Arvutimaailma toimetus

Tegelen parajasti uudistekülgede koostamisega. Üks kuu jooksul laekunud teadetest pajatab Veebivennast, mis peaks lapsi õpetama interneti ohtudega toime tulema. Tänuväärse projekti üks osa põhjustas aga eelmisel nädalal alljärgneva jutuajamise.

Jan Willemson: täna netti ilmunud jussi multikat oled juba näinud?
Merlis Nõgene: ei ole näinud
Jan Willemson: vaata. see on masendav
Jan Willemson: ma saan aru, kui jäätisevabrik ostab ühe jussi multika ära ja reklaamib jäätist, aga et microsoft ostab ühe multika selleks, et intellektuaalomandi kaitset kuulutada ...
Merlis Nõgene: Seekord aitab Veebivend Jussil ja Riinal aru saada sellest, kelle omad on pildid fotoka sees. see?
Jan Willemson: just
Jan Willemson: mul oli algusest peale karvane tunne, et see veebivenna kampaania ei ole ainult laste kaitseks mõeldud ...
Jan Willemson: ega microsoft muidugi üksi jussi-filmides üle ei pinguta ... alguses olid need filmid tõesti toredad ja lastepärased ... juss suusatab ja teeb tõruloomi ... aga nüüd on ainult üks lausreklaam ... kahju
Merlis Nõgene: eino lastest laseb see lugu täiega üle. ma ei kujuta ette kui vanalt nad võiks sellest üldse aru saama hakata. küll aga näitab MSi meeleheitlikust, kui arvatakse et sel moel saab paguneid teenida
Jan Willemson: noh, riiklikus õppekavas on intellektuaalomandi asju mainitud põhikooli lõpus. ehk umbes sealmaal tekib noorele inimesele tõesti niipalju arusaamist, et üldse omandiasju lahti mõtestada
Merlis Nõgene: põhikooli mimmud käivad valedokumentidega ööklubi peldikus ***** tegemas mitte ei vahi jussikesi
Jan Willemson: :D
Merlis Nõgene: "Kui eelmise aasta Veebivenna kampaania oli suunatud kuni seitsmeaastastele lastele, siis seekord harib Veebivend kõiki alg- ja põhikooli õpilasi." Samas "14. Täiskasvanud. www.lastekas.ee on lastele mõeldud keskkond. Selles keskkonnas loetakse täiskasvanuks üle 15 aastaseid."
Jan Willemson: ma jään ootama kui tuleb jussi multikas kus räägitakse legaalse tarkvara kasutamise tähtsusest :)

***
Kuigi seaduste õpetamine on tore asi, siis antud juhul tüütatakse mu meelest lapsi küll täiesti ebavajaliku teemaga. Ma juba kujutan ette, et kui mõni laps sellest tõesti aru saab, mida klipp öelda tahab, siis läheb koolis kakelungideks teemal kelle pilt ikka miski on ja kas seda tohib reitti panna või mitte. Kui sõbrad muidu tülli lähevad, siis hakatakse nõudma enda tehtud pilte teiselt tagasi jne.

Eluks vajalikke teadmisi peaks andma ikka siis, kui selleks õige aeg on. Aga jah, muidugi on maast madalast "minu oma!" nõudma õpetatud inimesele hiljem lihtsam selgeks teha, et kellegi tarkvaratoode on tolle teise oma ja seda ei tohi luba saamata/ostmata kasutada.

Olen unustanud märkimisväärsete pressiteadete levitamise. (http://pressiteated.blogspot.com/ siin vist seda pole ka, kuigi üks Samsungi oma on ja digimaailmast leiab neid pärle ikka sageli.)

Allpool siis üks nädal vana Starmani teade. Ma pole küll ise praegu peale EPLi sõpradega kohtumist kõige sirgem mees, aga järgnevat annab välja pitsitada isegi umbjoobes:

Starman hakkab Google iga koostööd tegema
Starman sõlmis maailma ühe juhtiva interneti sisuteenuste tootja Google iga koostööleppe, mille kohaselt hakkab Starman alates 8. novembrist pakkuma oma klientidele internetipõhist e-maili teenust Google`i palju populaarsust võinud Gmaili platvormil.
Starmani ja Google i ühine meiliteenus hakkab kandma nime "Smail" ja see muutub Starmani lepingulistele klientidele kättesaadavaks alates 8. novembrist. "Smail" hakkab põhinema Google'i üle maailma palju populaarsust kogunud "Gmaili" keskkonnal, mida paljud internetikasutajad peavad üheks parimaks internetipõhiseks e-posti teenuseks.
Starmani kommunikatsioonijuhi Timo Hartikaineni sõnul tähendab muudatus Starmani klientide jaoks senisest olulisemalt mugavamat teenust - suuremat kirjakasti mahtu (mõnekümne megabaidi asemel ligi 5 gigabaiti ja see suureneb pidevalt), dokumendihaldust, võimalust mobiiltelefonilt mailboksile ligi pääseda, vestlust (chat), mitmekeelset kasutajaliidest (s.h. eesti ja vene keel). ""Smaili" aluseks olev Google i "Gmail" on võitnud maailmas väga paljude kasutajate poolehoiu tänu oma kasutajasõbralikule ning intuitiivsele keskkonnale," märkis Hartikainen.
Uus "Smaili" keskkond toetab ka oluliselt paremini POP3 serveri abil kirjade allalaadimist ning SMTP serveri abil saatmist. "Smail" on kättesaadav aadressilt www.smail.ee.
Starmani senist webmaili kasutab ca 6500 inimest, kelle meilikontod viiakse üle "Smaili". Starmani e-postiteenuse kasutajate meiliaadressi lõpp hakkab senise "starman.ee" asemel olema "smail.ee". Kehtima jäävad siiski ka senised "starman.ee" lõpuga aadressid, mis suunatakse edasi uuele aadressile. Starmani praeguses webmaili keskonnas olevad sissetulnud ja saadetud kirjad kantakse edasi Smaili keskkonda.
Starmani senine webmail on käigus alates 2001 aastast ja oli tänaseks nii mahtude kui tehnilise lahenduse poolest ajale jalgu jäänud.
AS Starman on Eesti suurim kaabellevivõrgu baasil televisiooni-, interneti- ja telefoniteenust pakkuv ettevõte, millel on kokku üle 130 000 digi- ja analoogtelevisiooni kliendi. Lisaks kaablivõrgule edastab Starman telepilti ka maapealse leviga digitaaltelevisiooni ZUUMtv vahendusel. AS Starmani aktsiad on kaubeldavad Tallinna Börsi põhinimekirjas.

-----------------------------------------------

Raigo käis möödunud nädalal Starmanis külas. Hommikul saan ehk loo kätte, siis näeb, kuidas neil muidu ka läheb. Pressiteadete kirjutamist tuleb veel küll lihvida.

Kuna algses tekstis oli ka palju küsimusi Helmese kohta, siis osa neist ei mahu sisse ja panen osa neist juba praegu siia välja. Lugu ise ilmub järgmisel nädala lõpul novembri Arvutimaailmas.

Kümme päeva on läinud märkamatult. Suur osa ajakirjast on koos. Siit-sealt mõned lood veel puudu. Reedeks peaks kõik valmis olema. Traditsiooniline tihe lõpunädal.

Suur wifi-ruuterite võrdlustest jõudis esialgsel kujul toimetuse serverisse alles kümmekond minutit tagasi ja hommikul hakkab kujundaja sellega vaeva nägema.
*
Ühe töötemaatikaga servapidi seotud isikliku otsuse tegin möödunud nädalal. Vahetan mobiilioperaatorit. Lugu sai alguse telefonikõnest, kus Tele2 palus luba firmale pakkumine teha. Lubasin. Saadeti. Lugesin.

Juhuslikult sattusid nad õigesti ajastama, sest olin just käinud EMTis mõni päev varem, sest SIM-kaart oli ära väsinud. Käisin läbi lausa EMTi peamajast Lasnamäel. Kolm oli vist neid klienditeenindaja laudu, inimesed sebisid seal, jutustasid omavahel, ühel oli klient ka.

