omadus ilmus kohe ka kõigile kasutajate tehtud Google´i kaartidele: vajutada tuleb kaardi kohal olevale lingile "link to this map" ja seejärel genereeritakse kood, mis tuleb panna oma kodulehe HTML-i. Töötab kõigil lehtedel, kus on lubatud IFRAME´i kasutamine.

Nüüd saab näiteks siinsamas all aknas ära tuua Arvutimaailma juuninumbris esitletud Kõu internetiteenude testil läbitud teekonna. Suurenda-vähenda, nihuta, lülita satelliitfoto- või kaardirezhiimile. Siit lehelt lahkumata.



View Larger Map
16 august 2007

Tarkvaraviga viis Skype´i offlaini

Skype on täna tumm. Skype´i Eesti juht Sten Tamkivi kommenteeris Äripäev Online´ile, et tegemist on tarkvaraveaga. heartbeat.skype.com lubab, et 12-24 tunni jooksul saadakse asi korda.
Tegelikult pole siin parastada midagi. Skype´i downtime on seni olnud väga minimaalne, võrreldes paljude teiste sarnaste teenustega. kasvõi MSN Messengeri maasolekuga sel ajal, kui USAs saabus öö ja oli hea igasuguseid hooldustöid teha, olid inimesed Euroopa ajavööndis vahepeal lausa harjunud.
Kuidas siis sellised tarkvaravead tekivad? Arvutimaailm käis septembrinumbri jaoks mõnes tarkvarafirmas uurimas, kuidas programmikoodid sünnivad. Sellised vead ei teki enam kuhugi panemata jäänud semikoolonist vms. Vead tekivad tavaliselt sellest, kui täpselt masina jaoks kirjeldatakse seda, mida tahetakse. Siis testitakse, täpsustatakse oma soovi, jälle testitakse ja jälle täpsustatakse. Kuni tulemus tundub töötavat.
Katkestusest kirjutab ka nimekaim PC World, siis veel Techcrunch ja ÄP Online.
Seni aga saab asjade kulgu jälgida saidil http://heartbeat.skype.com/.
15 august 2007

Vahepeal ongi vaikus

See ei ole jah iga päev 9-17 töö. Aga nüüd hakkame vaikselt septembri numbriga tööle, et kuu lõpuks oleks valmis.
*
Kaidi Ruusalepp kirjutas mõni aeg tagasi müüdist nimega e-riik. Loole pöörati vähe tähelepanu ja ega kommentaaregi sellele väga palju tulnud - seegi näitaja. Kahju.

Nagu Juhan Parts Arvutimaailma intekas rääkis - palju on veel ära teha. Kuid mitte ainult riiklikul tasandil. Praegu ajan ühte asja eraettevõttega, kes pole veel nelja tööpäeva jooksul kordagi pakkunud ühtegi IT-lahendust sujuvama menetlemise huvides. Hea, et nad vähemalt e-kirju saadavad. Võibolla tiba lähemalt, kui kõik on möödas.
09 august 2007

Ville Jehe ja arvutimaailm

Arvutimaailma august nr on nüüd nädal aega müügis olnud ja aeg likvideerida üks võlg. Kuna Ville vastused ankeedile olid nii pikad, et trükki mahtus kogupikkusest vist isegi alla poole, siis on žurnaalis lubatud need siin blogis täismahus üles riputada.


Milline oli sinu esimene kokkupuude arvutiga?
Esimese kõrgharidusena õppisin automaatikainseneriks TTÜ-s ja seal tutvusime aastal 1988 arvutiga SM 4, mis võttis enda alla ühe 30-ruutmeetrise toa, teises ruumis asusid 12 terminali. Mäletan, et mõned meist said hiljem selle “arvutitoa” keelu, kuna peale antud ülesannete lahendamist oli meil kombeks igavusest süsteemi muukima hakata ja kaasüliõpilaste ekraanidele segadusttekitavaid teateid saata.

