02 oktoober 2007

Mitmekülgsus ja kahepalgelisus

Jan Willemson
Cybernetica vanemteadur

Haridus on ohtlik relv. Kui kujuneva isiksuse teadmisi õppeprotsessis täpselt doseerida, saab ta muuta lennukikaaperdajast suitsiiditerroristiks või poolearuliseks nolgiks, kes Toompeal rusikat viibutamas ja "fašistõ, fašistõ" karjumas käib.

Probleem ei teki siinjuures sugugi mitte sellest, mida inimene teab, vaid sellest, millest teda eemale on hoitud. Kui klassikalistes distsipliinides (kaunid kunstid, loodusteadused, keeled) koosneb meie õppekava sajanditega paika loksunud teemadest, siis uutes ainetes (nagu näiteks arvutiõpetus) tuleb settimist ilmselt veel kaua oodata. Samas peaks ka arvutiõpetust juba praegu ikka kuidagimoodi õpetama. Kuidas aga teha seda nii, et koolilõpetajatel täna omandatud teadmistega ka tööle minnes veel midagi teha oleks?
Praktika näitab, et enamiku tarkvarapakettide eluiga ei ületa oluliselt 510 aastat, mis on hariduse seisukohast väga lühike aeg. Seega tuleks õppeprotsessis rõhuda mitte mõne konkreetse programmiga tutvumisele, vaid üldistele põhimõtetele, mitmekesisusele ja pidevalt uueneva keskkonnaga harjumisele. Oma rikkuses pakub informaatika selleks õnneks väga palju võimalusi – juba erinevaid tekstitoimeteid võib leida sadu, lihtsamatest rakendusprogrammidest rääkimata. Kummatigi õpetab enamik koole millegipärast vaid ühe tootja ühte redaktorit – Microsoft Wordi. Miks ometi, kui olemas on nii palju vabavaralisi alternatiive?
Üks argumente, mida vabavara leviku tõkestamiseks sageli kasutatakse, on see, et vabavara pole kaugeltki tasuta ja isegi kui tema omandamiseks midagi ei maksta, tuleb arvestada ülalpidamis- ja koolituskuludega. Ülalpidamisest ei pääse me muidugi ühegi toote puhul, kuid koolitusega on lugu trikilisem. Kui nii mõtlema hakata, ei tasuks inimesi ka lugema ja kirjutama õpetada, sest õigekirja korralik omandamine nõuab aastaid investeeringuid. Kummatigi ei protesteeri me tavaliselt kirjaoskuse levitamise vastu, sest ühest küljest on inimkonna kogemus tõestanud selle kasulikkust ning teiseks on meil olemas vastav riiklik haridussüsteem.
Arvutitundmist on (minu arvates õigustatult) nimetatud teiseks kirjaoskuseks ja seetõttu on põhjendatud ka selle õpetamine üldhariduskoolis. Eestis kunagi kehtinud riiklikest õppekavadest leiame muu hulgas ka arvutiõpetuse nimelise aine. Enne käesoleva kirjatükiga edasiminemist lubatagu teha lugejatele väike viktoriin ja küsida, mis aastal Eestis viimati informaatikatunnid toimusid?
Õige vastus: 1990.−91. õppeaastal said kõik koolilapsed kohustuslikus korras 12. klassis vähemalt kaks tundi nädalas arvutiõpetust. 1991.−92. õppeaastal kehtis see veel vaid reaalharu kohta, 1992.−93. õppeaastal polnud arvutiõpetusele enam üldse tunde ette nähtud ning alates 1993.−94. õpeaastast kadus see aine niisugusel kujul kooliprogrammist. Arvutitundmine ise jäi küll sisse, kuid informaatika muutus nn läbivaks teemaks, sattudes nõnda ühele pulgale näiteks karjääriplaneerimise ning säästva arenguga. Esimese hooga ei kõlagi läbiva teema staatus väga halvasti – miks ei võiks tekstiredaktorit õpetada emakeele-, tabelarvutust matemaatika- ja presentatsioonivahendeid ajaloo- või geograafiatunnis? Veidi sügavam analüüs näitab aga kätte kitsaskohad – matemaatikaõpetajal on ka oma aine materjali rohkem kui õppekava talle tunde ette näeb, lisaks ei oma paljud õpetajad ise vastava tarkvara kasutaja oskusigi, õpetamisest rääkimata.
Läbivate teemade õpetamine juhindub haridusministeeriumi kinnitatud pädevustest, mis õpilasel vastava kooliastme lõpuks peavad olema. Informaatika osas sõnastatakse nad üheteistkümne punktina üsna üldsõnaliselt ja (õnneks või kahjuks) konkreetseid tarkvarapakette ja platvorme nimetamata. Samas on selge, et mingeid programme tuleb õppetöö käigus ikka näidata ka. Kuidas saab riik suunata seda, millist tarkvara koolides kasutatakse? Õige vastus: formaalselt mitte kuidagi, sest koolid on kohalike omavalitsuste haldusalas ning õppekavast väljapoole jäävad küsimused (nagu näiteks tarkvara valik) lahendatakse detsentraliseeritult.

