28 september 2007
Oktoobri kaas tuleb umbes selline
01:01 | 
Postitaja:
Nõgene |
Nikerdasin esikale tekste ja panin rohelisega oma uduse ettekujutuse kus mis pildid võiks olla. Kujundaja lükkab homme detailid paika, mina ütlen viimasele versioonile "mhmh" ja lähebki türkifailide Uniprinti laadimiseks. Seda teeb Mari-Liis ja minu jaoks on juba pmõtteliselt finiš käes.Suhteliselt sujuvalt läks, suuri jamasid ei olnud. Palju lugusid laekus õigeagselt, see tähendab kaks nädalat tagasi, ja kiirustada polnud vaja.
*
Kõige hullem on see, kui saad loo kätte, toimetad ära, korrektuur parandab, kujundaja kujundab ja siis tuleb välja, et autoril on vaja esialgset teksti muuta. Peavalu on siis, kui saabub ainult uus tekst "võta see - see on õigem ja parem". Saa sa siis aru mida muudetud on või hakka otsast pihta.
Sel korral oli ühe autoriga hea klapp ja sai vajalikud 4-5 kohta kujundatud versioonis ära parandatud ja ei pidanud vahepealsid etappe kordama.
Ja ka teine analoogiline juhus lahenes ootamatult sujuvalt. See puudutas võrdlustesti, mis räägib viiest lauaarvutist. Selgus, et Lenovol oli tootekoodidega mingi segadus ja selle tulemusena ei olnud arvutite hinnad tegelikult need, mis Kaidole teada olid. See tähendas, et kriitika kõrge hinna kohta oli alusetu, see omakorda lõi segi nii põhiteksti kui ka edetabeli jms. Lugu oli muidugi juba kujundatud ja kõik grammipealt paigas, aga ei olnudki kõige hullem harutamine. Veerand tunniga sai jonksu.
Sildid:
27 september 2007
Lollidemaa
“Lollidemaa,” ütlen ma iga kord, kui laekub järjekordne uudis end või kedagi teist sodiks sõitnud töllmokast. Proovitakse autot, uut tsiklit, samaaegselt lakutakse ennast täis. Kui liikluses surma ei saa, pannakse ennast koos majaga põlema või hüpatakse peaga põhja ja ratastooli. “Lollidemaa,” ütlen ma mitu korda päevas ja iga päev.
Ma ei näe põhjust, miks peaks kottima autotööstureid või tsiklitootjaid või teemeistreid või viinafirmasid või tikuvabrikut või keda tahes, kui inimene on ise loll ja nõrk. Kõik need asjad, millega inimene ennast tappa suudab, on mõistlikult kasutades ju väga toredad.
Mängimine on ka tore. Koolis sai mängitud kopikate peale kaarte. Kui kunagi õnnestus Soome viisa hankida, sai laeval margastega neid kirssidega mänguautomaate keerutatud. Olen mitu korda ostnud lotopileteid nii kioskist kui Eesti Loto kodulehelt. See on meelelahutus ja ma ei saa aru, miks peaks kasiinosid valimatult kiusama ning mängude tegijaid või korraldajaid vähemalt ebamoraalseteks kui mitte massimõrvariteks pidama.
Kui inimene on loll ega oska elada, on see tema probleem ja temaga tuleb tegeleda. Saamatuid tuleb õpetada elama mõistlikult, et nad ei ohustaks ennast ega teisi. Maailma ei ole vaja polsterdada turvatoaks, milles hoida tiksumas vastutusvõimetuid tegelasi ja lõigata reaalsusest ära need, kes suudavad enda eest ise seista.
Olgu see sissejuhatuseks loole, mis kirjeldab, kuidas kasiinoaparaatidesse tarkvara luuakse. Need on professionaalsed inimesed, kes teevad head tööd ega taha kellelegi halba. Lollidemaa kodanik oskab ennast ka pudeliharjaga ära tappa.
Oktoobri AM on nüüd praktiliselt valmis. Korrektuur loeb veel kõik kujundatud küljed üle ja teha on jäänud veel sisukord ja juhtkiri. Sellepärast meenus ka siia eelmise numbri juhtkiri panna, sest paraku uputavad lollidemaa uudised jätkuvalt iga päev...
Hetkel PM Online'i avauudis:
Noor kihutaja põhjustas raske avarii
Selle all:
Neljapromillises joobes bussijuht vedas 30 töölist
ja... Steri vastu võitlevad külaelanikud on valmis barrikaade ehitama
Oktoobri Arvutimaailma reportaaž on CERNist. Vaesed Genfi elanikud. Mõelda milliseid barrikaade on vaja neil ehitada, kui maaalune elementaarosakeste põrkur järgmisel aastal tööle pannakse, et Suurt Pauku imiteerida, mille käigus tekib must auk, kogu maakera imetakse selle sisse ja universum hävib. PAAAAANIKA!!!
24 september 2007
Spämmitõrjele pole keegi oma
Arvutimaailma oktoobrinumbri jaoks testisime uut eestikeelset F-Secure Internet Security 2008t, mis muuhulgas teeb ka spämmitõrjet. Täitsa töötab - ühe esimese spämmikirjana märgistati ära Elioni sooduspakkumine arvutite turvalahendusele. See lahendus, muide, põhineb ka F-Secure´i turvatoodetel. Ei tehta omadelegi erandit.21 september 2007
Telefoni parimate omaduste komplekt
Kui võtta kõik kõige paremad Nokia mobiiltelefonide omadused ja panna need ühte korpusesse, saabki Nokia N95. Asju, mis mulle selle telefoni juures meeldivad, on palju. Siin mõned suvalises järjekorras vastavalt sellele, mis kõigepealt meenub.3,5 mm kõrvaklapipistik muusika kuulamiseks. Sealtsamast on võimalik saata eraldi audio-videokaabliga pilt telekasse, et sõpradele filme või fotosid näidata. Samuti käib sinna pistikusse funktsionaalne handsfree. Tegu on sellise vidinaga, mis võimaldab telefonist muusikapleieris lugusid edasi-tagasi kerida, Play-Stop valida ning loomulikult kõnesid alustada ja lõpetada.
Kasutaja jaoks on mugavamaks läinud ka telefoni ja arvuti vaheline andmete ülekanne. Kiirelt kaabliga info ülekandmiseks ei ole vaja enam eraldi Nokia andmekaablit kaasas kanda, vaid nüüd saab telefoni arvutiga ühendatud kõige tavalisema mini-USB-kaabliga, mis on üldjuhul kaasas enamike digifotokate ja mp3-mängijatega.
Telefoniga ühendatavate kaablite poolest üllatas positiivselt komplektis kaasas olev väikene 220 V seinalaadija. See on täpselt nii lai, kui seinal olevad kaks stepsliauku. Nii väike laadija peaks uute seinalaadijate standardiks saama. Kuigi N95-lt oleks oodanud juba võimalust, kus telefoni saaks laadida pelgalt USB-kaabli kaudu.
Menüüde poolest on tegemist endiselt N- ja E-seeriast tuttava Symbian S60v3 kasutajaliidesega. Menüüd praktiliselt kõik samad mis teistel N- ja E-seeria Nokiatel. Positiivne üllatus oli äratuskell, mis lõpuks ometi on suudetud ka korduväratama panna, ehk enam ei pea õhtuti enne magamaminekut alati hommikuks eraldi uut äratust seadma.
Fotokas on megapikslite arvult muljetavaldav. Carl Zeissi optika taha on peidetud sensor, mis suudab salvestada kuni viiemegapiksliseid pilte. Heades valgusoludes tehtud fotod ei jää oluliselt alla lihtsama digikompakti sooritusvõimele. Õigustatult valis TIPA (Technical Image Press Association) Nokia N95 parimaks pildikvaliteeti pakkuvaks mobiiltelefon-fotoaparaadiks. Küll aga jäi häirima piltide mällu salvestamise kestvus. Aeg, mis kulus kahe järjestikuse pildi tegemiseks, oli ebameeldivalt pikk. Keerasin salvestatava foto megapiksleid vähemaks, aga ikka pidin mõttes ligi viieni lugema, et saaks järgmise pildi teha.
Kindlasti lahe lisa mobiiltelefonile, mida paljud kaua oodanud, on GPS. Tõesti – mobiiltelefonis GPS töötab, kuigi satelliitide leidmiseks kulub teinekord ilmatuma kaua aega. Telefonis GPS-i kasutamise juures peaks korra mõtlema, kas ikka tahad end nii väga GPS-satelliitidega ühenduses hoida? Eriti kui GPS-i signaali vastuvõtja toiteallikaks on sinu mobiiltelefoni aku, mis ei ole nüüd teab mis suure mahtuvusega. Kõigest 950 mAh. Telefonil on väga hea ja selge ekraan, mis kogu oma suuruse juures ka aplalt voolu tarbib. Seda enam, kui pidevalt proovid ekraanilt jälgida, kus parasjagu asud. Võib-olla seetõttu oligi karbis imepisike seinalaadija, sest oled sunnitud seda iga päev kaasas kandma, kui soovid kogu oma telefoni funktsionaalsust pidevalt kasutada. Maailmakaarte on võimalik ise arvuti abiga telefoni juurde laadida. Olin väga üllatunud, nähes Eesti kaardi detailsust. Isegi Viljandi kõige väiksemad tänavad olid kaardil olemas.
Väga lihtsalt ja mugavalt on võimalus võõras linnas oma asukohta leida ning see kaardile kuvada. Soovides telefonis olevat kaardirakendust ja GPS-i kasutada autos navigatsiooniseadmena, mis ütleb, millist teed sõita ja kuhu keerata, tuleb selle lisavõimaluse eest soovi korral natukene raha välja käia. Tasuta on vaid oma asukoha positsioneerimine kaardil.
Natukene jääb küll mõistatuslikuks nende vasakpoolsete muusikanuppude sügavam mõte, kuna telefoni ristipidi kätte võttes jäävad parema pöidla alla niikuinii muusikapleieri enimkasutatavad funktsioonid.
Tänu WiFi-võrgu olemasolule on mõnus soodsalt ja moodsalt kõik oma just võetud pildid Flickri pildibaasi saata või VOX-i blogisse postitada, kuna Nokia on just nendesse portaalidesse emotsioonide edastamise võimalikult lihtsaks ja mugavaks teinud.
Seadistasin telefoni ka VoIP-internetikõnede tegemiseks. Enne sõbrale helistamist on võimalus valida, kas kõne tegemiseks kasutatakse tavalist hääl- või videokõnet või soovin kõne tegemiseks kasutada internetikõnet ilma, et peaksin kõneminuti eest mobiilsideoperaatorile maksma.
Jah, sel mudelil ei ole küll kahjuks taskulampi ega vee- ja põrutuskindlust nagu Nokia sporditelefonil, kuid kindlasti on ta üks funktsionaalsuse poolest paremaid Nokia mobiiltelefone, mis turul kättesaadav. Isegi 3D-helinad on olemas. N95-l on ju suisa sisseehitatud stereokõlarid nende mängimiseks.
Telefoni mass 120 grammi ei olegi nii väga palju, kui oled varem mõne N-seeria telefoni omanik juba olnud. Tugevasse mehekätte passib perfektselt. Pealegi on 120 grammi kaaluva korpuse sisse paigutatud niivõrd mitu erinevat seadet, et nende kõigi eraldi kaasas kandmiseks poleks mul vist isegi piisavalt taskuid.
Nokia N95
Hind: 11 490 krooni
Operatsioonisüsteem: Symbian OS, kasutajaliides S60 ver 3
Mälu: kuni 160 MB, kuni 2 GB microSD mälukaardipesa
Võrgud ja ühendused: WCDMA, HSDPA 2100 ja EGSM 850/900/1800/1900 MHz, WLAN (802.11 b/g), Bluetooth 2.0, USB 2.0, TV-väljund
Aku: 950 mAh. Kõneaeg kuni 190 minutit (WCDMA) või kuni 390 minutit (GSM). Ooteaeg kuni 200 tundi (WCDMA) või kuni 225 tundi (GSM)
Ekraan: 2,6" QVGA (240 × 320 pikslit) TFT, kuni 16 miljonit tooni
Kaamera: kuni 5 megapikslit (2592 × 1944), VGA video 30 fps. Esiküljekaamera, CIF-sensor (352 × 288 pikselit), sisseehitatud välklamp
Raadio: FM-stereoraadio (87,5–108 MHz / 76–90 MHz), Visual Radio toetus
Navigeerimne: sisseehitatud GPS-seade kaartidega
Mass: 120 g
PLUSSID
Suur ja hästi loetav ekraan
Uskumatult palju funktsionaalsust ühes seadmes koos
Väga hea pildi ja video kvaliteet
MIINUSED
Mass ja aku kestvus
GPS-il kulub satelliitide leidmiseks kohati väga palju aega
AM-i HINNE: 8
(Oliver Ojamaa kirjutatud lugu ilmus augusti Arvutimaailmas)
Personaalselt silmatorkamatu sülearvuti
Kuigi HP ütleb, et arvuti on taas personaalne asi, on konkreetselt see mudel, HP Compaq 6510b, täiesti mittepersonaalne. Halli massi sulanduv 2,4-kilogrammine tööloom muutub isiklikumaks siis, kui tema kaas avada.Tegemist on konservatiivse disainiga äriarvutiga, millel sisemuses kõik raskeks kontoritööks vajalik. Peaaegu kaks ja pool kilogrammi ei pane seda masinat kergejalgselt reisil õlal tassima lennujaama ühest terminalist teise joostes, aga kodu ja töö ning vahest ka partneri või kliendi vahet liikudes kannatab selle koormuse ehk ära.
Uut arvutit avades leiab kaane vahele pakituna sõrmejäljelugeja töölesaamise juhendi. Õige ka – paljud kasutajad on Windows Vistaga hädas olnud, kuidas seda lugejat tööle saada. Õpetuse järgi on see käkitegu.
Siiski, päris keskpärane see sülearvuti pole, nagu selgub teda sisse lülitades. Kõrvaltvaataja seda ehk ei taju, kasutaja aga küll – kiita tuleb HP abinuppude disaini. Puutetundlikud dioodnupud on musta läikiva riba all ja see on aparaadidisaini peaaegu et viimane sõna. Esiteks puutetundlik riba ei kulu ja teiseks ei saa lülitite vahele kukkuda puru ega tolmu, sest vahesid lihtsalt pole. Tulevikuarvutitel arvatakse olevat kõigi nuppude asemel sellised siledad puutetundlikud pinnad.
Klahvid on siiski peaaegu traditsioonilised. Läbivajumine puudub, nuppudel tippimine on mugav ja klahvide pinnad on kaetud spetsiaalse, veidi kareda kulumisvastase vahendiga. See välistab tähtede kulumise ja on muidu ka mugavam – klahvid ei hakka hiljem arvuti vanadust reetes aja jooksul ebameeldivalt läikima.
Sisuks on HP äriklassi sülearvutil uusim Inteli tehnoloogia, mida on kutsutud koodnimetusega Santa Rosa. Ametlikult on tegemist Inteli Centrino Duo või ärikasutajale mõeldud Centrino Pro tehnoloogiaga, mis sisaldab Intel Core 2 Duo protsessorit, Mobile Intel 965 Expressi kiibistikku, Intel Wireless WiFi Link 4965AGN-i traadita võrgu tehnoloogiat ja Turbo Memory mälutehnoloogiat.
Kuna Windows Vista oli üsna pirtsakas vanema riistvara graafikajõudluse suhtes, pakub Centrino uus sisu ka ligi kaks korda paremat graafikajõudlust, lisaks peaks uus tehnoloogia olema kõvasti akusäästlikum ja muidugi ka kiirem arvutustes. WiFi-ühendusele lubatakse ligi kaks korda paremat levi kui vanematel mudelitel.
Pistikutest on esindatud kõik elementaarne, midagi üleliigset ega eksootilist pole ning puudu ei ole ka midagi märkimisväärset: neli USB-pistikut, VGA, Firewire, S-video, LAN ja modem. Ekraan oli sellel mudelil matt, aga läikepinnaga monitori saab ka tellida, kuidas kellelegi meeldib. Kahegigahertsine protsessor koos uue Centrino kiibistikuga peaks koormustestides andma päris hea tulemuse.
Enne testide juurde asumist proovime aga kõigepealt ära Windows Vista enda ülikarmi Experience Indexi hinnangu. Üllatus-üllatus, ka nüüd pole see sugugi leebem ja annab kokkuvõttes HP arvutile vaid kolm punkti. Hinde viib endiselt alla graafika, mis on enamiku arvutite murelaps, vähemalt Microsofti meelest. Protsessor saab korralikumad punktid (4,9). Ilmselt pole veel olemas riistvara, mis Windows Vista arvates on enam kui küll tarkvara probleemideta jooksutamiseks, välja arvatud mõned tippmudelid.
PCMark05 testis saab HP tulemuseks aga 3753 punkti, mis on juba väga hea. See on ligi kolmandiku võrra enam kui keskmised kahetuumalised eelmise põlvkonna sülearvutid. Arvutiga töötades on võimsus tunda. Näiteks jooksutades kolme videot korraga, pole protsessimeeter veel põhjas, vaid kuskil 70% juures. Vaatamata Windows Vista suurele graafikanõudlusele, saab see arvuti reaalses elus ikkagi hästi hakkama.
Sülearvuti HP Compaq 6510b
Hind: umbes 17 680 krooni
Protsessor: Intel Core 2 Duo T7300, 2 GHz
Mälu: 1x 1024 MB, DDR2, 2 SODIMM mälupesa, laiendatav 4 GB-ni
Operatsioonisüsteem: Windows Vista Business 32/64
Võrgud: WiFi 802.11a/b/g, Bluetooth, LAN, modem
Ekraan: 14,1 tolli, 1280 × 800 pikslit, WXGA
Kiibistik: Mobile™ Intel® 965GM Express Chipset
Kõvaketas: 160 GB
Optiline seade: DVD+ / –RW Double Layer
Kaardipesad: 1 Type I/II PC kaardi pesa, kuus ühes mälukaardilugeja
Muud pistikud: 4 USB 2.0 porti, VGA, stereomikrofoni pistik, stereokõrvaklappide pistik, Firewire (1394a), S-video TV väljund
Graafika: Intel Graphics Media Accelerator X3100, kuni 384 MB süsteemiga jagatavat mälu
Mass: 2,4 kg
Aku: liitiumioon, kuue elemendiga aku tööaeg viis tundi, valikuline HP Extended Life`i aku kümme tundi, HP Ultra-Capacity 14 tundi
Battery Eateri akutest: 1 h 20 m
PCMark05 test: 3753 punkti
Super PI test (2M komakohta): 1 m 2 s
PLUSSID
Võimas sisu
Mugavad nupud
Ärikasutaja lisatarkvara
MIINUSED
Raske
Suur
AM-i HINNE: 8
Kui roosa on Santa Rosa?