Millal said endale esimese oma arvuti?
Vist oli aasta 1991, töötasin kinnisvarafirmas Mendelson & Co peamaaklerina ja õnnestus vähese arvutioskusega juhtkonnale selgitada, et lisaks ühele üldkasutatavale arvutile (mida kasutati trükimasinana peamiselt ilusate kirjade vormistamiseks) peab peamaakleril ikka oma masin olema. Vist oli mustvalge ekraaniga IBM AT, mille saime Hansapangalt (meil olid samad omanikud sel ajal).

Milline oli esimene mobiiltelefon?
Aasta oli vist 1993, Nokia NMT, see mudel number 2, mitte see päris esimene “telliskivi” aga koos antenniga u 30 cm pikk. Maksis 16 000 krooni, see oli sel ajal kolme-nelja kuu palk. See oli meie ettevõttes esimene mobiil ja sain selle ainult tänu ühele väga heale tehingule, mille õnnestumist keegi ei lootnud – seadsin mobiili selle preemiaks. Kandsin telefoni vööl ja seetõttu tuli iga paari kuu tagant pintsaku voodrit vahetada, sest kummist antenn kulutas sinna auke. Mäletan, et sel ajal oli mobiilihelin alati sündmus, kõik pöörasid pead.

Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Vist oli aasta 1994 (aga pole kindel), õppisin meili kasutama, aga seda polnud kellelegi saata. Töökohtadel kasutati arvuteid endiselt vaid dokumentide vormistamiseks, raamatupidamiseks ning tabelarvutusteks. Välissaitidel surfata ei saanud, kuna võrk oli piiratud Eestiga (vähemalt meie firma jaoks). Eestis saite veel polnud, ainuke võimalik tegevus oli oma ühendusepakkuja (oli vist Estpak) FTP-st mingeid mõttetuid mänge alla tõmmata, aga ka see oli suht kallis – maksta tuli sel ajal ju allalaaditud andmemahu pealt.

Milline on sinu praegune tehniline varustatus?
Kaasas alati MacBook ja GPS-iga Smartphone (hetkel htc 3300), telefoni valikul oluline selle sünkroniseeritavus, mis paljude disaini poolest parematega ei õnnestu. Näiteks tuli seetõttu loobuda lemmikust − Ericsson 600i-st. Pildistamiseks Canon 5D, ja veematkale Ixus koos veekindla ümbrisega. Kompassi ja altimeetriga kell T-Touch. Kodus pildipangaks ja HD pildi kuvamiseks 17-tollise touchscreen'iga juhitav Mediacenter PC. Tehnika puhul on elu (loe: andmete kaotamine tehnilise rikke tõttu) õpetanud sünkroniseerimise ja back-up'ide olulisust – tööandmed (kogu meilindus + failid) sünkavad serveriga Delfis, lisaks teeb Mac ise igal keskpäeval olulisest osast tagavarakoopia ja kõige tipuks kord nädalas veel kogu kõvaketta image varukettale, tänu millele saaks Maci kaotuse puhul kohe vanast kohast startida.

Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Mind häirib kõige enam standardite puudumine – tehnoloogilisest aspektist võiks juba mõni aasta kõik seadmed meie ümber sünkroniseeruda meile märkamatult (siis kasutaks seda võimalust ka enamik inimesi ilmselt), aga ikka peab olema selleks “insener”, ehk see oleks justkui minusuguste hobi... See kõik on kinni suurte brändide võitlusest, kes põikpäiselt oma rida ajavad. Teine suurem ärritusallikas on IT-toodete kehv disain, aga see paraneb õnneks iga päevaga. Internetis on suurimaks murelapseks info kohutav hulk, mis takistab aina enam otsitavat leida. Ei imesta, miks enamik inimesi paari-kolme oma lemmiksaidiga piirduvad – surfamisel leitav info hulk tekitab ebamugavust.

Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Kasulikud on mõned ülemaailmsed meililistid, kust laia maailma uudiseid ja infot saan. Internetiraadiot kuulan palju (ka eesti omi) ja uudised ikka Delfist. Blogi ei pea, kuna omadega eelistan ikka füüsiliselt kohtuda ja anonüümset fännklubi ei oma.

Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Tööl umbes 50/50 koosolekud / arvutiga töö, ehk siis arvutiga töö u 4−5 tundi päevas. Meelelahutus... Kui mediacenter näitab HD-filmi, on see arvuti kasutamine meelelahutuseks? Vist küll. Mänge ei mängi, kuigi kontod on enamikes uutes fenomenides lihtsalt progressi lähedalt jälgimise mõttes, näiteks Second Life jms.

Kui sageli sind arvutiviirused murravad?
Viimane kord oli vist aastal 2000. Nii et tubli töö, Delfi IT-tiim, tõesti, hiljem pole enam kordagi juhtunud.

Ausalt − kas oled või oled olnud kunagi tarkvarapiraat?
Hea küsimus – esimeste arvutite sees oleva softi kohta ei tea ma midagi, sel ajal vist keegi ei teadnud... Ehk siis vist olid enamik piraadid. Veel mõni aasta tagasi müüs ju üks ühetäheline arvutifirma enamik arvuteid ilma softita... Kindlasti olen kunagi omanud fototöötluseks või muuks otstarbeks segase litsentsiga softe, kuna litsentsipoliitika selgus saabus meile ju alles kuus-seitse aastat tagasi. Viimasel ajal olen küll puhas olnud – tööks vajalik on alati arvutiga kaasas, fototöötlus (Adobe) tuleb kallimate kaameratega tasuta kaasa, muud spetsiifilisemad vidinad (sünkroniseerimine, varundus jne) olen veebist ostnud, kuigi saaks ka tasuta – aga olen tahtnud toetada tüüpe, kes laias maailmas minusuguste peale mõtlevad (kuidas Maci Windows-telefonidega rääkima panna jms).
06 august 2007

Kommentaaridega spämmija ja spämmi vastu võitleja

Eestikeelne spämm ajaveebide kommentaarides on aga õnneks veel väga harv juhtum. Niivõrd harv, et ainuke suurem säärane spämmipuhang toimus 2006. aasta augustis, kui mõned Timo Tederile kuuluvad firmad hakkasid uut online-mööblipoodi Bas*c.ee reklaamima blogikommentaarides eesmärgiga tõsta pood Google’i otsingus kõrgele kohale.
Timo oli nõus Arvutimaailmaga suhtlema eeldusel, et loos tõmmatakse selge joone nende eksperimendi ja süstemaatiliste spämmijate vahele.

"Meie eesmärk oli hõivata kahe-kolme nädalaga interneti otsingumootorites kõigi meie jaoks oluliste tulemuste seas top 5 positsioonid," selgitab Timo kommentaarireklaami eesmärki. "Selliseid positsioone vastavatud internetikauplus iseenesest ei saavuta."

/Pikemalt augusti Arvutimaailmas/

Liskas intervjuu populaarse kommentaarispämmi vastase Wordpressi plugina Spam Karma 2 autori David-Alexander du Verle'iga. Hetkel õpib ta Pariisis Pierre & Marie Curie nimelises ülikoolis tehisintellekti erialal.

Kuidas on spämmirobotid aegade jooksul arenenud? Kui eristatavad on nad inimestest?

Paljud spämmirobotid on endale kasvatanud kümme näppu, (väga väikese) aju ning saavad spämmimise eest kaks dollarit tunnis.

Mis puutub päris spämmirobotitesse, siis nemad on aegade jooksul arenenud, saamaks üle ja ümber igasugustest spämmivastastest meetoditest. Tänapäeval pärsivad nad kogu veebilehe, krabavad kõik vajalikud failid ning täidavad kõik tarvilikud veebivormid. Samuti töötavad nad suure hulga erinevate IP-aadresside pealt – tõenäoliselt on tegu nakatunud koduarvutitega.99% kommentaarispämmist ei ole üldsegi muutunud. Tegu on sellesama vana lolli robotiga, mis postitab 500 pornolinki, 30 korda järjest, iga võimaliku veebivormi kaudu sinu lehel.

