Arvutimaailma toimetus

Üks enim vastukajasid toonud lugusid viimase aasta jooksul oli oktoobris ilmunud riigihangete teemaline intervjuu. Kui see kellelgi praegu mõtteid tekitab, siis võib endiselt toimetusega ühendust võtta.

„Päris ausaid riigihankeid on ikka väga vähe”

Riigihanked on äri, mille kohta liigub palju legende. Reeglina ei ole need just õilsad lood, kuigi võivad olla põnevad ja kaasakiskuvad, kohati lõbusadki. Info on vastuoluline ka erinevate inimestega rääkides.
Toompeal riigihangete ametis on vastuvõtt väga viisakas, räägitakse seadustest, kindlatest reeglitest, tutvustatakse interneti vahendusel toimivat ja kõigile avatud süsteemi hangetega tutvumiseks.
Üks ettevõtja ütleb, et seadused on piisavalt paindlikud ja tuleb olla osav nende kasutamisel, teise jutust jääb mulje, et liig jäikade seaduste vältimiseks tuleb kõndida noateral.
Arvutimaailma fookuses on arvamused riigihange süsteemist.
***
Ühes IT-firmas juba aastaid riigihangetega tegelev inimene nõustus Arvutimaailmale avameelselt rääkima selle valdkonna argipäevast. Avameelsuse hinnaks on paraku see, et tema nimi jääb siinkohal kirja panemata. Samas lugesid seda intervjuud veel teised IT-spetsialistid, kes kinnitasid, et tegu ei ole väljamõeldisega ning kirjeldatu vastab tegelikkusele.

Kui puhtalt tehakse IT-valdkonnas riigihankeid?
Protsendiliselt ei saa seda öelda palju makstakse altkäemaksu või tehakse kellelegi mingeid soodustusi või mängitakse ausat mängu. Selliseid päris ausaid lahendusi on ikka väga vähe. Ikka leitakse võimalus, et hange läheks sellele, kes on kõige sõbralikum või kõige suurema töö juba võibolla ära teinud.

Ehk et kui ausust on vähe, siis on tulemus ette teada?
Enamvähem on ikka alati ette teada kes ühe või teise hanke võidab. Juhuslikkust on ikka väga vähe. Neid üksikvõitjaid on olnud ja nad jäävadki üksikuks. Võitja selgumine hakkab juba hanke kokkupanemisest.

Hange õmmeldakse rätsepaülikonnana?
Paljuski, jah. Suures plaanis on alati teada mis firma või kelle toode lõpuks valitakse. Mõneti on see ka mõistetav, sest kui lahendused on kindla brändi põhiselt juba rajatud, siis ei saa sinna osta midagi suvalist mis olemasolevaga ei ühildu. Süsteemid ei töötaks enam.

Seega vajadus keegi võitjaks teha on kohati mõistlik ja siis otsitakse kõrvalteid liiga jäikadest seadustest?
Kommunikatsioonihäired võivad tekkida, kui erinevad töörühmad mingit projekti eri aegadel veavad. Minu arvates oleks mõistlikum see, kui lahendus on juba mingil kujul tehtud, siis on tellijal võimalus esialgse teostajaga koostööd jätkata. Muidu võib see riigi raha hoopis rohkem kulutada. Samuti aega ja muid ressursse. Juba hanke koostamine ja sellel osalemine on suur töö ning alati tuleb arvestada, kas see lõppkokkuvõttes üldse ära tasub.
See, kes aitab tehnilise lahenduse kokku panna, saab juba teatava eelise. Kui hiljem muutub olukord kriitiliseks ja tekib tunne, et hange hakkab käest libisema, siis on sellel osapoolel enda valimiseks ka lihtsam kaitseargumente leida.
Konsultandi rollist pakkujaks minnes on hiljem kerge survemeetodeid kasutama hakata, kui keegi hea müügitööga ette kipub minema. Siis proovitakse kõikvõimalikke variante, kuidas oma projekti kaitsta.

Aga see, et sõbrad koolipingist saunalaval või palliplatsil diile teevad?
Eesti on nii väike, et paratamatult on inimesed üksteisega seotud. Teatud mõttes mängib see muidugi rolli kes keda eelistab.