Inteli uus tehnoloogia koodnimetusega Santa Rosa sai selle aasta teises kvartalis omale ametliku nimetuse Centrino Duo Mobile Technology või ärikasutajale – Centrino Pro Mobile Technology. Intel lubab uuendustega päris roosat tulevikku: näiteks 2,3 korda kiiremat tegutsemist Photoshopis piltide töötlemisel, 2,4 korda kiiremat videotöötlust Windows Movie Makeriga, 2,5 korda kiiremaid ujukomatehteid ja kolmandiku jagu pikemat aku tööaega. Aga see pole veel kõik. Parema elu loetelu jätkub viis korda kiirema andmesidega WiFi-võrkudes ja ligi kaks korda suurema levialaga.
Aku tööea pikenemine saavutatakse näiteks selliste lihtsate nippidega, nagu võrgukaardi toite väljalülitamine sel ajal, kui võrku ei kasutata. Arvestades Windows Vista Aero graafilise liidese nõudmistega, on graafikajõudlust suurendatud ligi kaks korda, kohendades seda spetsiaalselt Vista vajadustele.
Centrino Pro ja Duo uus tehnoloogia sisaldab Intel Core 2 Duo protsessorit, Mobile Intel 965 Express kiibistikku, Intel Wireless WiFi Link 4965AGN-i võrgukaarti ja Intel Turbo Memory kiiret mälupuhvrit. Enamik uusi sülearvuteid, mis peale 2007. aasta teist kvartalit välja tulevad, on varustatud selle uue Inteli tehnoloogiaga.
(Kaido Einama kirjutatud lugu ilmus augusti Arvutimaailmas)
Sami Seppänen ja arvutimaailm
Nagu eelmisel kuul Ville Jehe ankeedi puhul, nii ka nüüd Elisa juhi Sami Seppäneni ankeet täispikkuses veebi välja. Osad vastused on pikemad kui ajakirjas, kolm küsimust-vastust jäid üldse välja. Järgmises numbris muljetab Silver Meikar.
Esimene kokkupuude arvutiga?
Keskkoolis 7. klassis (1984) oli mõnetunnine kursus arvutiõpe, kus tegemist oli Exceli-tüüpi programmiga. Asi oli mulle huvitav, aga võimalusi sel ajal veel vähe. 9. klassis (1986) olin toimetamas koolilehte ja seal oli Nokia “mikromikko“ juba töövahendiks. Lehte toimetades kukkus “mikromikko“ kokku iga poole tunni järel ja ainult üks mees “toimetuses“ oskas masina püsti tõsta. Temast saigi hiljem edukas juht/omanik IT-firmal, mis on täna esireas bioloogiliste tuvastamistehnoloogiate (sõrmejälg, silm, hääl jne) vallas.
Millal said endale esimese oma arvuti?
Esimene oma arvuti tekkis ülikoolis 1990ndate alguses. See oli 386/20mb/2mb sülearvuti. Alguses tundus aeglane, aga siis panin juurde 4 MB mälu ja ta hakkas lendama! Tol ajal kasutati arvutit koolis harjutustööde tegemiseks. Programmideks olid Word ja Excel. Internetühendust siis veel kodus polnud.
Milline oli sinu esimene mobiiltelefon?
Esimene mobiiltelefon oli Philips Metropol, mis maksis u 20 000 FIM-i. Tegin kooli kõrvalt TV-mängude ja arvutite müügitööd ning vajasin oma tööks mobiiltelefoni. Philipsi suur eelis teistega võrreldes oli võimalus vahetada akut kõnet katkestamata, sest akud pidasid vastu umbes 30 minuti pikkusele kõnele.
Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Ülikooli arvutiklassis olid arvutid internetiga ühendatud ja seal sain jälgida interneti muutmist ülikoolide võrgust igapäevaseks töövahendiks. Vägagi positiivne mälestus oli esimese internetipanga teenuse kasutusele võtmine.
Milline on sinu praegune tehniline varustatus?
Arvutiks on mul tavaline läppar, paar-kolm aastat vana. Telefoniks on mul HTC 3600, mis on täiesti asendamatu koos Vodafone’i Push meili ja 3G-ühendusega. Pole enam vaja väljaspool kontorit sülearvutit lahti teha, saan kõik asjad aetud pihuarvutiga. Vabaaja vajadusteks on telefonis ka kaamera ja GPS.
Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Esimese Nokia Communicatoriga kadusid mul kunagi mõned kontaktid ja paari nädala kalender, mis tundus sellel hetkel katastroofina, aga sellest sai siiski üle. Internet oli alguses nagu raamatukogu, kust on raamatud riiulist põrandale hunnikusse kogutud ja igaks juhuks veel majast tuled kustutatud. Täna on otsingumootorid, blogid ja foorumid teinud internetist suurepärase infoallika ja meelelahutuskeskkonna. Probleemiks võib olla internet ja lapsed – ei meeldi eriti, kui oma laps külastaks näiteks rate-laadseid lehekülgi.
Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Seoses golfimängimisega paar ilmastikuportaali ning uudisportaalid on igapäevased. Tulevad-minevad on erinevad blogid ja foorumid info otsimiseks ettejuhtuvate teemade järgi. Näiteks valisin just foorumitest saadud info järgi endale soojuspumba. Valik oli väga lihtne ja selge juba peale paari tundi surfamist mõnes Soome ja Rootsi foorumis.
Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Tööl istungi ainult nõupidamistel või oma toolil ekraani ees. Kodus tööasju arvutis eriti ei tee (pihuarvuti), aga surfan mingil määral eraeluliselt huvipakkuvatel teemadel.
Kui sageli sind arvutiviirused murravad?
Vist asusin tööle Elisasse enne, kui viirused tekkisid, ja peale seda on meie kõrgetasemeline IT suutnud mind ka viiruste eest kaitsta. Ei oma märkimisväärseid kokkupuuteid viirustega.
Ausalt – kas oled või oled olnud kunagi tarkvarapiraat?
Vist mitte, sest ülikoolis tegelesin kooli kõrvalt arvutite müügiga ja sellepärast oli ka endal arvutis originaalprogrammid koos litsentsidega. Mäletan küll, et käest kätte liikusid 10–15 floppy-disk`i pakid, kust sai endale installeerida viimase versiooni Windowsi ja Office’i. Peale ülikooli on erinevad tööandjad võimaldanud legaalsete programmide kasutamise.
Esimene kokkupuude arvutiga?Keskkoolis 7. klassis (1984) oli mõnetunnine kursus arvutiõpe, kus tegemist oli Exceli-tüüpi programmiga. Asi oli mulle huvitav, aga võimalusi sel ajal veel vähe. 9. klassis (1986) olin toimetamas koolilehte ja seal oli Nokia “mikromikko“ juba töövahendiks. Lehte toimetades kukkus “mikromikko“ kokku iga poole tunni järel ja ainult üks mees “toimetuses“ oskas masina püsti tõsta. Temast saigi hiljem edukas juht/omanik IT-firmal, mis on täna esireas bioloogiliste tuvastamistehnoloogiate (sõrmejälg, silm, hääl jne) vallas.
Millal said endale esimese oma arvuti?
Esimene oma arvuti tekkis ülikoolis 1990ndate alguses. See oli 386/20mb/2mb sülearvuti. Alguses tundus aeglane, aga siis panin juurde 4 MB mälu ja ta hakkas lendama! Tol ajal kasutati arvutit koolis harjutustööde tegemiseks. Programmideks olid Word ja Excel. Internetühendust siis veel kodus polnud.
Milline oli sinu esimene mobiiltelefon?
Esimene mobiiltelefon oli Philips Metropol, mis maksis u 20 000 FIM-i. Tegin kooli kõrvalt TV-mängude ja arvutite müügitööd ning vajasin oma tööks mobiiltelefoni. Philipsi suur eelis teistega võrreldes oli võimalus vahetada akut kõnet katkestamata, sest akud pidasid vastu umbes 30 minuti pikkusele kõnele.
Milline oli esimene kokkupuude internetiga?
Ülikooli arvutiklassis olid arvutid internetiga ühendatud ja seal sain jälgida interneti muutmist ülikoolide võrgust igapäevaseks töövahendiks. Vägagi positiivne mälestus oli esimese internetipanga teenuse kasutusele võtmine.
Milline on sinu praegune tehniline varustatus?
Arvutiks on mul tavaline läppar, paar-kolm aastat vana. Telefoniks on mul HTC 3600, mis on täiesti asendamatu koos Vodafone’i Push meili ja 3G-ühendusega. Pole enam vaja väljaspool kontorit sülearvutit lahti teha, saan kõik asjad aetud pihuarvutiga. Vabaaja vajadusteks on telefonis ka kaamera ja GPS.
Kõige halvem IT-ga seotud kogemus?
Esimese Nokia Communicatoriga kadusid mul kunagi mõned kontaktid ja paari nädala kalender, mis tundus sellel hetkel katastroofina, aga sellest sai siiski üle. Internet oli alguses nagu raamatukogu, kust on raamatud riiulist põrandale hunnikusse kogutud ja igaks juhuks veel majast tuled kustutatud. Täna on otsingumootorid, blogid ja foorumid teinud internetist suurepärase infoallika ja meelelahutuskeskkonna. Probleemiks võib olla internet ja lapsed – ei meeldi eriti, kui oma laps külastaks näiteks rate-laadseid lehekülgi.
Millise teenuse või netileheküljeta ei saa hakkama?
Seoses golfimängimisega paar ilmastikuportaali ning uudisportaalid on igapäevased. Tulevad-minevad on erinevad blogid ja foorumid info otsimiseks ettejuhtuvate teemade järgi. Näiteks valisin just foorumitest saadud info järgi endale soojuspumba. Valik oli väga lihtne ja selge juba peale paari tundi surfamist mõnes Soome ja Rootsi foorumis.
Kui suur osa päevast kulub arvuti taga istumisele?
Tööl istungi ainult nõupidamistel või oma toolil ekraani ees. Kodus tööasju arvutis eriti ei tee (pihuarvuti), aga surfan mingil määral eraeluliselt huvipakkuvatel teemadel.
Kui sageli sind arvutiviirused murravad?
Vist asusin tööle Elisasse enne, kui viirused tekkisid, ja peale seda on meie kõrgetasemeline IT suutnud mind ka viiruste eest kaitsta. Ei oma märkimisväärseid kokkupuuteid viirustega.
Ausalt – kas oled või oled olnud kunagi tarkvarapiraat?
Vist mitte, sest ülikoolis tegelesin kooli kõrvalt arvutite müügiga ja sellepärast oli ka endal arvutis originaalprogrammid koos litsentsidega. Mäletan küll, et käest kätte liikusid 10–15 floppy-disk`i pakid, kust sai endale installeerida viimase versiooni Windowsi ja Office’i. Peale ülikooli on erinevad tööandjad võimaldanud legaalsete programmide kasutamise.
Suures testis ainult lauaarvutid
Oktoobris, kui tasapisi kerib tuure aastalõpu suurmüük, testime laboris lauaarvuteid. Päris omapärane on see maailm sülearvutite buumi ajal - rahulik ja kuidagi varju jäänud, sest kõigil on meelel vaid sülearvutid.
Nii selguski, et paljud tootjad on lauaarvutid üldse unustanud või keskenduvad edevamatele kodustele multimeedia-arvutitele. Kontoriarvutite valik on vahepeal kõvasti kahvatumaks jäänud.
Kui keegi arvutitootja juhtub seda blogi lugema ja teab, et Arvutimaailm pole seoses selle testiga nendega veel ühendust võtnud, aga tootjal on sobiv kontoriarvuti testiks siiski olemas, siis tasuks meiega ühendust võtta. Mõne hea võistleja jõuab testimisse lisada veel küll.
Nii selguski, et paljud tootjad on lauaarvutid üldse unustanud või keskenduvad edevamatele kodustele multimeedia-arvutitele. Kontoriarvutite valik on vahepeal kõvasti kahvatumaks jäänud.
Kui keegi arvutitootja juhtub seda blogi lugema ja teab, et Arvutimaailm pole seoses selle testiga nendega veel ühendust võtnud, aga tootjal on sobiv kontoriarvuti testiks siiski olemas, siis tasuks meiega ühendust võtta. Mõne hea võistleja jõuab testimisse lisada veel küll.
20 september 2007
Peaaegu poolel teel
33 lk oktoobri Arvutimaailmast on esimese faasi küljenduses läbinud. Veidi materjale on veel koos. Ülejäänud ca pool ajakirja mahust on laekumas. Üldjoontes siiski hetkel üsna tubli tulemus, sest reaalselt sai ajakirja kokkupanekuga alles esmaspäeval alustatud. Lood-teemad olid paika pandud muidugi varem ja usinad kirjasepad toksisid eelmiselgi nädalal.
Küsimus: kelle lugu tuleb iga kuu kõige kauem oodata ja seega saata kõige rohkem meeldetuletusi? Vat veel ei ütle. Äkki ta näeb seda postitust, mis motiveerib teda sel korral nobedam olema ja ma jätan vastutasuks ta nime veel avalikustamata :P
Küsimus: kelle lugu tuleb iga kuu kõige kauem oodata ja seega saata kõige rohkem meeldetuletusi? Vat veel ei ütle. Äkki ta näeb seda postitust, mis motiveerib teda sel korral nobedam olema ja ma jätan vastutasuks ta nime veel avalikustamata :P
19 september 2007
Tallinn kui traadita interneti ja netipanganduse rajaja
Kirjatsura tõi ära Tallinna linnavalitsuse suurepärase pressiteate. Tallinna kodukalt ma seda küll ei leidnud. Lühidalt oli sõnum selline, et linnaisad käisid Londoni linnapeaga kohtumas ja too kiitis kui äge e-linn ikka Tallinn. "Stuttard rõhutas, et Tallinn on jõudnud Londoni pankadest kaugele ette just elektroonilise panganduse vallas. "
See võib muidugi olla Stuttardi enda "tarkus", kuid vaevalt Vitsut ja seltskond seal võõraste sulgedega eputamist vältis. Nüüd siis internetipangandus ka Tallinna "linna teene". Nagu on ka traadita interneti levik "linna teene" või m-parkimine.
Panen siia alla hetkel veel müügis olema septembri Arvutimaailma intervjuu Veljo Haameriga. Antud kontekstis huvitavamad vastused on allpool siniseks värvitud. Tema ütleb otse välja: mis pistmist Tallinna linnavalitsusel sellega on, et Tallinna infotehnoloogiliselt väga arenenuks peetakse???
Kõik on erafirmade initsiatiiv, mis kohati vajab realiseerumiseks linnaga kooskõlastamist, mille saamine ei ole sugugi lihtne. Küll on lihtne ennast hiljem võõraste sulgedega ehtida...
WiFi-jutlustaja
Kui kuhugi kolkakülla, haiglasse või transpordivahendisse tekib WiFi-leviala, on uudisesäras poliitik, ametnik või reisifirma. Sageli on neile areeni ette mänginud Veljo Haamer, kes nimetab ennast ainult WiFi.ee toimetajaks või IP-jutlustajaks.
Kohtume Toompeal Nevski katedraali kõrval pargis, kus on märkidega tähistatud traadita interneti leviala. Veljo on jõudnud kohale enne mind ja suhtleb Elioniga, sest võrk ei anna IP-aadressi.
Kui sa umbes viis aastat tagasi WiFit propageerima asusid, siis ma ei saanud aru, miks sa seda teed. Et kas sa müüd ruutereid. Ega ma ole sellest siiani aru saanud.
Olen vabakutseline internetilevitaja. Sisuliselt IP-jutlustaja, kes räägib, et internet on hea, see aitab suhelda pereliikmetega, kes on kuskil Soomes või Ameerikas. Või et te olete juba 60 aastat vana, teil oleks raha vaja rohkem kartulite jaoks, internetti võiksite te saada omavalitsuse kulul. Te ei pea maksma Elionile 500 krooni kuus, vaid peaksite paluma, et omavalitsus aitaks internetiühenduse tasuta avada.
Ja tasub ära?
Elan projektipõhiselt. Kui ise teenin midagi, siis saan raha, kui ei teeni, ei saa. Teen seda alates märtsist 2002. Igaühele meist tekitab rõõmu see, kui sa suudad lahendada probleemi või kui su töö on ümbritsevatele inimestele meeltmööda. Minu töö on olnud kaaskodanikke aidata.
Kõik mittetulunduslikud tööd teen ma MTÜ-s WiFi.ee ja kui on mõni suurem projekt, kust ähvardab ka raha tulla, siis on mul OÜ WiFi.ee.
Kas see töö ei ole juba ebavajalikuks muutunud? Mobiiltelefonid käivad internetis. Kõu kattis kogu maa traadita netiga jne?
Mõiste “WiFi” tähendab tavakodaniku jaoks mugavat ja vahel ka tasuta ligipääsu internetile. Kui me ütleme “WiFi”, siis see tähendab, et see on kättesaadav, mugav, hea. Seetõttu terminid CDMA, WiMAX, GPRS, EDGE, UMTS, HSDPA – need kõik on kuskil tagaplaanil, kaugemal. WiFi on tarbijale kõige tuntum ja kõige lähemal, sest see on seadmesse integreeritud.. Neid seadmeid, kus WiFit ei ole, ei osteta lihtsalt, need ei ole mõnusad.
Kas WiFi pole juba kõigile kättesaadav?
See on töö teine etapp, kui jutlustada pole vaja, siis keegi peab hakkama seda tööd ka tegema. Minu töö ei ole tavaliselt küll sellel tasandil, et oleksin montöör, kes sõidab mööda Eestit ringi, ronib pidevalt posti otsa. Üks inimene ei suuda seda kõike teha nii Võrus, Valgas kui Sillamäel. Minu töö on kohalikke initsiaatoreid leida ja neid toetada.
No siiski – ühel hetkel on kõikjal internet olemas ja polegi midagi jutlustada?
Ka täna sada aastat hiljem ei ole igas talus veel elektrit… Vaevalt et see interneti levik kiirem saab olema.
Kuidas üks su projekt välja näeb?
Üks projekt, mida olen praegu tegemas, on interneti olemasolu teekonnal Hiiumaale. Praamile interneti viimine, õigemini selle trümmi, kus reisijad on metalli sees. Monteerisime spetsiifilise antenni laeva katusele, mis võtab CDMA-signaali vastu, vastavalt olukorrale kas Hiiumaalt või mandrilt. Seejärel edastame selle signaali etherneti abil trümmi, kus WiFi interneti reisijatele jagab. Nüüd on praamis WiFi-leviala. Kuigi tegelikult on see CDMA-ühendus.
Tegime seda ühe päevaga. Kõige raskem osa oli see, et laevas ei saa metallist läbi puurida, vaid ainult lõigata, kõvasulamist rõngakujulise lõikuriga. Niimoodi tuli seal lõigata mitu tundi.
Seda kõike saab teha alles peale edukat jutlustamist…
Seda saab teha siis, kui kampa on saadud Saaremaa Laevakompanii seltskond ja Hiiumaa omavalitsejad.