Võtsin numbri ja ootasin. Vaatasin kõik stendile laotud telefonid üle, igavlesin. Lõpuks küsisin, kas see numbrisüsteem on ikka kasutusel ja töötab - äkki passin niisama lollit samal ajal kui klienditeenindajad omavahel lobisedes aega parajaks teevad. Eesti teeninduskultuur ei luba ju hõigata ka, et astuge lähemale (va. McDonaldsi "vaba kassa, vaba kassa!":). Ei, vastuseks sain, et süsteem töötab.

Passisin veel natuke ja lõpuks üks preili halastas ning lõi minu numbri tablool põlema. No ei olnud meeldiv sissejuhatus. SIMi vahetus käis õnneks lihtsalt.

Ütlesin, et võtaks firmasse ühe numbri juurde ja lõpetaks ühe kõnekaardi kasutamise. Pakuti seal ühte ja teist, aga suurt vahet ei näinud. Helistan ma nüüd siis 2.75 või 2.50 minut... Rõve kallis tundis ikka, aga nagu tavaliselt, laiskuse on see, mis lubab operaatoritel koorida, sest kliendid ei viitsi paketivahetusega tegeleda. Lõin käega ja läksin minema.

Niisiis lugesin Tele2 pakkumist, mida üldjoontes juba telefonis tutvustati. Kuutasusid ei ole, miinimumarved 35 krooni telefoni kohta, firmasisesed kõned tasuta, alates 2009. aastast 25 senti minut + käibemaks. Sellistel tingimustel võin ma proovida küll, kas Tele2 kasutades tuleb veel endiselt levialadesse väljasõite korraldada. Elu esimene mobla oli Q-GSMist, üks neist Motoroladest, mis esimesena alla 1000 krooni maksid. Ehk on nüüd ka seal firmas uued ajad. Saab näha.

Epiloog neljapäeval allakirjutatud lepingule Tele2ga saabus täna, kui EMTist helistati ja küsiti miksme ära läheme. Teooria oli neil ka - kas sellepärast, et Tele2 pakkus tasuta telefone. Või et äkki nemad tegid midagi valesti.

Misma oskan öelda, eks aastate jooksul on ikka jamasid olnud. Küll saab ka Tele2ga olema. Küsimus on selles, palju sellise jama teenuse eest maksta tuleb ;) Vana sõpruse poolest võin näidata EMTile näpuga kätte koha, kus Viimsi poolsaarel on keset tiheda liiklusega Randvere teed kapitaalne leviauk. Homme hommikust peaks Tele2 SIMid tööle ärkama ja siis saab katsetada, kuidas neil seal levib.

Olympic Entertainment Groupi IT-juhi Indrek Jürgensoni sõnul võimaldab Olympicu väiksus ja paindlikkus julgelt juurutada uusi ja modernseid lahendusi, mida on suurtel kasiinoettevõtetel kaunis kulukas sisse viia.
/.../
Kui Jürgenson veidi vähem kui viie aasta eest Olympic Entertainment Groupi IT-juhi kohale asus, oli teda ümbritsev keskkond sootuks teine. “Siis oli seis umbes selline, et mänguautomaatidel olid veel vanad monitorid oma sissepõlenud pildiga. Nii et kui automaadi välja lülitasid, oli tal täpselt samasugune pilt ees kui töötades,” muigab Jürgenson.
/.../
Kogu Olympicu süsteemi kuuluvate mänguautomaatide info, ehk kui palju sinna on raha sisse pandud ning kui palju on võite välja läinud, jookseb kokku ühte peaarvutisse. “Kogu selline info jookseb krüpteeritud kujul kokku klastersüsteemi. Kõik võrguotsad on meil dubleeritud. Interneti providerid on samuti dubleeritud, nagu ka kõik teised kriitilise tähtsusega süsteemid,” loetleb Jürgenson.
/.../
“Tehnoloogia poole pealt kasutame me parimaid seadmeid: serveritest tavaliselt HP-d, võrguseadmetest tavaliselt kas HP-d või Ciscot ning storage’i seadmetest EMC-d. Seega on suhtumine selline, et väga odavaid lahendusi me ei kasuta.”
/.../
Samas on Olympic oma kasiinodes kasutatavate IT-süsteemide ja -lahendustega ajanud lati nii kõrgele, et mitmed välisriikide kasiinoketid on käinud Eestis asjaga tutvumas, et ka ise sarnased lahendused kasutusele võtta.
/.../
Indrek Jürgensoni kinnitusel mõistab Olympicu suuromanik Armin Karu ideaalselt uuenduslike lahenduste vajalikkust ning see on ka kasiinogrupi edu üks põhjusi. “Armin saab aru, et see kõik on väga oluline. Samas käib ta ka teiste tegijatega väga palju tutvumas – nii Las Vegases kui mujal.”

(täismahus oktoobri Arvutimaailmas)

Homme möödub kolm nädalat oktoobri Arvutimaailma trükki saatmisest. Sel korral on üle pika aja jälle viis nädalat kahe deadline vahe. Vahel juhtub nii.

Kuigi kolm nädalat on tiksunud suht rahulikult võrreldes nende kahe töise nädalaga, mis tavaliselt deadline'ile eelnevad, siis päris palju on ikka tehtud. Lihtsalt kuna tähtaeg on kaugel, siis koguneb materjal stressivabamalt.

Kaido on teinud suuuurt suuurt võrdlustesti, mis nõuab mahtu muudegi rubriikide arvelt. Ta käis ka Tõnu Samueliga kaasas wardrivingul, mida põgusalt päevameedia juba kajastas. Paar fookuse lugu on valmis, reportaaž, persoonilugu... rida labori kola testitud.

Kuid nüüd tuleb pöördeid tõsta ja hakata taas süstemaatiliselt kõike kokku panema.

Suur tänu kõigile, kes on võtnud vaevaks tasuta AMide jagamise tuules ühendust võtta ja oma ideid pakkuda, millest AM võiks lähitulevikus kirjutada.

