Arvutimaailma toimetus

Kalle Tammemäe
IT Kolledži rektor

IT ruulib. Kõik on digitaalne (numbriline), hõlpsalt juhitav ning kontrollitav. Aga kas ikka on? Skype'i kahepäevane "blackout" 16.-17. augustil ehmatas paljusid.

Ühtlasi tuletas see jälle meelde, et ükski asi pole ei pidevas ega numbrilises maailmas lõputult stabiilne ega kestev. Kõiki teadmisi, oskusi ning meetmeid kombineerides võime kätte saada vägagi müstilise 99,999% töökindluse, mis tähendab aastas vaid mõneminutilist tõrkevõimalust, veel enama jaoks tuleb juba suurriigi ressursid taha panna. Absoluutselt tõrkevabu süsteeme ei ole.
Siin tasub meelde tuletada möödunud sajandi 1960ndatel eluõiguse saanud kaose teooriat, mis kirjeldab mittelineaarsete süsteemide käitumist. Teatud lähtetingimustel võivad sellised süsteemid omandada vägagi ebaharilikud käitumisjooned. Matemaatikud ja tehnokunstnikud on mittelineaarsete süsteemide visualiseerimisel saanud imetlusväärseid pilte (rakkautomaatide vaipmustrid, nn fraktaalid – Julia/Mandelbroti hulgad), aga kaose tekkimine igapäevaelus on enamasti ja vähemalt frustreeriv. Iseäralik on veel see, et kaoskäitumissuutlikud süsteemid võivad olla üles ehitatud ülilihtsatel printsiipidel.
Ka Skype'i sõlmede tööprintsiibid (minu oletus) on lihtsad ning küllap ükshaaval väga lollikindlad. Kuid hajussüsteemina on selles tohutul hulgal sõlmi, mis teatud algtingimustel (väidetav Windowsi värskenduste tõttu tekkinud sõlmarvutite taaskäivituste spetsiifiline akord) viisid süsteemi käitumise enneolematutele radadele, millelt see enam ei taastunud.

Kaos elektrivõrkudes
Aastakümneid rütmiliselt pumpav ja usaldusväärne süda on suuteline fataalseks fibrillatsiooniks. Kaost on kogenud elektrivõrgud üle maailma, olgu selle näiteks massiline arvatavasti tühisest välgust ja ühest väljalülitunud alajaamast käivitunud üleriiklik elektrivõrgu seiskumine USA-s ja Kanadas 2003. aastal.
Me näeme, kuidas linna sujuvast liiklusest saab paremal juhul roomamine ainult ühe esmapilgul tähtsusetu kõrvaltee sõidurea blokeerumisel. Pärast Taiwani lähedal toimunud veealust maavärinat 2006. aastal kukkus kokku Aasia digitaalandmesidevõrk ja internet. Ei midagi erilist, mõned purunenud merealused kaablid, kuid allesjäänud lihtsalt ummistusid ja polnud ümbersuunamiseks kasutatavad. Täpselt sama juhtus ka Eestit tabanud küberrünnakute korral – vähesed rünnatud sõlmed ummistusid sedavõrd, et kogu süsteemi pakettide liiklus lihtsalt seiskus.

Aega pole piisavalt palju
Võinuks olla ettenägelikum? Loomulikult, kuid küllap esineb Skype'i sarnases süsteemis tuntud testide plahvatusliku kasvu probleem. Saab öelda, et suvaline kaasajal arendatav süsteem on 100% ulatuses mittetestitav. Teoreetiliselt küll, aga meil ei ole selleks lihtsalt aega. Aeg võib tähendada siin aastakümneid, inimpõlvi või vabalt ka päikesesüsteemi allesjäänud eluiga. Vahest on siin omad eelised klassikalisel telefonivõrgul, mis on saanud alates Alexander Graham Belli leiutisest sammhaaval areneda ja on oma “kaosevitsad“ juba kätte saanud. Tõsi, praegused digitaalsidevõrgud toimivad hoopis teistsugustel ja uutel printsiipidel, mida rakendab ka Skype, ning on kindlasti haavatavad.
Niisiis, süsteem ei ole kunagi päris korras ega valmis. Piirsituatsioone on loendamatult ning ehkki me suudame paljutki sellest ennustada kas algoritmiliselt või intuitiivselt, võib alati midagi kahe silma vahele jääda ning hiljem väga kalliks maksma minna. Siiski ei saa kuidagi väita, et elu digitaalmaailmas on loterii tasemel ja kaotus on valdaval juhul juba ette sisse kirjutatud. Aitab õppimine kõikidest, soovitavalt juba teiste tehtud vigadest.
Aitab see, kui projektis nähakse testimiseks ette hea varuga aega, mis 100%-liselt ka ära kasutatakse. Aitab üldine haritus ja erialane teadmine – oma süsteemi ning selle keskkonna ehk ümbruse detailne tundmine. Aitab ka see, kui pideva lillepeo asemel kujutame ette ka ootamatuid avariiolukordi ning need lõpuni läbi mängime.
Kaosega koos tuleb elada ning eriti tark on see oma kasuks tööle panna. Seda kõike ainult meeldetuletuseks, sest Skype'i senist edukat kuigi lühikest ajalugu arvestades on siiski tegu praktiliselt tõrkekindla süsteemiga.

(Kalle Tammemäe artikkel ilmus septembri Arvutimaailmas.)