Miks need omavalitsejad ise interneti vajadust ei tunneta ja lahendust lihtsalt kuskilt Elionist ei telli?
Nad pöörduvad Elioni poole, kust öeldakse: “Teate, see on keeruline värk, meil sellist teenust ei ole. Mingil firmal oli… Energia või midagi oli nimi, aga meie nendega ei suhtle eriti.”
Ja mida Eesti Energia ütleb? Et ostke meilt CDMA-kaart?
Eesti Energia on hästi suur ja ütleb, et: “Vaadake ise, mida te seal saate, ja meil pole aega. Meil on vaja tööd teha.”
Tähendab igaüks tahab müüa oma standardset lahendust, aga elu on keerulisem?
Just. Absoluutselt. Kõik on kinni selles, et müüakse CDMA-d ja võetagu trümmis lahti CDMA-ühendusega arvuti ning saate internetti. See ei toimi!
Mina olen integraator. Ma ei saa keskenduda tehnoloogiale. Traadita on mugav, aga mille abil traadita, see on minu otsustada. Kokkuvõttes tegin sinna sümbioosi WiFi ja Kõuga.
Samasugune lugu on bussiga, mis sõidab Tallinnast Riiga. See oli aasta alguses maailma esimene buss, mis sõitis, internet pardal, ühest riigist teise. Nüüd on neid juba rohkem.
Kes need ühendused kinni maksab?
Kokkuvõttes reisija, kes sõidab, pileti sees. Minu ideoloogia on alati olnud: küsige raha seal, kus teile antakse, aga rohkem. Ärge püüdke küsida kolm krooni tualeti ja viis krooni ajalehtede ning natuke veel millegi eest. Tarbija armastab seda, et teenused on hinna sees, mitte nii et iga nurga peal küsitakse raha.
See ideoloogia on müünud ja isegi Elioni tasulised WiFi-levialad on muutunud kohati tasuta levialadeks. Restoranipidajad näevad, et kõrval restoranis käib rohkem rahvast – miks käib? Seal on internet tasuta! Juhtub see, et pannakse oma Elioni tasulise WiFi-purgi kõrvale teine tasuta WiFi tööle ja Elioni oma ei kasuta keegi. See on ju lihtne, 2000 krooni ja korras!
Ehk et inimene peab saama internetti “tasuta”.
Piiratud kiirusega internet peaks olema riigis heaoluteenus, sest et sellest võidab kogu riik. Kaotajad puuduvad, sest päris tasuta teenuseid ei ole. Kokkuvõttes makstakse see telekomile ju ikkagi kinni. Inimesed saaksid minna madalal kiirusel internetti ja teha oma toimingud ära, aga kui ta tahab juba filmi tõmmata, peab ta maksma.
Norby juht räägib aeglasest kui säästuinternetist ja kiirest WiMAX-ist.
Ta peabki seda rääkima, sest ta müüb ise broadband’i. Mina ütlen, et suurem sotsiaalpoliitiline ülesanne on madala kiirusega interneti kättesaadavaks tegemine. Täpsustan – madal kiirus on kuni 128 kbit/s. Sellise interneti kättesaadavus kogu riigi elanikkonnale võiks olla eesmärk. Riigil, mitte Elionil.
See on nagu alkoholiga. Alkoholi saab müüa ainult inimesele, kes on seda vaid kordki pruukinud. Internetiga samamoodi. Kaotajaid ei ole, kõik võidavad. Riigi internetikasutuse penetratsioon tõuseb – riik võidab. Telekomid müüvad rohkem, kahes kohas, kõigepealt müüvad riigile ja pärast müüvad veel tarbijale otse kiiremat internetti ka – telekomid võidavad. Ma ei näe kaotajaid, kõigil on hea.
Kuidas sa WiFi-valdkonda sattusid?
Arenenumad riikides ringi käies. Riik ei ole isegi õige määratlus, arenenumates regioonides. Konkreetselt California, Oregoni ja Washingtoni osariigid Ühendriikides. Kuna need piirkonnad on Eestist eespool, siis seal käies näen, mis hakkab toimuma siin või mida on võimalik ära teha. Ameerika tervikuna ei ole muidugi Eestist eespool.
Euroopas ringi reisides nutavad kõik eestlased, kui raske on seal netti pääseda ja kui hea ikka kodus on.
Euroopas on mõned üksikud piirkonnad, kus ma julgeksin öelda, et on parem. Beneluxi riike tõstaksin küll ettepoole. Nad on meist märgatavalt jõukamad, teiseks on seal fiiberoptiline internet kiirem ja soodsam. Ma ei oska väita, et seal oleks WiFi-levialasid rohkem, võib-olla ei olegi, aga internetikasutuse penetratsiooni on kindlasti kõrgem. See on Euroopa tippude seas.
Just oli uudis, et Londonis pandi keegi kinni, kuna kasutas vabalt levinud võõrast WiFit!?
Õige, kinni tuleb panna! (Naerab.)
Et kui siin kõrval majas on vaba WiFi ja ma praegu seda kasutaks, siis see on halb?
Ma olen sunnitud ütlema, et jah, see on halb. See võib võimaldada kuritegu. Kellegi vabalt leviv WiFi on mõistlik väikeses kogukonnas – Kihnul, Ruhnul. Kuskil Viljandi äärelinnas, alevis. Sisuliselt on ju näha, kus on arvutiga inimene. Aga ma ei pea seda õigeks suures linnas. Eestis küll ei ole suuri linnu, aga Tallinnas ei ole see mõistlik, et on võimalik anonüümselt kasutada internetti nii, et ei ole visuaalselt aru saada, kes seda kasutab. Kohvikus sees, las olla, see on kontrollitav piirkond!
Alguses oli auasi levitada oma kodust WiFit ja räägiti, kuidas linnad täituvad traadita netiga. Nüüd tõstad sülearvutil kaane üles, õhk on internetti täis, aga tegelikult seda kasutada ei saa. Kõik ühendused on parooliga suletud.
See on nii kõiksugu Kazaade, Torrentite ja muu sellise häda leviku tõttu. Kui WiFi-omanik jätab oma ühenduse lahti, siis ta ühel õhtul märkab, et ei saa seda enam kasutada. Keegi imeb niivõrd umbselt, et omanikule ei jätkugi.
Kuidas su töögraafik välja näeb?
Sellist aega ei ole, kus mitte midagi ei tee. On mõned pikemaajalised projektid; püsikliendid, kellega tuleb alaliselt vaeva näha; on maainimesed, kes helistavad, et kas sa, pojake, saaksid appi tulla, ma elan kohas, kus internetti ei ole üldse. Siis tuleb kohale sõita ja vaadata, kuidas saab. On ka töölõigud, mida ma kord või kaks aastas Ühendriikides käies kaasa toon ja siin siis rakendan. Näiteks seesama WiFi-parkide projekt, mis siin on. See on nüüd Eestis käivitunud ja laieneb.
Parkide internetiseerimiseks pead sa veenma siis linnavalitsusi.
Jah, poliitikuid. See ei ole tehnoloogiline, vaid poliitiline projekt. Peab veenma, et internetti on vaja. Toon näite, kus ma ei ole edukas veel, aga elu nõuab – haiglad! Me kõik oleme varem või hiljem haiged ja lamame palatis. Siis on juba hilja küsida, miks siin internetti ei ole. Haiglas ei olegi internetti või kui on, siis all keldris ühes pimedas ruumis, kus seda keegi ei pruugi. Enamik haiglad pole vedanud kaabeleid palatitesse ega loonud WiFi hotspot’i.
Pärnu haigla on vist ainuke, kus seda muret pole.
Pärnu haigla on kõige suurem hitt, sest neid õnnestus viia nii kaugele, et nad paigaldasid juba projekteerimise käigus kaabelduse ja WiFi access point’id ei ole odavad kodused karbid, vaid professionaalsed. Seal on internet kõikides palatites.
Tallinna haiglates on interneti levitamine äärmiselt nõrk. See on tegemata töö. Kuigi raske on ka öelda, kelle tegemata töö, keda tuleks veenda ja kes peaks seda tegema.
Pooleliolev projekt on riigi suurim, Tartu Ülikooli Kliinikum. See on tsaariaegsetes hoonetes ja WiFi levitamine just väga lihtne ei ole. Praegu on seal 3–4 palatit WiFiga, marginaalne osa, aga projekt on siiski alanud.
Ma nägin sind esimest korda 15 aastat tagasi Tartus, aga kust sa pärit oled?
Olen sündinud Kohtla-Järvel, elanud 8. klassi lõpuni seal ja pärast seda õppinud Tartumaal Nõo keskkoolis füüsikat. Seda aega kannan südames ja see kool õpetas loovalt mõtlema, inimlikke probleeme lahendama.
Pärast seda elasin Tartus ja lõpetasin Tartu Ülikooli majanduse erialal. Viimased seitse aastat olen elanud Tallinnas Kalamajas. Aga praegu töötan praktiliselt iga päev erinevas linnas.
Kas mõni telekom sind tööle ei ole kutsunud? Et tule tee eriprojekte.
Teen koostööd Elisaga. Elisa on mõistlik partner ja vahva firma. Ka televõrk on partner. WiFi.ee vajab ISP partnereid, kellega saab vabalt suhelda. Helistan ja asjad liiguvad. Mitte nagu siin pargis Elioniga.
Pane see kirja, et istusime siin Nevski katedraali kõrval pargis, kus Elion peab pakkuma Tallinna linnale internetiteenust, aga mida me siit ei leia, on internet. Tallinn on maksnud, aga internetti ikka ei ole. Kuna meil oli tänaseks siia intervjuu kokku lepitud, siis käisin siin juba eile kontrollimas ja helistasin Elioni, et ühendust pole. Kuid lahendus puudub ka ööpäev hiljem.
Kas tasulised levialad üldse kellelgi ära ka tasuvad?
Need tulevad ots otsaga kokku, aga raha teenimine on marginaalne.
Et siis suhteliselt mõttetu?
Ära ütle, et see on mõttetu, tal on oma mõte sees, aga ma ei näe, et see oleks äriline mõte.
Mis su WiFi levitamise eesmärk on?
Esimene etapp peab olema see, et maapiirkondades oleks internet kättesaadav inimestele, keda me seal vajame – arstid, õpetajad. See on hädavajalik. Kui see on olemas, peab olema kuni 128 kbit/s internetiühendus olema elanikkonnale ühiskonna poolt avatud. Linnades tarbitakse juba vähemalt kümme korda kiiremat ühendust.
Eesti riik on ju nii väike, et kui me loeme, et mõni Ameerika linn teeb selliseid projekte, siis on see juba suurem töö, kui siin teha oleks. Eelmisel suvel sõitsin Californias rongis, kus oli internet, ja sain aru, et see on suur väärtus. Kvartal hiljem olid Eestis kõik elektrirongid WiFiga kaetud. Täpsemini küll kõik esimesed vagunid.
Internet muudab ühiskonda samavõrd kui elektrivoolu kasutuselevõtt. See muudab inimeste suhteid, töölkäimist, liikumist.
Mis edumeelsetest piirkondadest saadud ideede Eestis rakendamisel kõige suurem takistus on?
Mis puudutab tehnilisi lahendusi, siis seal on mul partnerid olemas ja selle osaga saan hakkama.
Probleem on enamasti ülesande püstitusel. Peamine tagasiside, mida saame, on siis, kui midagi valesti teeme. Siis saan sõimata. Mul ei ole praktiliselt kellegagi suhelda, et millega peaks tegelema ja ise otsustama. Raske on leida õigel tasandil inimesi, kes ütleks, mille tegemine on tähtis ja mis ei ole tähtis. Erakondadest öeldakse, et meie võit valimistel on tähtis. Kõik ülejäänu on pohlad.
Mõtlesin, et millisele poliitikule saata ankeeti “Mina ja arvutimaailm”. Võtsin riigikogu liikmete nimekirja ette ja no ei leiagi kedagi, kellel oleks IT-taust.
Seal on üks noormees riigikogus, kes matsu jagab.
Meikar.
Jah, Silver Meikar. Temaga saab rääkida.
Veider, kuulsas e-riigis ei saa poliitikutega e-juttu rääkida, sest nad ei saa sellest aru ja prioriteedid on teised.
Sõnastame siis minu probleemi nii: mul ei ole kellegagi diskuteerida teemal, mis on oluline ja mis mitte. Üks Meikar ei ole ju võimeline kõike otsustama.
Kas on vahet, mis erakond võimul on?
Aasta tagasi, kui Keskerakond oli Tallinnas veel julgelt võimul, tehti interneti levitamise komisjon, kus ma ka liige olen. Panime kirja terve lehekülje mõtteid, mida oleks tarvis teha. Peale seda, kui toimus aprillimäss ja Keskerakond muutus õigustatult ebapopulaarseks, pole see komisjon rohkem kohtunud. Neil on muudki teha – pigem võimust kinni hoida kui tegeleda interneti levitamisega.
Kui täna räägitakse, et Tallinn on väga advanced ja internet on igal pool, siis küsiksin: mis pistmist linnal sellega on? Näiteks tutvustasin linnale ideed, et parkides võiks olla internet. Lõpuks leiti, et Elion teeb selle ära ja nüüd olen mina “süüdi”, et ühendust ikka pole ja pean helistama ning torkima Elioni, et nad siia remontima tuleks. Ise tegin endale mure.
Mul on siiski hea meel, et linn läks selle mõttega kaasa, et internet võiks omavalitsuse kulul levida parkides ja kodudes. See muudab ühiskonda. Mujal Euroopas seda pole, see on ameerikalik nähtus.
Palju Eestis avalikke WiFi-levialasid juurde on tulnud viie aastaga?
Alguses oli Eestis kolm avalikku leviala. Nüüd on üle 1100. Põhjuseid on kaks. Esiteks oleme me sõpradega olnud initsiatiivikad ja teiseks konkurents. Kui ühes kohvikus võrguühendus on, peab teine ka panema. Loodan seda tekitada peagi ka ühistranspordis.
Kas need, kes kellegi eeskujul endale ka WiFit tahavad, ei hakka sinu käest konkurendi aitamise pärast abi küsima?
Kord nii, kord naa. Me ei ole kellegi konkurent, vaid partner. Aga mõnes väikeses kohas on mõni firma terve maakonna ära vallutanud ja kõik väljast tulijad on vaenlased. Näiteks Saaremaa on üks selline koht, kus üks firma käsib, poob ja laseb ning ütleb, et “mine mandrile tagasi, me ise teeme siin asju“.
Mis firma internetiühendus sul kodus on?
Kodus on mul naabri internet. Ma ei tea, kelle ühendust ta kasutab. Starmanile ja Elionile ma ei maksa ega kavatsegi maksta. Tasun naabrile jagatud ühenduse eest 125 krooni kuus ja mul on paar megabitti käes.
See võib muidugi olla Stuttardi enda "tarkus", kuid vaevalt Vitsut ja seltskond seal võõraste sulgedega eputamist vältis. Nüüd siis internetipangandus ka Tallinna "linna teene". Nagu on ka traadita interneti levik "linna teene" või m-parkimine.
Panen siia alla hetkel veel müügis olema septembri Arvutimaailma intervjuu Veljo Haameriga. Antud kontekstis huvitavamad vastused on allpool siniseks värvitud. Tema ütleb otse välja: mis pistmist Tallinna linnavalitsusel sellega on, et Tallinna infotehnoloogiliselt väga arenenuks peetakse???
Kõik on erafirmade initsiatiiv, mis kohati vajab realiseerumiseks linnaga kooskõlastamist, mille saamine ei ole sugugi lihtne. Küll on lihtne ennast hiljem võõraste sulgedega ehtida...
WiFi-jutlustaja
Kui kuhugi kolkakülla, haiglasse või transpordivahendisse tekib WiFi-leviala, on uudisesäras poliitik, ametnik või reisifirma. Sageli on neile areeni ette mänginud Veljo Haamer, kes nimetab ennast ainult WiFi.ee toimetajaks või IP-jutlustajaks.
Kohtume Toompeal Nevski katedraali kõrval pargis, kus on märkidega tähistatud traadita interneti leviala. Veljo on jõudnud kohale enne mind ja suhtleb Elioniga, sest võrk ei anna IP-aadressi.
Kui sa umbes viis aastat tagasi WiFit propageerima asusid, siis ma ei saanud aru, miks sa seda teed. Et kas sa müüd ruutereid. Ega ma ole sellest siiani aru saanud.
Olen vabakutseline internetilevitaja. Sisuliselt IP-jutlustaja, kes räägib, et internet on hea, see aitab suhelda pereliikmetega, kes on kuskil Soomes või Ameerikas. Või et te olete juba 60 aastat vana, teil oleks raha vaja rohkem kartulite jaoks, internetti võiksite te saada omavalitsuse kulul. Te ei pea maksma Elionile 500 krooni kuus, vaid peaksite paluma, et omavalitsus aitaks internetiühenduse tasuta avada.
Ja tasub ära?
Elan projektipõhiselt. Kui ise teenin midagi, siis saan raha, kui ei teeni, ei saa. Teen seda alates märtsist 2002. Igaühele meist tekitab rõõmu see, kui sa suudad lahendada probleemi või kui su töö on ümbritsevatele inimestele meeltmööda. Minu töö on olnud kaaskodanikke aidata.
Kõik mittetulunduslikud tööd teen ma MTÜ-s WiFi.ee ja kui on mõni suurem projekt, kust ähvardab ka raha tulla, siis on mul OÜ WiFi.ee.
Kas see töö ei ole juba ebavajalikuks muutunud? Mobiiltelefonid käivad internetis. Kõu kattis kogu maa traadita netiga jne?
Mõiste “WiFi” tähendab tavakodaniku jaoks mugavat ja vahel ka tasuta ligipääsu internetile. Kui me ütleme “WiFi”, siis see tähendab, et see on kättesaadav, mugav, hea. Seetõttu terminid CDMA, WiMAX, GPRS, EDGE, UMTS, HSDPA – need kõik on kuskil tagaplaanil, kaugemal. WiFi on tarbijale kõige tuntum ja kõige lähemal, sest see on seadmesse integreeritud.. Neid seadmeid, kus WiFit ei ole, ei osteta lihtsalt, need ei ole mõnusad.
Kas WiFi pole juba kõigile kättesaadav?
See on töö teine etapp, kui jutlustada pole vaja, siis keegi peab hakkama seda tööd ka tegema. Minu töö ei ole tavaliselt küll sellel tasandil, et oleksin montöör, kes sõidab mööda Eestit ringi, ronib pidevalt posti otsa. Üks inimene ei suuda seda kõike teha nii Võrus, Valgas kui Sillamäel. Minu töö on kohalikke initsiaatoreid leida ja neid toetada.
No siiski – ühel hetkel on kõikjal internet olemas ja polegi midagi jutlustada?
Ka täna sada aastat hiljem ei ole igas talus veel elektrit… Vaevalt et see interneti levik kiirem saab olema.
Kuidas üks su projekt välja näeb?