(Reportaazh oktoobri Amist)
Tuumafüüsikutega CERNis on lõunat süüa raske. Piisab vaid prantsuspärase kala pealt jutt viia sealsele 27 km pikkusele hiigelkiirendile, kui teema kaldub müüonite, positronide ja neutriinode maailma ja võhikul jääb üle vaid suud maigutada. Siiski – Arvutimaailma reis Universumi saladuste juurde Euroopa Tuumauuringute keskuses CERNis Genfi külje all tõi selgust nii mõnelegi põhimõttelisele küsimusele.
Näiteks küsimus, kas korraga kogu Internetis liikuvat infot oleks võimalik ühest punktist laiali saata, sai jaatava vastuse. Kuid see ei lahenda muidugi universumi tekke müsteeriumi. Küll aga on elementaarosakeste katsete juures vaja enam-vähem arvutusvõimsust, mida seni planeedil Maa pole nähtud. Siit saab vastuse ka küsimus, miks me tuumauuringutest kirjutame just arvutiajakirjas.
Niisiis istuvad CERNi Galileo väljakul asuv hiiglaslik kerajas ehitises, mis muuseas on üleni puust, lõunalauas Balti riikide ajakirjanike vastas üsna juhuslikult samasse lauda sattunud kommunikatsioonisüsteemide ja võrgunduse tiimijuht David Foster ning veel üks kohalik insener, kes, nagu selgub, pole samuti mitte niiväga tuuma-, kui rohkem IT-teadlane. Aga teavad nemadki, mis seal maa all tehakse.
"Enam suuremat ringikiirendit teha pole mõtet," ütleb Foster 27 kilomeetri pikkuse tunneli kohta 100 meetri sügavusel maa all, mida nimetatakse suure kiirendi tunneliks. Kui ehitada veelgi suurem, siis mitte ükski vägi ei pea enam osakesi selles kinni. Järgmisena, kui peaks vajadus tekkima, ehitatakse lineaarkiirendi, näiteks 50 km pikkune. See on siis üks pikk ja sirge tunnel. Praegune tehnoloogia lubab sellist sirgjoonelist kiirendit juba rajada. Kuid mida seal uurima hakataks, selle peab välja selgitama praeguse hiigelkiirendiga katseid tehes.
Selgub, et sealkandis alustati kiirendi ehitamist juba 80ndatel. Ehitati, kuid veel ei teatud, kuhu 30-40 aasta pärast võib tehnoloogia välja areneda. Loodeti, et ehk on siis juba tehnika nii võimas, et hiigelkiirendi koos hiigeldetektoritega on juba võimalik. Alguses tehti ära ka tuim kopa- ja kaevamistöö, mis selle ajastu tehnoloogiale oli jõukohane. Ja nii tasapisi edasi – 90ndatel esimesed uued solenoidmagnetid, viimastel aastatel detektorid ja arvutivõrk. 2008. aastal võib elementaarosakeste kiirendi vaikselt sisse lülitada.
CERNi IT-osakonna juht Wolfgang von Rüden võtab kogu hiigelprojekti kokku sõnadega: tahame selle projektiga teada saada, mis toimus kohe peale Suurt Pauku, Universumi alguses. Selleks imiteeritakse Suurt pauku tohutult väikestes mastaapides ja pannakse kõik kirja, mis toimub. Midagi olulist ei tohi kaotsi minna. Selleks ka hiigeldetektorid, mis on viiekordse maja kõrgused ja mille küljes on sadu megabaite infot sekundis vastu võtvad superarvutivõrgud. Selle võrgulahenduse pakkujaks valiti konkursil HP ProCurve.
"Iseenesest on kõik lihtne," selgitab Rüden, "osakesi kiirendatakse väga suure kiiruseni ja siis põrgatatakse vastastiku kokku. Kokkupõrkeid juhtub üliharva, vaatamata täpsele sihtimisele kihutavad enamus osakesi siiski üksteisest mööda, sest nad on nii väikesed. Aga kui kokkupõrge toimub, tuleb kogu sündmuste ahel talletada. Ja siin asub mängu infotehnoloogia."
21. sajandil on infotehnoloogia jõudnud sinnamaale, et üks olulisi katsete õnnestumisi tagavaid vahendeid – tohutu kiirusega arvutivõrgud – on nüüd ka olemas. Aga ka kõige võimsam salvestuskeskus ei jõua ühe katse jooksul kogunevat infot alles hoida. Sellepärast on CERNis loodud võrgusõlmed, mis kiiresti koguneva infohulga veel kiiremini üle maailma erinevatesse teadusasutustesse laiali saadab. See võrk, mille nimeks on GRID (Võre), tegeleb juba petabaitide andmetega (tuhandete terabaitidega), mis tahavad kiiret liigutamist üle maailma asuvatesse arvutuskeskustesse. Võrestruktuur võimaldab kasutada arvutiressursse kaugemal, juhtides andmeid sinna, kus hetkel on vaba ressurssi nende andmete töötlemiseks.
"80ndatel mässasime siin CERNis veel sellega, et telefoniliinid töötaksid korralikult," meenutab Rüden, "siis tundus uskumatu, et kunagi jõutakse nii kaugele, et suuremahuga võrk salvestab ülikiirelt kogu katsetega kogunenud info."

(Edasi loe juba Arvutimaailma oktoobrinumbrist)

Võiks arvata, et F-Secure´i kontor on samasugune igav tarkvarafirma büroo nagu enamus teisigi – tõsised tarkvaraprofid arvutite taga antiviiruseid kirjutamas ja kuskil klaaskapis varitseb nende ülemus, et majandustulemused head püsiksid. F-Secure aga on panustanud ka välisesse hiilgusse – juba fuajees tekib mulje, et maailm on üks küberkuritegevuse sõjatanner, mida jälgitakse siit, F-Secure´i kõrgtehnoloogilisest staabipunkrist.
Suur ekraan sekretäri pea kohal näitabki selle lahinguvälja ülevaadet. Samasugust pilti epideemiakolletega maakera eri paigus võib imetleda ka F-Secure´i kodulehel, kuid suurel ekraanil on ta muidugi palju efektsem. Mis sealt siis näha? Eks ikka seda, et USA läänerannikul käib aktiivne seltsielu nii uss- kui muudel viirustel ja Euroopa pole ka parem koht: punaseid täppe tekib ja kaob üsna kiiresti just läänepoolses osas. Rääkimata Aasiast, mille kõrgtehnoloogilised tiigrid arenevad üheskoos maailma moodsaimate viirustega. Nende keerukusest annab selgust kohe sekretäri kõrval seinal rippuv maal. See pole taies mõnelt tuntud Soome kunstnikult, vaid ühe keerulise ussiviiruse – Sobig.f struktuur. Kui keegi tahab teada, mismoodi viirused siis tegelikult välja näevad, siis just see vurrikujuline rägastik ongi kõige parem seletus.

[---]
Valgete kitlitega viirusetõrjujad

Kui aastaid võis Janika Leoste (36) nime kohata kodumaiste raamatupidamistarkvara firmadega seotud artiklites, siis viimase kolme aasta jooksul on osav programmeerija loonud lastele mõeldud internetiportaali lastekas.ee. Uue kursi märksõnad: lõbus, arendav ning vägivallatu. Ja tasuta!

Portaali vaieldamatuks tõmbenumbriks on sõna otseses mõttes kümnete tuhandete lemmikuks kujunenud Jänku-Jussi animatsioon. Millest selline menu?
Oleme valinud lastega rääkida nendele arusaadavas keeles ning kujundites. Paistab, et see toimib kenasti. Jänkupere eeskujul sõbralikult ja asjalikult küsimustele vastuseid otsides jäävad kahemõttelised allapoole vööd naljad teiste multikatootjate pärusmaaks. “Kogu pere multifilmi” all toodetavad animatsioonid tähendavad ju klassikaliselt lastepärast joonistust, aga kahemõttelist teksti, mis lapsevanema itsitama võtab. Laps sageli seda ei mõista. Meie sisu on meeldida oma inimesele – lastele. Kui läheksime oma sisus liitlausetele ja arusaamatutele naljadele, oleksime kaotajad. Umbes miljon korda kuus vaadatava animatsiooni statistika annab optimismiks põhjust. Oleme õigel teel.

Aga kuidas portaali arendamise vaatevinklist töömahud paistavad?
Tegelikult käib kõik vana klassikalise mudeli järgi: pool ajast kulub toote arendamisele, ülejäänud osa turustamisele. Jälgin külastajate arvu, eelistusi, klikke, haldan sisu. Omajagu tegevusindu kulub reklaamiklientide leidmiseks. Tasakaal vaatajate ja rahastajate seas tuleb siiski leida ja väljakutse on suur. Teab ju iga turundusõpik, kui keeruline on müüa toodet kliendile, kes seda ise ei tarbi. Kui algus oli eriti keeruline, siis õnneks on Eestis mõttelaad muutumas.

Mida täpsemalt silmas peate?
Lapsed ei tähenda enam vaesust, vaid jõukust. Ettevõtteid, kes peredele oma sotsiaalsest vastutusest teada tahavad anda, tuleb aina juurde. Kui kaks aastat tagasi oli populaarne rääkida, kuidas Tartust Tallinnasse jõutakse tunniga, siis praegu selliste teemadega enam ei hoobelda. Väärtused hakkavad lõpuks paika loksuma.

(Täismahus oktoobri Arvutimaailmas, mis praegu müügil.)

Webmedia Ida-Euroopa arenduskeskuste direktor Aare Lapõnin kirjutas värskesse Arvutimaailma kolumni. Osa sellest siin:

Konkurents Eesti IT-turul on tihe, kuid ta ei pruugi alati väga terve olla. Liiga palju auru läheb väikese Eesti turu pidevale ümberjagamisele. Paljude IT-ettevõtete tarkvaraarenduse käibest moodustavad tugeva enamuse riiklikud tellimused.

Selline konkurents ei tugevda IT-sektori tootmispotentsiaali. Tegemist on pigem instinktiivse ning lühinägeliku rahaahnusega. See on mõneti mõistetav, kuid pikaajaliselt pigem ohtlik kõikidele osapooltele. Alternatiiviks oleks minna ja teenida raha välisturgudel.
/.../
Kokkuvõtteks. Näen, et IT-tööstus Eestis omab tohutut potentsiaali raha teenimiseks välisturgudel, kuid täna ei viitsita seda kasutama hakata. Praktiliseks ja lihtsustatud eesmärgiks võiks olla:

• iga seenior IT tegelane, kes otseselt suudab oma oskustega lahendused eksporditurule viia, teenigu vähemalt üks miljon krooni aastas, puhtalt kätte (pluss olgu kõik maksud ilusti riigile tasutud) ning
• iga IT-ärimees olgu ikka korralik miljonär, st eurodes.

