26 juuli 2007

Vana AM: Pearätiga professor + hetkeseis

Augusti Arvutimaailm on peaaegu "valmis". Toimetuse seisukohalt on "valmis" siis, kui võib hakata trükifaile tegema ja trükikotta saatma. Siiski - just praegu on Janek Priimann alles obektil. Suvine aeg, puhkused, raske kirjutajaid ja allikaid kokku viia, seega jäi reportaaži tegemine eelviimasele päevale enne deadline'i.
Väike närv on sees. Saatsin nats aega tagasi Janekile ka smsi, et kas ta jõudis kohale ja veel näpunäiteid fotograafile ning sain vastuse, et kõik sujub. Homme õhtuks on loodetavasti kogu žurnaali materjal trükikoja serverisse saadetud.
Kaas tahab ka veel nokitsemist. Sellel on nüüd samuti teistmoodi väljanägemine. Päis on siiski sama, tunneb ära küll.

Seni kuni uut numbrit veel saadaval pole, meenutusi vanadest. Eelmise aasta oktoobri numbri kaanel oli Tanel Tammet. Temaga loo tegemine oli üks meeldejäävamaid. Esteks tuli minu jaoks jube vara hommikul Kristiine Scotlandi jõuda.
Teiseks leidsin ees ootamast täiesti ebatüüpilise professori - nagu oleks tegu mõne jõusaali armastava tsiklimehega. Kui ta seal laua taga teraselt otsa vaatas, soravalt rääkis, punane rätik peas ja kaval pilk silmis, meentas ta samas Juku-Kalle Raidi. Ütleme siis, et Raidi suurt ja soliidset venda.
Paar tundi hiljem saime veel Linnahalli juures pildistamiseks kokku. Egert Kamenik saab muidugi iga pilditatavaga hõlpsasti lainele, räägib tüdrukud paljaks ja upakile ja puha, aga ma ei usu, et oleks palju neid, kes tal üks-kaks alajaama katusele roniks, et paremat pilti saada.
Mul tekkis tahtmine jälle ülikooli minna.



Pearätiga professor

Tanel Tammet on Tehnikaülikooli professor. Ta õpetab tudengeid, võttes auditooriumi ees esinemist kui näitlejatööd. Ta on aidanud käima panna Tiigrihüppe, IT Kolledzhi ja Tallinna ID-pileti, esindab Eestit NATO IT-uuringute koostöökomitees, kirjutab amatöörfilosoofilisi esseesid ja asutab koos Marek Strandbergiga rohelist erakonda. Lisaks on ta üks kompetentsemaid inimesi tehisintelligentsi valdkonnas.

Kuidas Te arvutimaailma sattusite?
Mu isa töötas professorina Pedagoogilises Instituudis ja hiljem Tartu Ülikoolis ning oli hästi varajane arvutientusiast. Isa mind tegi mind arvutitega tuttavaks juba siis, kui ma väike olin.

Mis aastal see oli?
Peaks rehkendama. Ma olen kehva liitja... Olen 1965. aastal sündinud ja esimesi pisiprogramme Peda arvutil Nairi kirjutasin umbes kümneaastasena. Kui ma personaalarvutiga – Apple II – kesklinnas asunud KBFI-s kokku puutusin, siis olin umbes 16 aastane.

Mida Te seal tegite?
Programmeerisin oma lõbuks. Apple II peal kirjutasin Basicus, veidi ka assembleris, viimast ma eriti hästi ei osanud, aga suurte pingutustega tuli midagi välja ka. Siis hakkasid tekkima programmeeritavad taskukalkulaatorid ja neid programmeerisin samuti.

Nii et ülikooli minnes oli eriala valimine lihtne?
Ülikooli minnes ei suutnud ma otsustada, mida õppima minna. Üks variant oli sõita Leningradi arvutuslingvistikat õppima, aga ma ei tahtnud Eestist ära kolida. Siis mõltesin, et võiks õppida astronoomiat, sest see tundus selline kauge ja filosoofilisest aspektist huvitav. Nii ma siis jalusin sisseastumise ajal ümber Tartu Ülikooli peahoone ja mõtlesin, kuhu pabereid anda. Lõpuks andsin matemaatikateaduskonda ja õppisin rakendusmatemaatikat.