Üks projekt, mida olen praegu tegemas, on interneti olemasolu teekonnal Hiiumaale. Praamile interneti viimine, õigemini selle trümmi, kus reisijad on metalli sees. Monteerisime spetsiifilise antenni laeva katusele, mis võtab CDMA-signaali vastu, vastavalt olukorrale kas Hiiumaalt või mandrilt. Seejärel edastame selle signaali etherneti abil trümmi, kus WiFi interneti reisijatele jagab. Nüüd on praamis WiFi-leviala. Kuigi tegelikult on see CDMA-ühendus.
Tegime seda ühe päevaga. Kõige raskem osa oli see, et laevas ei saa metallist läbi puurida, vaid ainult lõigata, kõvasulamist rõngakujulise lõikuriga. Niimoodi tuli seal lõigata mitu tundi.
Seda kõike saab teha alles peale edukat jutlustamist…
Seda saab teha siis, kui kampa on saadud Saaremaa Laevakompanii seltskond ja Hiiumaa omavalitsejad.
Miks need omavalitsejad ise interneti vajadust ei tunneta ja lahendust lihtsalt kuskilt Elionist ei telli?
Nad pöörduvad Elioni poole, kust öeldakse: “Teate, see on keeruline värk, meil sellist teenust ei ole. Mingil firmal oli… Energia või midagi oli nimi, aga meie nendega ei suhtle eriti.”
Ja mida Eesti Energia ütleb? Et ostke meilt CDMA-kaart?
Eesti Energia on hästi suur ja ütleb, et: “Vaadake ise, mida te seal saate, ja meil pole aega. Meil on vaja tööd teha.”
Tähendab igaüks tahab müüa oma standardset lahendust, aga elu on keerulisem?
Just. Absoluutselt. Kõik on kinni selles, et müüakse CDMA-d ja võetagu trümmis lahti CDMA-ühendusega arvuti ning saate internetti. See ei toimi!
Mina olen integraator. Ma ei saa keskenduda tehnoloogiale. Traadita on mugav, aga mille abil traadita, see on minu otsustada. Kokkuvõttes tegin sinna sümbioosi WiFi ja Kõuga.
Samasugune lugu on bussiga, mis sõidab Tallinnast Riiga. See oli aasta alguses maailma esimene buss, mis sõitis, internet pardal, ühest riigist teise. Nüüd on neid juba rohkem.
Kes need ühendused kinni maksab?
Kokkuvõttes reisija, kes sõidab, pileti sees. Minu ideoloogia on alati olnud: küsige raha seal, kus teile antakse, aga rohkem. Ärge püüdke küsida kolm krooni tualeti ja viis krooni ajalehtede ning natuke veel millegi eest. Tarbija armastab seda, et teenused on hinna sees, mitte nii et iga nurga peal küsitakse raha.
See ideoloogia on müünud ja isegi Elioni tasulised WiFi-levialad on muutunud kohati tasuta levialadeks. Restoranipidajad näevad, et kõrval restoranis käib rohkem rahvast – miks käib? Seal on internet tasuta! Juhtub see, et pannakse oma Elioni tasulise WiFi-purgi kõrvale teine tasuta WiFi tööle ja Elioni oma ei kasuta keegi. See on ju lihtne, 2000 krooni ja korras!
Ehk et inimene peab saama internetti “tasuta”.
Piiratud kiirusega internet peaks olema riigis heaoluteenus, sest et sellest võidab kogu riik. Kaotajad puuduvad, sest päris tasuta teenuseid ei ole. Kokkuvõttes makstakse see telekomile ju ikkagi kinni. Inimesed saaksid minna madalal kiirusel internetti ja teha oma toimingud ära, aga kui ta tahab juba filmi tõmmata, peab ta maksma.
Norby juht räägib aeglasest kui säästuinternetist ja kiirest WiMAX-ist.
Ta peabki seda rääkima, sest ta müüb ise broadband’i. Mina ütlen, et suurem sotsiaalpoliitiline ülesanne on madala kiirusega interneti kättesaadavaks tegemine. Täpsustan – madal kiirus on kuni 128 kbit/s. Sellise interneti kättesaadavus kogu riigi elanikkonnale võiks olla eesmärk. Riigil, mitte Elionil.
See on nagu alkoholiga. Alkoholi saab müüa ainult inimesele, kes on seda vaid kordki pruukinud. Internetiga samamoodi. Kaotajaid ei ole, kõik võidavad. Riigi internetikasutuse penetratsioon tõuseb – riik võidab. Telekomid müüvad rohkem, kahes kohas, kõigepealt müüvad riigile ja pärast müüvad veel tarbijale otse kiiremat internetti ka – telekomid võidavad. Ma ei näe kaotajaid, kõigil on hea.
Kuidas sa WiFi-valdkonda sattusid?
Arenenumad riikides ringi käies. Riik ei ole isegi õige määratlus, arenenumates regioonides. Konkreetselt California, Oregoni ja Washingtoni osariigid Ühendriikides. Kuna need piirkonnad on Eestist eespool, siis seal käies näen, mis hakkab toimuma siin või mida on võimalik ära teha. Ameerika tervikuna ei ole muidugi Eestist eespool.
Euroopas ringi reisides nutavad kõik eestlased, kui raske on seal netti pääseda ja kui hea ikka kodus on.
Euroopas on mõned üksikud piirkonnad, kus ma julgeksin öelda, et on parem. Beneluxi riike tõstaksin küll ettepoole. Nad on meist märgatavalt jõukamad, teiseks on seal fiiberoptiline internet kiirem ja soodsam. Ma ei oska väita, et seal oleks WiFi-levialasid rohkem, võib-olla ei olegi, aga internetikasutuse penetratsiooni on kindlasti kõrgem. See on Euroopa tippude seas.
Just oli uudis, et Londonis pandi keegi kinni, kuna kasutas vabalt levinud võõrast WiFit!?
Õige, kinni tuleb panna! (Naerab.)
Et kui siin kõrval majas on vaba WiFi ja ma praegu seda kasutaks, siis see on halb?
Ma olen sunnitud ütlema, et jah, see on halb. See võib võimaldada kuritegu. Kellegi vabalt leviv WiFi on mõistlik väikeses kogukonnas – Kihnul, Ruhnul. Kuskil Viljandi äärelinnas, alevis. Sisuliselt on ju näha, kus on arvutiga inimene. Aga ma ei pea seda õigeks suures linnas. Eestis küll ei ole suuri linnu, aga Tallinnas ei ole see mõistlik, et on võimalik anonüümselt kasutada internetti nii, et ei ole visuaalselt aru saada, kes seda kasutab. Kohvikus sees, las olla, see on kontrollitav piirkond!
Alguses oli auasi levitada oma kodust WiFit ja räägiti, kuidas linnad täituvad traadita netiga. Nüüd tõstad sülearvutil kaane üles, õhk on internetti täis, aga tegelikult seda kasutada ei saa. Kõik ühendused on parooliga suletud.
See on nii kõiksugu Kazaade, Torrentite ja muu sellise häda leviku tõttu. Kui WiFi-omanik jätab oma ühenduse lahti, siis ta ühel õhtul märkab, et ei saa seda enam kasutada. Keegi imeb niivõrd umbselt, et omanikule ei jätkugi.
Kuidas su töögraafik välja näeb?
Sellist aega ei ole, kus mitte midagi ei tee. On mõned pikemaajalised projektid; püsikliendid, kellega tuleb alaliselt vaeva näha; on maainimesed, kes helistavad, et kas sa, pojake, saaksid appi tulla, ma elan kohas, kus internetti ei ole üldse. Siis tuleb kohale sõita ja vaadata, kuidas saab. On ka töölõigud, mida ma kord või kaks aastas Ühendriikides käies kaasa toon ja siin siis rakendan. Näiteks seesama WiFi-parkide projekt, mis siin on. See on nüüd Eestis käivitunud ja laieneb.
Parkide internetiseerimiseks pead sa veenma siis linnavalitsusi.
Jah, poliitikuid. See ei ole tehnoloogiline, vaid poliitiline projekt. Peab veenma, et internetti on vaja. Toon näite, kus ma ei ole edukas veel, aga elu nõuab – haiglad! Me kõik oleme varem või hiljem haiged ja lamame palatis. Siis on juba hilja küsida, miks siin internetti ei ole. Haiglas ei olegi internetti või kui on, siis all keldris ühes pimedas ruumis, kus seda keegi ei pruugi. Enamik haiglad pole vedanud kaabeleid palatitesse ega loonud WiFi hotspot’i.
Pärnu haigla on vist ainuke, kus seda muret pole.
Pärnu haigla on kõige suurem hitt, sest neid õnnestus viia nii kaugele, et nad paigaldasid juba projekteerimise käigus kaabelduse ja WiFi access point’id ei ole odavad kodused karbid, vaid professionaalsed. Seal on internet kõikides palatites.
Tallinna haiglates on interneti levitamine äärmiselt nõrk. See on tegemata töö. Kuigi raske on ka öelda, kelle tegemata töö, keda tuleks veenda ja kes peaks seda tegema.
Pooleliolev projekt on riigi suurim, Tartu Ülikooli Kliinikum. See on tsaariaegsetes hoonetes ja WiFi levitamine just väga lihtne ei ole. Praegu on seal 3–4 palatit WiFiga, marginaalne osa, aga projekt on siiski alanud.
Ma nägin sind esimest korda 15 aastat tagasi Tartus, aga kust sa pärit oled?
Olen sündinud Kohtla-Järvel, elanud 8. klassi lõpuni seal ja pärast seda õppinud Tartumaal Nõo keskkoolis füüsikat. Seda aega kannan südames ja see kool õpetas loovalt mõtlema, inimlikke probleeme lahendama.
Pärast seda elasin Tartus ja lõpetasin Tartu Ülikooli majanduse erialal. Viimased seitse aastat olen elanud Tallinnas Kalamajas. Aga praegu töötan praktiliselt iga päev erinevas linnas.
Kas mõni telekom sind tööle ei ole kutsunud? Et tule tee eriprojekte.
Teen koostööd Elisaga. Elisa on mõistlik partner ja vahva firma. Ka televõrk on partner. WiFi.ee vajab ISP partnereid, kellega saab vabalt suhelda. Helistan ja asjad liiguvad. Mitte nagu siin pargis Elioniga.
Pane see kirja, et istusime siin Nevski katedraali kõrval pargis, kus Elion peab pakkuma Tallinna linnale internetiteenust, aga mida me siit ei leia, on internet. Tallinn on maksnud, aga internetti ikka ei ole. Kuna meil oli tänaseks siia intervjuu kokku lepitud, siis käisin siin juba eile kontrollimas ja helistasin Elioni, et ühendust pole. Kuid lahendus puudub ka ööpäev hiljem.
Kas tasulised levialad üldse kellelgi ära ka tasuvad?
Need tulevad ots otsaga kokku, aga raha teenimine on marginaalne.
Et siis suhteliselt mõttetu?
Ära ütle, et see on mõttetu, tal on oma mõte sees, aga ma ei näe, et see oleks äriline mõte.
Mis su WiFi levitamise eesmärk on?
Esimene etapp peab olema see, et maapiirkondades oleks internet kättesaadav inimestele, keda me seal vajame – arstid, õpetajad. See on hädavajalik. Kui see on olemas, peab olema kuni 128 kbit/s internetiühendus olema elanikkonnale ühiskonna poolt avatud. Linnades tarbitakse juba vähemalt kümme korda kiiremat ühendust.
Eesti riik on ju nii väike, et kui me loeme, et mõni Ameerika linn teeb selliseid projekte, siis on see juba suurem töö, kui siin teha oleks. Eelmisel suvel sõitsin Californias rongis, kus oli internet, ja sain aru, et see on suur väärtus. Kvartal hiljem olid Eestis kõik elektrirongid WiFiga kaetud. Täpsemini küll kõik esimesed vagunid.
Internet muudab ühiskonda samavõrd kui elektrivoolu kasutuselevõtt. See muudab inimeste suhteid, töölkäimist, liikumist.
Mis edumeelsetest piirkondadest saadud ideede Eestis rakendamisel kõige suurem takistus on?
Mis puudutab tehnilisi lahendusi, siis seal on mul partnerid olemas ja selle osaga saan hakkama.
Probleem on enamasti ülesande püstitusel. Peamine tagasiside, mida saame, on siis, kui midagi valesti teeme. Siis saan sõimata. Mul ei ole praktiliselt kellegagi suhelda, et millega peaks tegelema ja ise otsustama. Raske on leida õigel tasandil inimesi, kes ütleks, mille tegemine on tähtis ja mis ei ole tähtis. Erakondadest öeldakse, et meie võit valimistel on tähtis. Kõik ülejäänu on pohlad.
Mõtlesin, et millisele poliitikule saata ankeeti “Mina ja arvutimaailm”. Võtsin riigikogu liikmete nimekirja ette ja no ei leiagi kedagi, kellel oleks IT-taust.
Seal on üks noormees riigikogus, kes matsu jagab.
Meikar.
Jah, Silver Meikar. Temaga saab rääkida.
Veider, kuulsas e-riigis ei saa poliitikutega e-juttu rääkida, sest nad ei saa sellest aru ja prioriteedid on teised.
Sõnastame siis minu probleemi nii: mul ei ole kellegagi diskuteerida teemal, mis on oluline ja mis mitte. Üks Meikar ei ole ju võimeline kõike otsustama.
Kas on vahet, mis erakond võimul on?
Aasta tagasi, kui Keskerakond oli Tallinnas veel julgelt võimul, tehti interneti levitamise komisjon, kus ma ka liige olen. Panime kirja terve lehekülje mõtteid, mida oleks tarvis teha. Peale seda, kui toimus aprillimäss ja Keskerakond muutus õigustatult ebapopulaarseks, pole see komisjon rohkem kohtunud. Neil on muudki teha – pigem võimust kinni hoida kui tegeleda interneti levitamisega.
Kui täna räägitakse, et Tallinn on väga advanced ja internet on igal pool, siis küsiksin: mis pistmist linnal sellega on? Näiteks tutvustasin linnale ideed, et parkides võiks olla internet. Lõpuks leiti, et Elion teeb selle ära ja nüüd olen mina “süüdi”, et ühendust ikka pole ja pean helistama ning torkima Elioni, et nad siia remontima tuleks. Ise tegin endale mure.
Mul on siiski hea meel, et linn läks selle mõttega kaasa, et internet võiks omavalitsuse kulul levida parkides ja kodudes. See muudab ühiskonda. Mujal Euroopas seda pole, see on ameerikalik nähtus.
Palju Eestis avalikke WiFi-levialasid juurde on tulnud viie aastaga?
Alguses oli Eestis kolm avalikku leviala. Nüüd on üle 1100. Põhjuseid on kaks. Esiteks oleme me sõpradega olnud initsiatiivikad ja teiseks konkurents. Kui ühes kohvikus võrguühendus on, peab teine ka panema. Loodan seda tekitada peagi ka ühistranspordis.
Kas need, kes kellegi eeskujul endale ka WiFit tahavad, ei hakka sinu käest konkurendi aitamise pärast abi küsima?
Kord nii, kord naa. Me ei ole kellegi konkurent, vaid partner. Aga mõnes väikeses kohas on mõni firma terve maakonna ära vallutanud ja kõik väljast tulijad on vaenlased. Näiteks Saaremaa on üks selline koht, kus üks firma käsib, poob ja laseb ning ütleb, et “mine mandrile tagasi, me ise teeme siin asju“.
Mis firma internetiühendus sul kodus on?
Kodus on mul naabri internet. Ma ei tea, kelle ühendust ta kasutab. Starmanile ja Elionile ma ei maksa ega kavatsegi maksta. Tasun naabrile jagatud ühenduse eest 125 krooni kuus ja mul on paar megabitti käes.
17 september 2007
Bas*c.ee: Eesti oma blogispämmi ekperiment
Elver Loho lugu augusti Arvutimaailmast:
E-postiga tuleb ikka aeg-ajalt eestikeelseid soovimatuid kommertsteateid ehk spämmi. Vahel on tegu poliitilise reklaamiga, vahel reklaamitakse tavalisi tooteid, teenuseid, konverentse, õpinguid ja mida kõike veel.
Eestikeelne spämm ajaveebide kommentaarides on aga õnneks veel väga harv juhtum. Niivõrd harv, et ainuke suurem säärane spämmipuhang toimus 2006. aasta augustis, kui mõned Timo Tederile kuuluvad firmad hakkasid uut online-mööblipoodi Bas*c.ee reklaamima blogikommentaarides eesmärgiga tõsta pood Google’i otsingus kõrgele kohale.
Tegelikult mööblipoe enda nimes tärn puudub, kuid blogijad otsustasid kiirelt piirata poele tehtavat reklaami ning asendasid i-tähe kaupluse nimes tärniga.
Mööblipoe veebidomeen on registreetgritud MTÜ Maa- ja Merespordi Liidu nimele. Algselt oli veebilehel müüjafirmaks märgitud Andreko OÜ, varem tarkvaraarendusega tegelenud ettevõte, kuid nüüd müüb laudu ametlikult Commercial Network Solutions OÜ.
Timo Teder, Basic.ee taga olev ärimees ja Timo Tederi Nimelise Interneti Arengu Ühingu asutaja, ei soovi eriti sel teemal rääkida. "Meie kontseptsioon toimis päris hästi ja kindlasti leiaks jäljendajaid. Vaevalt, et sa tahad iga päev hakata kustutama oma blogist eestikeelseid link bait sõnumeid," hoiatab ta.
Hetkel tegeleb Teder oma magistritöö vormistamisega. Töö pealkirjaks on tema sõnul "E-meil-marketingi tasuvus uute klientide leidmisel online-mööblipoele www.basic.ee näitel."
Netipäevikute kommentaarides reklaamimist hindab Timo aga ebaefektiivseks. Seoses magistritööga viisid nad läbi kliendirahulolu uuringu ning ei tea endi sõnul ühtegi juhtumit, kus lauaostja oleks tulnud blogikommentaari peale. "See oleks ju absurd ka, kui keegi sellise lambi lingi peale ostaks," räägib Timo. "Need lingid said suhteliselt vähe inimklõpse."
Eesti blogosfääri suurust arvestades oli kampaania suhteliselt massiivne. Tederi sõnul postitati umbes 200 kommentaari pluss sada linki mujale. Blogid valiti välja aga Google Blogsearchi abiga – tähtis oli leida Google’i arvates populaarseimad blogid. Lingid ja kommentaarid postitas seejärel blogidesse kujundaja.
Katsetati taluvuse piire
"Kahtlemata selgitas Basicu eksperiment kohalikus blogimaailmas aktsepteeritava tegevuse piire," näeb Timo oma katsetuses üht-teist positiivset. "Leian siiski, et mingi lahe viirusturundus võiks kommentaarides liikuda, rõhuga sõnal "lahe", ja kanalit ei tohi kindlasti üle ekspluateerida."
Kõike seda oli Timo nõus avaldama eeldusel, et käesolevas loos tõmbame selge joone nende eksperimendi ja süstemaatiliste spämmijate vahele.