Ka riik võiks omalt poolt mõelda, kuidas aidata kaasa Eesti IT-firmade välisturgudele edukale sisenemisele, näiteks väljatöötatud lahenduste royalty-põhiste müügiõiguste andmisega. Välisturule sisenemine on raske, kuid mitte võimatu ning paindlik koostöö Eesti IT-töösturite vahel selles valdkonnas annaks head tulemused.

(Täismahus oktoobri Arvutimaailmas, mis praegu müügil.)

Pärastlõunal toimus selline kirjavahetus:

- kas 50 on täis?
- Täis ja 1 veel peale praeguse seisuga..et siis sisestame need ära

Ehk et vähemalt 50 kirja on laekunud ja nüüd läheb veidi aega, kuni kõik üle kontrollitakse ja kiireimatele kinnituse saab saata. Kes tegid oma koopia-postituse enne tänast keskpäeva on kindlasti 50 esimese seas.

Eile ei osanud üldse arvata, kui suur huvi üldse tekib... kas tuleb 5 või 150 postitust? Kas paari tunni või paari päeva või nädala jooksul? Eks turunduskunnid võisid jälgida ja teha järeldusi. Kordan veelkord, et antud juhul oli tegemist toimetuse initsiatiiviga, et purustada mõningaid eelarvamusi ja kuulujutte.

Huvitaval kombel ei tekkinud kiiret negatiivset vastureaktsiooni ja ainus probleem oli segadus ühe välismaise tellimusega. Eks kokkuvõtteid ja järeldusi jõuab veel teha ning kuna kõik toimus avalikult, siis on see võimalus kõigil.

Hommikust-päevast! Alles ärkasin, kohe seletan seda juhtumit, kus Mari-Liis tellis AMi Belgiasse ja talle teatati, et "ei saa".

Tõsi, eile märkasin Mari-Liisi kirja ja aadressi teiste saabunud kirjade seas ja mõtlesin, et tavakorras see asi ei lahene, kuna Lehepunkt (või kes tahes see Presshousi väljaannete kojukandega tegeleb) oma postiljone ju välismaale ei saada. Vaatasin Mari-Liisi blogi ja (ausalt!) mõtlesin, et saadame neile Presshousist ise ümbrikuga need poole aasta AMid.

Kuna varem oli ka tellimusi vormistavale sekretärile saadetud teade, et küsimuste korral küsigu, siis ei hakkanud veel teemat tõstatama. Et ootame 50 kiiremat ära. Nüüd kui ma magusasti magasin on asjad aga hoogsalt liikunud... Ühtlasi leidsin ka turundusjuhi kirja:
"Ma ei ole ise eriline blogides hullaja, aga kuskilt on tekkinud sellinepostitus: http://retsiem.blogspot.com/2007/10/tasuta-arvutimaailma-tellimus-50.htmlpeaks ehk asja selgitama - selle ühe tellimuse vormistame belgiasse ära."

Ehk et kõik on hästi. Tellimuse vormistaja oli usin, aga liiga by the book, aga ma ise ja turundusjuht mõtlesime teineteisest sõltumatult ühte asja - see üks või mõni tellimus välismaale pole probleem, palju neid ikka 50 sisse mahub.

VEITS HILJEM: Lugesin praegu kirju kokku, hetkel sain 47 kandideerijat ehk et võimalik veel lõpuspurt teha.

Arvutimaailm on Eesti vanim tehnoloogiaajakiri, mis ilmub 1993. aastast. Tänapäeval on Arvutimaailma eesmärk lisaks uute tehnoloogiate tutvustamisele ka Eesti IT-äri laiem kajastamine.

Viimase Emori uuringu andmeil on Arvutimaailmal 27 000 lugejat, valdavalt vanuses 15–39 aastat. Samuti näitab statistika, et ajakirjal on 6000 naislugejat. Enam kui pooled lugejatest tituleerib uuring "valgekraedeks", ⅔ on püsilugejad. Arvutimaailm on tellitud umbes tuhandesse ettevõttesse. Geograafiliselt jaotub lugejaskond üle Eesti suhteliselt ühtlaselt, jäädes keskmisest madalamaks Virumaal ning olles pisut üle keskmise Tartus ja Lõuna-Eestis (jutt ajakirja enda keskmisest).

Möödunud aasta jooksul on Arvutimaailm käsitlenud muu hulgas järgmisi teemasid: “Kas eelistada kodumaist või brändiarvutit?”, “Turvalisuse inimelement”, “MarkIT tungib Euroopasse”, “Omamise vaev või rendiõnn?”, “Veebiteenused reeglite ikkes”, “Mõra digiallkirjas”, “Julge visioon viis Osta.ee kasumisse”, “Vabavara ei anna säästu kergelt”. Lisaks kõvaketaste, pihuarvutite, skannerite, printerite, LCD-ekraanide, GPS-ide valmisveebide ja palju muu võrdlustestid või uute toodete üksiktestid. Sõna on saanud suur osa Eesti IT-äri ja -elu võtmeisikuid.

Arvutimaailma toimetuse blogi asub aadressil: http://arvutimaailm.blogspot.com/

50 kiiremat veebipäeviku pidajat, kes kordavad seda postitust täies mahus enda blogis (pealkiri + Arvutimaailma tutvustus + kampaania kirjeldus), saavad Arvutimaailma tellimuse pooleks aastaks tasuta.

Selleks tuleb saata aadressile am@am.ee:
1. oma postituse link;
2. ees- ja perekonnanimi;
3. täpne tellimisaadress;
4. kontakttelefon.
Ühtlasi nõustud tasuta poolaastatellimusele kandideerides sellega, et Arvutimaailm saadab hiljem e-kirjaga teate, kas jõudsid 50 kiirema hulka, ning poole aasta pärast meeldetuletuse, et soovi korral tellimust pikendada.

Arvutimaailmale pole selle ligi pooleteise aasta jooksul, mil mina olen selle ajakirjaga seotud olnud, mingit turunduskampaaniat tehtud. Sageli on aga näha märke, et inimesed ei tea mis loom see Arvutimaailm on ja kuidas seda süüa.

Pikk ajalugu lisab Arvutimaailmale nii soliidsust kui ka põhjustab segadust. Visad on kaduma muljed, mis on kellelegi jäänud viie või kümne aasta eest. Seetõttu teeme toimetuse poolelt omapoolse liigutuse, et mõned põhiandmed tänase Arvutimaailma kohta leviks. Äkki on tolku.

Ühtlasi saab imet näha, kas selline ülsekutse töötab või mitte. Skype'i analoogilise (vist sõbrapäeva)kampaaniaga sain ise 5 komplekti headset'e, millest viimane on veel töökorras ja kasutusel.

Ärge siis pikka viha pidage. :)

Toivo küsis ühe loo kommentaaris: "maeisaaaru. miks niiviisi ükshaaval tilgutada, miks mitte kohe lood internetti üles panna."

Blogi alustades sai endale eesmärgiks seatud:

• lugejatele eel- ja lisainfot ning võibolla mingis osas ja kujul ka juba ilmunud lugusid-materjale
• toimetuse rõõm peaks olema tagasiside ja lugejate ideed edaspidiseks

Kõigi lugude blogisse postitamine väljuks blogi formaadist. Siia saab pandud tõesti artikleid valikuliselt ning ainult nendest numbritest, mis enam müügil pole. Samas võib ajendiks olla mõni päevakajaline põhjus. Näiteks "Skype ja kaos" ilmus siia ajal, kui uudistes räägiti sellest, kuidas eBay Skype'i ostuhinda vähendas. Selliseid aktuaalseid "konkse" leides saab siia varasemaid lugusid pandud.

Või näiteks neid lugusid, mida ise rohkem rõhutada soovime, et võimalusel tekiks laiem diskussioon ja mõtted leviks ka teiste seas, kui et ainult Arvutimaailma paberil lugevate inimeste hulgas.

On veel olemas kodulehekülg www.am.ee, kuhu varem on artikleid riputatud. Kirjastusel on vist kavas sealset arhiivi värskendada ja viimaseid numbreid lisada, kuid mul pole neist plaanidest ülevaadet ja lubadusi ei saa jagada. Mind on kutsutud paber-AMi tegema ja siinne tööblogi on püsti puhtalt isiklikust initsiatiivist, sest niiviisi lugejaid aktiviseerides õnnestub kergemini tagasisidet saada.

