Arvutimaailma toimetus

Lõppenud nädal oli blogis vaikne, sest nii Kaido kui mina olime Eestist ära. Seoses sellega taas üks reisiteemaline postitus nagu mõne aja eest Marokost. Sel korral tähelepanekuid Tallinki laevadega reisimisest.
***
Istun praegu veel kuskil Soome ranniku ligidal ja roheline Star alles sõidab Tallinna poole. WiFi levi näitab kahte sorti, aga "Star" ainult connectib kuid ei liiguta ühtki bitti ning "Tallink" on parooli all. Fantoomlevialad olid ka Superfast VII ja Superfast VIII peal. Väidetavalt on Superfast IX peal töötav WiFi olemas. Seega tööd saab merel teha ainult offline'is ja paaritunnise Tallinna-Helsingi otsa puhul on see täitsa meeldiv vaheldus. Tegelikult - ega ka 24h kestva Rostocki sõidu ajal karjuvat netinälga ei tekkinud.

Postituse ajendiks oli tegelikult kaks asjaolu. WiFi-info ja muu on ainult kaasprodukt. Nimelt olid Superfastidega sõidud ootamatult nauditavad, kuna:
1. meeskond on puha eestlasetest, ei ühtki soome mammit.
2. vaatamata punktile 1. oli teenindus väga meeldiv

Ma ei saanud aru, kui Siljaline'i ostu käsitleti kui midagi rahvuslikku eneseuhkust tõstvat vms. luulelist. Siiski on ütlemata mõnus, kui ka Helsingist väljuval laeval (isegi kail laadimist korraldas eestlane!) räägivad töötajad eesti keeles. Nagu oleks Eesti Soome okupeerinud. Kui veel Rostocki sissesõidul istud vööris baaris, vahid aknast välja ja laulma hakkab (tõsi küll CD pealt) Pearu Paulus (järgnesid Vanilla Ninja, Koit Toome jms) siis on ikka täiesti sürr olemine. Ei ühtki tangot. Ma olen viimase 15 aasta jooksul ikka väga palju Soome ja Rootsi ja Soome-Rootsi vahet laevadega sõitnud, aga see oli hoopis teine maailm. Tõttöelda - hetkel siin Staris istudes on see maailm veel täiesti alles, kuigi leebemal kujul.

Teine asjaolu, mis samuti Superfastile koduse meeleolu lõi, oli reisijate vähesus. Hooaeg hakkab mööda saama, kuid samas ongi nendes laevades reisijatele vähe ruumi, kuna enamus korruseid on autode päralt. Praktiliselt kogu reisijate tegevusväli mahub 7. korrusele.

Aga nüüd kõige hämmastavamast. Superfasti personal oli ülimalt ebaeestlaslikult abivalmis ja sõbralik. Ma tõesti ei kujuta ette kuidas see nii juhtunud või saavutatud on. Eriti käib see Superfast VIII laevapere kohta.

Näiteid.

* Infolaua preiliga suheldes on mulje nagu oleks läinud maale täditütrele külla, samas ei muutu ta labaselt familiaarseks. Nime mäletab veel järgmiselgi päeval.
* Kui koristajad WC-sse sisenevad, huiguvad nad juba ukselt, vabandavad ja uurivad kas tohivad tegutseda, kihistavad natuke piinlikkusest, aga jällegi väga soojalt ja omainimeselikult ning teevad ruumi, et üks kraanikauss kätepesuks jääks. (Koristada seal suurt polnudki, nii puhast transpordivahendi WC-d pole näinudki.)
* Kuigi hooaeg on läbi ja ekskursioone ametlikult ei korraldata, on infolaua tüdrukud valmis oma vabast ajast peale vahetuse lõppu viima soovijaid kaptenisillale.
* Sillalgi on mehed muhedad ja räägivad-näitavad kõike mille kohta oskad küsida.
* Massaaž on laeva saunas parem ja samas odavam kui Tallinnas kuival maal.
* Restoranis jäetakse näod meelde, pakutakse lemmiklauda terve reisi tarvis, et poleks iga kord ise lauas istumist. Kui üks magustoit väga maitseb, tuuakse köögist see koos karbiga lagedale ja lubatakse seda uurida kuni tarvis, et oskaks poest samasugust osta.
* Kajut anti kätte juba Tallinn-Helsingi otsal, kuigi ametlikult tohib sinna minna alles peale Helsingist väljumist. Seni peab see eiteamiks tühjalt seisma, kusjuures Tallinna check-in'is väljastatud piletile on juba kajuti nr peale trükitud.

Kiidulaulu kõrvale ka tähelepanekuid ebameeldivustest, millega tuleb arvestada.
* Tallinnast Rostcoki sõites tuleb Helsingis autoga maha sõita, "väike tiir" teha ja uuesti laeva sõita. Küsimus on Schengeni reeglites. Kahjuks tähendab "väike tiir" väikest tiiru mis võtab ca kaks tundi. Sinna sõites on see õhtul kella 19-21 paiku. Tagasiteel äratus kell 5 ja kella 6-8 head autos kügelemist. Ka sadamates pole WiFit, et aega netis tappa.
* Vähene integreeritus. Väga ilmsekas oli check-in Tallinnas, kust naiivselt lootsin saada kogu reisi esimese poole pardakaardid ning toidudkorrad ette maksta. Preili teatas otsekohe, et:1. Tallinn-Helisingi on ainult jätkureis, seega kajutit ei saa ta kätte anda (kuigi, nagu ülal mainitud, oli pardakaartidel nr kirjas ja laevas siiski lubati kajutisse)2. Toidukordi ei saa ta ka ette müüa, sest (ja nüüd tuleb hea koht!) sest toidud on ette nähtud alates Helsingist, aga see sealt on juba üldse Silja reis. Silja. Kusjuures laev jääb samaks.
* Helsingi check-in'i preili tunnistas, et töö on raktiteadus, kuid peale 15 minutilist pusimist olid toidukaardid käes. Kusjuures nii hästi, et isegi ka tagasitee tarvis. Selleks tuli tal lugeda arvutist mingit .doc-formaadis juhendit, helistada paar korda kuhugi ja kirjutada ekraanilt pastakaga paberile hulk koode ja siis neid jälle uuesti arvutisse toksida. Vähemalt ei ütlenud ta, et pilet on Tallinkist ostetud ja Siljal pole sellega midagi teha.

Veel üks ettepanek.
Arvestades Eesti reisilaevanduse kurba ajalugu võiks kuskil firma ajakirjas või laeva voldikus olla ka muud infot, kui et laev on nii pikk, nii lai ja võtab nii mitu meetrit autosid peale ja on ehitatud sel aastal. Lennufirmade ajakirjades seletavad piloodid tihtipeale mis on turbulents, mis kolinaid reisi ajal võib kuulda ja mida miski tähendab jms reisinärvi vähendavat.

Ma loeks hea meelega kuidas laev püsti püsib, miks väikesed lained suudavad suurt laeva kõigutada või kui keeruline on laeva laadimine. Võtaks inimeste rahutust maha, kui nad peavad passima kaua aega kail ja laeva ei lubata.
***
Eks Kaido kirjutab midagi enda värsketest reisikogemustest ka. Mis aga Arvutimaailma puutub, siis nüüd on kaks nädalat deadline'ini ja töö võtab tuurid üles.