"Meie eesmärk oli hõivata kahe-kolme nädalaga interneti otsingumootorites kõigi meie jaoks oluliste tulemuste seas top 5 positsioonid," selgitab Timo kommentaarireklaami eesmärki. "Selliseid positsioone vastavatud internetikauplus iseenesest ei saavuta."
Esmaseks ülesandeks oli otsingumootoritele silma jääda. "Teatavasti armastavad otsingumootorid populaarseid kodulehti – organiseerides piisava hulga viiteid kõrge reitinguga lehtedelt, on võimalik värske koduleht tavapärasest kiiremini esile tuua," selgitab ta strateegiat. "Kuivõrd Google`i robotid hoiavad populaarsematel blogidel pidevalt silma peal ning käsitlevad blogiviiteid suhteliselt suure kaaluga, siis ongi no-follow tag’ideta blogiviited kiireim tee Google’isse. Konkreetsete linkide sihtgrupp olid otsingumootorite robotid."
Kuid sellega trikid ei lõppenud. "Parima tulemuse saavutamiseks olime Basic.ee sisu otsingumootoritele hästi loetavaks optimeerinud. Kasutasime ka selles osas mõningaid innovatiivseid võtteid," räägib Timo.
Üks säärane võte on näha, kui vaadata mööblipoe veebilehe HTML-koodi. Vaataja silma eest on ära peidetud, kuid otsingumootorile nähtavaks jäetud terve hulk H1-stiilis ehk HTML-is tähtsaimaid pealkirju. Eesmärgiks on saada nende sõnadega päringutes Google’is esimeste hulka.
*span style="display: none;">*h1>nurgadiivan, nurgadiivanid, kummutid, tumbad, kapid, toalettlaud, pehme mööbel, pehmemööbel, mööbel, komplekt, komplektid, modernne mööbel, modernmööbel*/h1>*/span>
Google on säärase tegevuse aga ära keelanud kui ebaausa ning lubab vahele jäänud veebilehed oma otsimootorist välja visata.
"Otsingumootorites positsioonide saavutamise seisukohast oli avapauk kahtlemata väga vinge," räägib Teder. "Saime otsingumootoritesse sisse umbes nädalaga. Ka müügi seisukohast saime kaupluse käima väga kiirelt."
Blogid reklaamikanalina kehvad
Mõju blogijatele hindab Teder väikeseks. "Kasutasime esmakordselt Eestis blogisid kiire reitingu saavutamiseks ja me ei osanud arvestada, et see tekitab kohalikus blogosfääris teatavat lainetust. Tegu oli küll väikese hulga inimestega, keda meie eksperiment häiris, kuid oleme sellest omad järeldused teinud," räägib ta.
"Reklaamikanalina hindan Eesti blogide kandepinda kiduraks," räägib Teder üldisemalt. "Lugejaskond on ikkagi väga piiratud ja killustunud lugematu hulga pisikeste saitide vahel. Ostes paarisaja igapäevase külastajaga blogis reklaampinna, võib väga vabalt juhtuda, et bänner ei kogu mõni päev ühtegi klõpsu. Arvestades konkreetse pinna maksumusele lisaks asjaajamiskulu (tööaja maksumust), võib väga vabalt kujuneda nii väikeste mahtudega opereerides ühe bänneriklõpsu ehk külastaja hind absurdseks."
Kuid siiski näeb Timo võimalust blogide reklaamkasutuseks: "Teisalt tugeva kontseptsiooniga viirusturundusele on blogid kahtlemata super taimelava – iseasi on muidugi selliste ideede erandlikkus."
Näited bas*c.ee blogireklaamist
Indrek ütles…
No kellelgi on ikka väga naljakas, kui sa sellise pildiga hakkama ja nüüd seda igal pool näidatakse… suht mõttetu minu arvates:)
Uskumatult head töölauda pakub www.bas*c.ee netipood!
Bas*c ütles…
Loe liikluseeskiri läbi, siis saad aru, miks jalgrattur peab sebrat ületades sadulast maha tulema;)
Korraliku töölaua leiad www.bas*c.ee kodulehelt!!!
iff ütles...
Milleks enam seda ID-kaardi teemat arutada, võiks hakata arendama sellist kaarti, millega saab kõik asjad aetud: raha automaadist välja võtta, isikut tõendada, soodustusi poodidest jne.
Korraliku töölaua leiad www.bas*c.ee kodulehelt!!!
Ühe mehe võitlus kommentaarispämmiga
Elver Loho tehtud intervjuu augusti Arvutimaailmast:
David-Alexander du Verle on populaarse kommentaarispämmi vastase Wordpressi plugina Spam Karma 2 autor. Hetkel õpib ta Pariisis Pierre & Marie Curie nimelises ülikoolis tehisintellekti erialal.
Mis on kommentaarispämm? Kas keegi, kes jätab vaid ühe kommertskommentaari, on spämmer?
Minu jaoks on kõik kommentaarid, mille ainuke eesmärk on oma toote või isegi vaid oma veebilehe reklaamimine, spämm. Kuid erinevate inimeste jaoks võib see valulävi olla erinev.
Miks töötad tasuta kommentaarispämmi vastase Wordpressi plugina kallal? Kas midagi paremat pole teha?
Paljugi paremat on teha. Hiljuti lõpetasin töö mitme hobiprojekti kallal, et keskenduda õpingutele. Spam Karma 2 on üks väheseid projekte, mille kallal edasi töötan, sest kahjuks pole talle veel alternatiive, mis mind täielikult rahuldaks. Pealegi kasutavad SK2 oma blogide kaitsmiseks tuhanded inimesed.
Pluginat motiveeris mind arendama see närvesööv hunnik spämmi minu isiklikul blogil, millest pidin end iga päev läbi närima. Samuti ajas mind vihale see, et suur osa juba eksisteerivaid pluginaid kasutas samu vanu ja kasutuid tehnikaid, mis lihtsalt ei tööta, ilma et oleks proovinudki neid paremaks teha.
Spam Karma 2 jookseb Wordpressi peal, kuna tol hetkel kasutasin ma oma blogimootorina Wordpressi. Varem oli see suurepärane avatud lähtekoodiga platvorm tõeliselt uskumatute võimalustega. Kuigi tänapäevane Wordpressi projekti juhtimine mulle ei meeldi, sobib see endiselt minu isiklikuks kasutamiseks ja SK2 pole mul plaanis mujale portida. SK3 saab aga kindlasti olema blogimootorist sõltumatu.
Kas spämmiprobleemiga ei tegele juba "päris eksperdid"? Doktorikraadiga ja puha?
Olen lugenud tohutul hulgal teadustöid, artikleid, blogipostitusi tüüpilistelt "ekspertidelt" ja "spetsialistidelt", ka neilt, kes töötavad probleemi kallal tuntud suurfirmades, ja enamasti jätavad säärased kirjatükid mind külmaks. Reeglina neil kas puuduvad teemakohased tehnilised teadmised või praktilised kogemused.
Mõni neist omab küll vajalikke matemaatilisi teadmisi, kuid ei näe oma lähenemise ilmselgeid praktilisi probleeme. Enamikul pole aga õrna aimugi, millest räägivad. Nad lihtsalt kordavad sedasama vana jama, mis pole juba aastaid töötanud.
Arvutiteaduses on palju erinevaid erialasid, kõigis väga erinevate oskustega inimesed. Põhiprobleem tuleneb sellest, et spämmiga võitlemine on midagi enamat kui vaid arvutiteaduslik probleem – see eeldab teadmisi sotsioloogiast, psühholoogiast ja paljudest teistest "loogiatest", kuigi lõplik lahendus vajab kõige enam just teadmisi matemaatikast.
Kui hakkasid SK2 toetuseks annetusi koguma, õnnestus sul päris kiiresti kokku saada lausa 800 USD. Kui tähtsad on säärased annetused edasiseks arendustööks?
Edasiseks arendustööks? Ei oska öelda. Aga edasiseks kvaliteetse džinni joomiseks ja teisteks pahedeks: absoluutselt kriitiline.
Ausalt öeldes on raske hinnata. Mul polnud algselt plaanis SK kasutajatelt annetusi küsida. Arenduse eesmärgiks pole kunagi olnud raha teenimine ja kui ma poleks sentigi saanud, töötaksin ma endiselt selle kallal edasi.
Teisest küljest aga alustasin ma Pariisis magistriõpinguid ning see tähendab, et mul on kõvasti vähem vaba aega. Ja kõvasti vähem vaba raha. Ilma kasutajate saadetud õllerahata oleks mul vähem aega SK2 arendamiseks, sest peaksin seda raha teenima igavate veebilehtede loomisega.
Lemmikdžinn?
Bombay Sapphire London Dry, neli jääkuubikut, pool laimiviilu ja natuke toonikut.
Miks on SK2 välja lastud säärase imeliku litsentsiga?
Spam Karma 2 pole traditsiooniline GPL, vaid tavaline autoriõigustega kaitstud all rights reserved-tarkvara. Samas on see täiesti tasuta ning mittekommertslikuks levitamiseks ei pea kelleltki luba küsima.
Põhjus, miks ma säärase litsentsi projektile valisin, oli soov mitte näha seda, kuidas keegi paneb Wordpressi ja SK2 kokku ning müüb tulemust karbis 300 USD eest, nagu vahel GPL-itud tarkvaraga juhtub. Minu eesmärgiks pole projektiga raha teha ja ma ei taha, et ka keegi teine ilma minu loata projekti pealt teeniks.
99% kasutajate jaoks pole aga mingit reaalset vahet selle litsentsi ja GPL-i vahel.
Kui hästi suudab SK2 spämmi peatada?
Pagana hästi. Viimase aasta jooksul olen oma mitme blogi puhul, mis saavad rohkelt nii päris- kui ka spämmikommentaare, märganud, et SK2 peab kinni 99% spämmist ning päriskommentaare klassifitseerib spämmiks vaid umbes 0,1% juhtudest.
Ainukesed reklaamkommentaarid, mis läbi filtri jõudsid, olid need, kus kommentaar postitati käsitsi. Keegi inimene tuli blogile, luges ehk isegi postitust ning kirjutas kommentaari, mis nägi välja nagu päris kommentaar, kui välja arvata üks link kuhugi kommertslehele.
Sääraseid kommentaare on aga peaaegu võimatu peatada. SK2 põhiliseks tööpõhimõtteks on spämmirobotite peatamine ja blacklisting`ut kasutab ta suhteliselt vähe.
Säärased käsitsi postitatud kommertsteated polnud varem tõsiseks probleemiks. Spämmimise iva on ikkagi automatiseeritus, ilma milleta pole asjal enam suurt mõtet. Arvestades, kui palju võtab blogi administraatoril spämmi kustutamine aega ja kui palju on blogijad ning spämmereid, ei tasu reaalselt ära ükski meetod, mis on aeglasem kui paarsada kommentaari sekundis.
Viimastel aastatel on välja mõeldud mitmeid uusi meetodeid kommentaarispämmiga võitlemiseks. Millised neist töötavad, millised mitte? Miks?
Captcha`d (kontrollpildid tähtede ja numbritega – E.L.) töötavad. Tavalist tänapäevast captcha`t spämmerid lahti ei murra. Küll aga on nendega mitmeid tõsiseid probleeme.
Pimedad ei saa captcha`sid lugeda ning audiopõhised captcha`d eeldavad kasutajalt inglise keele oskust. Samuti on audiopõhiseid captcha`sid lihtsam automaatselt murda. Igasuguseid pildipõhiseid captcha`sid, millest saab aru minu vanaema, loeb ka lihtne simuleeritud närvivõrk.
Ja loomulikult on olemas inimesed, kes saavad palka käsitsi spämmimise eest. Neid juba captcha`dega ei peata.
Akismet töötab. Enam-vähem sama edukusega mis Spam Karma 2. Akismet tundub olevat isegi natuke efektiivsem spämmi klassifitseerimisel, kuid üheks tema probleemiks on päriskommentaaride liigne spämmiks liigitamine. Akismeti põhiprobleem on aga privaatsus ja vastupidavus – kõik sinu kommentaarid käivad läbi ühe keskse serveri.
Kahtlen, kas Akismet oma tsentraliseeritud lahendusega suudab kaua vastu pidada. Igasuguste tsentraliseeritud lahenduste probleemiks on teenusetõkestusründed ning andmete "mürgitamine". Praegu on veel natuke hingamisruumi, aga kui spämmerid suunavad oma tähelepanu Akismetile, siis ega see kaua vastu pea. Kui Akismet langeb, kaotavad sajad tuhanded blogid automaatse spämmifiltreerimise. Fakt, et Akismet tuleb nüüd Wordpressiga kaasa, teeb asjad vaid hullemaks.
Nofollow tuli liiga hilja ja seda on liiga vähe. Probleem no-follow-direktiiviga linkides on see, et nii blogijatel kui spämmeritel on üldiselt sama eesmärk: saada endale kõrge Google’i pagerank. Kas ahnuse või lihtsalt apaatia tõttu võttis no-follow kasutuselevõtt kaua aega. Teisest küljest jällegi spämmereid säärased pisidetailid ei huvita – kuniks maailmas on kas või vaid üks blogi, mis ei kasuta no-follow’t, levitavad spämmirobotid oma kommertsteateid kus iganes juhtub, lootuses pimesi märki tabada.
E-postispämmi puhul kasutuses olevad statistilised filtrid on tulevikus ehk isegi kasulikud, kuid hetkel kindlasti liigsed. Kommentaaride sisu põhjal filtreerimine ei oma mõtet, kuna spämmirobot võib näiteks kopeerida mõne eelneva päriskommentaari sisu ning muuta vaid aadressirea. Kommentaaride statistiline modelleerimine on kindlasti kasulik tehnika, kuid pole kasutatav nõnda nagu e-posti puhul.
Mis algoritme kasutab SK2 spämmi filtreerimiseks?
Ei midagi väga revolutsioonilist. Rohkelt heuristikat. Natuke sisuanalüüsi. Blacklist`id, whitelist`id, kommenteerimismustrid, RBL (Realtime Blacklist – E.L.) jpm.
Kõik need tehnikad eraldi on vaid umbes 50–70% efektiivsed. Kombineerituna töötavad nad aga suurepäraselt, sest enamik spämmirobotite programmeerijaid keskenduvad vaid ühe spämmivastase tehnika murdmisele ja teevad ka seal vaid minimaalse vajaliku.
Kuidas on spämmirobotid aegade jooksul arenenud? Kui eristatavad on nad inimestest?
Paljud spämmirobotid on endale kasvatanud kümme näppu, (väga väikese) aju ning saavad spämmimise eest kaks dollarit tunnis.
Mis puutub päris spämmirobotitesse, siis nemad on aegade jooksul arenenud, saamaks üle ja ümber igasugustest spämmivastastest meetoditest. Tänapäeval pärsivad nad kogu veebilehe, krabavad kõik vajalikud failid ning täidavad kõik tarvilikud veebivormid. Samuti töötavad nad suure hulga erinevate IP-aadresside pealt – tõenäoliselt on tegu nakatunud koduarvutitega.
99% kommentaarispämmist ei ole üldsegi muutunud. Tegu on sellesama vana lolli robotiga, mis postitab 500 pornolinki, 30 korda järjest, iga võimaliku veebivormi kaudu sinu lehel. Nende vastu võitlemiseks pole vaja rohkelt teadmisi ega keerulisi algoritme, vaid lihtsalt piisavalt võimsat protsessorit. Selliste robotite puhul aitab ka serveri tasemel IP järgi blokeerimine.
Ülejäänud 1% kasutab igasuguseid kavalaid tehnikaid. Kommentaarid sisaldavad suvalisi tekstijuppe, kommentaari sisu on kopeeritud mõnest teisest kommentaarist jmt. Tulemuseks näeb välja nagu päris kommentaar, kui välja arvata üks veebiaadress, mis on ka tihtipeale kuidagi varjatud.
Mis on järgmine suur samm spämmirobotite tehnoloogias?
Järgmiseks sammuks, või ehk juba praeguseks sammuks, on lihtsad koodijupid, näiteks Greasemonkey skript, mis jooksutavad päris veebibrausereid ja on seega eristamatud reaalsetest külastajatest. Vajadusel saavad säärased spämmirobotid kasutada ka inimese abi, postitamaks relevantseid kommentaare.
Ja järgmine suur samm kommentaarispämmiga võitlemise tehnoloogias? Kes selle kallal töötamas on?
Kes peale suvaliste pluginaarendajate ja blogitehnoloogiafirmade? Pole aimugi. "Tõsised" teadlased tunduvad huvitatud olema vaid e-postispämmist, kuid samu meetodeid ei ole võimalik rakendada kommentaarispämmi vastases võitluses.
Mina näen tulevikus detsentraliseeritud (p2p) blacklisting`ut, statistilist brausimismustrite klassifitseerimist, postitatud aadressi taga oleva veebilehe analüüsi, nende ideede kombineerimist... Võib-olla ka OpenID.
Olen nende ideedega natuke mänginud, kuid ükski neist pole valmis SK2 lisamiseks. Ja kuigi mõnel neist ideedest on minu arvates tohutu potentsiaal, võiks igaüks neist vabalt olla kogu arvutiteaduse magistritöö mahuline. Hetkel tegelen ma aga märksa lahedamate asjadega, mis ei sisalda spämmi ega blogisid.
Kommentaarispämmile pole ühtset lahendust. Igasugune efektiivne spämmivõitlemise vahend on kombinatsioon erinevatest ideedest ja tehnikatest.
Kas lahingut kommentaarispämmiga on võimalik võita?
Lahing on juba võidetud. Tõenäoliselt on võimalik ka sõda võita.
David-Alexander du Verle on populaarse kommentaarispämmi vastase Wordpressi plugina Spam Karma 2 autor. Hetkel õpib ta Pariisis Pierre & Marie Curie nimelises ülikoolis tehisintellekti erialal.
Mis on kommentaarispämm? Kas keegi, kes jätab vaid ühe kommertskommentaari, on spämmer?
Minu jaoks on kõik kommentaarid, mille ainuke eesmärk on oma toote või isegi vaid oma veebilehe reklaamimine, spämm. Kuid erinevate inimeste jaoks võib see valulävi olla erinev.
Miks töötad tasuta kommentaarispämmi vastase Wordpressi plugina kallal? Kas midagi paremat pole teha?
Paljugi paremat on teha. Hiljuti lõpetasin töö mitme hobiprojekti kallal, et keskenduda õpingutele. Spam Karma 2 on üks väheseid projekte, mille kallal edasi töötan, sest kahjuks pole talle veel alternatiive, mis mind täielikult rahuldaks. Pealegi kasutavad SK2 oma blogide kaitsmiseks tuhanded inimesed.
Pluginat motiveeris mind arendama see närvesööv hunnik spämmi minu isiklikul blogil, millest pidin end iga päev läbi närima. Samuti ajas mind vihale see, et suur osa juba eksisteerivaid pluginaid kasutas samu vanu ja kasutuid tehnikaid, mis lihtsalt ei tööta, ilma et oleks proovinudki neid paremaks teha.