Ajakirja lugemine on piisavalt offline tegevus, et sel ajal mitte e-kirju saata. Blogi on olnud ses mõttes hea käivitaja, et arvuti taha istunud inimesele meenub, mida ta ajakirja lugedes mõelnud on ja paneb siis mõtte teele.

Aga jah, kui on probleem, et tahaks lugeda rohkem, kui mõned juhuslikud lood siin blogis, siis on lahendus lihtne - tipa-tapa poodi või tellima. :)

Nagu Merlis siin enne vihjas, käib Arvutimaailma kaste täis laboris praegu suur WiFi ruuterite test. Kohal on asjatundjad, õhk on WiFi levialadest paks. Ja nii juba hommikust saati ning arvatavasti ka homme.

Kui lauaarvuteid ja printereid valida on praegu võimalik suhteliselt väheste erinevate mudelite hulgast, siis selgus lõppeval töönädalal, et WiFi seadmeid on nagu kirjusid koeri. WiFi.ee toimetaja Veljo Haameriga käisime me neid maaletoojate juurest kastide kaupa kokku toomas ja siis, kui järjekordne laadung oli pagasnikusse pandud, selgus jälle, et seda või teist tootjat meil veel polegi. Täna hommikul saabus Veljo veel mõnede kilekotti pandud ruuteritega, mis õnnestus testi jaoks koguda. Kokku on neid vist juba 20 ligi, pole veel täpselt üle lugenudki.

Nüüd, vihmasel reedel aga istusime lisaks Veljole ka Eesti ühe suurema Wardrive'i entusiasti Janno Kuusiga kastide vahele maha ja hakkasime neid traadita võrgu seadmeid järjest proovima.

Raskelt läheb. Spetsialistid on siin väga põhjalikud. Uurime kasutusmugavust, kinnitusi, lisavõimalusi ja kas lihtsalt tavakasutajana saab Interneti kergelt läbi õhu käima. Paar aparaati on nii uued, et isegi veebist ei leia pädevaid kasutusjuhendeid.

Vahepeal ühines meiega Cisco spetsialist Kalev Kuusik, kes tõi ka ühe profiseadme valdavalt tavakasutajatele mõeldud ruuteritele seltsiks. Profiseadmetest firmadele ongi meil praegu eraldi arvestus kolme tootja põhjal: lisaks Ciscole Orinoco ja Colubrise ettevõtete jaoks loodud keerulisemad ruuterid.

Osalejatel on juba tekkinud ka esimesed lemmikud. Aga sellest juba lähemalt novembrinumbris.

Kaido tegeleb parajasti WiFi ruuterite testimisega, millest ta kirjutab õhtul täpsemalt.

Mina kooskõlastasin ühe tulevase blogipostituse ära, sest tekkis plaan jagada mõned Arvutimaailma tellimused tasuta ära. Luba on saadud, esmaspäeval panen teksti ülesse. Ehk et kes tahab kuludeta vaadata mis žurnaal see Arvutimaailm on, siis olgu siin uue nädala alguses platsis.

Jätkuvalt on suur rõõm saada kirju inimestelt, kes pakuvad teemasid, millest AM võiks kirjutada. Sageli ollakse ka ise valmis kas kommentaare jagama või lugusid kirjutama. Võetagu eeskuju! Ruumi leiab alati (meil on ju vaja täita ikkagi 840 lk aastas :) või saab seda tekitada.

Head nädalavahetust!

Tere,

Kui kõik sujub plaanipäraslt, jõuab AM täna hilisõhtul Lehepunkti.

Tervitustega

HILJEM: Kõik sujus plaanipäraselt. Käisin ise esimest korda Nõmmel Unipressis ja sain trükisooja portsu Arvutimaailmu kätte.

Kalle Tammemäe
IT Kolledži rektor

IT ruulib. Kõik on digitaalne (numbriline), hõlpsalt juhitav ning kontrollitav. Aga kas ikka on? Skype'i kahepäevane "blackout" 16.-17. augustil ehmatas paljusid.

Ühtlasi tuletas see jälle meelde, et ükski asi pole ei pidevas ega numbrilises maailmas lõputult stabiilne ega kestev. Kõiki teadmisi, oskusi ning meetmeid kombineerides võime kätte saada vägagi müstilise 99,999% töökindluse, mis tähendab aastas vaid mõneminutilist tõrkevõimalust, veel enama jaoks tuleb juba suurriigi ressursid taha panna. Absoluutselt tõrkevabu süsteeme ei ole.
Siin tasub meelde tuletada möödunud sajandi 1960ndatel eluõiguse saanud kaose teooriat, mis kirjeldab mittelineaarsete süsteemide käitumist. Teatud lähtetingimustel võivad sellised süsteemid omandada vägagi ebaharilikud käitumisjooned. Matemaatikud ja tehnokunstnikud on mittelineaarsete süsteemide visualiseerimisel saanud imetlusväärseid pilte (rakkautomaatide vaipmustrid, nn fraktaalid – Julia/Mandelbroti hulgad), aga kaose tekkimine igapäevaelus on enamasti ja vähemalt frustreeriv. Iseäralik on veel see, et kaoskäitumissuutlikud süsteemid võivad olla üles ehitatud ülilihtsatel printsiipidel.
Ka Skype'i sõlmede tööprintsiibid (minu oletus) on lihtsad ning küllap ükshaaval väga lollikindlad. Kuid hajussüsteemina on selles tohutul hulgal sõlmi, mis teatud algtingimustel (väidetav Windowsi värskenduste tõttu tekkinud sõlmarvutite taaskäivituste spetsiifiline akord) viisid süsteemi käitumise enneolematutele radadele, millelt see enam ei taastunud.

Kaos elektrivõrkudes
Aastakümneid rütmiliselt pumpav ja usaldusväärne süda on suuteline fataalseks fibrillatsiooniks. Kaost on kogenud elektrivõrgud üle maailma, olgu selle näiteks massiline arvatavasti tühisest välgust ja ühest väljalülitunud alajaamast käivitunud üleriiklik elektrivõrgu seiskumine USA-s ja Kanadas 2003. aastal.
Me näeme, kuidas linna sujuvast liiklusest saab paremal juhul roomamine ainult ühe esmapilgul tähtsusetu kõrvaltee sõidurea blokeerumisel. Pärast Taiwani lähedal toimunud veealust maavärinat 2006. aastal kukkus kokku Aasia digitaalandmesidevõrk ja internet. Ei midagi erilist, mõned purunenud merealused kaablid, kuid allesjäänud lihtsalt ummistusid ja polnud ümbersuunamiseks kasutatavad. Täpselt sama juhtus ka Eestit tabanud küberrünnakute korral – vähesed rünnatud sõlmed ummistusid sedavõrd, et kogu süsteemi pakettide liiklus lihtsalt seiskus.

Aega pole piisavalt palju
Võinuks olla ettenägelikum? Loomulikult, kuid küllap esineb Skype'i sarnases süsteemis tuntud testide plahvatusliku kasvu probleem. Saab öelda, et suvaline kaasajal arendatav süsteem on 100% ulatuses mittetestitav. Teoreetiliselt küll, aga meil ei ole selleks lihtsalt aega. Aeg võib tähendada siin aastakümneid, inimpõlvi või vabalt ka päikesesüsteemi allesjäänud eluiga. Vahest on siin omad eelised klassikalisel telefonivõrgul, mis on saanud alates Alexander Graham Belli leiutisest sammhaaval areneda ja on oma “kaosevitsad“ juba kätte saanud. Tõsi, praegused digitaalsidevõrgud toimivad hoopis teistsugustel ja uutel printsiipidel, mida rakendab ka Skype, ning on kindlasti haavatavad.
Niisiis, süsteem ei ole kunagi päris korras ega valmis. Piirsituatsioone on loendamatult ning ehkki me suudame paljutki sellest ennustada kas algoritmiliselt või intuitiivselt, võib alati midagi kahe silma vahele jääda ning hiljem väga kalliks maksma minna. Siiski ei saa kuidagi väita, et elu digitaalmaailmas on loterii tasemel ja kaotus on valdaval juhul juba ette sisse kirjutatud. Aitab õppimine kõikidest, soovitavalt juba teiste tehtud vigadest.
Aitab see, kui projektis nähakse testimiseks ette hea varuga aega, mis 100%-liselt ka ära kasutatakse. Aitab üldine haritus ja erialane teadmine – oma süsteemi ning selle keskkonna ehk ümbruse detailne tundmine. Aitab ka see, kui pideva lillepeo asemel kujutame ette ka ootamatuid avariiolukordi ning need lõpuni läbi mängime.
Kaosega koos tuleb elada ning eriti tark on see oma kasuks tööle panna. Seda kõike ainult meeldetuletuseks, sest Skype'i senist edukat kuigi lühikest ajalugu arvestades on siiski tegu praktiliselt tõrkekindla süsteemiga.