Millal tuli äratundmine, et IT on teie valdkond?
Ülikooli ajal. Suhteliselt varakult. Kui ma olin paar kursust ära käinud, siis arvasin juba, et see on väga hea, et ma ei läinud midagi muud õppima.

Kas IT algusaegadel õppisid õppejõud koos üliõpilastega ning erilist eelist neil ei olnud ja leiutati üheskoos?
Päris mitte. Õppejõududel oli ikkagi oluliselt suurem kogemus. Arvutid olid ju olemas alates Teisest Maailmasõjast, kuigi küll mitte Eestis. Aga vähemalt kümmekond aastat oli õppejõududel juba kogemust ning nad olid ka hulga kirjandust lugenud.
Koolis programmeeritakse väikeseid spetsiifilisi juppe, et inimesed saaksid aru mingitest algoritmi-ideedest ja põhimõtetest. Kuna ma õppisin rakendusmatemaatikat, siis hästi palju tuli õppida arvutusmeetodeid. Ma sain nendest küll väga vähe aru, aga praktikumiprogramme tuli ikka teha.
Kes asja vastu huvi tundis, see tegi tegelikult muid programme oma lõbuks - kas mingi mängu või redaktori - ja sellega õppisid inimesed palju rohkem. Ülikooli programmeerimisülesannete maht on suhteliselt väike ja sellega targaks ei saa.

Kuidas üleminek akadeemilisest õpikeskkonnast rutiinse töö juurde õnnestus?
See oli väga sujuv. Ma olin aktiivne programmeerija ja mul tekkis tõsine tehisintellektihuvi juba väga varakult: ilmselt enne seda, kui ma ülikooli läksin. Keskkooli lõpus kirjutasin näiteks Apple II peal luuletuste genereerimise programmi. Need ei tulnud üldsegi mitte halvad välja. Isegi „Edasi“ (praegune Postimees) avaldas neid.
Tartu Ülikooli juures tegin tarkvara tehisintellektindust uurivatele gruppidele. Sellest neile küll mingit otsest kasu ei olnud, aga ma sain ise targemaks. Hiljem läksin ülikooli kõrvalt tööle Küberneetika Instituuti, sest seal tegeleti tehisintellektiga rohkem ning kirjutasin neilegi tarkvara, millest ilmselt neilegi mingit praktilist kasu ei olnud. Tegelikult asusin juba ülikooli ajal tegelema loogikapõhise tehisintellektitarkvara kirjutamisega.

Veebis on mingi naise nimega programm, mida nimetatakse tehisintellektiks...
See võib olla näiteks ELIZA, mis on juba kuuekümnendatel välja mõeldud lihtne põhimõte, kuidas inimesi lollitada. Sellega ei ole mina tegelenud, olen ainult tudengitele rääkinud, kuidas taolisi asju teha. ELIZA-t võiks nimetada pseudointellektiks.

Milles see erinevus seisneb?
ELIZA programm on hästi lihtne, ta ei tea mitte midagi, ei saa millestki aru ja ühtegi järeldust ei oska teha. Lihtsalt kombineerib sõnu enamvähem juhuslikult kokku, võttes aluseks neid, mida inimene on just ise sisestanud. Midagi ta ise ei õpi.

Ja mida Teie programm tegi?
Ega see väga palju keerulisem ei olnud, aga selle eesmärk ei olnud vähemalt inimesi lollitada. Esimesed taolised programmid, mida kirjutasin, tegelesid loomuliku keele lausete analüüsiga. Hiljem hakkasin tegema loogika ja järelduste tegemise tarkvaraga. Ja sellega ma tegelen praegugi.