Kes on riigiametites see, kelle peas on võitja juba enne hanke koostamist teada? IT-juht, kantsler, minister?
See ei ole igal pool ühtemoodi. Tavaliselt moodustatakse hankekomisjon, aga kellelgi on seal ikkagi suurem hääleõigus. See sõltub otseselt isiku tugevusest. Tihti otsustab IT-spetsialist millise tehnilise lahenduse kasuks tuleb otsustada.
Teisel juhul on see puhtal kujul poliitiline otsus. Siis öeldakse ministri tasemel ette mõne suurema ja strateegilisema valiku puhul, et tuleb selliste võimaluste vahel valida. Kolmas variant on siis hanke korraldaja või tema otsese ülemuse mõju.

Kas kõik need erinevad tasemed on alati ka sellest teadlikud kui kellelegi hakatakse hanget „selga õmblema”?
Üldiselt on siiski reegel, et asutuse ja ettevõtte juhtkond on neist asjadest teadlikud. Kui on kokkulepped, siis on need tehtud kõige kõrgemal tasemel. Need, kes hanke lõppkokkuvõttes läbi viivad, ei ole alati selle algatajad vaid ainult elluviijad. On ta siis müügijuht või osakonnajuht või keegi teine.

Nii et kui jama korral tippjuhtkond väidab, et nemad ei teadnud midagi ja kõige taga olid üle käte läinud liig usinad alluvad, siis see ei ole nii?
See on pläma. Puhas pläma. Ei ole ühtegi suuremat ettevõtet, kus ei teata suurematest hangetest ja nendega seotud tingimustest. See on lihtsalt meeskonnaliikmete üle parda heitmine, aga kahjuks on meie äris sellised kombed. Ma ei pea õigeks, et kui kogu juhtkond on tegelikult skeemidega seotud, siis kellestki tehakse jama korral must oinas.

Mida siis puhta riigihanke ära määrib? Kes kellele mida pakub?
See ei ole alati raha või reis luksuslaeval. On palju muid variante, paremad positsioonid äris või ametiredelil jne. See ei ole alati seotud otseselt ümbrikuga. Näiteks hanget läbiviiv ametnik saab hoopis võitnud firmas senisest parema töökoha.
Kui võtta mõne juhtiva inimese ametiredeli ette ja vaadata kus ta enne riigisektoris oli, siis leiab neid näiteid päris palju. Neid on tulnud rahandusministeeriumist kui ka majandusministeeriumist ja tegelikult igalt poolt mujaltki. Või siis kuuluvad nad pärast võitnud firma osanikeringi. See on veidi kaudsem hoob kui ümbrik lauanurgal.

Samas ei ole kuulnud, et sedavõrd palju inimesi oleks seaduse silmis millegi vastu eksinud ja kinni pandud...
Selles töös ei ole musta ja valget, me elame hallis tsoonis. Inimene on täpselt nii nõrk kui nõrgaks ta ennast teha laseb. Sõltub ahvatlusest.

Kuidas sellisele tööle satutakse? Kas alguses on naiivne sinisilmsus?
Eks ta nii on, et minnakse naiivselt, aga ühel päeval sa saad selle selgeks või tehakse sulle selgeks, et tuleb valida, kas sa võtad noateral mängimise ja hallis tsoonis elamise riski. On inimesi, kes loobuvad ja on neid kes võtavad selle riski.
Täna on muidugi see olukord mõnevõrra parem, sest töökohti on valida. Paar-kolm aastat tagasi oli loobuda raskem. Tihti tehti siis raske valik olude sunnil, nüüd on lihtsam uksest välja minna ja mõne muu töö peal rahulikumalt hingata.

Kas te ise olete kunagi kellelegi ümbriku viinud?
Ei ole viinud ja ei tee seda kunagi. Mingeid komme muidugi pakutakse alati. Üks tuleb vastu, eeldades, et teine tuleb siis samuti vastu kui paras aeg on. Ega ainult valgel poolel töötada ei saa. Paratamatult tuleb taustadega kokku puutuda ja infovahetus käib mitmel tasandil. Siis on otsustamise koht, et kas sa oled vait või lähed kisama kuidas asjad käivad.