(Kalle Tammemäe artikkel ilmus septembri Arvutimaailmas.)

Jaano Martin Ots
Klikivabrik.ee

Metsiku lääne moodi reeglivabas veebis võis samaväärse reklaampinna hind veel hiljuti kõikuda tuhandeid kordi. See oli ontlikule turustajale arusaamatu. Nüüd on seni kõheldes oodanud mainstream-reklaamitööstus on otsustanud rahavoo internetti suunata.

- Kas kliente saaks?
- Kuidas palun?
- Noh, mul on siin üks äri. Sain just Hiinast konteineritäie rulluisurattaid ja ostjaid oleks vaja. Aga ma niisama ei viitsi telesse ja ajalehte reklaamiraha tampida, kui ei tea, kas see ikka tulu toob. Tahaks kliendiga otse kontakti. Konkreetsete inimestega, kellel just eelmised rattad läbi kuluma hakkavad.
- Noh, seda peab natuke mõtlema, tehniliselt on võimalik…
- Mis siin mõelda! Andke mulle nende inimeste e-meilide aadressid, kes rulluisku sõidavad ja küll ma juba ise nendega majandan. Kannavad internetipangas raha üle ja kuller viib paki kohale.
- Vaat sellist andmebaasi nüüd küll kohe kellelgi olemas ei ole. Aga saab teha. Kõigepealt veebi väike infoleht ja tellimisvorm sinna juurde. Siis viited vastavatesse spordi- ja noortesaitidesse ning foorumitesse, väike bännerikampaania, ja neile, kes endale rohkem infot lubavad saata, e-meilile otsene pakkumine. Võib ka rulluisuteemalise blogi käima panna või mõne olemasoleva rulluisutajast blogijaga kokku leppida, et see infot levitaks.
- A-aga mis see kokku maksab? Reklaamibüroo küsis tele- ja trükikampaania eest pool milli. Kas internetis tuleb odavam?
- Odavam ikka, oluliselt.
- No siis teeme ära.

* * *

- Kas raha saaks?
- Kuidas palun?
- Noh, mul on siin üks veebisait. Ma olen ise jalgratta ja rula ja muidu ekstreemifänn ja tegin sellise ekstreemspordisaidi. Päris palju rahvast käib, mõtlesin, et äkki keegi tahaks sellisel saidil ennast reklaamida.
- Kui palju külastajaid saidil päevas käib?
- No, ma ei tea täpselt, aga palju. Ükspäev jooksis server kaks korda kinni, nii palju käis. Siis kui ma video üles panin, kuidas Raiks käeluu katki kukkus. See päev oleks võind ikka kõvasti reklaami näidata. Oleks muidu mõni selline variant või? Et keegi telliks reklaami mu leheküljele ja maksaks? Mul sait nagunii olemas, rahvas käib. Saaks kas või mõne soti nädalas, oleks abiks ikka.
- Noh, ikka saab. Kõigepealt peaks muidugi installima tõsiseltvõetava statistikasüsteemi, näiteks Google Analytics. Et teada, palju tegelikult külastajaid käib. Ja muidugi peaks veidi külastajate profiili uurima. Aga see on tehnikaküsimus. Mida täpsemalt teame, kes saidil käivad, seda suurem on tõenäosus leida reklaamitellija, keda just see sihtgrupp huvitab.
- Davai, teeme ära. Pange mu saidile reklaamitsoon üles ja pakkuge firmadele, äkki keegi tahab. Ja ma installin selle Analyticsi kohe ära.

Hakkas midagi koitma? Kuskil oleks nagu mingi ärivõimalus õhus? Tegelikult on need dialoogid peaaegu päris elust. Ja ärivõimalus kasutatud. Osaledes internetireklaami agentuuri Klikivabrik käivitamises, olen mõlemat suhtumist kohanud. Internetiäri eldoraado – reklaami – poole on püüeldud juba aastaid, dollarimärgid keerlevad silme ees enamikul, kes mõne saidi püsti panevad. Siiski on vaid üksikud alustanutest suutnud oma saidil reklaaminäitamisega rohkem raha teenida kui saidi püsikulud välja viivad. Peamiselt kõige suuremad, keda siinkohal nimetama ei hakka. Ja mõnel neist läheb päris hästi.
Ometi tundub, et on olemas kaks erinevat internetti, vähemalt Eestis. On esimene internet, mis pürgib ülespoole numbrist veeb 2.0. Ja on teine internet, kus nii saidipidajad kui reklaamitellijad veel kõrgusel 1.0 puhtalt lati alt läbi hüppavad. Kui veeb 2.0 pioneerid arutlevad, kas külastaja poolt lehel veedetud aeg ikka ongi enam väärtus ja kuidas oleks võimalik muuta kasulikuks liikluseks erinevad feed’id, on teise interneti probleemid pigem sedalaadi kui alustuseks toodud dialoogides. Et tänaseks on veebikasutajate põhimass kusagil kahe kirjeldatud äärmuse vahel ning mainstream reklaamiraha järgneb ettevaatlike sammudega põhimassile, jätan veeb 2.0 teemalised arutelud visionääridele.

Traditsioonilise reklaami tööriistad ei toimi
Reklaamitööstus on internetiga võrreldes vana majandusharu. Välja kujunenud, traditsioonidega ja konservatiivne. Loomulikult leidub loojaid ja katsetajaid, kuid põhimass reklaamirahast püüab klienti siiski vanade äraproovitud vahenditega ning kui internet mõnele kampaaniale lisataksegi, tehakse veebikampaania tarbeks lihtsalt teleklipi või välireklaami mugandus. Miks see ei toimi ja kuidas oleks kaval internetireklaami jaoks oma reklaammaterjale valmistada, sellest on ka eesti keeles palju kirjutatud. Kasutage Google’i otsingut ja leiate sel teemal päris palju pädevaid käsitlusi.
Lähtudes lihtsast eeldusest, et reklaamitellija tahab enamasti osta konkreetse tehinguni viivat kontakti, satub internetis reklaamija tõelisele imedemaale. Või lollidemaale, kuidas soovite. Tänasel Eesti internetireklaamiturul on võimalik osta igasuguseid müstilisi asju. Kontakti. Kontakti unikaalse külastajaga. Kontakti mingi spetsiifilise sihtgrupiga. Reklaamipäeva. Reklaaminädalat. Lihtsalt reklaami. Mida iganes, pane ainult raha auku ja looda, et sellest on kasu.
Kuna põhimõisted on veel pisut segased nii ostjale kui müüjale, toimub üks suur hämamine ja möödarääkimine. Kavalamad reklaamijad on suutnud teha saitidega lepingud, mille järgi nad ostavadki sedasama kontakti – ehk klikki. Ning agressiivsema müügipoliitikaga saidiomanikud on suutnud segadusseaetud reklaamiostja ära lollitada jutuga, et ühekordne reklaami näitamine nende saidil, kus käib erakordselt suure ostujõuga külastaja, ongi see soovitud kontakt. Tean tehinguid, kus reklaamitellija on suutnud osta saitidelt pideva reklaaminäitamise hinnaga 0,8 kr/klikk. Ning teisalt, tean saiti, kes on suutnud müüa reklaaminäitamiskordi hinnaga 2 kr/impression. Arvestades, et keskmiselt on ühe kliki saamiseks vaja reklaami näidata tuhat korda, on vahe 2500-kordne!
Kesktee ehk õiglase hinnani jõudmiseks läheb seega veel päris palju aega. Sogases vees saavad ilmselt veel nii mõnedki lihtsameelsed kõvasti pügada ning küllap tõmbab mõni kavalpea ka suurema kala välja. Aga mõisted selginevad, standardid ühtlustuvad ja asjad lähevad varsti paika. Elu lõputult ilusamaks muutumist takistab vaid see väike nüanss, et ka veeb areneb. Tulevad versioonid 2.5 ja 3.0 ja milliste tingimustega siis tuleb kohaneda, on täna raske prognoosida.