/Pikemalt augusti Arvutimaailmas/
05 august 2007

Kas Digg.ee'st saab elulooma?

Tõnu rõõmustab Digg.ee viimaste nädalate külastatavuse üle. (Graafik GMetrixist.)

Siiani on jäänud mulje, et postitajaks on ainult Tõnu ja hääletajaid pole üldse. Seega ausaltöeldes olen arvanud, et Digg.ee'st ei saa asja lihtsalt kasutajate puuduse või leige suhtumise tõttu. Kui pole viiteid ja/või neid, kes viited järjestusse hääletaks, siis mida sealt ikka vaadata.

Samas oleks sellise hästi töötava viitade edatabeli olemasolu mulle väga meeltmööda ja jälgin huviga, kas Tõnu saab oma projekti käima ja 800 milkut kätte :)
04 august 2007

Teemast mööda: Hispaaniast Marokosse ja tagasi

Olin kolmapäevast reedeni Marokos. Jah, pole Arvutimaailma rida. Internetti sattusin seal ühe korra ja sedagi kogemata ning sülearvuti tiksus tagaistmel ainult teekonna salvestamiseks. Samas, tegu on toimetuse blogiga, mitte ajakirja 1:1 võrgupeegliga. Teiseks - võibolla on kellelegi sellest infost kasu ja mul pole lihtsalt muud kohta kus seda avaldada. Ise enne teele asumist netist kõigile küsimustele vastust ei leidnud. Ehk et ei maksa karta, et siia hakkaks edaspidi kogunema isiklikke südamepuistamisi, kasulikku infot aga võibolla küll.

Eesmärk oli Hispaaniast laevaga Marokos ära käia. Tegelikult olin valmis isegi vähesemaks - peaasi, et Aafrikas käidud saaks. Seletan.

Julgen arvata, et pole just väga levinud teadmine, et Euroopa Liit ulatub kahes kohas ka Aafrika põhjarannikule. Hispaania tükikesed Ceuta ja Melilla asuvad just nimelt seal. Seega oleks olnud üle pika aja jälle Aafrikas käidud ka siis, kui oleksin sõitnud üle Gibraltari väina Ceutasse ja tagasi. Tihe laevaliiklus käib üle väina nelja linna vahel - surfajate lemmik Tarifa ning inetult tööstuse ja sadamate vahele surutud Algeciras Euroopa poolel, Aafrikas Hispaania Ceuta ja Maroko Tangier.

Valisin geograafiliselt kõige lühema trajektoori ehk Algeciras-Ceuta. Lisaks jäi Ceuta puhvriks, et kui piiriületus Marokosse ei peaks sujuma, siis saab siiski rahulikult ringi vaadata, ilma et peaks kohe järgmise laevaga tagasi tulema.

Laevapiletite kohta olen kuulnud-märganud nagu maksaks midagi 18 eurot. Ei leia praegu viidet. Konkreetselt piletit ostma hakates selgus, et edasi-tagasi tekipilet maksab 60 euro ringis. Ei tea, kas talvel oli sooduspakkumisi - praegu ju siin turismihooaeg - või sõidavad lisaks kiirlaevadele ka mõned aeglasemad ja odavamad. Piletite hankimise pärast muret tundma ei pea. Kiirtee ääres Malagast Algecirase on spetsiaalsed putkad ning nende esinemissagedus kasvab sadama lähenedes geomeetrilises progressioonis. Lisaks vehivad Algecirases tänava ääres meeleheitlikult tüübid, kes üritavad pileteid müüa. (Etteruttavalt võib öelda, et kõik sama kordub ka Maroko poolt sadamatele lähenedes.) Lõppeks on sadamaterminalis piletikassad ning ma ei märganud mingit hinnaerinevust sealsetes hindades sellega, mida 100 km varem pakutakse.