Kuidas siis asjad käivad?
Üks võimalus on lüüa hange tükkideks, mis oleks kõik hanke korraldamise piirist väiksemad. Sellisel juhul esitab mitu firmat arvet, mis on suhteliselt väikesed. Kaup liigub läbi võrgu tükkidena ja jõuab jupphaaval lõppkasutajale, kes kõik jälle kokku paneb. See on näide hallist asjaajamisest ja seda tehakse järjepidevalt.

Kas seda saab teha ainult riistvarahangete puhul?
Seda saab teha ka tarkvara puhul. Seal ei ole midagi väga keerulist. Hallist tsoonist mustale minnakse siis, kui selle tehingu käigus otsustajatele maksma hakatakse või keegi jahiga merele saadetakse. Osa ettevõtteid kasutab ka selliseid võimalusi.

Millised on veel halli tsooni trikid?
Lepingute pikendamine. Kuigi projekt võib olla juba ammu läbi, leitakse põhjendusi, et veel „lisatöid” tellida. Öeldakse, et on vaja mingeid lisamooduleid ja leitakse ettekäändeid miks just üks konkreetne ettevõte peab seda asja edasi ajama. See on ka tüüpiline halli tsooni juhtum.

Teede- ja muidu ehituses on levinud hangete märkimisväärsed kallinemised. Kas IT valdkonnas ka selliseid sahkerdamisi esineb?
Eks ikka. Kõige rohkem just tarkvaraarenduses. Ühel juhul võib muidugi olla arvestustes aus möödalaskmine ja tellija nõustub 10-15-20 protsenti lisaks maksma. On ka teisi variante, kus võidetakse alguses odava rahaga ära ja siis tehakse lepingu muudatus, kus hind võib praktiliselt kahekordistuda. Juba loogika ütleb, et kasu peab sellisest asjast saama ka keegi teine kui ainult tööde teostaja. Keegi peab olema see, nõustub kallima hankega ja surub selle läbi.

Kas on firmad, kes oskavad ennast nö paremini kehtestada?
On ikka. On-on. Igal ettevõttel on oma mentaliteet. On suurettevõtted, kellel on alati eeliseid lõppkasutajat mõjutada, kasvõi poliitilisel teel. Neil on sidemeid rohkem. Samas on olemas ka ettevõtted, kes on keskmise suurusega, aga suruvad ennast lihtsalt psühholoogiliselt väga jõuliselt peale.
Ma võin vabalt öelda, et kes kõik kuuluvad riigihangete edetabeli tippu, oskavad suurepäraselt survetööd teha. Elionil on kõige paremad võimalused mõjutada hanget väga paljudest kohtadest. Väiksematest firmadest on eriti riistivarahangete puhul silma paistnud Leedu firma Sonex, kes tuli turule väga agressiivselt. Viimasel ajal küll enam mitte väga, sest seal vist vahetati juhtkonnas inimesi. Selliseid ettevõtteid on muidugi teisi ka.

Kas hea kontaktivõrguga müügijuhid, on tööjõuturul ihaldusväärsed? Et võtame selle mehe tööle ja siis saame edaspidi need-need hanked?
Kunagi oli see nii. Nüüd juba natuke kardetakse, kas see risk tasub ära. IT-sektoris on juba kõrvetada saadud, kuigi need mis ajakirjandusse jõuavad on tavaliselt väikesed asjad. Kõiki ju ikkagi jälgitakse. See ei tähenda võimuorganeid vaid ka konkurente ning parem on endale mitte ülemäärast tähelepanu tõmmata. Sellised inimesed on riskigrupp.

Kas hall on siiski läinud aastate jooksul heledamaks?
Meetodid on läinud teistsuguseks. Keerulisemaks. Ega hall tsoon jääb ikkagi. Eesti ja meie turg on nii väike ja see teeb selle paratamatuks. Kui veel arvestada poliitikute ja erakondade kombeid, siis see ei kao ka kuhugi. Muutused saaks tulla ainult ülevalt alla.

Hallis tsoonis olete Te nõus olema, aga mitte rohkem?
Kui klient on otsustanud, et ta tahab midagi konkreetset osta, siis olgu nii. Aga ma ei aktsepteeri seda, kui tullakse ja öeldakse, et ma ostan sinu käest, anna mulle selle eest midagi.