Kuidas seda lihtsamalt seletada?
Me võime näiteks defineerida igapäevaseid asju. Kes on vanaisa? Vanaisa on isik, kellel on laps, kellel on omakorda laps. Lisame taolisi lihtsaid reegleid veel, ning varsti saame teha juba järeldusi, et keegi on kellegi isa ja keegi on kellegi ema ja keegi on kellegi vend jne. Neid reegleid saab teha järjest keerulisemaid, eesmärgiks on arvuti käest lõpuks küsida, et ta prooviks teha mingi meid huvitava järelduse.
Loogika keeles saab ükskõik mida kirja panna, see on täiesti universaalne keel.
Paraku on suurte reeglisüsteemide kirjapanemine väga keeruline ning reeglite hulk muutab raskelt hõlmatavaks. Ka masinatel on keeruline väga pikki järeldusi teha – praegused protsessorid ja mälumahud on vähegi raskemate ülesannete jaoks mannetud – kuid põhimõtteliselt see kõik töötab.

Kas põhimõtteliselt on eesmärk aju tegevust kopeerida?
Teholoogiliselt me aju kopeerida ei saa, sest me ei tea, kuidas ta täpselt töötab. Aga isegi kui kõik reeglid õnnestuks praegusaegsele arvutile selgeks teha, siis inimaju ta ikkagi asendada ei suudaks, sest arvutusvõimsused on selleks väga-väga väikesed. Isegi kui arvutil on kaks-kolm protsessorit, siis ta teeb maksimaalselt kahte-kolme asja korraga. Iga inimese aju teeb aga mustmiljonit asja korraga ja ta arvutusvõimsus on palju suurem.

Sellise erialaga tegelemine eeldab ilmselt paljude valdkondade tundmist?
Ise peab paljude valdkondadega kursis olema. Ma olen alati jõudumööda proovinud neid taustasid tundma õppida. Mulle meeldib mitut asja uurida, omada võimalikult laia ülevaadet.

Kas välismaal, kus on rohkem raha, pannakse kokku vastavad meeskonnad?
Selles valdkonnas nii ei ole. Mitte kuskil. Üks põhjus on see, et ei ole väga lihtsat, silmaga nähtavat, suure tulususega rakendust, mis oleks reaalselt haardeulatuses. Tehnoloogia on selleks praegu liiga nõrk. Meeskonna võiks kokku panna, aga tulemus ei annaks seda raha tagasi, mis kulutataks. Ja nii jääb see tõenäoliselt veel mõneks ajaks, kuni mingi suurem murrang toimub.
Pigem on ülikoolides palju inimesi, kellel on mingi oma spetsiifiline uurimisvaldkond ja nad suhtlevad omavahel. Kõige sarnasemaid asju tegelevad kolleegid on alati mööda maailma laiali ja nendega saab suhelda e-postiga või konverentsidel käies.
Innovaatilist tarkvara tehakse enamasti üldse väga väikeste gruppide poolt: kümnete või sadade inimese lisamine meeskonda enamasti mingit abi ei anna.

Kuidas tehisintelligentsi defineeritakse?
Mingit kindlat definitsiooni ei ole. See on pigem nii, et kõik see, mida juba osatakse enamvähem hästi programmeerida, näiteks male, ei kuulu enam tehisintellekti alla. Tehisintellekti valdkond tegeleb pidevalt sellega, mida ei veel osata hästi teha.

Mis see on mida praegu hästi ei osata?
Võib tuua laia ja kitsa tähenduse. Suures plaanis oleks see nö. päris intelligentne masin, mis on sama intelligentne kui inimene. Ta peaks vähemalt sama hästi kõigest aru saama, ning paratamatult oleks ta siis inimesest hulga targem. Aga kuskilt ei paista välja, et inimesed lähiajal suudaks midagi sellist valmis teha. See on meile veel liiga keeruline ülesanne.
Kitsamas mõttes on tehisintellekti loomine selliste programmide kirjutamine, mis lahendavad piisavalt keerulisi ülesandeid – tarkvara abil tarkvara automaatne kirjutamine, inimkõnest arusaamine, piltide paremini mõistmine jne. Neid asju on päris palju ja igaüks on oma konkreetse eesmärgiga.

Prorgameerimine on tehisintelligentsi loomisel seega möödapääsmatu?
Programmeerimine on peamine osa, kõik muu on sekundaarne.