Sõidugraafiku järgi peaks laevu väljuma iga poole tunni järel. Piletimüüja selgituse kohaselt ei ole vahet milline laev kai ääres on. Kolme-nelja suurema firma laevad pidid olema ikkagi "üks" ja võtad esimese ettejuhtuva. Minnes nii ka oli, või juhtus olema ees just see "õige" laev. Ei osanud tähelepanu pöörata. Igatahes sai asutada esimesele laevale, mis parajasti just sildus.

Umbes veerandtunnise hilinemisega laev ka väljus, kuid hoolimata ilge tinnaga läbi tiheda udu kimamisest, reklaamides antud ja laeva küljele kirjutatud lubadust - 35 minutiga üle väina - ei suudetud täita. Koos sadamates manööverdamistega kulus tubli tund. Seega vastas tõele enne (vist) Trip.ee'st märgatud hoiatus, et laevad graafikust kinni ei pea. Seda kinnitas ka tagasitee. Sõidetakse nii nagu jõutakse ning vabalt võib olla nii, et kõik laevad on parajasti ühel pool, sina koos 200 higise ootajaga lämbes sadamakoridoris teisel pool.

Lisaks selgus tagasi tulles, et pole sugugi ükskõik millise laevafirma pilet sul on. Aeti tabelist näpuga järge ning pilet vahetati pardakaardi vastu pooleteist tunni pärast toimuvale väljumisele. Niipalju siis iga poole tunni tagant väljumisest. Tõsi, selle pooleteise tunni sees polnudki Aafrika poolel ühtegi laeva sadamas, aga kui tuli, siis kaks tükki korraga ja valida tuli just see õige.

Chek-in ja turvasüsteem on mõlemal poolel sarnane lennujaamadele. Jah, ka laevale minnes valgustatakse pagas läbi, kuid turvakontroll on siiski suhteliselt pealiskaudne. Chek-in'i eripära oli selles, et Algecirasest lahkudes on chek-in vältimatult tee peal ees, kui "lahkuvate reiside" silte järgida. Ühel hetkel vahetatakse pilet pardakaardi vastu.

Ceutast väljudes oli küll kuskil postil sedel, et "vaata, et sa ikka pardakaardi endale vahetad", kuid siis oli lupsti juba turvakontroll läbi ja väravad lahkuvatele laevadele rivis. Tagurpidi tagasi ja chek-in'i otsima! Igal laevafirmal oli oma chek-in ja leida tuli loomulikult see õige. Uuesti turvakontrolli läbides ei huvitanud enam kedagi minu "puhtus". Tuttav nägu lasti joonelt läbi.

Auto ülevedu on mõistlik siis, kui on plaan kauemaks Aafrikasse minna. Edasi-tagasi piletid on autodele kuskil 150-180 euro ringis ning selle eest saab teiselpool kõvasti taksoga sõita või mõneks päevaks autot rentida. Lisaks on Hispaaniast renditud autodel reeglina piirang peal - Marokosse nendega minna ei tohi. Hispaania poolele saab auto jätta otse sadamaterminali ette tasulisse parklasse 20 euri ööpäev. Kuna sadamakompleks ulatub linnast kaugele merre, siis auto linna jätmine ja sealt jala minemine pole just ülearu lihtne plaan. Bensiin on Ceutas umbes 20 eurosenti odavam kui Euroopa poolel.

Auto rent Tangeris on kindlasti lihtsam kui Ceutas, kuigi tipphooajal pidi olema tiba defitsiitne kraam. Ceutas oli aga teisiti. Sadama fujee reisibüroost saaks auto küll, aga ainult Ceutas kasutamiseks. Linna pindala on Wikipedias kirjas, vist 28 km2, ülearu palju sellest autost seal rõõmu tunda ei saaks. Marokosse lubab oma autosid ainult üks rentija, kes asub sadamahoonest väljudes kaks korda paremale pöörates sama hoone teises küljes, trepi all.