Eesti hariduse inetuim sobing
Kummatigi ei tähenda see, et riik ei saaks protsesse kaudselt mõjutada, olgu siis enda algatusel või kellegi "omakasupüüdmatul" soovitusel. Nõnda sündiski 18. detsembril 2003 üks Eesti hariduse lähiajaloo inetumaid sobinguid. Uhke nime "Partnerid õppimises" all sõlmiti haridus- ja teadusministeeriumi ning Microsofti koostööleping, mis on riigile esmapilgul väga soodne. Haridusasutused saavad Microsofti põhitooteid (Windows ja Office) palju odavamalt või hoopis tasuta, vastutasuks ei taha korporatsioon peaaegu midagi; kui, siis vahest ainult seda, et koolis räägitaks legaalse tarkvara kasutamise tähtsusest.
Järsku ununesid riigiisadel eesotsas toonase minister Maimetsaga kõik "tasuta tarkvara läheb lõppkokkuvõttes kallimaks" argumendid ja muidu hirmkalli toote allahindluse saamise nimel tormati lepingut sõlmima samasuguse innuga nagu Lõuna-Ameerika indiaanlased kunagi peeglikildude vastu kulda jagasid. Keegi ei vaevunud analüüsima, miks Microsoft sellisest lepingust üldse huvitatud on ja mida see Eestile pikemas perspektiivis endaga kaasa toob. Nõnda sai riigist poolkogemata tarkvaragigandi reklaamiagent, kelle tegevusest tõusva tulu Microsoft ehk alles kümnekonna aasta pärast kokku korjab, kui praegused koolilõpetajad kunagi ise tarkvarasoetamisotsuseid langetama hakkavad.
Juba praegu võib öelda, et niisugune reklaamistrateegia töötab väga hästi. Üks mu tuttav noor daam lõpetas sel kevadel Tartu Ülikooli. Oma lõputöö kaitsmise ettekande pidas ta käsitsi kirjutatud slaidide abil, sest tema sülearvutis polnud PowerPointi. Võtsime siis hiljem arvuti üheskoos ette ja Start-menüüst ilmus välja täies koosseisus OpenOffice.org. Niisugune tööriist nagu Impress ja tema asumine kahe hiirekliki kaugusel tulid värskele kõrgharitud spetsialistile täieliku üllatusena.

Haridusprogrammid kitsal mängumaal
Kui Microsoft oleks tõeliselt huvitatud Eesti arvutihariduse edendamisest, leiaksime tema poolt haridusele suunatud programmidest ilmutatud viiteid vajadusele laiendada õppurite silmaringi erinevate tehnoloogiate, toodete ja platvormide tutvustamise kaudu. Paraku jääb see hetkel veel unistuseks.
Microsofti kahepalgelisus tuli hästi välja läinud kevadel, kui korporatsiooni Eesti esinduse töötaja Andres Sirel käis TÜ arvutiteaduse instituudis propageerimas tudengite tehnoloogiavõistlust Imagine Cup. Suurepäraselt ameerikalikku esinemislaadi valdav noormees rääkis instituudi õppejõududele sellest, kuidas Microsoft otsib säravate silmadega üliõpilasi, kes huvituksid uuenduslikest tehnoloogiatest ning sooviksid neid võistlusel rakendada. Kui küsisin, kas kasutada tohib ka mõnda teist platvormi peale Microsofti oma, oli vastuseks lühike “ei”. Nõnda siis olgem innovaatilised täpselt Microsofti poolt ette määratud raamides.
Lõpetuseks tahan pöörata lugeja tähelepanu praeguse valitsuse koalitsioonileppele, mille majandus-, maksu- ja eelarvepoliitika peatüki punkt 18 sätestab: “[Valitsusliit] tagab vaba ja õiglase turukonkurentsi ettevõtjate vahel. Monopolide, kartellide ja turumanipulatsioonide suhtes, mis kergitavad tarbijahindu, rakendatakse riiklikku sundi”.
Arvestades, et Microsoft on Eesti turul üks monopoolsemaid ettevõtteid, näeks ma heal meelel olukorra parandamiseks riiklikku sundi ja seda eriti hariduses kui ühes kõige tundlikumas ja meie tulevikku kõige enam mõjutavas valdkonnas.
Ahjaa. Seesinane koalitsioonilepe ripub valitsuse veebis Microsoft Wordi .doc-formaadis.

(Jan Willemsoni kolumn ilmus septembri Arvutimaailmas.)

0 kommentaari:

Kontakt:

merlis (ät) am.ee
kaido (ät) am.ee

Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.

Juuni Arvutimaailm

Juuni Arvutimaailm

About Me