Spam Karma 2 jookseb Wordpressi peal, kuna tol hetkel kasutasin ma oma blogimootorina Wordpressi. Varem oli see suurepärane avatud lähtekoodiga platvorm tõeliselt uskumatute võimalustega. Kuigi tänapäevane Wordpressi projekti juhtimine mulle ei meeldi, sobib see endiselt minu isiklikuks kasutamiseks ja SK2 pole mul plaanis mujale portida. SK3 saab aga kindlasti olema blogimootorist sõltumatu.
Kas spämmiprobleemiga ei tegele juba "päris eksperdid"? Doktorikraadiga ja puha?
Olen lugenud tohutul hulgal teadustöid, artikleid, blogipostitusi tüüpilistelt "ekspertidelt" ja "spetsialistidelt", ka neilt, kes töötavad probleemi kallal tuntud suurfirmades, ja enamasti jätavad säärased kirjatükid mind külmaks. Reeglina neil kas puuduvad teemakohased tehnilised teadmised või praktilised kogemused.
Mõni neist omab küll vajalikke matemaatilisi teadmisi, kuid ei näe oma lähenemise ilmselgeid praktilisi probleeme. Enamikul pole aga õrna aimugi, millest räägivad. Nad lihtsalt kordavad sedasama vana jama, mis pole juba aastaid töötanud.
Arvutiteaduses on palju erinevaid erialasid, kõigis väga erinevate oskustega inimesed. Põhiprobleem tuleneb sellest, et spämmiga võitlemine on midagi enamat kui vaid arvutiteaduslik probleem – see eeldab teadmisi sotsioloogiast, psühholoogiast ja paljudest teistest "loogiatest", kuigi lõplik lahendus vajab kõige enam just teadmisi matemaatikast.
Kui hakkasid SK2 toetuseks annetusi koguma, õnnestus sul päris kiiresti kokku saada lausa 800 USD. Kui tähtsad on säärased annetused edasiseks arendustööks?
Edasiseks arendustööks? Ei oska öelda. Aga edasiseks kvaliteetse džinni joomiseks ja teisteks pahedeks: absoluutselt kriitiline.
Ausalt öeldes on raske hinnata. Mul polnud algselt plaanis SK kasutajatelt annetusi küsida. Arenduse eesmärgiks pole kunagi olnud raha teenimine ja kui ma poleks sentigi saanud, töötaksin ma endiselt selle kallal edasi.
Teisest küljest aga alustasin ma Pariisis magistriõpinguid ning see tähendab, et mul on kõvasti vähem vaba aega. Ja kõvasti vähem vaba raha. Ilma kasutajate saadetud õllerahata oleks mul vähem aega SK2 arendamiseks, sest peaksin seda raha teenima igavate veebilehtede loomisega.
Lemmikdžinn?
Bombay Sapphire London Dry, neli jääkuubikut, pool laimiviilu ja natuke toonikut.
Miks on SK2 välja lastud säärase imeliku litsentsiga?
Spam Karma 2 pole traditsiooniline GPL, vaid tavaline autoriõigustega kaitstud all rights reserved-tarkvara. Samas on see täiesti tasuta ning mittekommertslikuks levitamiseks ei pea kelleltki luba küsima.
Põhjus, miks ma säärase litsentsi projektile valisin, oli soov mitte näha seda, kuidas keegi paneb Wordpressi ja SK2 kokku ning müüb tulemust karbis 300 USD eest, nagu vahel GPL-itud tarkvaraga juhtub. Minu eesmärgiks pole projektiga raha teha ja ma ei taha, et ka keegi teine ilma minu loata projekti pealt teeniks.
99% kasutajate jaoks pole aga mingit reaalset vahet selle litsentsi ja GPL-i vahel.
Kui hästi suudab SK2 spämmi peatada?
Pagana hästi. Viimase aasta jooksul olen oma mitme blogi puhul, mis saavad rohkelt nii päris- kui ka spämmikommentaare, märganud, et SK2 peab kinni 99% spämmist ning päriskommentaare klassifitseerib spämmiks vaid umbes 0,1% juhtudest.
Ainukesed reklaamkommentaarid, mis läbi filtri jõudsid, olid need, kus kommentaar postitati käsitsi. Keegi inimene tuli blogile, luges ehk isegi postitust ning kirjutas kommentaari, mis nägi välja nagu päris kommentaar, kui välja arvata üks link kuhugi kommertslehele.
Sääraseid kommentaare on aga peaaegu võimatu peatada. SK2 põhiliseks tööpõhimõtteks on spämmirobotite peatamine ja blacklisting`ut kasutab ta suhteliselt vähe.
Säärased käsitsi postitatud kommertsteated polnud varem tõsiseks probleemiks. Spämmimise iva on ikkagi automatiseeritus, ilma milleta pole asjal enam suurt mõtet. Arvestades, kui palju võtab blogi administraatoril spämmi kustutamine aega ja kui palju on blogijad ning spämmereid, ei tasu reaalselt ära ükski meetod, mis on aeglasem kui paarsada kommentaari sekundis.
Viimastel aastatel on välja mõeldud mitmeid uusi meetodeid kommentaarispämmiga võitlemiseks. Millised neist töötavad, millised mitte? Miks?
Captcha`d (kontrollpildid tähtede ja numbritega – E.L.) töötavad. Tavalist tänapäevast captcha`t spämmerid lahti ei murra. Küll aga on nendega mitmeid tõsiseid probleeme.
Pimedad ei saa captcha`sid lugeda ning audiopõhised captcha`d eeldavad kasutajalt inglise keele oskust. Samuti on audiopõhiseid captcha`sid lihtsam automaatselt murda. Igasuguseid pildipõhiseid captcha`sid, millest saab aru minu vanaema, loeb ka lihtne simuleeritud närvivõrk.
Ja loomulikult on olemas inimesed, kes saavad palka käsitsi spämmimise eest. Neid juba captcha`dega ei peata.
Akismet töötab. Enam-vähem sama edukusega mis Spam Karma 2. Akismet tundub olevat isegi natuke efektiivsem spämmi klassifitseerimisel, kuid üheks tema probleemiks on päriskommentaaride liigne spämmiks liigitamine. Akismeti põhiprobleem on aga privaatsus ja vastupidavus – kõik sinu kommentaarid käivad läbi ühe keskse serveri.
Kahtlen, kas Akismet oma tsentraliseeritud lahendusega suudab kaua vastu pidada. Igasuguste tsentraliseeritud lahenduste probleemiks on teenusetõkestusründed ning andmete "mürgitamine". Praegu on veel natuke hingamisruumi, aga kui spämmerid suunavad oma tähelepanu Akismetile, siis ega see kaua vastu pea. Kui Akismet langeb, kaotavad sajad tuhanded blogid automaatse spämmifiltreerimise. Fakt, et Akismet tuleb nüüd Wordpressiga kaasa, teeb asjad vaid hullemaks.
Nofollow tuli liiga hilja ja seda on liiga vähe. Probleem no-follow-direktiiviga linkides on see, et nii blogijatel kui spämmeritel on üldiselt sama eesmärk: saada endale kõrge Google’i pagerank. Kas ahnuse või lihtsalt apaatia tõttu võttis no-follow kasutuselevõtt kaua aega. Teisest küljest jällegi spämmereid säärased pisidetailid ei huvita – kuniks maailmas on kas või vaid üks blogi, mis ei kasuta no-follow’t, levitavad spämmirobotid oma kommertsteateid kus iganes juhtub, lootuses pimesi märki tabada.
E-postispämmi puhul kasutuses olevad statistilised filtrid on tulevikus ehk isegi kasulikud, kuid hetkel kindlasti liigsed. Kommentaaride sisu põhjal filtreerimine ei oma mõtet, kuna spämmirobot võib näiteks kopeerida mõne eelneva päriskommentaari sisu ning muuta vaid aadressirea. Kommentaaride statistiline modelleerimine on kindlasti kasulik tehnika, kuid pole kasutatav nõnda nagu e-posti puhul.
Mis algoritme kasutab SK2 spämmi filtreerimiseks?
Ei midagi väga revolutsioonilist. Rohkelt heuristikat. Natuke sisuanalüüsi. Blacklist`id, whitelist`id, kommenteerimismustrid, RBL (Realtime Blacklist – E.L.) jpm.
Kõik need tehnikad eraldi on vaid umbes 50–70% efektiivsed. Kombineerituna töötavad nad aga suurepäraselt, sest enamik spämmirobotite programmeerijaid keskenduvad vaid ühe spämmivastase tehnika murdmisele ja teevad ka seal vaid minimaalse vajaliku.
Kuidas on spämmirobotid aegade jooksul arenenud? Kui eristatavad on nad inimestest?
Paljud spämmirobotid on endale kasvatanud kümme näppu, (väga väikese) aju ning saavad spämmimise eest kaks dollarit tunnis.
Mis puutub päris spämmirobotitesse, siis nemad on aegade jooksul arenenud, saamaks üle ja ümber igasugustest spämmivastastest meetoditest. Tänapäeval pärsivad nad kogu veebilehe, krabavad kõik vajalikud failid ning täidavad kõik tarvilikud veebivormid. Samuti töötavad nad suure hulga erinevate IP-aadresside pealt – tõenäoliselt on tegu nakatunud koduarvutitega.
99% kommentaarispämmist ei ole üldsegi muutunud. Tegu on sellesama vana lolli robotiga, mis postitab 500 pornolinki, 30 korda järjest, iga võimaliku veebivormi kaudu sinu lehel. Nende vastu võitlemiseks pole vaja rohkelt teadmisi ega keerulisi algoritme, vaid lihtsalt piisavalt võimsat protsessorit. Selliste robotite puhul aitab ka serveri tasemel IP järgi blokeerimine.
Ülejäänud 1% kasutab igasuguseid kavalaid tehnikaid. Kommentaarid sisaldavad suvalisi tekstijuppe, kommentaari sisu on kopeeritud mõnest teisest kommentaarist jmt. Tulemuseks näeb välja nagu päris kommentaar, kui välja arvata üks veebiaadress, mis on ka tihtipeale kuidagi varjatud.
Mis on järgmine suur samm spämmirobotite tehnoloogias?
Järgmiseks sammuks, või ehk juba praeguseks sammuks, on lihtsad koodijupid, näiteks Greasemonkey skript, mis jooksutavad päris veebibrausereid ja on seega eristamatud reaalsetest külastajatest. Vajadusel saavad säärased spämmirobotid kasutada ka inimese abi, postitamaks relevantseid kommentaare.
Ja järgmine suur samm kommentaarispämmiga võitlemise tehnoloogias? Kes selle kallal töötamas on?
Kes peale suvaliste pluginaarendajate ja blogitehnoloogiafirmade? Pole aimugi. "Tõsised" teadlased tunduvad huvitatud olema vaid e-postispämmist, kuid samu meetodeid ei ole võimalik rakendada kommentaarispämmi vastases võitluses.
Mina näen tulevikus detsentraliseeritud (p2p) blacklisting`ut, statistilist brausimismustrite klassifitseerimist, postitatud aadressi taga oleva veebilehe analüüsi, nende ideede kombineerimist... Võib-olla ka OpenID.
Olen nende ideedega natuke mänginud, kuid ükski neist pole valmis SK2 lisamiseks. Ja kuigi mõnel neist ideedest on minu arvates tohutu potentsiaal, võiks igaüks neist vabalt olla kogu arvutiteaduse magistritöö mahuline. Hetkel tegelen ma aga märksa lahedamate asjadega, mis ei sisalda spämmi ega blogisid.
Kommentaarispämmile pole ühtset lahendust. Igasugune efektiivne spämmivõitlemise vahend on kombinatsioon erinevatest ideedest ja tehnikatest.
Kas lahingut kommentaarispämmiga on võimalik võita?
Lahing on juba võidetud. Tõenäoliselt on võimalik ka sõda võita.
IT (de)tsentraliseerimine kaitseväes jm riigisektoris
Ekspressis ilmus kaks nädalat tagasi lugu "Hävitav hinnang kaitseväe IT-võimele". Viimases numbris on vastukajana üks vähemalt sama huvitav lugejakiri. Veebist seda ei leidnud, panen siis pildina. (Hiljem: Imeloom teatas, et lugejakiri on pärit EE loo kommentaaridest.)
Tõttöelda on meil kaitseväe IT-temaatika päevakorral olnud, aga pole olnud veel head konksu, mille külge seda riputada. Seega, ilmunud AMis veel midagi pole.
Küll aga kõlbab siia lisada kaks asjakohast lõigukest intervjuust Juhan Partsiga (augusti Arvutimaailmast):
Mis takistab kõige rohkem? IT ametnikud, kes igaüks oma kuningriiki kaitsevad?
„Klassikud” ütlevad, et pole inimest, pole probleemi. Loomulikult on mõtteviisid ja hoiakud nii mõnelgi korral takistuseks saanud, kuna need, kes kuskil ministeeriumis või ametis vastutavad IT eest, on kindlasti harjunud teatud tööviiside ja töökultuuridega. Samas on palju positiivseid kogemusi ja ma usun, et koostöö saab ainult paremini sujuma hakata.
Seda enam, et nüüd on meil valitsuses ka eraldi minister Vallo Reimaa, kes peaks siduma kohalikud omavalitsused ja riigi ühte ning kaardistama erinevad avalikud teenused, mida infotehnoloogiliste lahendustega ümber korraldada. Eesmärk on, et kodaniku jaoks läheks elu lihtsamaks.
/.../
Kelle asi see kõige rohkem on, et ka omavalitsused hakkasid pakkuma standardiseeritud lahendusi ja igaüks ei leiutaks oma jalgratast?
Ma olen ise selle asja sees olnud alates 1991. aastast, kui Eestis veel internettigi ei olnud. Kogu aeg on olnud jutt, kuidas seda koordineerida, kui palju tsentraliseerida ja kui palju detsentraliseerida. See on üks lõputu vaidlus. Vastates küsimusele, siis kuldvõtmeke ei ole tohutus tsentraliseerimises. Kui omavaheline koostöö toimib, siis ei olegi standardiseeritud lahendusi vaja, kuna siis kulub raamide jälgimiseks lisaressurssi ja resultaat võib tulla kesisem.
Siin on vaja tarkust ennekõike riigil ja mina vaatan selles osas ka minister Reinmaa otsa, et leida kohti, kuhu nö nõel sisse torgata. Tuleks liikuda nõelravi meetodil ja mitte kõike tsentraliseerida.
Tõttöelda on meil kaitseväe IT-temaatika päevakorral olnud, aga pole olnud veel head konksu, mille külge seda riputada. Seega, ilmunud AMis veel midagi pole.
Küll aga kõlbab siia lisada kaks asjakohast lõigukest intervjuust Juhan Partsiga (augusti Arvutimaailmast):
Mis takistab kõige rohkem? IT ametnikud, kes igaüks oma kuningriiki kaitsevad?
„Klassikud” ütlevad, et pole inimest, pole probleemi. Loomulikult on mõtteviisid ja hoiakud nii mõnelgi korral takistuseks saanud, kuna need, kes kuskil ministeeriumis või ametis vastutavad IT eest, on kindlasti harjunud teatud tööviiside ja töökultuuridega. Samas on palju positiivseid kogemusi ja ma usun, et koostöö saab ainult paremini sujuma hakata.
Seda enam, et nüüd on meil valitsuses ka eraldi minister Vallo Reimaa, kes peaks siduma kohalikud omavalitsused ja riigi ühte ning kaardistama erinevad avalikud teenused, mida infotehnoloogiliste lahendustega ümber korraldada. Eesmärk on, et kodaniku jaoks läheks elu lihtsamaks.
/.../
Kelle asi see kõige rohkem on, et ka omavalitsused hakkasid pakkuma standardiseeritud lahendusi ja igaüks ei leiutaks oma jalgratast?
Ma olen ise selle asja sees olnud alates 1991. aastast, kui Eestis veel internettigi ei olnud. Kogu aeg on olnud jutt, kuidas seda koordineerida, kui palju tsentraliseerida ja kui palju detsentraliseerida. See on üks lõputu vaidlus. Vastates küsimusele, siis kuldvõtmeke ei ole tohutus tsentraliseerimises. Kui omavaheline koostöö toimib, siis ei olegi standardiseeritud lahendusi vaja, kuna siis kulub raamide jälgimiseks lisaressurssi ja resultaat võib tulla kesisem.
Siin on vaja tarkust ennekõike riigil ja mina vaatan selles osas ka minister Reinmaa otsa, et leida kohti, kuhu nö nõel sisse torgata. Tuleks liikuda nõelravi meetodil ja mitte kõike tsentraliseerida.
Teemast mööda: Tallink
Lõppenud nädal oli blogis vaikne, sest nii Kaido kui mina olime Eestist ära. Seoses sellega taas üks reisiteemaline postitus nagu mõne aja eest Marokost. Sel korral tähelepanekuid Tallinki laevadega reisimisest.***
Istun praegu veel kuskil Soome ranniku ligidal ja roheline Star alles sõidab Tallinna poole. WiFi levi näitab kahte sorti, aga "Star" ainult connectib kuid ei liiguta ühtki bitti ning "Tallink" on parooli all. Fantoomlevialad olid ka Superfast VII ja Superfast VIII peal. Väidetavalt on Superfast IX peal töötav WiFi olemas. Seega tööd saab merel teha ainult offline'is ja paaritunnise Tallinna-Helsingi otsa puhul on see täitsa meeldiv vaheldus. Tegelikult - ega ka 24h kestva Rostocki sõidu ajal karjuvat netinälga ei tekkinud.
Postituse ajendiks oli tegelikult kaks asjaolu. WiFi-info ja muu on ainult kaasprodukt. Nimelt olid Superfastidega sõidud ootamatult nauditavad, kuna:
1. meeskond on puha eestlasetest, ei ühtki soome mammit.
2. vaatamata punktile 1. oli teenindus väga meeldiv
Ma ei saanud aru, kui Siljaline'i ostu käsitleti kui midagi rahvuslikku eneseuhkust tõstvat vms. luulelist. Siiski on ütlemata mõnus, kui ka Helsingist väljuval laeval (isegi kail laadimist korraldas eestlane!) räägivad töötajad eesti keeles. Nagu oleks Eesti Soome okupeerinud. Kui veel Rostocki sissesõidul istud vööris baaris, vahid aknast välja ja laulma hakkab (tõsi küll CD pealt) Pearu Paulus (järgnesid Vanilla Ninja, Koit Toome jms) siis on ikka täiesti sürr olemine. Ei ühtki tangot. Ma olen viimase 15 aasta jooksul ikka väga palju Soome ja Rootsi ja Soome-Rootsi vahet laevadega sõitnud, aga see oli hoopis teine maailm. Tõttöelda - hetkel siin Staris istudes on see maailm veel täiesti alles, kuigi leebemal kujul.