Kas rohkem küsitakse, et anna mulle midagi või pakutakse midagi, et oma kaupa müüa?
Vanasti küsiti rohkem, täna kardetakse rohkem. Aastaid tagasi oli see väga tavaline, et küsiti „mis ma selle eest saan”. Samas Eestis ei ole olukord sugugi nii hull kui Lätis. Seal käib ikka väga otseselt kõik. Ümbrikud ja puha.

***

Kõige edukam riigihangete võitja on Datel
Eelmise aasta statistika alusel on edukaim IT-ettevõte riigihangete arvu järgi Datel, kes tegi 66 võidukat pakkumist, kogumahuga 48 miljonit krooni. Hangete arvu üldedetabelis annab see teise koha Rentacari 85 pakkumise järel.
Hangete maksumuse edetabelis edestab Datelit üle 50 firma, peamiselt ehitussektorist, kus hankeid on küll vähem, kuid rahaliselt on need hoopis teisest suurusjärgust. Riigihangete võitmisest teenitud 48 miljonit krooni moodustas firma eelmise aasta käibest umbes poole.
Dateli tarkvaraarenduse osakonna juhataja Triin Sepa sõnul on nende eelmise aasta 66 hankest enamus riistvarahanked. „Tarkvarahankeid oli meil eelmisel aastal vist kuus tükki,” ütles Sepp. „Maksumuses pole vahe nii suur kui hangete arvus, aga siiski oluline vahe.”
Sepa sõnul tuleb riigisektorist suurem osa Dateli ärist ning see on aastate pikkuse töö tulemus. „Me ei eksi enam nii lihtsalt hanketingimuste vastu ja vaatame millistest üldse osa võtame ja kas on mõtet,” seletab ta töö põhimõtteid. „Eks turuolukord on ka juba teada, et kui kuskil tahetakse ilmselt teist tarnijat näha, siis sinna ei lähe.”
Läbi aegade on Datel teinud päris palju töid maaametile. „Seal on meil juba teadmistes eelised, aga ega neid geograafiliste infosüsteemide firmasid Eestis väga palju olegi, kes sellises mahus suudaks töid teha,” seletas Sepp. „See on meil strateegiline ärivaldkond ja sellepärast on ka seal suuremad hanked.”
Eelmisel aastal valminud tuntumatest Dateli töödest oli Tallinna planeeringuteregister, kus inimesed saavad ise jälgida detailplaneeringuid ja kuidas need liiguvad.
Subjektiivsete isiklike sidemete mõju riigihangete võitmisele ei osanud Sepp hinnata, kuid ütles, et referentsid kindlasti loevad. „Üks asi on kui tugevalt sa oma protsessid kõik üles kirjutad, aga teine asi on ikkagi eelnev koostöökogemus,” ütles ta. „Loomulikult tekivad pikaajaliste projektide käigus isiklikud suhted, see on loomulik. Kui üks firma on kellelegi teinud näiteks kaks aastat head tööd, siis muidugi eelistatakse seda ja ei taheta ämbrisse astuda.”
Sepa sõnul on näiteid küll ja küll, kus võidab keegi teine, sest klient ei ole näiteks piisava detailsusega ülesannet kirjeldanud. Pärast on tellija ehk see riigiettevõte ise hädas, sest hanke võitja ei adu tegelikke probleeme.
„Teinekord riskib klient ka sellega, et kui talle tuleb uus arendaja, kes muudab süsteemi, mis on juba kellegi teise tehtud, siis kaob garantii,” toob Sepp välja veel ühe ohu.
Datel ei ole riigihangete ameti tööd kordagi küsimärgi alla seadnud. „Hankeid oleme vaidlustanud küll, aga mitte vaidlustanud vaidlustamise pärast. Me oleme seda teinud siis kui on näha, et midagi on täiesti mäda, aga mitte väga sageli,” rääkis Sepp. „Näiteks kui riistvarahangete puhul on teada, et võitnud seade ei vasta nõutud parameetritele ja seetõttu oleme meie mõne kallima seadme valinud. See on kohe vaidlustamise koht.”