Palju üritatakse arvutile inimkõne selgeks teha, milleks see nii oluline ja samas keeruline on?
Tehismõistusega võiks ju ka klaviatuuri abil suhelda.
See oleks väga hea, kui me suudaks teha tarkvara, mis inimkõnest aru saab, aga see on suurepärane näide sellest, mida siiamaani ei suudeta hästi teha. Näiliselt on see lihtne, aga tegelikult kohutavalt keeruline. Kvaliteetseid kõnest arusaamise programme ei ole üldse olemas. Neid ei ole suudetud teha ükskõik milliste pingutustega.
Sellel on mitu põhjust. Kõige olulisem on see, et kõne on suhteliselt hägune. Heli on mürarikas ja raske on aru saada juba kasvõi sellest, kus üks sõna lõpeb ja teine algab. Tehke lihtne eksperiment – kuulake mingisugust võõrast keelt, mida te pole varem kuulnud ja proovige vahet teha, kus on sõnavahed.
Ka praegu, kui me räägime, ei ole ju kuulda kus on sõnavahed. See on kõik üks pidev mulin, mille tasutal on kõiksugu muud helid. Seega juba teksti hakkimine sõnadeks eeldab, et arvuti peab aru saama, mida inimene plaanib öelda. Oma ettekujutuse järgi valid sa siis kümnest või sajast erinevast variandist välja selle, mis paremini sobib.
Kui seda head ettekujutust ei ole, siis ei suuda programm isegi sõnu üksteisest eraldada ja kogu kõnest aru saamine jääb kohe toppama. Rääkimata sellest, mis edasi saab.
Isegi kui programm suudab sõnu eraldada, ega ta siis enamasti ei oska järeldusi teha: kas keegi küsis midagi ja kas sellele on vaja või võimalik vastata jne.
Kõneanalüüsi programmid suudavad praegu päris hästi ära õppida ainult üksikuid sõnu.

Kas tehisintellekti proovitakse kuidagi ka päris inimese külge pookida?
Ei, üldiselt mitte. Üldiselt ei proovitagi teha inimese klooni, vaid tarkvara, mis lahendaks hästi keerulisi ülesandeid. Näiteks lahendaks matemaatikateoreeme, otsiks võrgust just seda, mida ma tegelikult tahan, teeks andmebaasidest keerukamaid järeldusi, kui praegu suudetakse teha. Eesmärgid on just sellist laadi, mitte, et tehtaks inimese mudelit. See ei kukuks nagunii välja, sest me ei saa aru, kuidas inimene nö käib.

Seega tulevikus ei hakata inimestele ulmefilmide kombel klemme pähe panema?
Ma kahtlustan, et seda ei hakata tegema, sest sellest ei tõuse nähtavat tulu. Inimese aju on kohandunud töötama nii nagu ta töötab. Signaalid tulevad ikka silmadest ja kõrvadest. Infotöötlus hakkab ju kohe pihta, niipea kui närvid silmast või kõrvast väljuvad. Ei ole mingit paremat kohta, kuhu mingeid klemme panna, nii et see ei annaks ajule midagi juurde.
Tekib ka küsimus, kas meil on vaja inimese mõistuslikku kapatsiteeti tõsta, ning ma arvan, et ei ole. Pigem kahtlustan, et inimesed lähevad evolutsiooni käigus hoopis rumalamaks.

Nii et tervet inimest nö tjuunida pole vaja?
Puudub reaalne ühiskondlik-majanduslik vajadus selle järele

Aga haiget inimest?
Seda tehakse järjest rohkem.

Kas tehisintelligentsi uurijatel on ka kokkupuuteid robotitootjatega? Et keegi teeb sisu ja keegi vormi?
Nagu see mehhaaniline mehike, keda Motorexil näidati.
Ma arvan, et eks neil natuke ole midagi sinna sisse ehitatud. Päris primitiivsed nad ei ole. Ma ei ole neid Motorexi roboteid täpsemalt uurinud, aga need on huvitavad ja lõbusad projektid.
Meie instituut hakkab just sel sügisel juhtima mahukat mitmeaastast europrojekti, mille ülesandeks on hästi lihtsatest robotitest – näiteks koristusrobotitest - koosnevat parve või brigaadi niimoodi programmeerida, et robotid omavahel töö käigus infot vahetaksid ja tööd automaatselt koordineeriksid.