Kahjuks oli autorentija Javieril määramata lõpuga siesta käsil ning kohale saabus ta alles siis, kui sadama manager talle helistas ja palus kliente teenindama saabuda. Seni oli möödunud kaks arvatavat siesta lõpuaega ja ajaliselt üle kahe tunni. Lõpuks rollerdas ta ennast kohale ja tegi oma ainukesele saadaolevale Ford Fiestale võta-või-jäta pakkumise. Võtsin. Tingimusel, et ei sõida kolme päevaga rohkem kui 1050 km ja et kui ise tema auto vigastamises süüdi olen, maksan kõik kinni. Kui keegi teine rammib, siis pääsen niisama. Selline standardkindlustus. Järjekorras järgmine mees, kellele autot ei jagunud, ei olnudki enam väga kurb. Võin numbri anda, kui keegi tahab autot reserveerida. Muide, Javier ja tema vend Luis räägivad muidugi kenasti hispaania keelt, kuid ei sõnagi inglist.

Kokkuvõtteks - kui eesmärk on kindlasti Marokosse minna, siis on Tanger ilmselt mõistlikum maabumispaik, kuigi juttude järgi valitseb seal kaos jm kohalikule kultuurile omane. Tangerist paar päeva hiljem mööda sõites ei tundunud sealne keskkond sugugi hirmuäratav. Hoopis kõige tuttavlikum nende päevade jooksul. Minu trajektoor viis läbi linna umbes nii nagu Tallinnast läbi sõites kasutada Peterburi teed ja Järvevana teed kuni Rocca al Mare kaudu linnast välja. Samamoodi olid tee ääres autokauplused, kaubalaod, läbida tuli mõned ringteed ja fooridega reguleeritud ristmikud, suunaviidad tegid oma tööd pareminigi kui Tallinnas. Kuid Tallinnast ses' osas parem olla pole muidugi mingi kunst.

Maroko piirini on läbi Ceuta mõni kilomeeter sõitu. Viidad on olemas, Maroko nimekuju oli vist prantsuspärane, aga aimatav. Vaatasin Rebaseonu reisi meenutusi enne sõitma hakkamist ja neist oli tiba kasu. Kirjutan enda kogemuse pikemalt lahti.

Tee kulgeb mööda Vahemere kallast ja eksimist pole karta. Kisub järjest rahvarohkemaks ja räpasemaks. Piiripunkt on piki rannikut kaunis pikk solge. Mööda piiikka-piiikka kanapuuri seda jalakäiana ületada on ilmselt paras piin. Hispaania piirivalve ja toll ainult viipab käega - sõida edasi. Maroko võimud on seevastu teisest puust. Kulged autoga, näitad passi ning maalesisenemise lipikut (mina sain selle ingliskeelsena koos laevapiletiga, aga nagu Rebaseonu kirjutas, kuskil neid piiripunktis jagatakse ja lollikestele hangeldajad müüvad). Kuhugi maani on neist dokumentidest küllalt, siis tuleb välja, et midagi on puudu ja kehakeeles saadetakse sind kuhugi eemale seda hankima. Auto tuleb järjekorrast kõrvale parkida.

Piki piiripunkti on palju ilma igasuguse tähistuseta ehitussoojakuid, millel trellitatud aken ees ja paar tusase näoga piirivalvurit sees. Kahepeale on neil ka üks arvuti. Järjekorrad olid igal pool mõne inimese ringis, aga ei edenenud kuidagi. Sättisin ennast ühte sappa. Puuritatud piirivalvur märkas mind üle teiste ja vehkis näpuga nii, et võis aru saada "sellist värvi passiga pole sul siia asja".