***

MarkIT hoiab Lätist eemale

MarkIT müügijuht Lauri Haav, kui suure osa teie ettevõtte käibest moodustab eelmisel aastal riigihangete võitmise kaudu teenitud 16 miljonit krooni?
MarIt käive oli 74,6 miljonit krooni, see teeb siis 21%. Ei saa öelda, et see ebaoluline on, aga põhileib ta muidugi ei ole.

Kas see osakaal on ajas suurenenud-vähenenud?
Ei oska öelda, kõhutunde järgi oli 2004. aastal see osakaal umbes sama või isegi veidi väiksem.

Tarkvarafirmadel tundub riigisektori osakaal käibest olema suurem?
Kui vaadata suuri välisfirmasid, mis tulevad Eestisse, siis riistvara ostavad nad siit, aga tarkvara tuleb emafirmast kaasa ja nad ei telli suurt midagi kohapealt. Riigitellimused ei kao aga kuhugi ära, pidevalt tuleb uusi seadusi ja kogu aeg on muudatusi. Tarkvarakirjutajate vaatepunktist on see äärmiselt loogiline, et riik on üks väga suur klient.
Riistvarast rääkides, siis ega seadmeid ei saa olla rohkem kui riigis töötajaid. Kui riigiteenistujate arv väga kiirelt ei kasva, siis ei saa ka nende riistvaraeelarved väga kiirelt kasvada.

Mida MarkIT-st kõige enam ostetakse?
Tüüpiliselt PC-d, sülearvutid, väiksemad serverid, monitorid...

On teil oma lemmikministeeriumid või ametid, kellele teie meeldite või kes teile meeldib?
Riigihange on avalik asi, seal ei loe kes kellele meeldib. Küsimus on selles kes vastab tingimustele ja suudab sobivat hinda pakkuda.

Teoreetiliselt on see küll nii.
Kas praktiliselt on teisiti? Meie oleme küll võitnud hankeid, mida teised firmad on 3-4 aastat järjest võitnud ja mingit küsimust ei ole.

Ilmselt on riistvarahangete puhul see parima mõõtmine ka lihtsam.
Hästi lihtne. Meil on kasvõi sellest aastast kaks näidet, kus me ei olnud mingist otsast soosikud. Eesti Pank, kus üks teine firma oli kolm aastat ees olnud. Meie tulime täiesti uue tootega, mis oli neile täiesti tundmatu. Enne oli seal Dell ja meie pakkusime HP-d. Hind oli parem ja oligi otsustatud. Tarkvarateenuste puhul võib iga mees öelda, et tulen ja progen. Kas pärast tehtud ka saab on iseküsimus. Minu arvates on meie valdkonnas küll kõik väga läbipaistev.
Me tegutseme samal ajal ka Lätis, Leedus ja Soomes ning Eesti on pigem Soomega sarnane.

Kuidas Lätis siis äri käib?
Poliitilistel põhjustel me Lätis riigihangetel üldse ei osale. Me oleme loobunud ja parem ootame paar aastat kuni see asi nii hakkab liikuma nagu meil.

See seisukoht jätab teist küll väga ausa mulje.
Tuleb tunnetada oma tugevusi ja nõrkusi. Kui ikka pole välja panna kohalikku müügimeeskonda, kes oleks sealsete IT-juhtidega koos koolipinki nühkinud, siis pole nagu mõtet. Tuleb läheneda nendele klientidele kellele me saame.

Eestis on ju ka siiski halvemaid aegu olnud. Kaua te ise selle valdkonnaga olete seotud olnud?
Pisut üle kümne aasta. Kindlasti on olnud jah asutusi, kelle puhul on teada, et ei ole mõtet oma kaupa minna pakkuma. Viimsel ajal on elu näidanud, et see ei ole enam nii. Eesti väiksus tähendab ka seda, et kontrollida on lihtne ja kõik tuleb varem või hiljem välja. Kõik ju näevad mis toimub. Võibolla ma olen lihtsalt naiivne, aga ma pole kokku puutunud sellise murega.