Internet on globaalne, reklaam lokaalne
Maailmas on kõik tegelikult olemas. Näiteks Google on oma reklaamivahendusäris lahendanud ka kirjeldatud hinnaprobleemi, pannes reklaamipinnad sisuliselt oksjonile. Reklaamitellija ise ütleb, kui palju ta on nõus kontakti eest maksma ning vastavalt sellele paigutatakse tema sõnum saitidele laiali. Igati tore süsteem, kuid Eestis kahjuks raskelt kasutatav. Veebi põhiline eelis teiste meediakanalite ees – globaalsus – saab reklaamiäris takistuseks. Jättes kõrvale kõik tuntud 20 maailmabrändi, on ülejäänud tooted siiski kohalikud. Ja isegi nood suured komponeerivad iga piirkonna jaoks eraldi sõnumi.
Eesti internetireklaamiärile saab suureks takistuseks meie keeleruumi ja sellest tulenevalt ka tarbijaskonna geograafilise paiknemise piiratus. Google ei too eesti saitidele märkimisväärset reklaamiraha ega paku ka meie reklaamijale piisavalt suurt auditooriumi. Ei ole ju mõtet reklaamida eesti keeles USA kaubamaju või Austraalia autopoode. Samuti ei võida kohukesereklaam valijaid Briti või Brasiilia turgudel. Jah, reklaame saab suunata geo-location’i alusel, kuid marginaalsetel turgudel ei anna selline kampaania edukaks reklaamimiseks vajalikku märgatavust. Järelikult tuleb kohalikke kaupu reklaamida kohalikel saitidel.

Reklaamiga või reklaamita internet?
Klikivabriku käivitamise idee tuligi tegelikult selle loo alguses kirjeldatud olukordadest. Lisaks veel paar vähejulgustavat kogemust Google’i reklaamiteenusega ja kainestav arusaamine, et senisel Eesti internetireklaamiturul võtsid viis suurt tegijat põhiosa reklaamirahast ja väikestele saitidele pudenes vaid riismeid. Ja reklaamija poolt vaadates kippus nende sõnum reklaamist üleküllastunud saitidel vilkuvate piltide vahele ära kaduma.
Loomulikult, alati jäävad saidipidajaid, kes arendavad oma lehekülgi “puhta kunsti” eesmärgist lähtudes ega soovigi seal mingit reklaami näidata. Ka kasutajate hulgas leidub alati teatud protsent inimesi, kes otsivad “puhast sisu” ja kulutavad tohutu hulga energiat, et kõikvõimalikud reklaamsõnumid oma ekraanilt eemal hoida. Kuid et suur osa internetist on ikkagi utilitaarne, siis jääb alati ka internetireklaam. Täna veel tugevalt traditsioonilisest reklaamimudelist tuletatud müüja-kuulutus-ostja-kujul, edaspidi ehk rohkem peidetud sõnumina või tarbijalt tarbijale soovitusena. Võib-olla toovad veeb 2.0 võimalused kaasa ka seninägematuid lahendusi reklaamijate, saidiomanike ja veebikasutajate huvide kokkuviimiseks, aga kuni see aeg kätte jõuab, tuleb õppida olemasolevaidki võimalusi kasutama.

(Jaano Martin Otsa kolumn ilmus augusti Arvutimaailmas.)

Priit Kallas kirjutab täna Neti.ee sitemapi seisust. Tehnokratt Pets kirjutas sel teemal paar nädalat tagasi oma blogis. Mõne päeva pärast ilmuvas Arvutimaailmas kirjutab Pets mis on sitemap ning kellele ja milleks seda vaja on:

"Kõik saab alguse sellest, et otsimootorite jaoks on suurte dünaamilise sisuga veebisaitide indekseerimine paras pähkel – tehnokratt.net sisaldab koos foorumi ja kommentaaridega hetkel üle 30 000 sõnumi, millest enamikule õnnestub ligi pääseda mitme erineva URL-i kaudu (blogipostitus esilehel, vastava päeva kodulehekülg, foorumis koos kommentaaridega jne), mis võivad ajas muutuda jne. Samas peaks veebiserver ise väga hästi teadma, kus tema sisu asub ning millal on üht või teist teksti viimati muudetud – kui see info otsimootorile kätte anda, tekib reaalne võimalus, et ka suurem veebisait on täies mahus ja ajakohaselt indekseeritud.
Sellest lähtuvalt kirjeldas Google juba aastal 2005 Google Sitemapsi protokolli ja andis selle vabakasutusse. Novembris 2006 asusid seda toetama ka Yahoo! ja Microsoft ning aprillis 2007 lepiti kokku sitemap’ide autodiscovery ehk viitamine robots.txt-faili abil, mis sisuliselt muutis need leitavaks kõigi otsimootorite jaoks (enne seda pidi saidiomanik otsimootorit teavitama sitemap’i asukohast)."

(Pikemalt oktoobri Arvutimaailmas.)

Jan Willemson
Cybernetica vanemteadur

Haridus on ohtlik relv. Kui kujuneva isiksuse teadmisi õppeprotsessis täpselt doseerida, saab ta muuta lennukikaaperdajast suitsiiditerroristiks või poolearuliseks nolgiks, kes Toompeal rusikat viibutamas ja "fašistõ, fašistõ" karjumas käib.

Probleem ei teki siinjuures sugugi mitte sellest, mida inimene teab, vaid sellest, millest teda eemale on hoitud. Kui klassikalistes distsipliinides (kaunid kunstid, loodusteadused, keeled) koosneb meie õppekava sajanditega paika loksunud teemadest, siis uutes ainetes (nagu näiteks arvutiõpetus) tuleb settimist ilmselt veel kaua oodata. Samas peaks ka arvutiõpetust juba praegu ikka kuidagimoodi õpetama. Kuidas aga teha seda nii, et koolilõpetajatel täna omandatud teadmistega ka tööle minnes veel midagi teha oleks?
Praktika näitab, et enamiku tarkvarapakettide eluiga ei ületa oluliselt 5−10 aastat, mis on hariduse seisukohast väga lühike aeg. Seega tuleks õppeprotsessis rõhuda mitte mõne konkreetse programmiga tutvumisele, vaid üldistele põhimõtetele, mitmekesisusele ja pidevalt uueneva keskkonnaga harjumisele. Oma rikkuses pakub informaatika selleks õnneks väga palju võimalusi – juba erinevaid tekstitoimeteid võib leida sadu, lihtsamatest rakendusprogrammidest rääkimata. Kummatigi õpetab enamik koole millegipärast vaid ühe tootja ühte redaktorit – Microsoft Wordi. Miks ometi, kui olemas on nii palju vabavaralisi alternatiive?
Üks argumente, mida vabavara leviku tõkestamiseks sageli kasutatakse, on see, et vabavara pole kaugeltki tasuta ja isegi kui tema omandamiseks midagi ei maksta, tuleb arvestada ülalpidamis- ja koolituskuludega. Ülalpidamisest ei pääse me muidugi ühegi toote puhul, kuid koolitusega on lugu trikilisem. Kui nii mõtlema hakata, ei tasuks inimesi ka lugema ja kirjutama õpetada, sest õigekirja korralik omandamine nõuab aastaid investeeringuid. Kummatigi ei protesteeri me tavaliselt kirjaoskuse levitamise vastu, sest ühest küljest on inimkonna kogemus tõestanud selle kasulikkust ning teiseks on meil olemas vastav riiklik haridussüsteem.
Arvutitundmist on (minu arvates õigustatult) nimetatud teiseks kirjaoskuseks ja seetõttu on põhjendatud ka selle õpetamine üldhariduskoolis. Eestis kunagi kehtinud riiklikest õppekavadest leiame muu hulgas ka arvutiõpetuse nimelise aine. Enne käesoleva kirjatükiga edasiminemist lubatagu teha lugejatele väike viktoriin ja küsida, mis aastal Eestis viimati informaatikatunnid toimusid?
Õige vastus: 1990.−91. õppeaastal said kõik koolilapsed kohustuslikus korras 12. klassis vähemalt kaks tundi nädalas arvutiõpetust. 1991.−92. õppeaastal kehtis see veel vaid reaalharu kohta, 1992.−93. õppeaastal polnud arvutiõpetusele enam üldse tunde ette nähtud ning alates 1993.−94. õpeaastast kadus see aine niisugusel kujul kooliprogrammist. Arvutitundmine ise jäi küll sisse, kuid informaatika muutus nn läbivaks teemaks, sattudes nõnda ühele pulgale näiteks karjääriplaneerimise ning säästva arenguga. Esimese hooga ei kõlagi läbiva teema staatus väga halvasti – miks ei võiks tekstiredaktorit õpetada emakeele-, tabelarvutust matemaatika- ja presentatsioonivahendeid ajaloo- või geograafiatunnis? Veidi sügavam analüüs näitab aga kätte kitsaskohad – matemaatikaõpetajal on ka oma aine materjali rohkem kui õppekava talle tunde ette näeb, lisaks ei oma paljud õpetajad ise vastava tarkvara kasutaja oskusigi, õpetamisest rääkimata.
Läbivate teemade õpetamine juhindub haridusministeeriumi kinnitatud pädevustest, mis õpilasel vastava kooliastme lõpuks peavad olema. Informaatika osas sõnastatakse nad üheteistkümne punktina üsna üldsõnaliselt ja (õnneks või kahjuks) konkreetseid tarkvarapakette ja platvorme nimetamata. Samas on selge, et mingeid programme tuleb õppetöö käigus ikka näidata ka. Kuidas saab riik suunata seda, millist tarkvara koolides kasutatakse? Õige vastus: formaalselt mitte kuidagi, sest koolid on kohalike omavalitsuste haldusalas ning õppekavast väljapoole jäävad küsimused (nagu näiteks tarkvara valik) lahendatakse detsentraliseeritult.