Naaberputka sabas seisis üks valge pearätikuga naine, kes küsis soravas inglise keeles, et kas mul on vaja sissesõidutemplit. Vist küll, vastasin. Seisime. Selgus, et igal seisjal on peo passe täis ja läheduses perekond. Kaua tuli seista. Lõpuks oli minu kord pass trellide vahelt sisse pista. Paks pahur viskas tülpinult pilgu peale ja andis passi pikale pahurale ning saatis selle kongist välja. Haakisin sappa. Ilma minuta ei lähe mu pass kuhugi, olgu või pagunikandjaga.

Katsetasin peale mõningast vantsimist tüübiga inglise keeles suhelda ja selgus, et natuke ta tönkas. Olime teel ülemuse juurde kontrollima, kas Eesti kodanikele on Maroko viisavaba või mitte. Klaar. "90 päeva poole aasta jooksul alates 2004. aastast," targutasin. Ei veennud. Ülemus pidi kladest järgi kontrollima.

Tagasi oma kongis vahtisid paks ja pikk pahur passi veelkord läbi, paks lõi sissesõidutempli, toksis sissesõidulipikult mingid andmed ka arvutisse ning kirjutas pastakaga passi koodi. Need olid tal käsitsi ühe paberitüki peale kirjutatud ning peale iga koodi kellegi passi kandmist tõmbas vastava oma paberilehel maha. Kõva süsteem.

Templi ja koodiga varustatud pass oli piisavalt hea selleks, et mind piiripunktist välja lubati. Ahjaa, kuna öömaja kohta oli mul sissesõidulipikule kirjutatud paljutähendav "HOTEL", siis täpsustava aadressi küsimise peale ütlesin esimese lähemalasuva linna nime, mis meelde tuli. Piisas. Hiljem hotellides kanti passi kirjutatud numbri-kood ka hotelli kladesse

Tagasiteel võttis piiriületus vähem aega ja ainus teravam elamus oli mingi autodokument, millest piirivalvurid hirmsasti puudust tundsid. Jäi mulje et see peaks olema roheline. Javier oli pannud kaasa mapi autodokumente ja enamus neist olid rohelised, kuid need piirivalvureid ei huvitanud. Hetkeks jäeti mind üksi, siis saabus üks tagasi ja teatas "juu doont häv it". Kuid lisades juurde intonatsiooni ja kehakeelega kaasnenud vigurdused, siis üritas ta öelda "sul ei peagi seda olema, vabandust".

Ka riigist väljudes tuli täita veel samasugune lipakas nagu sisenedes, kus kirjas passiandmed ja reisi eesmärk ning oligi kõik. Lisaks ka väljumistempel - kusjuures mõlemad templid ja käsitsi kirjutatud numbrikood olid kõik erinevatel lehekülgedel - ning kui viimane piirivalvur oli passi lapates nii templid kui koodi üles leidnud ja üle vaadanud, pääses juba sõbralike ja kärmete hispaania piirivalvurite juurde.

Jah, kirjapanduna oli kõik suht lihtne ja tehtav ning veendumus, et kõik on tehtav, aitab ka piiripunkti närvipinge üle elada, aga see ei tähenda, et pärast poleks kergendavat pääsemise tunnet.
*
Praktilise reisiinfo kõrvale subjektiivset niipalju, et Maroko on Maroko - araabiamaa Aafrikas. Lõvisid ja neegreid sealt ei leia.