Teine asjaolu, mis samuti Superfastile koduse meeleolu lõi, oli reisijate vähesus. Hooaeg hakkab mööda saama, kuid samas ongi nendes laevades reisijatele vähe ruumi, kuna enamus korruseid on autode päralt. Praktiliselt kogu reisijate tegevusväli mahub 7. korrusele.
Aga nüüd kõige hämmastavamast. Superfasti personal oli ülimalt ebaeestlaslikult abivalmis ja sõbralik. Ma tõesti ei kujuta ette kuidas see nii juhtunud või saavutatud on. Eriti käib see Superfast VIII laevapere kohta.
Näiteid.
* Infolaua preiliga suheldes on mulje nagu oleks läinud maale täditütrele külla, samas ei muutu ta labaselt familiaarseks. Nime mäletab veel järgmiselgi päeval.
* Kui koristajad WC-sse sisenevad, huiguvad nad juba ukselt, vabandavad ja uurivad kas tohivad tegutseda, kihistavad natuke piinlikkusest, aga jällegi väga soojalt ja omainimeselikult ning teevad ruumi, et üks kraanikauss kätepesuks jääks. (Koristada seal suurt polnudki, nii puhast transpordivahendi WC-d pole näinudki.)
* Kuigi hooaeg on läbi ja ekskursioone ametlikult ei korraldata, on infolaua tüdrukud valmis oma vabast ajast peale vahetuse lõppu viima soovijaid kaptenisillale.
* Sillalgi on mehed muhedad ja räägivad-näitavad kõike mille kohta oskad küsida.
* Massaaž on laeva saunas parem ja samas odavam kui Tallinnas kuival maal.
* Restoranis jäetakse näod meelde, pakutakse lemmiklauda terve reisi tarvis, et poleks iga kord ise lauas istumist. Kui üks magustoit väga maitseb, tuuakse köögist see koos karbiga lagedale ja lubatakse seda uurida kuni tarvis, et oskaks poest samasugust osta.
* Kajut anti kätte juba Tallinn-Helsingi otsal, kuigi ametlikult tohib sinna minna alles peale Helsingist väljumist. Seni peab see eiteamiks tühjalt seisma, kusjuures Tallinna check-in'is väljastatud piletile on juba kajuti nr peale trükitud.
Kiidulaulu kõrvale ka tähelepanekuid ebameeldivustest, millega tuleb arvestada.
* Tallinnast Rostcoki sõites tuleb Helsingis autoga maha sõita, "väike tiir" teha ja uuesti laeva sõita. Küsimus on Schengeni reeglites. Kahjuks tähendab "väike tiir" väikest tiiru mis võtab ca kaks tundi. Sinna sõites on see õhtul kella 19-21 paiku. Tagasiteel äratus kell 5 ja kella 6-8 head autos kügelemist. Ka sadamates pole WiFit, et aega netis tappa.
* Vähene integreeritus. Väga ilmsekas oli check-in Tallinnas, kust naiivselt lootsin saada kogu reisi esimese poole pardakaardid ning toidudkorrad ette maksta. Preili teatas otsekohe, et:1. Tallinn-Helisingi on ainult jätkureis, seega kajutit ei saa ta kätte anda (kuigi, nagu ülal mainitud, oli pardakaartidel nr kirjas ja laevas siiski lubati kajutisse)2. Toidukordi ei saa ta ka ette müüa, sest (ja nüüd tuleb hea koht!) sest toidud on ette nähtud alates Helsingist, aga see sealt on juba üldse Silja reis. Silja. Kusjuures laev jääb samaks.
* Helsingi check-in'i preili tunnistas, et töö on raktiteadus, kuid peale 15 minutilist pusimist olid toidukaardid käes. Kusjuures nii hästi, et isegi ka tagasitee tarvis. Selleks tuli tal lugeda arvutist mingit .doc-formaadis juhendit, helistada paar korda kuhugi ja kirjutada ekraanilt pastakaga paberile hulk koode ja siis neid jälle uuesti arvutisse toksida. Vähemalt ei ütlenud ta, et pilet on Tallinkist ostetud ja Siljal pole sellega midagi teha.
Veel üks ettepanek.
Arvestades Eesti reisilaevanduse kurba ajalugu võiks kuskil firma ajakirjas või laeva voldikus olla ka muud infot, kui et laev on nii pikk, nii lai ja võtab nii mitu meetrit autosid peale ja on ehitatud sel aastal. Lennufirmade ajakirjades seletavad piloodid tihtipeale mis on turbulents, mis kolinaid reisi ajal võib kuulda ja mida miski tähendab jms reisinärvi vähendavat.
Ma loeks hea meelega kuidas laev püsti püsib, miks väikesed lained suudavad suurt laeva kõigutada või kui keeruline on laeva laadimine. Võtaks inimeste rahutust maha, kui nad peavad passima kaua aega kail ja laeva ei lubata.
***
Eks Kaido kirjutab midagi enda värsketest reisikogemustest ka. Mis aga Arvutimaailma puutub, siis nüüd on kaks nädalat deadline'ini ja töö võtab tuurid üles.
14 september 2007
Ekspress imeti uudisest tühjaks
Oi poisid-plikad tore on see elu. :)
Ekspress: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks
EPL: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks
PM: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks
Delfi: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks
Olen esmaspäeva hommikust saati offline olnud ning merereisi eripäradest hiljem, kuid postkastist leitud Kaido kiri lingiga Ekspressi artiklile pani pooltteist tundi Tallinna sadamas maalepääsemise ootamist hetkega unustama. Nii lõbusat uudist poleks küll julgenud loota. Pluss veel seda, et kõik online väljaanded usinalt kõike sõna-sõnalt kopeerisid. No mida paremat võib veel tahta!
Meenub möödunud nädalavahetusel Soso juures söömas käimine. Kohe öeldi, et ahhaa, uued näod, kuidas oskasite tulla! Ütlesin, et EPL kirjutas. Soso(?) võttis leti alt ajalehe ja rääkis, et kõige esimesena saabus Rakverest keegi, leht näppus, ja nii ta enda söögikoha kohta kirjutatud loo avastas. Sõbrad olla küsinud - palju sa selle loo eest maksid? Aga tema ei teadnudki, et keegi lugu tegemas käis.
*
Kaks täpsustust - millal enne ajakirjandus millegagi 100% täppi on saanud, eksole (AM pole erand):
1. ma ei olnud Indreku lahkumise pärast sugugi kurb nagu Askur kirjutas. See oli sama lustlik koht saates kui ülejäänugi
2. lehekeeles kärbitud fraas "meesterahvaga oli tegu", oli saate konktestis mõeldud täpsustuseks, et AMi reklaamimüüja ei läinud selle kuulutuse õnge, kus palja pee eest ülemaailmset kuulsust lubatakse.
Siiski, kolmas täpsustus veel. Lugesin EE nupu uuesti üle. Askur, saates sai viidatud ka sellele, et Presshousi kirjastuse žurnaalidest on vähemalt Saldo samasugune füüsilise toimetuseta ajakiri, mida tehakse üle neti. Margo Kokerov tegi seda juba enne meid.
Kokkuvõtteks tundub, et tuleb netti rohkem lugusid üles riputada, et need, kes AMi osta ei viitsi või ei raatsi, saaksid valgustatud. Aga mõni jääbki arvama, et Arvutimaailm on firma :)
YXLxzzoeWQ
Ekspress: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks
EPL: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks
PM: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks
Delfi: Playboy imes Arvutimaailma reklaamist tühjaks
Olen esmaspäeva hommikust saati offline olnud ning merereisi eripäradest hiljem, kuid postkastist leitud Kaido kiri lingiga Ekspressi artiklile pani pooltteist tundi Tallinna sadamas maalepääsemise ootamist hetkega unustama. Nii lõbusat uudist poleks küll julgenud loota. Pluss veel seda, et kõik online väljaanded usinalt kõike sõna-sõnalt kopeerisid. No mida paremat võib veel tahta!
Meenub möödunud nädalavahetusel Soso juures söömas käimine. Kohe öeldi, et ahhaa, uued näod, kuidas oskasite tulla! Ütlesin, et EPL kirjutas. Soso(?) võttis leti alt ajalehe ja rääkis, et kõige esimesena saabus Rakverest keegi, leht näppus, ja nii ta enda söögikoha kohta kirjutatud loo avastas. Sõbrad olla küsinud - palju sa selle loo eest maksid? Aga tema ei teadnudki, et keegi lugu tegemas käis.
*
Kaks täpsustust - millal enne ajakirjandus millegagi 100% täppi on saanud, eksole (AM pole erand):
1. ma ei olnud Indreku lahkumise pärast sugugi kurb nagu Askur kirjutas. See oli sama lustlik koht saates kui ülejäänugi
2. lehekeeles kärbitud fraas "meesterahvaga oli tegu", oli saate konktestis mõeldud täpsustuseks, et AMi reklaamimüüja ei läinud selle kuulutuse õnge, kus palja pee eest ülemaailmset kuulsust lubatakse.
Siiski, kolmas täpsustus veel. Lugesin EE nupu uuesti üle. Askur, saates sai viidatud ka sellele, et Presshousi kirjastuse žurnaalidest on vähemalt Saldo samasugune füüsilise toimetuseta ajakiri, mida tehakse üle neti. Margo Kokerov tegi seda juba enne meid.
Kokkuvõtteks tundub, et tuleb netti rohkem lugusid üles riputada, et need, kes AMi osta ei viitsi või ei raatsi, saaksid valgustatud. Aga mõni jääbki arvama, et Arvutimaailm on firma :)
YXLxzzoeWQ
08 september 2007
Sai eetris Arvutimaailmast tuututatud
Käisin täna Tehnokratt Peeter Marvetil eetris külas. Juttu oli mitmetest teemadest, enamus rohkem või vähem ka AMiga libamisi seotud.
Ääremärkusena olgu öeldud, et saate alguses Petsile esitatud küsimus "Kuulasid Ansipit või, et pead ka kuulajaid kretiinideks?" tulenes enne Tehnokratti eetris kõlanud saatest "Ministri vastuvõtt". Kes tahab kuulda tarkuseteri nagu "Eestis on täidesaatev ja kohtuvõim eraldatud" või "Gaasitoru ohtlikkus ei sõltu sellest kas see on ehitatud risti või piki Soome lahte" jms, siis otsib faili ise üles. Minu käsi ei tõuse.
Ääremärkusena olgu öeldud, et saate alguses Petsile esitatud küsimus "Kuulasid Ansipit või, et pead ka kuulajaid kretiinideks?" tulenes enne Tehnokratti eetris kõlanud saatest "Ministri vastuvõtt". Kes tahab kuulda tarkuseteri nagu "Eestis on täidesaatev ja kohtuvõim eraldatud" või "Gaasitoru ohtlikkus ei sõltu sellest kas see on ehitatud risti või piki Soome lahte" jms, siis otsib faili ise üles. Minu käsi ei tõuse.
07 september 2007
Eestlaste koht Imagine Cupil 13.-55.
Kirjastusest öeldi, et paar tundi tagasi olid nad trükikojast paki värskeid Arvutimaailmasid kätte saanud. See peaks tähendama, et ka AMi lugejad peaksid oma eksemplari varsti postkastist või müügiletilt kätte saama.
Septembri numbri reportaaž tuleb Lõuna-Koreast:
Söuli sisse sõites tundub linn paksu vatti mattununa, künklikule mägisele alale Hani jõe kallastele ehitatud linna kõrgeimad tipud peidavad end pilvedes. Ja sajab, vahelduva eduga kord tihedamalt, kord veel tihedamalt. /.../
Kuid mitte ilmavaatlus ei olnud põhjus, mille pärast meie neljaliikmeline eestimaalaste delegatsioon end metall-linnu kõhus Koreamaa pealinna vedas. 5.–10. augustini toimus Lõuna-Korea pealinnas Söulis Imagine Cup 2007 – suurima üliõpilaste tehnoloogia- ja innovaatikavõistluse maailmafinaal. Tänavu tähistas üritus oma esimest minijuubelit – toimus ta juba viiendat korda. /.../
Eestil oli kahjuks alagrupis vastas hulk väga tugevaid vastaseid ning nii tuligi leppida 13.–55. koha peale positsioneerumisega. Ent kui me arvestame, et sama saatust jagasid meie naabrid soomlased ja sellised suurriigid, nagu USA, Saksamaa jpt, siis olla maailmas 13.–55., pole paha.
/pikemalt spetembri Arvutimaailmas/
Septembri numbri reportaaž tuleb Lõuna-Koreast:
Söuli sisse sõites tundub linn paksu vatti mattununa, künklikule mägisele alale Hani jõe kallastele ehitatud linna kõrgeimad tipud peidavad end pilvedes. Ja sajab, vahelduva eduga kord tihedamalt, kord veel tihedamalt. /.../
Kuid mitte ilmavaatlus ei olnud põhjus, mille pärast meie neljaliikmeline eestimaalaste delegatsioon end metall-linnu kõhus Koreamaa pealinna vedas. 5.–10. augustini toimus Lõuna-Korea pealinnas Söulis Imagine Cup 2007 – suurima üliõpilaste tehnoloogia- ja innovaatikavõistluse maailmafinaal. Tänavu tähistas üritus oma esimest minijuubelit – toimus ta juba viiendat korda. /.../
Eestil oli kahjuks alagrupis vastas hulk väga tugevaid vastaseid ning nii tuligi leppida 13.–55. koha peale positsioneerumisega. Ent kui me arvestame, et sama saatust jagasid meie naabrid soomlased ja sellised suurriigid, nagu USA, Saksamaa jpt, siis olla maailmas 13.–55., pole paha.
/pikemalt spetembri Arvutimaailmas/
04 september 2007
Mitte-iPodi testimas
Labori rubriigi lõpulugu Arvutimaailmas on tavaliselt mõnest telefonist. Seekord sai otseses mõttes näppida uut HTC Touchi, mida mahtuvusliku puuteekraani tõttu nimetatakse ka vaese eurooplase iPhone´iks ja mida peabki ekraanilt sõrmega näppima.
Tegelikult muidugi pole tegu iPhone´i konkurendiga, ehkki HTC on natuke vaeva näinud veidi rohmakate Windows Mobile 6 ekraanipiltide silumisega. HTC TouchFlo tähendab, et mõned iPhone´i elemendid on nüüd ka Windowsiga telefonides olemas, näiteks sõrmega viipamine ekraanil libistades.
Libistad ekraani alt servast sõrmega üles ja lahti hüppab HTC oma graafiline menüü, n.ö kuup. Libistades nüüd sõrme vasakult paremale või paremalt vasakule, pöördub animeeritud kuup ja ekraanile ilmub selle uus tahk.
See, sõrmega kerimine ja mõned täiustused koduekraanis on ka kõik, mis eristavad seda telefoni tavalisest Windowsiga Smartphonest (väga õhuke ja kerge on ta muidugi ka). Seega ei maksa endale liigseid illusioone luua. Kena nutitelefon, esimeste sammudega graafilise, sõrmega juhitava puutetelefoni suunas.
Lähemalt aga septembri Arvutimaailmas...
Labori katseklaasis seekord kaks printerit
Arvutimaailma septembrinumbri suures testis oli seekord vähem testida. Vaid kaks tindiprinterit, mis töögruppidele sobisid. Huvitav, et see nišš veel nii tühi on. Oma eelmistest töökohtadest tean, et värvilist printerit läks aeg-ajalt ikka vaja. Samas ei pidanud just värvilaserit muretsema, tindiprinter ajas asja ära küll.
Kaks julget olid HP ja Canon. Esimene rõhub laserkvaliteedis värvidokumentide trükkimisele, teine aga on lisaks dokumentidele hea ka grupiti fotode printimiseks.
Tegelikult oleks mõlemale ühepalju punkte andnud, kui poleks enne testi eesmärgiks võtnud just dokumentide parima väljatrükkija selgitamise. Selles osas võib nentida, et HP-l on väike eelis.
Järgneb testi kokkuvõte, mis ilmub kohe-kohe trükikojast levisse jõudvas septembri Arvutimaailmas:
Valikut töögrupiprinterite juures just väga palju polegi. Canon ja HP aga näivad väiksema meeskonna vajadused ära rahuldavat, kuid siin on oluline, mille jaoks ikkagi grupitööprinterit vajatakse. Kui rohkem on vaja rõhku panna fotode väljatrükkimisele, siis pole kahtlust – Canon on parem. Kui aga tuleb palju ja kiirelt trükkida kvaliteetseid dokumente, mis oleksid värvilised, siis sobib paremini HP printer, mis on arvestatud ka suuremale koormusele. Parima töögrupi-tindiprinteri kategoorias edestas üsna napilt Canonit HP.
Canon PIXMA iP5300
Canoni hea disainiga tindiprinter on pigem pildistavale kui kirjutavale töögrupile.Vajadusel saab ta ka Powerpointi värvislaididega üsna hästi hakkama. Selged plusspunktid hea ja lihtsa disaini eest, ehkki koristaja seda valikut ilmselt ei kiida läikivalt pinnalt hästi näha olevate sõrmejälgede pärast, mida peab iga päev ära pühkima. Canoni printer võib ilutseda ka firma esindusruumis, näiteks sekretäri laual. Tindivahetusega saab hakkama isegi väga arvutikauge inimene – seal lihtsalt on võimatu eksida.
HP Officejet Pro K5400
HP-d võib nimetada lasertrükki tegevaks tindiprinteriks. Ka luubiga vaadates on üsna raske eristada selle printeri trükikvaliteeti laserprinteri omast. Vajadusel saab ta üsna hästi hakkama fotode trükkimisega, ehkki pilt ei tule alati nii kirgas kui Canonil. Tagasihoidlik disain, kohatine pikameelsus andmete vastuvõtul ja tavainimesele keeruline tindipeade vahetus heidavad heale kvaliteedile veidi varju, kuid see ei takista nimetamast seda printerit üheks parimaks väikese töögrupi vajaduste jaoks.
Kaks julget olid HP ja Canon. Esimene rõhub laserkvaliteedis värvidokumentide trükkimisele, teine aga on lisaks dokumentidele hea ka grupiti fotode printimiseks.
Tegelikult oleks mõlemale ühepalju punkte andnud, kui poleks enne testi eesmärgiks võtnud just dokumentide parima väljatrükkija selgitamise. Selles osas võib nentida, et HP-l on väike eelis.
Järgneb testi kokkuvõte, mis ilmub kohe-kohe trükikojast levisse jõudvas septembri Arvutimaailmas:
Valikut töögrupiprinterite juures just väga palju polegi. Canon ja HP aga näivad väiksema meeskonna vajadused ära rahuldavat, kuid siin on oluline, mille jaoks ikkagi grupitööprinterit vajatakse. Kui rohkem on vaja rõhku panna fotode väljatrükkimisele, siis pole kahtlust – Canon on parem. Kui aga tuleb palju ja kiirelt trükkida kvaliteetseid dokumente, mis oleksid värvilised, siis sobib paremini HP printer, mis on arvestatud ka suuremale koormusele. Parima töögrupi-tindiprinteri kategoorias edestas üsna napilt Canonit HP.