Palju inimesi Eestis tehisintellientsi uurimisega tegeleb?
Udusel määral, et kes nagu natukene tegeleks, kasvõi filosoofilisel tasandi, neid on ikka päris palju. Konkreetselt tarkvara kirjutamisega tegeleb väga vähe. Päris üksi ma ei ole, aga enamik IT-inimesi tegeleb tulutoovamate asjadega. Eks minagi tegelen tulutoovamate asjadega, aga põhihuvi on ikkagi tehisintellektindus.

Kas ka ajaliselt?
Ei ajalises plaanis pole see kindlasti suurem osa.

Milline see tulutoovam osa siis on?
Töötan õppejõuna ja tegelen mitmete uurimisprojektidega, aga teen lisaks ka kommertstarkvara. Ma arvan, et see on väga oluline. Ilma kommertstarkvara loomise kogemuseta ei saa tudengitele õpetada, kuidas elus asjad tegelikult käivad.
Kui ma kunagi olin päris „puhas“ teadlane, siis ei olnud mul reaalset ettekujutust, mida tarkvaraarenduses tegelikult vaja on, ehk, mis asjad inimesi aitavad. Sa töötad oma elevandiluust tornikeses, millel pole reaalsusega mingit seost. Ainuke viis sellest tornist välja tulla on tegeleda puhtakujulise kommertstööga. Müüa, teha programme, suhelda klientidega, teha sinna juurde kõikvõimalikku musta tööd. Siis on, mida tudengitele õpetada. Samuti hakkad aru saama, mida oleks tegelikult mõtet uurida. Enamus teaduslikke uuringuid on ju puhtakujulised elevandiluutorni näited.
On väga tähtis, et kõik IT-õppejõud tegeleksid mingilgi määral kommertstarkvara toomisega.

Palju loenguid Teil praegu nädalas pidada tuleb?
Praegu kolm, aga see sõltub semestrist. Lisaks on veel iseõppekursused, kus ma annan materjale, mida lugeda ja suhtlen tudengitega. Tudengeid on sel semestril kokku kõvasti üle 300.

Kas Teie nooruslik olek ja atraktiivne huviala annavad õpilaste silmis ka mingi eelise?
See ei ole oluline. Tudengite suhtumine ei sõltu mitte niiväga õppejõu vanusest, vaid sellest, kui usaldusväärselt sa mõjud ja kui huvitavalt sa räägid. Õppejõu töö on näitleja tegevuse moodi. Pead oma rolli sisse elama ja mõjuma veenvalt. Endal peab lõbus olema. Mul on tunne, et kui on suur loeng, siis ma lähen rolli sisse ja teen selle ära, tundes ennast sejuures päris hästi. Üks peamisi tõukejõude, miks ma ülikoolis töötan, ongi see lust, mida annab loengute pidamine.

Millele Teie pearätik viitab?
Seda hakkasin kandma suvel: sõitsin päris palju mootorpaadiga ja oli tore piraati mängida. Sõidad ühest sadamast teise ja see on päris hea tunne... Motikameestel on must rätik, mõtlesin et kaatriga võib siis kaasneda punane rätik.

Millises vormis ülikoolis tuleb käia?
Koolis ma käin vahel traditsioonilisemal moel, vahel vähem traditsioonilisemal moel. Ülikond on mul muidugi olemas, aga kannan seda suhteliselt harva. Näiteks Rootsis õppides-töötades ei kandnud meie teaduskonnas mitte keegi ülikonda. Ka mitte kaitsmise puhul. Juhtus 1-2 korda, et keegi tuli ülikonnaga kooli ja siis käisid kõik näpuga katsumas, et mis värk on. Samas TTÜ-s on kombeks päris sageli ülikonda kanda.

Veebis on lugeda hulk Teie esseesid...
Mulle meeldib kirjutada esseesid ja nooruses olen kirjutanud ka veidi ilukirjandust. Ilukirjanduslikku kalduvust mul enam tänapäeval ei ole, küll aga jah, kirjutan selliseid amatöörfilosoofilisi tekste, mis on kuigivõrd, kasvõi kaugelt, seotud tehisintellektindusega. Ma olen sel teemal isegi ühe raamatu kirjutamist alustanud, aga ei ole sellega väga kaugele jõudnud ja pole kindel, kas see kunagi üldse valmis saab. See ei ole tehniline raamat, vaid nö traditsiooniline tänavafilosoofia.