***

Seadus on piisavalt paindlik
Kaspar Loog
Cell Network müügidirektor

On tellijaid, kes kardavad riigihangete seadusest kui tuld, et äkki kaevatakse hange kohtusse, mida IT turul on siiani vähe olnud, aga sel aastal on kahjuks esimesed ilmingud olnud.
On neid, kes hangivad tarkvara ainult hinna härgi, et 80% ulatuses on oluline hind ja 20% määrab lahenduse sisu. Samas on asutusi, kes teevad hankeid täiesti rahulikult nii, et hinna kriteerium on umbes 40% ja lahendus on 60%.
Minu arvates ei ole tarkvara hankimine ainult hinna järgi üdini õige. Lahendus ise peab ju kasutajatele sobima. Kui pannakse paika minimaalsed nõuded, siis neid võivad täita mitmed tarkvarad, aga lahendused on kasutaja jaoks nagu öö ja päev.
Praegust riigihangete turgu iseloomustab see, et paljud tellijad ei oska riigihangete seadust enda jaoks tööle panna. Arvatakse, et ainus kriteerium jamade vältimiseks on hind. Samas võimaldab seadus hankida ka väga paindlikku tarkvaraarenduse teenust. Kahjuks ei julge osad tellijad seda teha.
Probleem on õigusruumi segases interpreteerimises. Kui ma ühest riigiasutusest kuulen, et tarkvara ei ole võimalik paindlikult hankida ja teisalt ma näen kuidas seda mujal tehakse, siis järelikult on probleem seaduste selgitamises. Ma ei oska nüüd öelda, kas asi on nende asutuste juristide pädevuses või riigihangete ameti ebapiisavas selgitustöös.
Õnneks pole ma riigihangete ametiga väga kokku puutunud, sest ma ei näe mingit tulu teiste elu rikkumises ja hangete kohtusse kaevamises. Kui on selge, et on mingi korruptsioon või muud piiravad asjaolud, näiteks pandud lahendusele põhjendamatuid nõudeid, siis käsitleme seda asutuse soovina saada kindel platvorm. Kui see on nende kindel soov ja tahtmine, ei ole mõtet minna riigihangete ametisse nõudma oma tõde ja õigust. See oleks samamoodi kui linn tahab hankida trollibusse ja siis minna vaidlema, et meie arvates sobiks tavalised bussid rohkem. Mida selgemalt tellija väljendab oma soovi, seda parem.
Asutused ei peaks riigihangete seadust võtma kui vastikut piirangut asjade korraldamisel. Seadus on piisavalt paindlik oma huvide saavutamiseks. Tarkvaraarendusprojektide eripära on see, et alguses ei ole täpselt teada kui palju on võimalik ära teha. See ei ole auto ostmine. Hea näide on põllumajanduse registriste informatsiooni amet. PRIA kirjeldab üldiselt süsteemi ja hangib tunnihinda. Nad ütlevad, et on eelarve ja pakkuge tunnihinda ning arendame vastavalt eelarve mahule. Väga selged ja lihtsad kriteeriumid.
Meie pakume tehnilise visiooni, pluss inimeste CV-d ning nemad näevad ära millist platvormi ja inimesi me pakume. Nii on hundid söönud lambad terved.
Viimasel ajal on seda lahendust kasutanud ka justiitsministeeriumist Registrite ja Infosüsteemide Keskus. Nemad on ka hankinud tunnihinda.
Need on elavad näited asutustele, kes ütlevad, et nii ei ole võimalik hankida. Saab küll ja väga edukalt!

***

Edukamad riigihangete võitjad IT sektoris
(hangete arv ja kogumaksumus)

Datel 85; 45 miljonit krooni
MicroLink Eesti 48; 37 miljonit krooni
Elion Ettevõtted 45; 42 miljonit krooni
Cell Network 41; 34 miljonit krooni
IT Grupp 30; 21 miljonit krooni
MarkIT 22; 16 miljonit krooni
Helmes 17; 17 miljonit krooni
Webmedia 17; 21 miljonit krooni
Sebra Infosüsteemid 17; 5,6 miljonit krooni
Adobase 15; 7,9 miljonit krooni
Ordi 15; 9,8 miljonit krooni
ML Arvutid 15; 5,4 miljonit krooni

Allikas: Riigihangete ameti aastaraamat 2005