Canon PIXMA iP5300
Canoni hea disainiga tindiprinter on pigem pildistavale kui kirjutavale töögrupile.Vajadusel saab ta ka Powerpointi värvislaididega üsna hästi hakkama. Selged plusspunktid hea ja lihtsa disaini eest, ehkki koristaja seda valikut ilmselt ei kiida läikivalt pinnalt hästi näha olevate sõrmejälgede pärast, mida peab iga päev ära pühkima. Canoni printer võib ilutseda ka firma esindusruumis, näiteks sekretäri laual. Tindivahetusega saab hakkama isegi väga arvutikauge inimene – seal lihtsalt on võimatu eksida.
HP Officejet Pro K5400
HP-d võib nimetada lasertrükki tegevaks tindiprinteriks. Ka luubiga vaadates on üsna raske eristada selle printeri trükikvaliteeti laserprinteri omast. Vajadusel saab ta üsna hästi hakkama fotode trükkimisega, ehkki pilt ei tule alati nii kirgas kui Canonil. Tagasihoidlik disain, kohatine pikameelsus andmete vastuvõtul ja tavainimesele keeruline tindipeade vahetus heidavad heale kvaliteedile veidi varju, kuid see ei takista nimetamast seda printerit üheks parimaks väikese töögrupi vajaduste jaoks.
Sõrmejäljega maksmist takistab seadusandlus
Ajendatuna uudisest "Saksamaa poodides saab sõrmejälgedega maksta", panen siia augustis Arvutimaailmas ilmunud loo:Milleks kaardid, maksan sõrmega!
Proeksperdi projektijuht Marek Suur
Proeksperdi projektijuht Marek Suur
Hirmus palav on. Liiv on tulikuum, taevas ei ole ainsatki pilveriba ja päike kõrvetab otse lagipähe. Meres jahutamas käimine on kohustuslik vähemalt iga poole tunni tagant. Külm õlu on kui jumalate jook. Võtan rannakohvikust oma Rocki ja näitan makseterminalile nimetissõrme ette. Kahe sekundiga tuvastatakse sõrmejälg ja terminal prindib välja makse kinnituse.
Kas kõlab liiga hea, et tõsi olla? Jah, paraku on teil õigus. Sõrme maksevahendina ei aktsepteeri seni veel ükski meie rannakohvik ja ilmselt ei ole niipea selles osas ka muutusi tulemas. Kuid mitte tehnoloogia või potentsiaalse kasutajaskonna puudumise tõttu. Sõrmejäljeskanneriga mobiilne makseterminal on täiesti olemas. Masstootmises. Ja ka meil, siinsamas kontoris on mõned eksemplarid, millele meie tarkvara kirjutame.
Takistuseks on hoopis seadusandlus, mis on delikaatsete isikuandmete käitlemist inkvisitsiooni rangusega reguleerinud. Sõrmejäljendite kogumine kuskile eraandmebaasi on ilmselt hetkel mõeldamatu ja sellest võib tegelikult ka aru saada. Sõrmejälgede kontrolliks peaks selline andmebaas olema rohkem või vähem avalikult ligipääsetav, et iga jäätisemüüja saaks klienti sõrmejälje alusel autoriseerida. Mis annab omakorda peaaegu igale soovijale võimaluse mõne suvalise sõrmejälje omaniku tuvastamiseks... ebaseaduslik jälitustegevus missugune.
Siiski, kui maksed jääksid kaupmehe jaoks anonüümseks ja terminal saab vaid jah/ei- vastuse makse õnnestumise kohta, võiks selline asi põhimõtteliselt isegi toimida. Siinkohal paneksin lootused eesti IT-meeste ajupotentsiaalile. Lahendamatuid ülesandeid ei ole olemas ja idee on lihtsalt cool.
Teiseks sageli nimetatud probleemiks on sõrmejälgede võltsimine. Lihtsakoelisi sõrmejäljeskannereid on suudetud petta väga lihtsate vahenditega ja sellest on tekkinud ka arvamus, et sõrmejälje abil tuvastamine ei ole piisavalt turvaline. Tuvastustehnika areneb pidevalt edasi. Kaasaegsed skannerid ei ole enam lihtsalt väikesed koopiamasinad, vaid mõõdavad sõrme elektrilist läbitavust ja vererõhku ning pagan teab veel mida. Paneme siia võrdluseks kõrvale magnetribaga krediitkaardi, kus isik tuvastatakse palja silmaga allkirju võrreldes, ning vähemasti minu arvates võib sõrmevõltsijad jätta sellest mängust välja.
Ülalpool toodud fantaasiat sõrmega maksmisest on juba üritatud ka rakendada. Vähemalt kaks USA firmat pakuvad valmislahendusi. Näiteks võib tuua BioPay LLC, kelle arendatud maksesüsteem on ka reaalselt kasutusel üksikutes USA poodides. Täiesti oodatult on see tekitanud muret isikuandmete kaitse eest võitlevates organisatsioonides. Esialgu vaid vähelevinud tehnoloogia ohud kasvavad proportsionaalselt selle levikuga. Uus lähenemine biomeetriliselt autoriseeritud maksetele oleks tervitatud ja võiks olla järgmiseks killer application’iks à la Skype. Julged eesti mehed, miljardid eurod ootavad! Turg oleks lihtsalt tohutu ja potentsiaalsed kliendid oleksid sellised finantshiiud, nagu VISA ja MasterCard.
Praeguseks hetkeks on biomeetriline isikutuvastus juba küllaltki levinud ja seda viisil, mil sõrmejälgi kesksesse andmebaasi koguma ei pea. Nimelt, sõrmejälge hoitakse iga isiku enda kiipkaardil ning autoriseerimiseks tuleb esitada selline kaart ja näidata sõrme. Näiteid ei tule kaugelt otsida: meie endi uus kiibiga pass hoiab endas passiomaniku digitaalsel kujul fotot, ja kuuldavasti lähemas tulevikus ka sõrmejälgi. Hästi odav ning peamiselt Aafrika ja Ladina-Ameerika arengumaades kasutusel olev variant on veel selline, kus kiibi asemel on infokandjaks 2D-ribakood, trükituna näiteks ID-kaardi tagaküljele. 2D-ribakood suudab ilma probleemideta hoida veidi üle poole kilobaidi andmeid. Sinna mahuvad nii kaardi omaniku nimed, sünnikuupäevad jne kui ka kodeeritult kaks sõrmejälge (u 160 baiti) ja digitaalne signatuur andmete õigsuse kontrolliks. Portreefotot sel viisil küll digitaliseerida ei õnnestu, aga selle puudujäägi korvab kuhjaga 2D-ribakoodi trükkimise olematu hind. Keskmise afroaafriklase jaoks on ka paarieurone hinnavahe oluline ja kui veel vaadelda neid väheseid eurosid sadade miljonite väljaantavate dokumentide valguses, saavad 2D-ribakoodi eelised selgeks ka meiesugustele Elbonia tehnofriikidele.
Siiski, kui maksed jääksid kaupmehe jaoks anonüümseks ja terminal saab vaid jah/ei- vastuse makse õnnestumise kohta, võiks selline asi põhimõtteliselt isegi toimida. Siinkohal paneksin lootused eesti IT-meeste ajupotentsiaalile. Lahendamatuid ülesandeid ei ole olemas ja idee on lihtsalt cool.
Teiseks sageli nimetatud probleemiks on sõrmejälgede võltsimine. Lihtsakoelisi sõrmejäljeskannereid on suudetud petta väga lihtsate vahenditega ja sellest on tekkinud ka arvamus, et sõrmejälje abil tuvastamine ei ole piisavalt turvaline. Tuvastustehnika areneb pidevalt edasi. Kaasaegsed skannerid ei ole enam lihtsalt väikesed koopiamasinad, vaid mõõdavad sõrme elektrilist läbitavust ja vererõhku ning pagan teab veel mida. Paneme siia võrdluseks kõrvale magnetribaga krediitkaardi, kus isik tuvastatakse palja silmaga allkirju võrreldes, ning vähemasti minu arvates võib sõrmevõltsijad jätta sellest mängust välja.
Ülalpool toodud fantaasiat sõrmega maksmisest on juba üritatud ka rakendada. Vähemalt kaks USA firmat pakuvad valmislahendusi. Näiteks võib tuua BioPay LLC, kelle arendatud maksesüsteem on ka reaalselt kasutusel üksikutes USA poodides. Täiesti oodatult on see tekitanud muret isikuandmete kaitse eest võitlevates organisatsioonides. Esialgu vaid vähelevinud tehnoloogia ohud kasvavad proportsionaalselt selle levikuga. Uus lähenemine biomeetriliselt autoriseeritud maksetele oleks tervitatud ja võiks olla järgmiseks killer application’iks à la Skype. Julged eesti mehed, miljardid eurod ootavad! Turg oleks lihtsalt tohutu ja potentsiaalsed kliendid oleksid sellised finantshiiud, nagu VISA ja MasterCard.
Praeguseks hetkeks on biomeetriline isikutuvastus juba küllaltki levinud ja seda viisil, mil sõrmejälgi kesksesse andmebaasi koguma ei pea. Nimelt, sõrmejälge hoitakse iga isiku enda kiipkaardil ning autoriseerimiseks tuleb esitada selline kaart ja näidata sõrme. Näiteid ei tule kaugelt otsida: meie endi uus kiibiga pass hoiab endas passiomaniku digitaalsel kujul fotot, ja kuuldavasti lähemas tulevikus ka sõrmejälgi. Hästi odav ning peamiselt Aafrika ja Ladina-Ameerika arengumaades kasutusel olev variant on veel selline, kus kiibi asemel on infokandjaks 2D-ribakood, trükituna näiteks ID-kaardi tagaküljele. 2D-ribakood suudab ilma probleemideta hoida veidi üle poole kilobaidi andmeid. Sinna mahuvad nii kaardi omaniku nimed, sünnikuupäevad jne kui ka kodeeritult kaks sõrmejälge (u 160 baiti) ja digitaalne signatuur andmete õigsuse kontrolliks. Portreefotot sel viisil küll digitaliseerida ei õnnestu, aga selle puudujäägi korvab kuhjaga 2D-ribakoodi trükkimise olematu hind. Keskmise afroaafriklase jaoks on ka paarieurone hinnavahe oluline ja kui veel vaadelda neid väheseid eurosid sadade miljonite väljaantavate dokumentide valguses, saavad 2D-ribakoodi eelised selgeks ka meiesugustele Elbonia tehnofriikidele.
Ribakoodis sisalduvad 2*160 baiti sõrmejälgede jaoks võib tunduda küll hirmus vähe, aga tegelikkuses on see täiesti piisav. Kõrgeima turvalisusastmega kontroll annab valepositiivseid vastuseid vaid 0,0000001% juhtudest, mis on märkimisväärselt väike arv. Soovituslik keskmine turvalisustase aktsepteerib valet sõrme 0,01 protsendil juhtudest. Neid toodud arve nimetatakse erialases kirjanduses FAR-iks ehk False Acceptance Rate. Ning nagu sageli juhtub, on FAR-i madalaks ajamisel ka kahetsusväärne kõrvalefekt, nimega FRR ehk False Rejection Rate. See, turvataset küll mittealandav, aga samas tüütu näitaja kirjeldab, kui sageli algoritm ei tunne ära tegelikkuses täiesti sobivat sõrmejälge. Mida paremat FAR-i soovid, seda viletsama (ehk siis suurema) FRR-i saad.
Mingit "õiget" FAR-i taset olemas ei ole, erinevatel rakendustel on erinevad nõudmised. Nii on näiteks kontoriukse avamiseks tähtis madal FRR, sest tööle peaksid kõik olulised inimesed jõudma iga ilmaga ja üksikud valepositiivsed vastused ei tekita olulist kahju. Samas peab mõrvajuurdluse puhul positiivse vastuse andmiseks olema surmkindel. Nii kindel, et lõplikku otsust ei usaldata masina ja algoritmi kätte ning rakendus (ka Eesti politseis kasutusel olev AFIS – Automatic Fingerprint Identification System) pakub spetsialistile välja nimekirja kõige sarnasematest sõrmejälgedest. Lõpliku otsuse teevad üksteisest sõltumatult kaks eksperti.
Sõrmejälgede kodeerimine 160 baidi sisse ei ole tegelikult üldsegi nii keeruline ülesanne, kui esmapilgul tundub. Esimene filter, mis vähendab sobivate sõrmede hulka märgatavalt, on sõrmejälje tüüp – aas, ring, tagurpidi aas jne. See on lihtne ja ka palja silmaga eristatav kriteerium.
Sõrmejälgede kodeerimine 160 baidi sisse ei ole tegelikult üldsegi nii keeruline ülesanne, kui esmapilgul tundub. Esimene filter, mis vähendab sobivate sõrmede hulka märgatavalt, on sõrmejälje tüüp – aas, ring, tagurpidi aas jne. See on lihtne ja ka palja silmaga eristatav kriteerium.
Teiseks leitakse sõrmejäljelt selle nn iseloomulikud punktid (minutiae points). Neid on omakorda kahte tüüpi – joone lõppemise punktid ja joone hargnemise punktid. Iga sellise iseloomuliku punkti hoidmiseks kulub ka ilma pakkimist kasutamata kõigest kolm baiti, punkti x ja y koordinaadid ning joone kulgemise suund. 160 baidi sisse mahub selliseid vektoreid üle viiekümne ja sõrmejälje identifitseerimiseks on see enam kui piisav. Näiteks kriminalistikaekspertide jaoks on isikusamasuse tuvastamiseks piisav vaid kaheksa kuni kümne kokkulangeva punkti leidmine kahelt sõrmejäljelt.
Automaatsele biomeetrilisele isikutuvastusele üleminek toimub praegu kogu maailmas. Elektroonilised viisad, passid ja automaatne piirikontroll on juba tänapäev. Samalaadne muutus on ka maksesüsteemides vältimatu. Tõenäoliselt on vaid aja küsimus, mil võib panna oma nimetissõrme makseterminalile. Hetkega leitakse sinu sõrmelt iseloomulikud punktid ning võrreldakse neid andmebaasi salvestatud punktidega. Piisava hulga punktide kokkulangemise korral teeb masin otsuse, et näe, ongi sama mees ja teenindaja ulatab sulle külma kihiseva Rocki…
03 september 2007
Küberrünnakud science fiction'i võtmes
Daniel Vaarik kirjutab: So, thank you, Wired, for being supportive, but please do not take any insult if we find the coverage a little bit of a science fiction. And forgive the media-friendly Estonian politicians for being too eager with war metaphors.
Viitan meenutuseks mõne päeva tagusele postitusele "Pronksöö kurjad häkkerid": Eesti vastastest küberrünnakutest, mis võisid või võisid ka mitte olla korraldatud Vene Föderatsiooni valitsuse poolt -- siiani avalikustatud tõendid pole kaugeltki veenvad -- on saanud ettekääne loomaks vahendeid ja võimalusi, mis valedes kätes tooksid kaasa tsensuuri. /.../ Küberrünnetest on saamas poliitikute ettekääne kontrollimaks seda mida Sina internetis näed ja mida seal teha saad. Ära anna neile seda võimu.
*
Mu meelest on päevameedia veel endiselt "isamaaliselt" vait kajastamaks mis toimus ja mis mitte. Oh annaks algav telehooaeg vähemalt saatekese, mis ei tegeleks tolatseva ärapanemise või täiesti salajase näoveiderdamisega vaid kus maitsekas satiirilises vormis söendataks isakestele aktuaalsetel teemadel operatiivselt koht kätte näidata. Tööpõld on röögatu.
Viitan meenutuseks mõne päeva tagusele postitusele "Pronksöö kurjad häkkerid": Eesti vastastest küberrünnakutest, mis võisid või võisid ka mitte olla korraldatud Vene Föderatsiooni valitsuse poolt -- siiani avalikustatud tõendid pole kaugeltki veenvad -- on saanud ettekääne loomaks vahendeid ja võimalusi, mis valedes kätes tooksid kaasa tsensuuri. /.../ Küberrünnetest on saamas poliitikute ettekääne kontrollimaks seda mida Sina internetis näed ja mida seal teha saad. Ära anna neile seda võimu.
*
Mu meelest on päevameedia veel endiselt "isamaaliselt" vait kajastamaks mis toimus ja mis mitte. Oh annaks algav telehooaeg vähemalt saatekese, mis ei tegeleks tolatseva ärapanemise või täiesti salajase näoveiderdamisega vaid kus maitsekas satiirilises vormis söendataks isakestele aktuaalsetel teemadel operatiivselt koht kätte näidata. Tööpõld on röögatu.
Poliitikute kasutusest arvutimaailmas
Septembri Arvutimaailma intervjuu on WiFi.ee Veljo Haameriga. Rääkis, et (kohati isegi mittetulundusliku) erainitsiatiiviga on võimalik palju asju ära teha küll, aga raske on võimukandjatelt mitte ainult abi saada vaid isegi seda, et nad vaevuks arutama, mida millises järjekorras teha vaja on. Esiteks pole neil suurt huvi, teiseks pole ka pädevust.Aga kui on vaja anda hagu juurde ülesköetud e-riigi mainekujundusmullile, siis on muidugi kõik poliitkud platsis. Lõiguke intekast:
Kas on vahet, mis erakond võimul on?
Aasta tagasi, kui Keskerakond oli Tallinnas veel julgelt võimul, tehti interneti levitamise komisjon, kus ma ka liige olen. Panime kirja terve lehekülje mõtteid, mida oleks tarvis teha. Peale seda, kui toimus aprillimäss ja Keskerakond muutus õigustatult ebapopulaarseks, pole see komisjon rohkem kohtunud. Neil on muudki teha – pigem võimust kinni hoida kui tegeleda interneti levitamisega.
Kui täna räägitakse, et Tallinn on väga advanced ja internet on igal pool, siis küsiksin: mis pistmist linnal sellega on? Näiteks tutvustasin linnale ideed, et parkides võiks olla internet. Lõpuks leiti, et Elion teeb selle ära ja nüüd olen mina “süüdi”, et ühendust ikka pole ja pean helistama ning torkima Elioni, et nad siia remontima tuleks. Ise tegin endale mure.
/pikemalt septembri Arvutimaailmas/
Siia lõppu sobib kenasti ka lõiguke viimasest Ekspressist, Karin Paulus kirjutas:
"Andrus Ansip võib saada küll vaba majanduskliima õhutamise eest aasta eurooplaseks ning Mart Laar e-valitsusega välismaalt feimi ja solli, tegelikult aga on kuvand skaipivast ning orkutis istuvast tehnotiigrist ainult brändimull. Valitsuse, Riigikogu ja mitmete omavalitsuste teod ei toeta kuidagi vaimueliidi novaatorlikkust, vaid pigem vastupidi, taaskordavad tuttavlikke skeeme."
Tellimine:
Postitused (Atom)
Juuni Arvutimaailm