  • Tetouanist Oued Laousse sõit on tõesti maaliline, kui tee mere äärde jõuab. Kõrged vaated, käänuline tee. Kui pole tegu enesepiitsutajatega, siis pikemalt pole vaja rannikuäärset vast nühkidagi.
  • Ühe sõidurea laiuse asfaltribaga tee Chefchaoueni on veidi teistsugune ja huvitav jätk eelnenule.
  • Vahepealne trass, mis kaardilt näha, kuni Asilah'ni, ei ütle suht midagi uut. Kõik teed on palistatud arbuusi- ja melonimüüjate putkadega, pluss sibula ja küüslauguvanikud ning keraamika.
  • Asilah'st põhjapool on hirmus laiad ja täiesti inimtühjad rannad (va mingist hurtsikust välja hüppav papi, kes kontrollib sind eemalt, samas viibates sõbralikult, et "mine-mine", aga arvestades Maroko politseiuputust ja totaalset kontrolli, siis see papi enam ei üllata.). Mujal olid rannad niipalju kui nägin kas keskmiselt või üle mõistuse palju kohalikke täis. Pirita ja Pärnu ranna tipp-päevad on selle kõrval lapsemäng. Valgeid inimesi nägin kaks korda. Üks suur valge hiidnaine kuskil tänaval ja üks iiri pere Asilah' lähedal hotellis.
  • Põhjarannikul on eriti kena Ksar es Srhirist (kirjapilt siin-seal erinev) idapoole jääv tee. See kulgeb Euroopa poolelt kenasti näha olevast suursugusest mäestikust läbi, kusjuures on nii lai, et sinna võiks 4+4 sõidurada maha joonida. Tõsi, seda alles ehitatakse ja kopad on igal pool ametis. Pole varem mägedes nii laia ja võimast tee-ehitust näinud. Megatee rajamise põhjuseks on ilmselt sinna samma põhjarannikule parajasti rajatav uus suur sadam.

Kui kellelgi kunagi siin avaldatud infost kasu juhtub olema, võib kommentaaridesse "aitäh" kirjutada. Siis tean, et kirjatöö läks asja ette ;)

P.S. neljapäeva hommikul läks värske AM trükikojast välja. Ei tea mis seisus levi on, aga kui keegi poes või postkastis näeb, võiks operatiivselt märku anda.

02 august 2007

Kellel on ilusam leviala

Kohe-kohe lettidele ja postkastidesse jõudva Arvutimaailma vahel on ka iga suve traditsioniline teema - kuidas metsas Internetti saada ja palju selle eest raha röövitakse.

"Röövitakse" polegi ehk enam väga täpne sõna selle kohta, mismoodi mobiilioperaatorid nüüd raha kasseerivad mobiilse interneti eest, sest sellest kevadest muutusid EMT, Elisa ja Tele2 nagu üks mees mõistlikuks ja tulid välja kuutasupakettidega. Lisaks veel Televõrkude Kõu internet, mis paljud paiksed külaelanikud ära võlus. Möödunud suvel üle EMT uue põlvkonna HSDPA võrgu netti sukeldudes aga tabas ebameeldiv üllatus, kui võrguarvutiks oli sisseehitatud SIM-kaardipesaga sülearvuti - uus Windows Vista suudab sekunditega üle kiire 3,5G võrgu alla tõmmata megabaitide kaupa infot, mis megabaiti maksustava paketiga mõneminutise netiskõõlumise ülikalliks muudab.
Mulle endale hakkas nendest pakettidest kõige rohkem meeldima mobiilinterneti päevapilet - Elisa pakub seda 12-tunniseks Internetis surfamiseks 15 krooni eest, loodetavasti ka teised operaatorid mõtlevad midagi sellist varsti välja. Ilmselt ei sobi see aga neile, kes väga tihti võrku üle mobiili vajavad, kuid nädalavahetuseks maale või matkale sõites on just päevapilet mugavam ja odavam kui kuutasu.
Ja kui rääkida sellest, kellel on kõige kvaliteetsem ja kellel kõige ilusam leviala, siis täna avalikustatud Sideameti uuringust selgub nii mõndagi. Huvitav, kas EMT seab tulemused kahtluse alla või ongi vaikselt leppinud olukorraga, muutes oma reklaamsõnumit "kõige kvaliteetsemast" --> "meiega oled esimene".

Foto NAGI's: Televõrkudega Pärnus CDMA-internetti püüdmas.

Kontakt:

merlis (ät) am.ee
kaido (ät) am.ee

Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.

Juuni Arvutimaailm

Juuni Arvutimaailm

About Me

Blog.tr.ee
Skeptik.ee