Kui suur Teie pere on?
Naine on hariduselt prantsuse filoloog. Tegeleb ilukirjanduse tõlkimise ja õpetamisega. Viimasel ajal on ta profileerunud Rootsi keelele, sest me elasime viis aastat Rootsis. Olin seal Göteborgi ülikoolis / Chalmersi tehnoloogiaülikoolis doktorantuuris ning töötasin seejärel teaduri ja dotsendina. Üks poeg on 16aastane, teine sai just 10 aastaseks.

Ja nende suhe arvutitega?
Küsimus on selles, kuidas neil mitte lasta uppuda mängude sisse, sest see distantseerib reaalsusest. Ma soovitaks kõigil inimestel kasutada BIOS-i parooli ja seda mitte lastele öelda. See on ainuke kaitseabinõu, samas ka väga hea viis, kuidas lapsi premeerida või karistada.

Teie vanemad nii ei pidanud arvuteid lukustama...
Arvuteid ju kodus ei olnud. Selleks tuli ikka kuhugi sõita, et arvuti taha pääseda. Nagu teised käisid trennis või midagi sellist. Ega häid mänge ju ka ei olnud ja internetist ei teadnud keegi midagi. Nii et arvutiga mingit puhast lõbuasja palju teha ei saanud. Põhiline lõbu oligi programmeerimine. Seega ei olnud mingit põhjust lapsi arvutist eemale ajada.

Kuidas Teie tehisintellektihuvi koduses elus peegeldub?
Ma lubasin kunagi abielludes naisele, et teen talle tehisintellekti ja ta tuletab mulle vahetevahel meelde, et ma pole sellega siiani hakkama saanud. (Naerab.)

Kas see lubadus saab ükskord täidetud?
Võiks ju kujutada ette, et võtame läpaka ja teeme sinna sisse tehisintellekti programmi, aga ma ei usu, et see lähiajal realiseerub.
Üks hüpotees, kuidas see võiks juhtuda, on selline, et kui arvutid on võrgus ja neid on hästi palju ning andmebaaside hulk üha kasvab, siis nad hakkavad omavahel suhtlema. Praegu ma küll ei näe mehhanismi, mis ise sellist isesuhtlemist suudaks käivitada ja edasi arendada.
Olen hakanud aru saama, et on juhtunud hoopis teistmoodi – tehisintellekt sünnib ilma meie sihipärase planeerimiseta. See on küll natuke metafoorne - aga mitte päris - et tegelikult on tehisintellekt juba olemas: oli olemas enne arvutite massilist levikut.
Kui me võtame inimeste ühiskonna, kogu selle kultuuri ja kompetentsi, siis kõik see koos funktsioneerib kui hulkrakne organism. Ühiskond on nagu aju, kus inimesed on justkui üksikud neuronid. Ühiskond kui aju suudabki igasuguseid keerukaid asju teha. Ei ole ju ühtegi inimest, kes suudaks teha sülearvuti või lennuki, või saaks vähemalt aru, kuidas seal sees kõik käib. See ei ole inimesele jõukohane. Ja kui küsida, et kes neid asju teeb, kui inimene seda ei suuda, siis võib öelda, et see on ühiskond kui omaette tehisintellektisüsteem.
Ses mõttes me olemegi juba tehisintelligentsi sees, aga ega me selle olemasolu eriti ei taju, mis on ka ootuspärane. Lihtne loom ei taju ju keerukamat looma, nagu inimese rakk ei taju, et inimene üldse olemas on.