Eesti hariduse inetuim sobing
Kummatigi ei tähenda see, et riik ei saaks protsesse kaudselt mõjutada, olgu siis enda algatusel või kellegi "omakasupüüdmatul" soovitusel. Nõnda sündiski 18. detsembril 2003 üks Eesti hariduse lähiajaloo inetumaid sobinguid. Uhke nime "Partnerid õppimises" all sõlmiti haridus- ja teadusministeeriumi ning Microsofti koostööleping, mis on riigile esmapilgul väga soodne. Haridusasutused saavad Microsofti põhitooteid (Windows ja Office) palju odavamalt või hoopis tasuta, vastutasuks ei taha korporatsioon peaaegu midagi; kui, siis vahest ainult seda, et koolis räägitaks legaalse tarkvara kasutamise tähtsusest.
Järsku ununesid riigiisadel eesotsas toonase minister Maimetsaga kõik "tasuta tarkvara läheb lõppkokkuvõttes kallimaks" argumendid ja muidu hirmkalli toote allahindluse saamise nimel tormati lepingut sõlmima samasuguse innuga nagu Lõuna-Ameerika indiaanlased kunagi peeglikildude vastu kulda jagasid. Keegi ei vaevunud analüüsima, miks Microsoft sellisest lepingust üldse huvitatud on ja mida see Eestile pikemas perspektiivis endaga kaasa toob. Nõnda sai riigist poolkogemata tarkvaragigandi reklaamiagent, kelle tegevusest tõusva tulu Microsoft ehk alles kümnekonna aasta pärast kokku korjab, kui praegused koolilõpetajad kunagi ise tarkvarasoetamisotsuseid langetama hakkavad.
Juba praegu võib öelda, et niisugune reklaamistrateegia töötab väga hästi. Üks mu tuttav noor daam lõpetas sel kevadel Tartu Ülikooli. Oma lõputöö kaitsmise ettekande pidas ta käsitsi kirjutatud slaidide abil, sest tema sülearvutis polnud PowerPointi. Võtsime siis hiljem arvuti üheskoos ette ja Start-menüüst ilmus välja täies koosseisus OpenOffice.org. Niisugune tööriist nagu Impress ja tema asumine kahe hiirekliki kaugusel tulid värskele kõrgharitud spetsialistile täieliku üllatusena.

Haridusprogrammid kitsal mängumaal
Kui Microsoft oleks tõeliselt huvitatud Eesti arvutihariduse edendamisest, leiaksime tema poolt haridusele suunatud programmidest ilmutatud viiteid vajadusele laiendada õppurite silmaringi erinevate tehnoloogiate, toodete ja platvormide tutvustamise kaudu. Paraku jääb see hetkel veel unistuseks.
Microsofti kahepalgelisus tuli hästi välja läinud kevadel, kui korporatsiooni Eesti esinduse töötaja Andres Sirel käis TÜ arvutiteaduse instituudis propageerimas tudengite tehnoloogiavõistlust Imagine Cup. Suurepäraselt ameerikalikku esinemislaadi valdav noormees rääkis instituudi õppejõududele sellest, kuidas Microsoft otsib säravate silmadega üliõpilasi, kes huvituksid uuenduslikest tehnoloogiatest ning sooviksid neid võistlusel rakendada. Kui küsisin, kas kasutada tohib ka mõnda teist platvormi peale Microsofti oma, oli vastuseks lühike “ei”. Nõnda siis olgem innovaatilised täpselt Microsofti poolt ette määratud raamides.
Lõpetuseks tahan pöörata lugeja tähelepanu praeguse valitsuse koalitsioonileppele, mille majandus-, maksu- ja eelarvepoliitika peatüki punkt 18 sätestab: “[Valitsusliit] tagab vaba ja õiglase turukonkurentsi ettevõtjate vahel. Monopolide, kartellide ja turumanipulatsioonide suhtes, mis kergitavad tarbijahindu, rakendatakse riiklikku sundi”.
Arvestades, et Microsoft on Eesti turul üks monopoolsemaid ettevõtteid, näeks ma heal meelel olukorra parandamiseks riiklikku sundi ja seda eriti hariduses kui ühes kõige tundlikumas ja meie tulevikku kõige enam mõjutavas valdkonnas.
Ahjaa. Seesinane koalitsioonilepe ripub valitsuse veebis Microsoft Wordi .doc-formaadis.

(Jan Willemsoni kolumn ilmus septembri Arvutimaailmas.)

Sel nädalal jõuab lugejateni (kirjastusest öeldi viimati, et EMORi andmetel on neid AMil 27 000) Arvutimaailma oktoobri number.

Meenutuseks, millest kirjutas Arvutimaailm 10 aastat tagasi:

Tegelik kaugtöö
„Mida siis peaks praktiliselt tegema, et pääseda kesklinna kontorist, leida tööd kusagil kaugel, reisida ise kuhugi kaugele ilma töökohta vahetamata või lihtsalt hoida ära igahommikused ja –õhtused istumised liiklusummikutes?” küsis Arvi Tavast. Juba siis küsis! Ja juba siis räägiti Eestis ummikutest!?
„Kvaliteetsete ja odavate sideliinide ülekülluse all ei kannatata isegi arenenud riikides, kuid Eestil on isegi nende praegusele tasemele jõudmiseks veel pikk tee minna. Eesti Telefoni monopoolsel seisundil on peale halbade külgede kindlasti ka pikaajalisi investeeringuid soodustav toime ja laiskuses nende kaablivedajaid samuti vaevalt süüdistada saab. Fakt jääb faktiks: isegi mõnes Tallinna osas on praktiliselt võimatu oma tuppa kahte tühipaljast vasktraati saada, mis siis veel ääremaadest rääkida.”
Ja nüüd tuleb rosin.
„Tallinna piires on veel üks variant: Traadita Kommunikatsioonide OÜ on Olümpia hotelli katusele pannud antenni, millega otsenähtavuse korral saab kuni 12 km raadiuses andmeid vahetada keskmise kiirusega 400…600 kbit/s. Liitumine maksab 3400, kuumaks 2400 ja vajalik riistvara 21 621 krooni.”

(Rohkem meenutusi oktoobri Arvutimaailmas, uudiste osa lõpus, nagu ikka.)