Sel juhul ei saa ka inimest pidada tehisintellekti loojaks.
Ei saa jah. Aga ma arvan, et inimeste ja tehisintellektiga on juhtunud samamoodi nagu ainuraksetega, kellest arenesid - ilma planeerimata - hulkraksed.
Kui vaatame arvutite rolli ühiskonnas, siis me kanname ju inimeste kompetentsi ja rolli programmidesse järjest üle. Me võime juba hakata inimesi asendama programmidega. Mitte täielikult, aga tasapisi. Inimesed ja programmid ongi juba sümbiootilises seoses. Mõlemal on toimimiseks teist poolt vaja. Nii koosnebki ühiskond, mis kunagi koosnes ainult inimestest ja inimgruppidest, nüüd inimestest ja arvutitest, ning gruppidest, mis sisaldavad nii arvuteid kui inimesi.
Sujuvalt võib juhtuda nii, et mingil hetkel muutub inimene ühiskonnas sekundaarseks. Praegu see veel nii ei ole. Aga ma arvan et see niimoodi juhtub, ja ilma igasuguse planeerimiseta.

Kuidas Te rohelise erakonna algatusgrupi liikmena sellesse suhtute?
Ma arvan et on tähtis, et inimesed saaksid paremini aru, mis nende ümber toimub. Jah, ma aitan rohelist erakonda luua. Praeguses faasis on meil vaja tuhat liiget kokku saada ja sinna on veel päris palju minna. Klassikuid parafraseerides: varem või hiljem tekib roheline erakond niikuinii.
Viimasel ajal toimunud muudatuste tõttu on jäänud konkurents Eesti poliitikas hõredamaks.
Asjad lähevad paremaks ainult siis, kui on konkurents. Sellepärast ma töötasin ka aktiivselt selle nimel, et IT-Kolledzh saaks loodud. Ühest küljest on see paradoksaalne, aga konkurendi tekkimine on väga tervendavalt mõjunud TTÜ IT-õppele. Läksin kunagi isegi niikaugele, et lubasin vajadusel olla kasvõi IT-Kolledzhi rektoriks, kui kedagi teist ei leita. Õnneks leidsime Kalle Tammemäe, kes on hiilgav rektor.
Mulle ei meeldi rutiinse igapäevase korraldamisega palju tegeleda. Üldse tundub, et reegleid on üksikisiku tasandi jaoks liiga palju. Ühiskond küll sellest ülereeglistatusest võidab, aga inimesed isiklikult mitte. See on ka üks olulisi asju, mida rohelised tahavad meelde tuletada: mõttekas on oma rollist välja tulla ja ümbritsevat vabamalt vaadata.

Vt ka http://tanel.tammet.googlepages.com/

Sõbra kommentaar
Maarja Kruusmaa
Arukate Materjalide ja Seadmete Labori vanemteadur

Peale sarnase eriala on meil Taneliga ka üheealised pojad ning sarnane filmi- ja raamatumaitse. Oleme perekonnatuttavad umbes kümme aastat, ajast, kui olin doktorant Chalmersi Tehnikaülikoolis Göteborgis ja Tanel oli sealsamas Göteborgi Ülikoolis lektor.
Taneli otsus Eestisse tagasi kolida siis, kui siinmail olid veel küllalti rasked ajad (eriti teadlastele), tuli mulle üsnagi suure üllatusena. Mõnda aega enne seda oli Tanel hirmsuure konkursiga Göteborgi Ülikoolis lektori kohale kandideerinud, kirjutanud alla tähtajatu töölepingu ja oleks seal minu arvates võinud elu lõpuni rahulikult stagneeruda, Rootsi tingimustes suurepärase palga ja elukorralduse juures.
Tanelit iseloomustab minu arvates siiamaani samasugune teadusalane võimekus ja samas kompleksivaba suhtumine sellesse. Tema teadustulemused on väga arvestataval rahvusvahelisel tasemel, aga tundub, et sellest teavad väljaspool teadusringkondi väga vähesed. Ta ei rõhuta oma positsiooni, ei intellektuaalitse ega tekita akadeemilist barjääri, ehkki on tegelikult väga erudeeritud.

0 kommentaari:

Kontakt:

merlis (ät) am.ee
kaido (ät) am.ee

Kui on midagi füüsilist saata, siis:
Kirjastus Presshouse
Liimi 1, 10621 Tallinn
Me käime mõnikord seal ja saame kätte.

Juuni Arvutimaailm

Juuni Arvutimaailm

About Me